Friday, August 12, 2016

Korralik ülevaade saartepuhkusest ehk õppetund, kuidas pressida nii palju elamusi ühte väiksesse postitusse

Oleme nüüd õnnelikult (kusjuures, väga õnnelikult!) oma saartepuhkuselt tagasi ja püüame siin veel Martini puhkusest viimast võtta. Tema näiteks saab nüüd lõpuks rahulolevalt olümpiat vaadata (ja vahepeal ka põrandalt loigukesi (ja muud) koristada, sest mõtlesin, et prooviks täna vaadata, mida Ühene sellest potilkäimisega elust arvab. Hetkel tundub, et vastava seose loomisega läheb veel aega. Võib olla kirjutan sellest meie pere potiteooriast (ja praktikast) mingi aeg pikemalt (ärge muretsege, ma ei lasku väga praktilistesse detailidesse! Kui ma just õhinasse ei satu!). 

Mul on tegelikult kahju, et ma siin niimoodi terve puhkusenädala emotsioonid, mälupildid, elamused ja muud head asjad ühte postitusse suruma pean, sest ilmselt jääb niimoodi tagantjärele niii-nii palju väikeseid jooksvaid elamusi jagamata ja see kirjeldus on nagu mingi ajalooõpik siin niimoodi kenasti kronoloogilises järjestuses. Aga puhkuse ajal ei saagi ometi kogu aeg kirjutada (eriti telefoni abil, sest see bloggeri versioon, mis minul on, ei liigenda teksti ja üldse mulle ei meeldi nii, et ma ei näe postitust pärast suurel ekraanil täies hiilguses), sest ma puhkan ju. Nii et selline kompaktne ülevaade on see, mis siia jõuab (ja kui ma nüüd olen selle kõik ära kirjutanud, vaatan, et võib olla on mõni kirjutis maailmas isegi kompaktsem olnud).

Ühesõnaga. Puhkus saartel. Kõigepealt veetsime mõne päeva koos kallite sõpradega meie kodus, siis lahkusime ühiselt Muhumaale, kus esimestel päevadel viibisime kümne täiskasvanu ja kolmeteistkümne lapsega ja siis edasi kaheksa täiskasvanu ja üheteistkümne lapsega. Mingi osa lastest on juba sellises eas, et oli võimeline täitsa kenasti koos mängima igal pool, kus meid ei olnud. Ja see teine osa vajas natukene hoolt ikka kaa. Et tassid jääksid lauale ja juhtmed seina ja pead-jalad-hinged terveks ja. Ja seal sõprade vanemate talukompleksis oli meil väga mõnus olla. Rahvast oli, nagu öeldud, palju, aga selline suur möll ja värk oligi omamoodi armas. Keegi oli kogu aeg olemas ja kogu aeg oli midagi teha. Ja lapsed olid rõõmsad (ikka suurema osa ajast). Ja mina kaa.

Kergemat sorti väljakutseks osutus kogu kambaga väljas söömas käimine. Sest noh, see üheteistkümnene kamp ei tahtnud täies koosseisus rahulikult laua taga toitu oodata, süüa ja nautida(!?). Neil oli rohkem tegemist maailmaavastamise ja selliste asjadega. Aga samas - ma tunnustan meid, sest me tegime selle ära (mitu korda!) ja (peaaegu) kõik said söönuks ja jäid ellu! Ja lisaks, see oli seda väärt, sest me ei pidanud siis ju ise süüa tegema!

Muhus saime sauna, muffineid, kohapeal suitsutatud kala, päikest, õnne ja rõõmu ja toredaid ühiseid pilte ja mälestusi. Ja õhtuti, kui lapsed magama läksid, saime täitsa täiskasvanute seltskonnas juttu ajada! See kõik kokku oli üks korralik peredepuhkus. Mis ongi ühelt poolt väsitav ja teiselt poolt laadiv.


