Ebatäiuslikkuse täiuslikud rütmid ehk kuidas ma oma perioodilist laiskust "hea ema" sildi all õigustan

Sügis ja argised rütmid on tagasi ja ruulivad meie elu. Vahepeal. Ja siis jälle meie ise ruulime siin oma elu Neljase nohu taktis. Ja ma täna mõtlesin sellele, kui hästi see kõik tegelikult meile sobib. Et see ongi nagu meie rütm - paar eriti tegusat nädalat lasteaias-külas-tantsimas-voolimas ja siis paar tšilli nohust kodunädalat, mil pesuhunnik kasvab omaette ühes toas ja mänguasjakuhi kõikides teistes tubades (selles kontekstis esindab pesuhunnik siis seda kurba osa kodunädalast ja mänguasjakuhjad rõõmsat. Ja õhtuti, siis kui kõik on väsinud ja ma teadvustan, et ma pole midagi ära koristada jõudnud, siis esindavad mõlemad kurba osa).

Meil oli näiteks siin vahepeal sünnipäev, mil Kahesest sai Kolmene (peaksin nüüd blogitutvustusse jälle nime muutma minema) ja suur pidu vanaemate-vanaisade-tädidega jättis endast järele erinevaid nõusid, mida ma pesin kolm päeva. See tähendab, et kuna keegi ei pidanud meile mitu päeva külla tulema, sest meil oli nohunädal ja ma otseselt ei pidanud eeskujulik olema, siis ma ei kiirustanud selliste edasilükatavate puhastustoimingutega (ehk tegelesin pigem jooksvate hädavajalike asjadega nagu söögitegemine, magama sõidutamine, söögitegemine, magama sõidutamine, hädavajalike nõude pesemine (sest ühekordsed nõud lihtsalt ei meeldi mu südametunnistusele) ja hädavajaliku baleriinidega aluspesu pesemine).

 

Ja see kõik oli kuidagi nii vabastav ja teraapiline, sest ma olen sellistes küsimustes tegelikult superstressav. Korralagedus ajab mu peas kõik sassi. Ma ei saa puhata, kui mu ümber valitseb segadus, näiteks. Või töötada. Või lihtsalt normaalselt funktsioneerida. Aga seekord ma olin väga tubli, ületasin ennast ja lülitasin segaduse lihtsalt peas välja! Tegelesin oma ebamugavustunde veenmisega, et see kõik on okei ja ükskord ma pesen need nõud niikuinii ära (vähemalt oktoobri lõpuks, mil Neljasest saab Viiene ja needsamad vanaemad-vanaisad-tädid tahaksid kuskilt pealt kooki süüa). Ja et mina ei pea mustade nõudega samastuma. Et koogijäägid kolmandal päeval on normaalne (?). Tundsin küll aeg-ajalt mõningaid ebamugavaid tundeid, tuleb tunnistada. Eriti elutoalauast möödudes, kus need nõud kõik kuivanud koogipuru all nutsid ja hääletult appi karjusid (ja mind süüdistavalt piidlesid). Aga siis ma jälle keskendusin olulisele.

Ehk - ma õpetasin lapsi reisi ümber maailma ja aliast mängima, ehitasime onne ja klotsimaju, lugesime muinasjutte, joonistasime-värvisime ja müüsime üksteisele puust kooke. Ja siis tegime päris kooke. Ja vahepeal sõime ka (üsna) täisväärtuslikku toitu. Ja ma pidin tunnistama, et see kõik, mis teoorias on alati nii õigesti kõlanud, tekitas, tõesti-tõesti praktikas ka ikka päris arvestatava hea-ema-tunde (soovin siinkohal täpsustada, et "hea-perenaise-tunne" on hoopis üks teine tunne).

