Emad ja tütred ehk kuidas kolm tütart, üks ema ja üks vanaema ükspäev linnapeal käisid

(Ilmunud Solarise kodulehel 9.mail 2018)

Kõik emad teavad, et emaksolemine on nagu tśilliga śokolaad – saate aru küll, magus ja siis ikkagi vürtsikas ka ja mõni partii isegi liiga. Aga nagu kõikide asjadega siin ilmas, sõltub emaduse võlu ja valu vaatenurgast. Ja aeg-ajalt, kui keegi on meile jälle mitmeid liiga vürtsikaid partiisid śokolaadi serveerinud ja me oleme need ikkagi ära söönud, on mõistlik ja tervislik end vahelduseks tunnustada ja emaksolemist tähistada!

Mina tähistasin emaksolemist selle kõikide tahkudega sedakorda emadepäeva eel Solarises sümboolselt koos oma ema ja kolme väikese tütrega. Meie ees rullus lahti fantastiliselt ilmekas läbilõige ühe ema (või siis tegelikult kahe, sest minu ema oli ka) päevast lastega väljas. Oli nuttu, oli naeru, oli kooki, oli kisa ja lõppes kõik hästi ehk jäätistega.

Plaanisime alustada hommikut minu ammuses lemmikus – kohvikus Komeet. See on üks selline koht, kus lihtsalt alati on hea olla. See kõrgelt ülevalt alla linnale avanev vaade ja need toidud ja see mõnus kohvikumelu on mind alati võlunud, aga ma pole kunagi sinna koos lastega sattunud. Kaval ema teab, et üheks rahuliku(ma)ks kohvikutamiseks lastega on vaja kindlustada, et neil oleks piisavalt tegevust. Ehkki ma teadsin, et Komeedi vaade on juba iseenesest ägedam kui kolm mängunurka kokku, siis ei võtnud ma riske ja viisin oma neiud ja ema enne kohvikut Tigeri poodi Solarise 0.korrusel. Tiger on nüüd küll selline pood, kus lihtsalt kõik meeled hakkavad tööle ja mitte ainult lastel. Meie eesmärk oli hankida Tigerist värvimisraamatud, et need sisustaksid aega kohvikus toitu oodates ja see õnnestus meil probleemivabalt – igaüks leidis ühe ja jäi taga nutma teist, sest valik oli nii suur! Lisaks ei suutnud ma vastu panna ja lubasin kõigil valida lõpmatu pikkusega värvilisest salvrätikupakireast oma lemmiku, sest need olid lihtsalt nii lahedad ja kellel neid toredaid salvrätikuid ikka nüüd liiga palju on. Minu ema ei suutnud vastu panna Tigeri üllatuskoti ostmisele, mille sisu selgub alles siis, kui oled selle ära ostnud. Päris põnev, tuleb tunnistada, sest Tigeri asjad on kõik nii toredad, eriti, kui Sul on kolm lapselast, kellele seda toredust laiali jagada (põnevuse säilitamiseks ma loomulikult jätan jagamata, mis seal täpselt sees oli)! Sedakorda me Tigerist lahkusime, et aga hiljem rõõmsalt tagasi tulla, millest jutustan juba varsti.

Komeedis saime endale mõnusa diivanitega nurga vaatega linnale ja niimoodi me seal siis õndsalt värvisime ja ootasime oma kooke. Koogivalikus ei pidanud me muidugi pettuma – lapsed valisid Geishakoogi, Inglikoogi ja Napoleonikoogi (siinkohal olgu öeldud, et ma olen kunagi ka ainult napoleonikoogitüki pärast Komeeti sõitnud) ja ehkki Komeedis on ka lastemenüü ja muud head toitu, ei olnud peale kookide nägemist muidugi keegi nõus midagi muud valima. Aga kuna me läksime tähistama, siis minu meelest ongi see absoluutselt kõige õigem lahendus! Et aga teile ei jääks ekslik mulje, et nii lihtne ongi üks linnapeal kohvikus käimine kolme lapse ja emaga, siis lisaks paarile muule dramaatilisele seigale (nagu eriarvamused lauavaliku suhtes ja selle suhtes, kes siis ikkagi täpselt kelle kõrvale istuda saab ning ühelt minu kaamerahäbelikult tütrelt pildistamiseks nõusoleku meelitamine), tõmbas üks väikestest neidudest enda kleidile (ja vanaema kingadele) terve klaasitäie värskeltpressitud apelsini-greibimahla, mistõttu me end peale söömist (ja pisematsorti draamat) taas Tigerist leidsime ja sealt ühe satsiseeliku (ja sellest tulenevalt ka ühe eriti rõõmsa neiu) võrra rikkamana väljusime. See tekitas väikseid lisapingeid (ja kaks kurvemat neidu) ja loendamisi, kes kui palju on viimasel ajal endale poest seelikuid saanud (või ei ole). Aga samas olime õnnelikud, et selline pood Solarises kohe võtta oli, kust leiab lahenduse peaaegu kõikidele meie probleemidele!