Muhust sõitsime edasi ainult oma väikese perega Saaremaa kaudu Hiiumaale (3/4 õe perest oli meile sõidukaaslasteks), sest me ei tahtnud mitte, et meie saartepuhkus läbi saaks. Hiiumaal pidutsesid inimesed parajasti kohvikutepäevadel, mis meile kahtlemata sobis. Ja ilm oli täiesti meie poolt ja lubas meil kogu täiega suve nautida. Laupäeval tśillisime vetelpäästesadama Kalakohvikus, mille õhustik oli nagu Hiiumaa postkaart - mahe tuul, pehme päike, meri, paadid, toidu nautimine vaibakesel istudes. Lihtsalt hingasin seda seal sisse ja välja. Salvestasin piltidena fotokas ja mälus. Ja siis jalutasime natukene Kärdla vahel, käisime Helide Aias koogil ja tikreid söömas ja siis juba sai lastel energiakrediit otsa. Autoni oli selline keskmise pikkusega tagasitee, mis Viiesele eriti ei meeldinud (Kolmene sai Ühese vankrisse ja Ühene minu sülle, nii et nende maailmas oli kõik suurepärane). Sest tema jaoks oli see ilmselgelt pikem (väiksemad jalad kaa ju). Aga ma muudkui julgustasin teda, et kui me niimoodi juba linnas jaksame jalutada, siis saame varsti pikematele matkadele minna. Tema vaimu see motiveeris, aga füüsist mitte. Aga kuna ma ise olen jalutamisejumaldaja, siis annan ma endast kõik, et oma lapsi ka jalutajateks julgustada. Nii palju maailmaasju saab jalutades läbi mõelda ja arutada ju. Tulevikus siis. Praegu tuleb veel pigem selle motiveerimisega tegeleda.


Kalakohvik

Pühapäeval käis õe pere meie juurest läbi – näitasime meile oma kodukest (meil on sama koduke, mis oli eelmisel aastal, mille leidsime siis täiesti juhuslikult ja nii ta meile armsaks on saanud. Perenaine on lihtsalt supertore ja hoolitsev ja küpsetas meile isegi muffineid!), viisime nad oma väikesesse randa ja siis lehvitasime nad praamile. Edasi sõitsime ise Luidjale randa, kus olid taevani lained ja päris arvestatav tuul, aga ikkagi  - käisime rannas (check!)!

Hiiumaakoduke ja hiiumaakass
 


Ja kuna Kärdla kohvikutepäevast oli kasvanud välja terve kohvikutenädalavahetus, leidsime ka pühapäeval veel kaks kohvikut, mida nautima minna. Üks neist oli Kalurite Köiekoda Suursadamas, kus oli buffeelauale toodud (ja toodi pidevalt juurde) lihtsalt nii palju head toitu, et ma oleksin võinud sinna jäädagi (leidus ka palju erinevaid taimetoite! Aga ma tarbisin ka kala). Lisaks oli seal palju toredaid ja sõbralikke inimesi, igasuguseid mänge, mida lapsed said proovida ja lahedad sadamaehitised, millel ronida ja üks hennamaalinguid tegev neiu, kelle juurest me loomulikult ka läbi käisime.

Suursadama hennaneiud

Cafe Ingel Värssu külas

Koogile mõtlesime minna Cafe Inglisse, mis ka koduteele jäi, aga kuna lapsed olid jälle oma energiavarud eelmises kohvikus ära kulutanud, siis jäi see selliseks lühikeseks morsi-sõstrapeatuseks (eriti peale seda, kui olime just rõõmustanud gluteenivabade vahvlite olemasolu üle ja siis näinud, kuidas viimane meie nina eest ära osteti..). Aga koht ise oli eriti armas ja ehe ja pidavat olema olnud Marie Underi vanaema Ingli esivanemate põline kodu. Selline helge ja kodune fiil oli küll seal.

Lihtsalt see veski.

Esmaspäeval sõitsime Kassarisse, kus käisime Sääretirpi kaemas ja maailma kõige tugevamat tuult nautimas. Ja tundub, et võtsime selle tulles sealt kaasa, sest sellest ajast alates on igal pool sama tuuline olnud (kaasa arvatud Kaibaldi nõmmel, kus ei pidavat minu õe sõnul kunagi tuul puhuma). Aga see oli tõesti maaliline paik. Ah, ma kipun end kordama. Kogu Hiiumaa on maaliline, ühesõnaga.


Sääretirbi lillekorjajad


Ja siis käisime seal lähedal Lestas ja Lambas söömas, kus sees on suur tahvelsein, millele lapsed alati eriti suure heameelega joonistavad. Ja õues oli lahe waldorf-stiilis palkidest ja okstest mänguväljak ja pottides taimed ja tomatid, mille üle eriti Ühene rõõmustas. Üldse on seal palju ruumi ja see tundub küll selline koht, kuhu sobiks kasvõi, maidea, üheteistkümne lapsega einestama tulla.


Õhtul tegime oma palkidest kodus ehedat puuküttega sauna, lapsed jooksid ümber maja ja kaklesid ja karjusid isegi natukene vähem kui tavaliselt. Ilus õhtu oli.

Lisaks olid mõned inimesed meie lähedal merel paadiga ümber läinud ja me saime oma rannas näha korralikku päästeautode väljapanekut. Oli põnev. Hiljem uudistest selgus, et kõik inimesed päästeti veel kenasti ära ka.

