Suvelõpunaudingud ja väljasõidurõõmud

Eelmisel nädalal nautisime veel natukene päikest ja ühel ilusal päeval tahtsime veel ühe suvise väljasõidu teha. Võtta viimast võinii. Otsustasin lõpuks sinna Kaberneeme kanti sõita ja lapsed (ja enda) Pootsmani Suvekohvikusse viia ja metsa mustikaid otsima ja Jägala juga vaatama (kuhu jõudsime võimsa paduka ajal, nii et kauneid pilte ma seal selle ühe vaba käega, mis lapsi kinni ei hoidnud, et nad mudajoaga jõkke ei libiseks, ei teinud). Oli täitsa meeleolukas! See suvi näitas, et sellised väljasõidud toovad meile kõigile sära silmadesse ja õhina.. (kuhu?) sisse. Selline tore vaheldus kodusolemisele. Eriti meeldisid mulle väljasõidud loodusesse, kus sai end nagu natuke laadida kaa. Ja värsket õhku hingata ja tunda sellist mõnusat vabadust. Näiteks metsas tunnevad mu lapsukesed end alati väga vabalt ja kappavad ringi nagu noored hirved. Ja mina vaatan ja imetlen neid vaikselt ja muretsen natuke, et kas nad seekord mõnele rästikule astuvad või mitte (sest Hiiumaal oli selline juhus, et Martin vist astus ühele rästikubeebile peale, aga niimoodi, et me nägime seda alles pärast, kui see rästikubeebi seal niimoodi kergelt vigastatuna lebaskles. Ühtlasi oli see mu esimene kohtumine mõne maolisega. Mind valdasid erinevad tunded põnevusest ja siirast avastamisrõõmust kerge õõvastuseni).

Pootsmani Suvekohviku Ühiskiik

Ehkki see oli tõenäoliselt (vaadates aknast välja) selline viimane suvisem väljasõit, siis enne uusi suviseid on meil plaanis veel sügisesed väljasõidud ja talvised ja kevadised. Tahaks Peipsi äärde sibulale ja Tartusse ja võibolla mõnele saarele veel. Just sellepärast, et see keskkonnavahetus toob mõnusa värskuse majja. Ja hinge. Mis on minu meelest eriti vajalik just pimedal sügisel, eks. Ja niipalju kui mina siin internetis ringi vaatan, on meie kodumaal sadaviiskend asja, mida vaatama ja avastama sõita! Pluss mõned kohad, kuhu saaks külla minna!

Maakleidikesed, 6. osa: Suvi kuurortis ehk päikeseline Haapsalu, puhkuse lõpp ja kokkuvõte ja kõik

Jõudsin siis lõpuks selleni, et võtan meie reisi kokku! Teate, see igapäevane kirjutamine on päris kurnav! Ma polnud seda enne kogenud ja nüüd sain aru, et see on ikka täitsa omaette töö ju. Sest kui ma kirjutan jutu valmis, siis ma tavaliselt sama kaua korrigeerin, lisan, täiendan, illustreerin fotodega janiiedasi. Nii et ma ikka tunnustan neid, kes seda suudavad järjepidevalt teha.  

 

Meie seekordne reis on edukalt lõppenud ja ma tõdesin, et ma võiksin ikka kümme korda tśillim olla. Vähem muretseda. Rohkem rõõmustada. Eriti õhtuti. Aga seda mõistsin ka, et tegelikult on kõik väga ilus ja hea ikkagi. Ja väike vaheldus kodusest elust aitab sellest eriti hästi aru saada - nii näeb asju ja elu ja lapsi ja ennast teiseltpoolt kasti ka. See on ka põhjus, miks mulle meeldib tihti niimoodi lapsed autosse pakkida ja lihtsalt kuhugi minna. Kasvõi mõneks tunniks või päevaks. See värskus, mis siis õhus on, see on palsam meie hingedele.

 

Pudruhommik

 

Laupäeval algas meie hommik päikeselises Haapsalus vahelduseks terve perega. Sõime putru ja valmistusime teatriks Iloni Imedemaal. Kui me veel alles mõtlesime, kus perega nädalavahetust veeta, siis Haapsalu oli üheks variandiks. Ja et me ikka sada protsenti kindlad oleksime, et Haapsalu on See Õige, jõudis minuni fb-reklaam, et Iloni Imedemaal etendub just sel nädalavahetusel Lärmisepa Tänava Lota etendus. Ostsime selle raamatu eelmisel aastal Iloni muuseumist (ma ei mäleta, et ma oleksin seda lapsena lugenud) ja muidugi meeldib see meile väga, sest Astrid Lindgrenil on väga raske oma kirjutistega kellelegi pettumust valmistada. Ja ega peale Pipi tavaliselt väga palju Lindgreni etendusi vist ei lavastata või vähemalt mitte viimastel aastatel, mil see meie peres aktuaalne on.

Teekond



Etendus ise oli minu meelest üks parimaid lasteetendusi, mida mul õnnestunud näha on ja ma ei mõista isegi, miks seda seal ainult neli päeva mängiti. Esiteks Iloni Imedemaa ise juba on selline muinasjutuline koht, kust ei tahakski kunagi ära minna (ja kui veel ilm soosib selle mängimist vabas õhus..) ja teiseks see on ju Lota ja kolmandaks näitlejatöö oli ka ikka tunnustust väärt. Lotat mängis üks noor neiu, Marie Keldrima, kes suutis väga meeleolukalt anda edasi ühe nelja-aastase kapriise ja tujusid ja lärmi. Tõesti, hästi tore oli. Korralik teatrielamus mulle ka.