 

Ja siis, ühe öö eel võtsin end kokku ja koristasin kõik ära, pesin nõud, kuivatasin ja panin kappi ja tegelesin pesuruumis erinevate riietega. Hea-perenaise-tunne on ikka kaa üks päris meeldiv tunne, tõdesin, ja olin endaga jälle päris rahul. Vahel tuleb see peale ka keset ööd. Siis ma lihtsalt annan järele ja koristan rahus kell pool neli oma kodu, et hommikul oleks kõik puhas ja värske. Koristamine on teraapiline (nagu ka rohimine, nõude pesemine ja muud üllatavad asjad, mis peale lastesaamist väga imelikul kombel armsaks on saanud), kui seda saab teha üksi.

Kokkuvõttev sõnum endale, emadele ja maailmale on see, et kuigi tahaks emana-naisena-inimesena suuta KÕIKE kohe ja korraga, tõestab elu järjekindlalt ja pidevalt (ja seda eriti kolme lapsega, kuigi see fakt ilmnes juba ka kahega ja isegi ühega), et vist ikkagi ei suuda. Isegi kui vahel tundub, et juba hakkab täitsa minema, selgub varsti, et pigem mitte. Nii et isegi täiuslikkus on ebatäiuslik. See tähendab siis, et täiuslikkust ei olegi. On lihtsalt jooksev (möllav, kisav, segane, üllatusterohke, imeline) elu, mis kogu oma ebatäiuslikkuses on nii põnev ja mitmekesine, et patt oleks viriseda (ja kuna me pole täiuslikud, siis võib-olla vahel natukene). Ema on tavaline inimene nagu Sinagi.

Lapsepõlv Hiiumaal ja kivist mänguasjad

 

Käisime perega Hiiumaal puhkamas. Kõigepealt sõprade juures ehedat talupuhkust nautimas, kus kraanikausi asemel olid panged ja pissil tuli käia välikempsus ja siis peale seda veel oma perega mereäärses majakeses, kus kraanist tuli vett, aga pissil tuli ikka käia välikempsus. Ma olen kindel, et mu lastele jääbki Hiiumaa meelde kui maa, kus inimestel on välikempsud. Ja seda nagu sellise elamuse mõttes ikka. Juba enne minekut rääkisid lapsed, et me läheme Hiiumaale, kus wc on õues (eks ma tegin ka natuke eeltööd, sest ma soovisin neid selliseks elukäsitlust muutvaks kogemuseks veits ette valmistada)!

Kogu meie Hiiumaa-puhkus oli selline ehe ja kuidagi orgaaniliselt rahulik. Põhilise aja veetsime õues ja rohkem polnudki nagu midagi eriti vaja. Sõprade juures oli selline mitme põlvkonnaga suure pere puhkus keset metsa, mis lõi kohe päris kogukonnatunde, kus kõik aitavad kõiki ja kuulavad teineteist ja lihtsalt kõigil on hea koos olla. Nagu perekond, noh. Ja siis teisel poolel nädalast seal majakeses, kus olime ainult meie viiekesi (mis on ka juba päris suur seltskond, muidugi - immediate party, nagu kirjutas mingi tädi (või äkki oli onu?) mingis artiklis, mis rääkis suurpere plussidest), oli kamin, oli meri, oli pääsukeste pesa (beebidega!), olid kivid ja saun ja palkmaja ja hea uni.

 

Vaatlesime metsa all hobuseemmesid, kes toitsid oma hobusebeebisid, pidasime mere ääres piknikku, viskasime kive merre, nautisime Robin Juhkentali kontserti Kassari Rahvamaja õuel koos kolmekümne teise inimesega ja sõime kooki, hüppasime kleitide lehvides vana lossi aias ja sõime metsmaasikaid (neid oli küll ainult kaks, aga ikkagi).

