Me oleme enne käinud niimoodi beebidega, et Viiene sai pooleaastasena meiega reisida ja Ühene ka, aga Kolmesel jäi see kuidagi vahele. Vaene laps. Isegi passi tal ei olnud enne selle aasta maikuud. Ja nüüd siis saab temagi oma esimese välisreisi oma tähtsate esimeste asjade nimekirjast maha kriipsutada.
Kuna olime kursis, et kolme väikese lapsega reisimine võib lisaks augule rahakotti süüa ka mõningaid närve, siis kaalusime kunagi, et teeme igakord enne reisi loosi, milline laps kaasa saab. Aga siis me ikka otsustasime elule tänulikud olla ja võtsime kõik korraga kaasa.
Ja tegelikult läks kõik ju imeliselt! Sõitsime külla oma Brüsselis elavatele sõpradele, siis edasi Luxembourgis elavatele sõpradele ja siis kõik koos (pluss veel Hollandisõbrad) Ardennidesse, kus meil oli nädalavahetuseks üks tore suur maja võetud, kuhu me kaheksateistkümnekesi kõik ilusasti ära mahtusime. Jap. Kümme last ja kaheksa täiskasvanut. Päris vaprad ja produktiivsed eesti pered.
Kõige rohkem pabistasin ma lendamiste pärast, sest tundus hirmus kolme last kaks ja pool tundi niimoodi lõbustada, et keegi meie poole tapvaid pilke (ja sõnu. Ja võibolla mingeid asju.) ei saadaks. Eriti kui äratus oli olnud kell 4.00 (olles ise läinud magama kell 2.00 - kaks tundi ööund. Mitte just eriti hea pinnas kolme väikese lapsega perereisiks). Aga - kaasapakitud pliiatsid-paberid, kleepekaraamatud, Lotte ja kuujäneste raamat ja küpsised tegid oma töö. Meid oli pandud kõige viimasesse ritta, nii et kõik said vabalt pissile ja Ühene natuke ringi tatsata ja peitust mängida. Aga suurema osa ajast veetis ta ikka oma iidolõdesid kopeerides ja istus kenasti nende kõrval reas ja kleepis tähtsa näoga. Ja ülejäänud päris suure osa ajast ta magas minu süles (tänasin pärast joogat, et mu keha oli nii ilusti ja pikalt nõus väga ebamugavates asendites vastu pidama. Sest ma jumala eest ei tahtnud, et ta oma ingliunest väikeseks pahuraks kuradikeseks tõuseks.) Nii et tõesti, lendamise pärast poleks olnudki vaja muretseda üldse!
Atomium Brüsselis
Vaade Brüsselile
Rühmavanem/kaardilugeja
Aga sealsed looduspargid on juba iseenesest väga lahedad ja kutsuvad loodusesse - seal on ikka vaeva nähtud, et lastel ja peredel oleks huvitav ja seigeldav - igasugused matkarajad ja sillad ja tunnelid ja piknikulauad ja muud sellised asjad. Ma juba jõudsin unistama hakata, kuidas meil on ka kusagil kunagi selline park, kuhu saaks perega päeva veetma minna, kus on lastel ruumi joosta ja ronida ja peitust mängida ja näiteks vihmase ilma korral piknikku pidada ja lihtsalt looduses olla. Selline waldorfparadiis, kus kõik on valminud loodusega koostöös - palkidest ja okstest ja kividest ja. Ja on üldse võimalikult looduslähedane - plastikuvaba ja loomulik. Muidugi on alati variant ka lihtsalt metsa või mere äärde minna. Aga vahel on tore, kui keegi on kuhugi kindlasse kohta midagi põnevat juba valmis ehitanud. Kui keegi teab kusagil sellist kohta, siis ma tahaksin kindlasti ka teada!
Ühesele oli see kõik kokku kohe nii suureks elamuseks, et ta jäi reisi lõpus palavikku ja nohuseks (millele ilmselt andsid oma panuse ka need neli hammast, mis seal kõik korraga igemest väljuma otsustasid hakata nagu pärast kodus suhteliselt juhuslikult avastasime), aga see põhimõtteliselt ei morjendanud teda (päeval) ja ta pidas vapralt vastu ka tagasilennu. Ja tagasilend läks üldse kuidagi eriti lihtsalt – kui sinnalennul tekkis hetk, mil lapsed olid pisut häiritud, et me üldse kohale ei jõua, siis tagasilennul nad juba ilmselt olid lennu pikkusega leppinud ja ei protesteerinud üldse.
Ma olen juba ammu aru saanud, et kolme (või ühe või kahe või mitme) väikese lapsega ei tea kunagi päriselt, milliseks üks väljasõit või reis kujuneda võib, sest tegemist on sellisel juhul ikkagi kokku viie erineva inimesega, kellest igaühel on oma mured ja rõõmud ja tujud ja probleemid. Aga see esimene mahukam reis andis küll sellise meeldiva positiivse laengu ja julguse seda ka edaspidi proovida. Ja noh, lapsed ju kasvavad kogu aeg suuremaks ja saavad targemaks ja julgemaks ja ehkki tujud ja asjad ikka jäävad, siis oskused nendega toimetulekuks ikka muudkui paranevad (nii meil kui neil). Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ei tea, kas seda väikeste lastega reisimist tasub ikka niiväga puhkuseks nimetada, siis mina julgen küll! See on selline ühine ja ühendav katsumus, mille käigus kõik õpivad teineteise piire paremini tunnetama ja koostööd tegema ja üldse. Igasugune vaheldus on ju puhkus rutiinist.
Märkmed järgmiseks reisiks:
-
Kummikud ja vihmajope. Mulle.
-
Pakin kohvrid samamoodi – ikka ujukatest jopedeni (pluss siis kummikud ja vihmajope mulle), siis
on kindel, et kõik on olemas!
-
Stressan vähem mõttetute asjade pärast (seda
meeldetuletust pean endale pidevalt ja läbivalt meelde tuletama)
Nii vahva, et käisite kōik koos reisil! Meile ka meeldib just koos lapsega reisida, sest nagu sa ütlesid - see on ühendav katsumus. Meie oleme täheldanud, et laps käitub reisil olles alati kuidagi... täiskasvanulikumalt. Sööb hästi, magab hästi, jonni jätab ka kuskile puu taha. Nii et ses suhtes on puhkus küll! :) Ja pakub lapsele (ja endale) palju elamusi.
ReplyDeleteJaa, just, eks neil ole ka põnev uues olukorras ja meeled teravamad! Muidugi ei ütleks ma ära ka mõnest ilma lasteta reisist, aga see käib nagu teise kategooria alla. Perereisid ikka kogu perega!
ReplyDelete