Teisipäeval läksime Kaibaldi nõmme otsima, millest ma olin palju kuulnud ja pilte näinud ka, aga kuhu ma polnud mitme aasta jooksul veel sattunud. Ja kuna mu õde selle olemaolu mulle õnneks meelde tuletas, võtsimegi selle plaani. Lisaks sellele, et see on selline eriti suur liivaala keset metsa, pidavat see ka maagiline koht olema, kus olevat põletatud kunagi Hiiumaa viimane nõid. Mis tekitas minus segaseid tundeid – noh, et kas tasub minna sellisesse kohta siis või. Ja siis samas lugesin, et see nõmm tekkis hoopis kusagil Teise maailmasõja paiku metsapõlengute tulemusena. Millal siis seda nõida seal veel põletati? Nii palju vastusteta küsimusi. Ja muidugi me ikka läksime. Liivik oli suur ja tuuline ja kaunis. Sama kaunid olid metsad selle ümber, mis lihtsalt oli seente ja pohlade ja mustikate all lookas. Ma pole kunagi nii palju seeni korraga samas kohas näinud. Kui nad ei ole korvis. Et aga enamik neist olid pilvikud, siis ma ei hakanud neid korjama (sest neid tuleb sada korda kupatada ja igasuguseid asju teha, et nad kibedad ei oleks ja ma ei jaksanud kuidagi selle peale mõelda. Nad olid niisama ka ilusad seal.). See-eest toppisin endale ja lastele peoga mustikaid suhu. Ja natuke pohli. Ja lihtsalt sulasin imetledes seda samblike, seente ja mändide sümfooniat seal. Tagasiteel tuli jällegi pisut Viiest motiveerida, sest ta oli kulutanud kõik oma jõuvarud liivaku poole jooksmisele, seal kohapeal rullumisele ja hüplemisele ja kaevamisele. Nii et lahkudes liivas sumpamiseks tal enam kuigipalju entusiasmi järel ei olnud. Aga kuna ümberringi oli nii kaunis, siis ma suutsin jääda rahulikuks ja ei ärritunud selle peale peaaegu üldse (olen vist väljapuhanud!).




Meil oli plaan ja unistus minna oma väikesele rannale piknikku pidama, aga kuna tuul tahtis kleidikesed seljast viia, siis me lõpuks ei jõudnudki selleni. Kahjuks. See-eest sain ma teha sada näo-, käe, ja jalamaalingut, mis oli tõeline puhkusehitt. Käisime eelmisel nädalavahetusel kahel sünnipäeval, millest ühele oli kutsutud näomaalingutädi (nagu ma juba vist eelmises postituses mainisin), kellega ma sain vabalt vestelda, kuna ma olin kolm korda järjekorras, ja teisel sünnipäeval olid näomaalingupliiatsid, mida sain proovida. Ja kuna mulle joonistamine ja maalimine ja selline asi on väga hingelähedane, mõtlesin ise ka värvid hankida ja oma lapsi näomaalingute tegemisega ahistama hakata. Mis on viinud hoopis vastupidise olukorrani, millises mina ei ahista enam kedagi, aga mind ahistab kolm inimest (ja vahel ka rohkem). Aga kuna ma praegu veel olen näomaalingutest põhimõtteliselt vaimustuses, siis see ahistamine on okei. Isegi nii okei, et ma mõtlen, et peaks mingid paremad töövahendid hankima. Pluss see hennaasi hakkas ka mulle väga meeldima, nii et ma olen mõelnud ka nende vahendite hankimisele. Tundub, et kehamaalingukunst on mind leidnud.

Näomaalija parem käsi
 

Häbelikud maalitud nägudega kleidikesed

Ja siis saabus kolmapäev, mil me pakkisime oma hiiumaaelu kokku ja sõitsime koju tagasi. Need tagasiteed on minu väljakutsed, sest autosõit oli pehmelt öeldes piin (ma ei ole vist väljapuhanud?!). Ma arvan tegelikult, et kõigile, kes autos viibisid. Ühene küll magas vahepeal, nii et tema sai siis mõne aja õndsas unenäomaailmas puhkamas käia.

Kodus on hea. Esiteks on siin kõik olemas (sealhulgas näiteks pesumasin! Mis tähendab, et ma ei pea enam esiemade kombel käsitsi õnnetuste ohvreiks langenud tekke ja linu pesema! Elagu mittevalusad käed!) ja teiseks.. KÕIK on olemas.


P.S. Ärge muretsege, fotoka sees on kaa veel pilte, mida ühel heal päeval siia lisada saan!

No comments:

Post a Comment