 

 

Ja tahtsin sellega jõuda selleni, et meil ei olnud kaasas ühtegi mänguasja (no mingid kaisumõmmid olid, aga need ei olnud eriti mängude keskmes), oli üks juturaamat ja kohapealt ostsime ainult pliiatsid ja paberid (kõik muidugi kulusid ära). Ja lapsed olid õnnelikud ja pidevalt hoos. Lihtsalt ei olnudki väga midagi muud vaja. Sõprade juures olid kiiged ja liivakast ja käru, millega sai teist vedada. Ja vahepeal sai joonistada. Aga meie peremajakese õuel olid sellised mõnusad rannakivikesed ja käbid, mis mängudesse kaasati ja need olid isegi vanni(pesukausi)mänguasjade eest. Täielik waldorfparadiis.

Mida ma veel täheldasin oli see, et niimoodi õues ei olnudki lastel mingit tungi pidevalt midagi aktiivselt teha. Nii palju oli selliseid hetki, mil nad lihtsalt olid. Mõtlesid. Või laulsid kiige peal pilk kusagil metsa taga. Või lihtsalt jalutasid. Kohe näha, et vaim ja meeled ja kõik kehaosad puhkasid kõigest. Kogu elu käis hoopis mingis ürgsemas rütmis. Hiiumaa ise muidugi on juba selline maagiline koht, kus kõik on maas rahu sees.

 

Ja selle kõige tulemuseks on see, et me ootame pingsalt abikaasa suvepuhkust, et saaksime sinna jälle tagasi.

Koduaeg ehk aeg kodus

See on väga imelik, kuidas aeg või aja möödumine võib nii erinevalt mõjuda. Näiteks olen ma tavalistel kodusolemisepäevadel abikaasat koju oodanud nii, et juba kell kümme hommikul ei taha seierid edasi liikuda. Ja kell ei saa absoluutselt kuus. Ja siis on teine täpselt samasugune päev ja no minaidea, aga kuidagi õhtu tuleb ise kohale. Ja ma saan aru, et päev on olnud pikk selle järgi, kui palju onne ja mänguhommikusööke, -lõunasööke ja -õhtusööke on erinevates nurkades valminud.

Ma pean tunnistama, et mida rohkem (oma) lapsi, seda kiiremini aeg möödub. Ja mitte üldse nii, et "kuhu see aeg kadus?", vaid pigem niimoodi meeldivalt kulgedes ja vaikselt toimetades (ja segadust tekitades). Lihtsalt pidevalt on midagi teoksil ja kellegi vajadus vajab rahuldamist ja kerge kodune rütm vajab järgimist kuni ongi juba issi kodus (ja noh, vahel siis tekitab see minus segaseid tundeid, sest miks (miks?) ei ole ma ikka veel jõudnud kartulite koorimisest kaugemale).

Hommikuti me tavaliselt tõuseme kusagil enne kaheksat. Siis on Beebil hea tuju ja mina saan teha peaaegu et pool tundi suuri ja tähtsaid asju (nagu duši all käimine, kerge koristamine, hommikumahla tegemine, patside punumine VÕI kõikide laste küünte lõikamine). Seda siis, kui ma pole seda rõõmsat pooltundi raisanud juba voodis vedelemise peale (te ei kujuta ette seda eneseületusetunnet, kui ma seda teinud ei ole). Sest siis hakkab Beebi juba veits kurjaks saama ja eelistab ülejäänud asju teha koos minuga minu süles (ent mitte veel kõhukotis). Aga nõndaviisi tähtsate asjade tegemine on keeruline ja teinekord, tõesti, ka võimatu (sellest tulenevalt on mul kindel plaan hakata üsna pea välja töötama abivahendeid, mis võimaldavad viia läbi erinevaid igapäevategevusi ühe käega - apelsinikoorija, melonipuhastaja/lõikaja, patsipunumisvahend, väikeste tüütute nööpide sulgeja, lapsesuurelepotileaitaja jms).

