Kuidas me ühel päeval lihtsalt otsustasime, et suvi ikkagi algas nüüd

Kuna see suvi siin on selline kahtlev ja otsustusvõimetu, siis meie igal juhul alustasime esmaspäeval suvehooaega. Ja 20 soojakraadi tundus juba olevat suvi küll. Seda märkimisväärset hommikut alustasime pannkoogipeoga terrassil, mille lapsed kauniks ja hubaseks ja lausa miljonidollarivääriliseks kujundasid, minu meelest. Mis nii viga siin pannkooke küpsetada ja lihtsalt serveerida, kui kogu õhkkond juba selleks loodud on!

Sealt edasi leidsid lapsed aias ühe mullasema koha, millest väikese veega sai korralik mülgas. Nagu ma pärast avastasin, kui selliste eriti (kahtlaselt) rõõmsate kilgete peale neid vaatama läksin. Ja kes ütleks ära mudahüpetest, eksole! See tegi mind rõõmsaks ja uhkeks, et nad ise sellise asja peale tulid. Ma suutsin mööda vaadata mudastest papudest ja pritsmetest majaseinal ja mudamülgastest keset rohelist muru. Sest neil oli nii lõbus! Selliseid asju ju peaksidki lapsed tegema! Ja siis ikkagi ma kergelt ärritusin ka, kui nad sealt edasi tuppa tahtsid tulla. Oma sodiste jalgadega.

Aga leidlik ema korraldab seepeale kohe välivannipidustused ja niimoodi astusid mudajalad edasi vannidesse ja mudapidu kujunes loomulikult veepeoks! Seda oli nii suvine vaadata, lihtsalt.

Ja päev jätkus eesti suvele kohaselt teepeoga. Et peale veepidu natuke sooja saada. Ikka täitsa korralik suvehooja avamine, mu meelest! (kahjuks on esmaspäevasoojust alles jäänud ainult meie hinge ja mälestustesse. Õue tuleb praegu ikka jopega minna. ja ma paneks isegi kindad. Aga meie sees elab suvi ikka edasi ja praegu pesevad lapsed pesuruumis soojendavas lambivalguses nukuriideid nagu polekski midagi).