Järgmisena suundusime Apollo raamatupoodi, sest raamatupood on minu jaoks üks inspireerivamaid kohti üldse. Ja et ma väga soovin, et meie digiajastulapsed ikkagi ka selle osaga elust ja kultuurist kontaktis oleksid, viin ma neid ka sinna üsna tihti. Näiteks on meil traditsioon, et iga laps võib sünnipäeval omale raamatupoest uue juturaamatu valida. Kuna oli juba sedasorti pidulikum linnaskäik, lubasin neil seekord valida mitmepeale ühe. Minu õnneks oli Andrus Kivirähk just uue lasteraamatu „Tilda ja tolmuingel“ välja andnud, mis oli nii kutsuvalt esiletõstetud ja nii toreda kaanepildiga, et meie lapsed selle kohe rõõmsalt riiulist haarasid ja ilma pikema draamata (sest sellistes kolmepeale jagamise küsimustes on palju draamapotentsiaali) olimegi ühisele otsusele jõudnud. Ehkki, tuleb ka kerge kurbusenoodiga õhata, et Apollo on Solarises väga mõnus suur ja eraldi lasteosakonnaga ja seal oleks olnud tohutult avastamist, aga see kõlab juba nagu eraldi seiklus.

Esimeselt korruselt läbi jalutades leidsime eest Eesti kosmeetikapoe Pillerkaar, kust soetasime kõige pisemale neiule päris oma Jovely maasika huulepalsami, mille üle ta täiesti üle mõistuse rõõmus oli ning kus avastasime lahedate sõnumitega Moshi kosmeetikatooteid, mida oleks tore näiteks kellelegi emadepäevaks kinkida! Meie leidsime igaühele adekvaatse sõnumi (näiteks üks tarbimishimu talitsemise probleemidega tütar sobis imeliselt poseerima sildiga „vähem on rohkem“ ja ema leidis sildi „tule anna musi“). Üleüldse on tegemist ühe armsa poega, mis on juba sellepoolest eriline, et sealt on ühe katuse all ainult kodumaised tooted.

Kuna Solarise toidupood on üks linna parimaid oma varustatuse poolest ja põnevate ja tervislike toodete valiku poolest, siis otsustasin panna meie hommikule väärilise ja rõõmsa punkti ja haarata sealt lastele kojusõidule väsimustunnete kõrvalejuhtimiseks kaasa meie kodumaised ja imelised Jäämari pulgajäätised, mis maitsevad nagu külmutatud smuutid rohkete marjadega. Jäätiseletis oli veel mitmeid ahvatlevaid kodumaiseid käsitööjäätiseid, aga neid võime kaasa haarata juba päris-emadepäeval, kui läheme emale külla ja saame jälle emaksolemist tähistada!

See emotsiooniderohke hommik jättis meie hingedesse mõnusa sooja tunde – niimoodi kolme põlvkonnaga kohvikutama ja poodidesse uudistama ja inspiratsiooni koguma pole me just liiga tihti sattunud. Minu meelest võiks sellest saada lausa meie pere emadepäevatraditsioon. Järgmisel korral haarame õe ja õelapsed ka kaasa ja vallutame siis kõik koos kogu Solarise. Ja kuna me kinno seekord ei jõudnud, siis ehk järgmisel linnapäeval oleks tore veel see ka ette võtta. Siis teame, et võtame kohe terve päeva vabaks, et jõuaks kõiki toredaid kohti nautida.

Minu jaoks on Solarises olnud alati selline kummaline ja kutsuv vaib – ma ei oskagi seda kuidagi täpsemalt seletada, sest asi pole poodides, kohvikutes ja kinodes (kuigi need on ju ka muidugi toredad), vaid milleski muus. Mulle tundub, et see on Solarise Vaim.