No ja siis me sööme melonit, teeme/joome mahla (kui ma pole ülemäära vedelenud), siis mängime või joonistame või midagi ja siis teeme juba putru. Siis lähme õue ja siis läheb Kahene juba magama (olgu öeldud, et vahepeal üsna suvalistel aegadel sööb ja magab ka Beebi ja seda nüüd viimase trendi kohaselt AINULT kõhukotis. Aga kuna ta siis tõesti magab (lausa kaks tundi vahel!), siis ma olen rõõmus! Ja noh, arvestades, et selle aja jooksul on ilmunud ka kaks hammast, ei oleks mul siin üldse vaja sel teemal nii vaimukalt sõna võtta. Öösel magada saan? Saan. Olen vait.). Siis me loeme tavaliselt Lottet ja mängime midagi Neljasega. Siis Kahene tõuseb ja tavaliselt nad siis Neljasega söövad kõvasti puuvilju ja mängivad koos. Ja mina peaksin siis hakkama süüa tegema. Ja kui Beebi laseb, siis teengi täpselt abikaasa saabumiseks toidu valmis ja kõik me istume õnnelikult lauda, räägime oma päevast ja sööme ja naerame rõõmsalt koos. Ja ülejäänud kuus päeva nädalast me sööme tund aega pärast abikaasa saabumist, sest ma ei ole veel leiutanud kõiki neid abivahendeid, mis laseks mul ühe käega söögi valmis hakkida ja samal ajal Beebit süles hoidmisega rõõmustada (pean mainima, et mul on selline küpsiseretsept, mis PÕHIMÕTTELISELT laseb ühe käega ja samal ajal beebit imetades küpsised valmis teha (jah, ma räägin kogemusest). Aga sellisel juhul peaks keegi ikkagi rasvaine enne väiksemateks tükkideks valmis lõikama ja leppida tuleb abstraktsema kujuga küpsistega. Aga kuna tegemist on śokolaadiküpsistega, siis mis vahet seal on, eks). Ja siis veel tuleb vahepeal käia õekestele meelde tuletamas, et nad kõigest hoolimata ikkagi armastavad teineteist.

Ja kui lapsed on kõik (jap, meie voodis) magama jäänud ja mina mingil põhjusel ei olegi, siis ma lähen ja korjan maast paberitükid üles, panen kingad-mütsid kappidesse tagasi, pliiatsid-raamatud ritta ja naudin oma korrastatud eluruume (ja onne, sest neid ei tohi kokku panna. Ma ükskord proovisin.). Ja mulle meeldib õhates mõelda, kui mõnus on lastega järgmisel hommikul puhtalt lehelt alustada ja neil värske peaga uusi mänge välja töötada, kui kõik on meeldivalt korras ja omal kohal nagu peab.

Sellega, et väikesed käekesed ise need asjad korda paneks, me veel tegeleme. See magamaminekuaeg tuleb alati nii ootamatult, et kuidagi ei jõua enam seda ühist koristamist sinna juurde pressida. Ja noh, ega see koostöövõime unistel lastel (ega vanematel) ka arvestatav ei ole enam. Ja jooksvalt ma ikka püüan päeva jooksul neid asju nendega kokku korjata, aga kui ikka uusi ideid ja teostusi kogu aeg peale tuleb, siis kaua sa jaksad/tahad seletada. Lisaks ei tohi ju tavaliselt eelmist mängu kokku panna, sest "võib-olla nad tahavad seda pärast edasi mängida ju". Ja võib-olla tahavadki ja see tundub kuidagi alatu siis niimoodi survestada. Ma tegelikult tean küll, et lahenduseks oleks vähem asju, aga ma ei raatsi midagi ära panna. Sest nad ju kogu aeg mängivad nendega! Aga sel teemal küpseb mul juba niikuinii uus postitus peas.

