Kust (enesekindlad) lapsed tulevad?

Olen mina siis parajasti feissbukis hängimas, kui leian ühe viite artiklile, mis tundub huvitav. Räägib see sellest, kuidas kasvatada enesekindlat last (või lapses enesekindlust?). Hakkan mina lugema ja muudkui imestan kui hästi see on kirjutatud ja kui väga loogiliselt kõik on põhjendatud. Rõõmustan ja loen. Siis tuleb midagi vahele (kas tõesti ka seekord?). Ja siis, kui ma leian lõpuks aega (tunde, võibolla isegi päevi hiljem) seda edasi lugeda, on see ära kadunud. Otsin siit ja otsin sealt. Arvutist, telefonist. Filtreerin nii ja filtreerin naa. Vaatan läbi kõik potentsiaalsed leheküljed. Uurin feissbuki piinlikult põhjalikult läbi. Ei midagi. Möödub tunnike. Saabub ööke. Leian selle üles. Peaaegu et nutan õnnest (osalt ka sellepärast, et ma olen suutnud mingi asjaga edukalt hakkama saada). Nüüd, jälle päevi hiljem, sain selle ka läbi loetud ja tahan kohe teiega ka jagada.

Tegemist on William Searsi artikliga tema lehelt askdrsears.com. Tema oli vist esimene, kelle raamatust (mille ta kirjutas koos oma abikaasa Marthaga) "Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega" ma neli aastat tagasi lugesin sellise asja nagu turvalise kiindumussuhte kohta ja tutvusin terminiga "attachment parenting". Ega see nüüd mingi uhiuus lähenemine lastekasvatamisele ei olegi, aga mulle meeldis, et ma sain kõik minu jaoks sobivad vanemluse viisid nüüd mingi ilusa pealkirja alla panna. Muidu olid need asjad mul kõik peas kuidagi laiali. Pluss, mul oli nüüd ju sobiv otsingusõna ka, mille abil guuglis reedeõhtuti lõbutseda!

Artikkel ise on siin. Ja olles lugenud ikka sadu (vist juba) artikleid, on see tõesti üks hämmastavalt põhjalik, kuid samas mitte liiga lohisev tekst.

Ehkki kõik punktid olid olulisest tulvil, jäi mind enim kummitama kaheksas, sotsiaalsusepunkt, mis tõdeb, et enne iseseisvalt laia ilma (lasteaed, kool) saatmist peaks kodus lapse enesekindlust piisavalt kasvatama ja samal ajal tuleks ümbritseda teda enesekindlust toetavate, mitte lõhkuvate inimestega. No näiteks minuga sarnaste vaadetega täiskasvanute ja positiivset mõju avaldavate lastega. Mul on alati olnud tunne, et ma saan ja pean laste jaoks enne sellise põhiväärtuste komplekti ise kokku panema, millele nad saavad väljaspool kodu suheldes tugineda, selle asemel et loota, et nad suudavad selle kollektiivi minnes ise luua või et kollektiiv selle neile loob. Sest teised ei saa igast minu lapse mõttekäigust kohe aru ega saa ka igale tal tekkivale küsimusele ilmselt kohe vastata. Ja niimoodi kuhjub segane ja läbitöötamata info väikese inimese peas. Ja muidugi hiljem, kui laps on juba kollektiivi saadetud, saab temaga vesteldes või läbi mängu vaikselt uurida, mida ta seal läbi on elanud ja mis hingele jäänud on ja siis kerkinud küsimustele koos parimaid lahendusi leida.

Mida artikkel veel soovitab, vähemalt algusaastatel, kui lapsed alles õpivad teistega suhtlema, on lasta tal sõpru külla kutsuda ja siis veits ise kõrvalt kuulata, millised on mängud ja kuidas lapsed suhtlevad. Ja siis saab aidata tekkivaid konflikte sobivalt lahendada ja/või pärast oma lapsega individuaalselt arutada, kuidas mingis situatsioonis mõistlikum käituda oleks (olnud).

Üheteistkümnes tõetera soovitab lapsi varakult kodutöödel kaasata ja neile oma ülesandeid anda. See on meist kuidagi mööda läinud. Selline teadlik ülesannete jagamine, ma mõtlen. Me koristame küll siin koos, aga pigem niimoodi jooksvalt ja kõik teevad neid asju, mida parajasti vaja teha on. Meid on ka siin juba päris palju ja teinekord läheb kakluseks (peamiselt ikka laste vahel), kes saab seekord koerale süüa panna või põrandalapi oma valdusse või lauda katta või beebile uued riided tuua. Tegelikult aga võiks tõesti jagada siin selliseid päris oma vastutusalad ka. Võtame plaani.

Noh, meeldivat lugemist siis!