Ongi käes! Aasta esimene päev ja ausalt, õues oli värske lõhn praegu, kui ma uksest nuusutasin. Selline uue asja lõhn nagu.
Nagu ma (endale) lubasin, siis äratan nüüd uuel aastal selle kirjutamise iseendas jälle üles ja et ma ei laseks endal taganeda, teen seda ühe jaanuarikuise väljakutse väljakuulutamisega kirjutada iga päev üks postitus. Siin. Kuni 31. jaanuarini. Mis on jumalatore, sest see võtab kohe maha selle pinge, et ma peaks kirjutama ainult siis, kui mul on mingi hästi suur ja tõsine teema, mis vajab arutlemist. Ja annab hoopis juurde vabadust ja ruumi lihtsalt kirjutada kõigest ja millestiganes, mis minu peas ja sees ja päevas ja elus parajasti toimub. Nagu minu oma väike loovkirjutamisekursus (kusjuures, ma võin ainult ettekujutada, mida loovkirjutamisekursustel tegelikult tehakse, sest ma pole kunagi ühelgi käinud. Juba olin end kirja pannud ja peaaegu läksin, aga siis ma vist rasestusin, mulle meenub, ja midagi tuli veel vahele, mis minu loovkirjutamise alase koolitumise alustamist aktiivselt takistasid. Mitte et rasestununa oleks loovkirjutamisekursus vastunäidustatud, aga mul on meeles, et need kaks asja juhtusid samale ajale. Rasestumine ja koolitusele mitteminemine), mille kestel ma loodetavasti isegi arenen ja midagi uut enda kohta teada saan! Rääkimata sellest, et see minu isehakanud koolitus siin on täiesti ilma rahata. Suur pluss!
Ja üldse, mulle täiega meeldivad väljakutsed ju kaa! Ja uus aasta algas ja mul muidu polekski kuhugi oma seda värsket uueaastavaimustuseenergiat suunata! No muidugi ma suunan seda ikka edasi ka juba olemasolevatesse elulistesse väljakutsetesse, aga tahaks midagi uut kaa! Või noh, mingeid uusi enese tahke jälle käsile võtta! Seda enam, et Sensa aeg sai läbi ja ma tahan kirjutada ja seda kirjutamist mitte täitsa ära unustada. Vaid ikka kütta seda kirjutamiseahju.
Kuna kell on kolmveerand kaksteist, siis on mul napilt aega see postitus siin tänasesse kuupäeva mahutada. Oleks võinud ju ka varem kirjutada, aga väsimus ja vedelemine tulid peale. Sest me arutlesime täna kella viieni hommikul igasugustel olulistel-elulistel inimesi ja elu puudutavatel teemadel, mida ma ei kahetsenud isegi siis, kui kõik siin kodus õhtul väsimusest katkistena üksteisega pahandasid. Sest sellised arutlemised ongi need, mis viivad kuhugi (ja on sada korda olulisema kaaluga, kui kellegi suvaline õhtune kurnatusesõim). Edasi või just tagasi iseendani ja arusaamiseni iseendast ja sellest, kuidas mina ja inimesed toimivad. Ja kui põnev see on, et kõik on justkui erinevad ja saavad asjadest omamoodi aru, aga samas on kõik oma sellises algses-ürgses pärisolekus tegelikult ikkagi peaaegu et täiesti ühesugused. Ja kui juubeldamaajav tunne on sellest inimese pärisiseennast ümbritsevast kultuurikihist ja haavade-haigetsaamiste-kaitsekihist kohati kasvõi eriti pisikesi auke avastades seda tõdeda. Ja praegu ma mõtlen, et kui eriti superlahe see on, et need ühised mõtisklused niimoodi just uue aasta esimestel tundidel peetud said. See on üks hea algus ühele aastale. Mis tuleb täpselt selline nagu ta tuleb. Let´s go, 2018!
No comments:
Post a Comment