Emadepäevapostitus Postimehes

Kirjutasin nädalavahetuse Arteris, kuidas ma armastuse valisin. Blogi baaspostitus on siin. Kuna artikkel jääb online´is igaveseks tasuliseks, siis avaldan siin tiiserina kaks esimest lõiku ja jätan teile pärast lingi tasulisele artiklile. Noh et nagu jään märgi maha tulevastele põlvedele, et päriselt kaa kirjutasin. Ja kes tahab füüsilist lehte katsuda, siis minu juures saab.

Nii ta siis algab:

Kuidas ma armastuse valisin

Juba siis, kui esimene tütar neli aastat tagasi sündis, teadsin ja tundsin, et igasugused võimumängud, karistamised ja hääletõstmised ei haaku minu sisetundega ja arusaamaga õnnelike ja terve maailmapildiga inimeste kasvatamisest. Ma uskusin, et raudselt on mingeid alternatiivseid  ja armastusväärsemaid lähenemisi ka, mida rakendades ei tunneks keegi end halvasti ja lastest kasvaksid enesekindlad, empaatilised ja samas teiste piire austavad inimesed. Nii ma siis hakkasin neid otsima ja uurima ja üks artikkel viis teise raamatuni ja siin ma olen nüüd veel kahe väikse tütre võrra rikkam, uskudes siiralt siin keset suurt ja paksu armastust, et armastust saab kasvatada armastusega. Praeguseks võin seda juba ka väikesele kogemusele tuginedes täitsa kinnitada. Mis aga ei tähenda, et me siin nüüd iga päev kõik õndsas rahus elaksime nagu inglid. Meil on ikkagi kolm väikest last (kes muidugi näevad välja küll nagu inglid).

Mõned kuud tagasi sattusin lugema üht väljamaise ema blogi, kes esitas inimestele väljakutse lähtuda 21 päeva järjest keerulistes ja vähemkeerulistes olukordades eelkõige armastusest. Ta pidas silmas, et alati enne vihastamist, liigset kiirustamist, ei-ütlemist, virisemist ja hinnangute andmist, tuleks peatuda ja endale meelde tuletada, mis on tegelikult oluline. Armastus siis. Selleks on vaja näha suuremat pilti ja mõelda hoolega järele, kas näiteks see nõude pesemine kohe praegu on olulisem kui lapsele muinasjutu jutustamine ja temaga koosolemine, kui ta seda vajab või saab seda natuke edasi (või abikaasale) lükata. Kas tasub lasta end iga päev häirida abikaasa laiali jäetud nõudest (ja sokkidest. Ja ajalehedest) või leppida sellega, et mõned asjad ei muutu kunagi ja keskenduda sellele, et tegelikult teeb ta ju suurepärast kaelamassaaźi. Kas vihastada ohtlikke manöövreid tegeva autojuhi (või oma paha tuju teiste peal välja elava arstitädi) peale või lihtsalt tunnistada, et asi pole seda väärt, andestada ja edasi minna.

Ja edasi siis juba saab tasulisena lugeda siit.

Kokkuvõtteks võin öelda, et valige armastus! :)

Inimestele

Ma olen täheldanud, et kokkupuude inimestega on suuteline mu tuju märkimisväärselt tõstma. Eriti, kui need inimesed on ise ka rõõmsad (ja naeratavad vastu või näiteks naeravad minu naljade peale (extra points!)). Kasvõi poemüüja (näiteks Viimsi Biomarketis). Ma olen ka täheldanud, et asi pole lihtsalt selles, et ma januneksin täiskasvanud inimestega suhtlemise järele (mida võiks ju arvata), sest kui ma kusagil inimeste seas juhtun viibima, siis minu tujule mõjuvad ka kõik tulevased täiskasvanud (need on siis lapsed). Ma olen lihtsalt kuidagi ise vist maailmale avatumaks muutunud.

Sellest tulenevalt ma otsin inimestega ka ilmselt rohkem kontakti (ka täiesti võõraste inimestega, kellega ma kusagil olmeolukordades kokku juhtun puutuma) ja kui siis ma sellise kellegagi meeldiva kontakti saavutan, siis meie kaks positiivset energiat omakorda kasvavad veel positiivsemaks ja võimsamaks energiaks. Ja nii võib mu tuju tõusta lihtsast juhuslikust viisakuste vahetusest. Ja igakord panen ma tähele, kuidas ma sellise siira õnnetundega mõtlen, kuidas ma ikka inimesi armastan. Ja kuidas ma olen tegelikult ka õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.

Rääkimata (tegelikult ma ikkagi kohe räägin) siis positiivsest energiast, mida annavad mulle minu perekond ja lähedased. Ja sõbrad ja tuttavad. Ma ei tea, kuidas on niimoodi juhtunud, aga minu ümber on lihtsalt üks kirjeldamatult imeline seltskond. See, et ma saan kellegagi mingeid asju arutada ja oma väikeseid (ja suuri) avastusi ja muidugi ka muresid jagada, annab lihtsalt uskumatult palju jõudu ja inspiratsiooni. Ja see, kui palju on neid, kes on reaalselt olnud valmis aitama, kui seda vaja on olnud, on mind ka hämmastanud. Ma tunnen, et mu tagala on kindlustatud. Et mis iganes ka ei juhtuks, on mul minu inimesed. Ma olen iga päev tänulik. Päriselt ka.

Vanasti olevat kogukonna naised korraldanud regulaarselt lõkkeõhtuid ja niimoodi ringis kuulati üksteise mured ära ja oldi üksteisele toeks. Tänaseks on see vorm veits muutunud, aga sisu on samaks jäänud. Naised ikka kogunevad ja on üksteisele toeks. Kui mitte lõkke ümber, siis kohvikus või külas  või Facebooki-grupis. Ja see, et keegi lihtsalt kuulab, aga ka elab kaasa, lohutab, püüab mitte hukka mõista, ongi see, mida raskemal ajal vaja on. Alati polegi vaja, et keegi aitaks mingit lahendust leida. Tihti on vaja lihtsalt kõik niimoodi välja öelda, et endal ka pilt selgemaks läheks. Sest kui ma hakkan oma olukorda kellelegi selgitama, siis ma pean ju selle kuidagi niimoodi mõistlikult sõnastama, et teine aru saaks. Ja juba see süstematiseerib mu segaduse ilusasti ju. Aga muidugi on teinekord vaja ka kellegi värsket lähenemist ja nõu. Ja kätt, mis ulataks koogi.

Ma olen õppinud viimasel ajal ka negatiivsemaid tundeid tekitavaid kontakte hindama. Kasvõi juba sellepärast, et tänu neile paistavad need positiivsed kontaktid ju nii palju positiivsemad! Ja seda enam, olles kogenud, kui ebameeldivalt kellegi järsk või mõtlematu sõna võib mõjuda, tahaks pärast ise parem inimene olla.

Oluline on, et meie ümber oleksid inimesed. Et me lubaksime neid endale lähedale ja raskel ajal aitama. Ja kui parajasti on eriti suurepärane ja õnnelik periood, siis oleksime valmis seda nendega jagama, et nad saaksid ka õnnest osa (kes ei tahaks ju!). Ja kui me märkame, et neil on midagi hingel, siis pakuksime neile oma seltskonda ja kõrva ja kooki. Ja mõnikord, lihtsalt sellepärast, et on hea tuju, võiks teha mõne toreda üllatuse või lihtsalt öelda hea sõna või naeratada. See täiega aitab. Kõige puhul.

Kui teid ei oleks, oleksin ma ammu hulluks läinud. Ma armastan teid, Inimesed!

"Leena Peenar" Epp Petronelt - sobiks meie aeda ka

 

Ostsin täna lastele Epp Petrone uue raamatu "Leena peenar". No see on nii armas. Eks see kõnetab meid eriti, kuna neil on ka seal kolm tütart, kellest üks kohe raamatu alguses sünnib. Aga üldse kuidagi nii suur osa kirjutatust tuleb tuttav ette (näiteks seal räägib nii ilusti kõhusolemisest, imetamisest ja kaisusmagamisest jne), et selline tunne nagu mina oleks kirjutanud (ja mul on natuke kade meel, et ma ei ole). Isegi meie tüdrukute nimed on sarnased. Lood on niimoodi beebi pilgu läbi ja sellest, kuidas ta pereelu ja maailmaasju näeb. Eriti nice touch olid need inglid seal ka veel, sest ingliteema on meil siin ka päris aktuaalne. Pluss selline väike maagia on minu meelest ühe meeldejääva lasteraamatu kohustuslik nüanss. Lood on head lühikesed ka unejutuna lugemiseks. Mulle tõesti väga meeldis - me lugesime pool raamatut kohe läbi ja ma olin natuke kurb, kui nad ütlesid, et aitab küll nüüd. Peaks minema edasi lugema praegu, kui kõik magavad.

Kuidas kasvatada inimesi

Ma olen vist suutnud luua kuvandi, et elu kolme väikese lapsega kodus - see on imelihtne! Et ongi ainult lilled, koogid, kleidid, roosad beebid ja päike. (Ma tahaks niiväga kirjutada: "Te olete kõik asjast õigesti aru saanud!")

Kuidas nüüd seda teile öelda - ilmselt "imelihtne" pole päris õige sõna. Ma pakuks pigem "põhimõtteliselt võimalik" või "päris huvitav kogemus" või "tõhusaim ja kiireim viis kõikide oma (ja abikaasa) tugevuste ja nõrkuste väljaselgitamiseks". See tugevuste-nõrkustevärk võib päris šokeeriv olla alguses. On selgunud, näiteks, et ma polegi nii tśill ja tasakaalukas kui ma alguses arvasin. Ja et mu hääl võib olla päris hirmutav. Ja mingitel hetkedel tuleb end kõrvalt vaadates tõdeda, et ma olen üsna halb lapsevanema versioon. See on päris imelik tunne, see enese kõrvaltvaatamise tunne - nagu vaataks sellist õudusfilmi. Ma näen, et kõik läheb täiesti valesti, aga ma ei saa seda kuidagi peatada ka. Tahaks kampsuni sisse peitu minna kuni see hirmus koht mööda läheb. Alati läheb, õnneks. Aga selleks peab ikkagi enne kampsuni seest välja tulema ja sellele õudusele vapralt näkku vaatama, teda natuke korrale kutsuma, talle mõningaid tuntud tõdesid meelde tuletama ja julgustama teda sisse-välja hingama (selguse huvides mainin, et see õudus olen ikka mina, mitte mu lapsed, eks). Siis järgneb selgitustevoor, vabandused-kallistused-värgid ja olengi jälle pääsenud. Paraku väikeste hingemarrastustega, et ma olen põhjustanud väikestele rikkumata hingedele marrastusi. Aga parim, mida ma teha saan, on möödunud olukorda veits analüüsida (ja enamasti saab teha järelduse, et ma olen väsinud. Mis enamasti tähendab, et ma olen jälle unustanud endale isiklikku aega võtta), teha väikseid tähelepanekuid ja siis kogu värk endale andeks anda. See ajaga omandatud oskus näitab jällegi tugevust, sest põdema jäämine on päris lihtne ja üsna kasutu tegevus.

Tekib küsimus, et kuhu see stabiilne inimene kadus siis. See stabiilne inimene, kes enne lapsi vastutas ainult iseenda eest ja sai endaga ilusti hakkama, peab nüüd hakkama ühele (siis kahele. jaa kolmele) väikesele toorikule eeskujuks ja asetama tooriku(te) vajadused enda omadest (vähemalt mõneks ajaks) ettepoole. Ehk, põhimõtteliselt ütlema oma egole, et, noh, step down. Ja siit algab kogu see kaunis teekond läbi iseenda seesmiste koobaste, mis loodetavasti lõppeb seal, kus see päris mina on. Sest kui tuleb olla eeskujuks ja anda ühele toorikule kaasa täisväärtuslikuks eluks vajalik varustus, tuleb enne jõuda arusaamiseni, mis see üldse minu jaoks tähendab. Noh, milline üldse üks täisväärtuslik elu on ja milliseid aspekte ja kuidas üldse serveerida. Sest selle tooriku maailmakäsitlus areneb läbi minu filtri ju. Ja siis tulebki teinekord ette selliseid olukordi, kus tundub, et võib olla ma olen hoopis kõigest valesti aru saanud. Ühesõnaga käib üks lõputu kahtlemine ja katsetamine ja eksimine ja avastamine. Ja kuna meie lastel on kaks vanemat, siis võime seda kõike rahulikult kahega korrutada (mul hakkas juba järgmine postitus peas küpsema praegu). Ja ma pean tunnistama, et kui seda olukorda nüüd maksimaalselt ära kasutada, võib sealt koobastest ikka päris valgustatuna välja tulla.

Ma olen vist tänu sellele kõigele kujunenud väikestviisi parenting junkie´ks. See erinevate lapsevanemlusele lähenemiste viiside uurimine ja katsetamine praktikas on lihtsalt nii põnev. Ja et minu katsed oleksid ikkagi tõsiseltvõetavad, olen ka varunud siin piisavalt inimmaterjali. Kolm. Praegu piisab.

Tänaseks ma tõesti tunnen, et ma liigun õiges suunas. Ma olen suutnud luua endale mingi baasväärtuste süsteemi, mida ma oma pikal teel aluseks võtan ja see on mind päris hästi teeninud! Kõige aluseks on, olgu öeldud, oma sisetundest ja südamest lähtumine, nende usaldamine ning eristamine aastate jooksul juurdunud mustritest, mis on saanud alguse kuskil kauges minevikus ja mis vahel tahavad kõike ilusat ära rikkuda. Ja raskematel aegadel (see tähendab üheksal juhul kümnest kurnatust, mis on viiel juhul kümnest tingitud vähesest unest ja ülejäänud juhtudel jälle lihtsalt suutmatusest seda oma aega võtta, mis on üheksal juhul kümnest tingitud minu enda rumalusest) aitab mõne blogi või artikli või raamatu või isegi tsitaadi lugemine meelde tuletada, millele keskenduma peaks. Aegamööda (tänu pidevale praktikale) need sobivaimad lähenemised, põhimõtted ja väärtused juurduvad ja muutuvad loomulikuks. Ma võin käsi südamel öelda, et ma olen kindlasti tasakaalukam ja endas kindlam kui näiteks kaks aastat tagasi. Ehkki kolmanda lapse sünd loob pigem just arvamuse, et kõik peaks olema hoopis keerulisem. Keeruline on harjuda sellega, et mind peab jätkuma nii mitmele inimesele, kuid samas see sisemine kindlus, mis järjest lisanduvate lastega koos kasvamisega on süvenenud, on jälle hirmus julgustav.

Nii et jaa, see logistika ja möll ja kurnatuse aste, mida ma olen võimeline õhtuks saavutama, on kolme lapse puhul märkimisväärne. Ja sellest tulenevalt ma kindlasti ei käsitse kõiki kriisiolukordi alati kõige õigemal viisil. Aga kõik intsidendid lõppevad siiski alati ausate vabanduste, selgituste ja armastusega. Ja see, kuidas ma tunnen, et ma lapsevanemana kasvanud olen ja õppinud oma südamest lähtuma, on see liikumapanev jõud. Nii et elu kodus kolme lapsega võiks iseloomustada veel sõnadega "kurnav, ent tiivustav". Ja kliśeekoht ka: ma ei vahetaks seda kõike mitte millegi vastu. Ausõna.