Etendus kestis tund aega ja ma natukene muretsesin Ühese pärast, et kuidas ta ühe sellise pika etenduse vastu peab, millest ta mitte midagi aru ei saa. Aga asjatult - kuna ta niiväga tahab teha kõike täpselt samamoodi nagu tema õed ja kuna tema õed olid etendusest lummatuna tooli küljes kinni, proovis tema kaa seda asja. Terve etenduse lõbustas ta end sellega, et ta istus kümme minutit tähtsa näoga oma õdede vahel, siis ronis vahepeal viieks minutiks minu sülle ja siis jälle kümneks õdede vahele. Eeskuju jõud on ikka imeline.

Aa, ja üks asi, mis mulle veel väga meeldis - seal müüdi Jäämari jäätiseid ja mahedaid krõpse ja kõrrejooke!

Ootame etenduse algust. Olen pisut mures, kuna lapsed on juba 15 minutit kaunilt paigal istunud (ressursiraiskamine!)



Peale etendust läksime mõneks ajaks sisse pööningule mängima ja siis jalutasime Beguta Taimetoidukohvikusse lõunale, kus me ka eelmisel aastal mitme perega puhkusel viibides põhimõtteliselt iga päev käisime. Sest seal on selline mõnus piiratud hoov, kus lapsed saavad mängida ja joosta ja buffeelaua toit oli kohe valmis, nii et näljased lapsed (ja vanemad) ei pidanud kaua kannatama. Toit oli seal endiselt mõnus (ja taimne ju!) ja ilm endiselt suvine. Ja nagu sellest oleks veel vähe, kohtusime seal juhuslikult ka Mari ja Mariega (ja nende sõpradega), keda me nägime ja embasime juba ka etendusel (ja jätsime seal juba pidulikult hüvasti), aga kes puhtjuhuslikult olid otsustanud enne kojusõitu samasse kohta sööma minna. Ja nii me saime koos veel lõunat/kooki nautida. Täiuslik suvine lõunapaus!

Käisime veel ka linnuse kõrval asuval mänguväljakul, mis on minu meelest üks täiuslik mänguväljak. Mul ei ole mitte midagi lisada. Ja no ilmataat oli endiselt helde ja poputas meid oma suveilmaga päeva lõpuni. Ja öösel ka.

Ja siis saabuski viimne puhkusehommik, mil õhus oli tunda juba väsimusnoote. No ütleme, et ilma ja meie pere üldmeeleolu vahele sai päris adekvaatseid paralleele tõmmata. Käisime enne tagasisõitu ka Africa (Aafrika?) ranna mänguväljakul, mis oli väga hea mõte, sest seal olid vahelduseks kõik rõõmsad. Taevas oli väga dramaatiline ja andis mõista, et aina dramaatilisemaks läheb ka ilm, aga õhk oli soe ja tõesti, eriti sobiv ilm puhkuse viimaseks päevaks ja tagasisõiduks. Selline võimas.

 



    

Mängud väljakul

 



Sättisime tagasisõidu jällegi Ühese uneajale ja see tund nelikendviis minutit tundus nagu mingi poodisõit nende reedeste reisimiste kõrval. Teepeal pidime tegema ühe pissipeatuse ja ühe vihmapeatuse, sest ma ei näinud läbi vihma ja rahe enam teed. Aga ma ei olnud ainuke nõrk, sest kohe jäid teised ka ees ja taga seisma. Välku lõi pea kohal ja rahe tahtis aknaklaasi augustada. Ja Viiene ehmatas ära ja mina sain rääkida talle looduse võimsusest ja kuidas inimene selle vastu ei saa janii. Aga mitte nii hirmutaval viisil. Ja pärast ta rääkis, et temale meeldis reisil kõige rohkem see, kui vihma sadas ja meie istusime autos. Ma tahaks loota, et mõni asi oli veel tema meelest tore selle viie päeva jooksul.

Jõudsime koju. Mulle nii meeldib kusagilt kaugelt koju tulla. Kodu on siis kohe eriti armas ja hea. Muidu on kaa. Aga vahel tahaks välja. Aga nüüd tahan lihtsalt kodus olla. Isegi kui kõik karjuvad ja elavad oma reisiväsimust välja ümberringi. Ükskord nad lähevad magama ja puhkavad välja ja saavad oma elurütmi paika ja. Ja võib-olla ühel päeval saan ma kõik asjad lahti pakitud ja selle kohutava segaduse likvideeritud (kus sokk on sõbralikult porgandi kõrval) ja pesu pestud. Ja siis võiks kuhugi reisida ju.

 

Maakleidikesed, 5. osa: piiiikkk tee linna(desse) ja kolmelapseema seiklused maailma äärel rippuvates Viljandi linnuse varemetes

Reedel jätsime hüvasti meile väga armsaks saanud maamajaga (mulle avanes suurepärane võimalus jällegi pakkida, aga tegelikult on äraminekupakkimine alati lihtsam, sest mingeid asju juurde ei tule ja on suhteliselt kindel, et need asjad mahuvad kõik ka nüüd ettenähtud kottidesse ära. Ühtlasi sain teada mis tunne on olla Martin, kui kõiki neid kotte natuke kaugemal seisvasse autosse tassisin. Martinitunnustus siinkohal. Ma tean nüüd paremini, mida Sa homme tunned :)). ja alustasime siis oma teed linnapuhkusele.

Ajastasin sõidu Ühese uneajale, et ei tuleks jälle rahustamispeatuseid tegema hakata. Ja sellega läks kohe nii hästi, et mingil hetkel olin ma ainuke inimene autos, kes ei maganud (kasutasin hetke ja sõin ära viimase šokolaadiga kaetud riisigaleti). Pissipeatuste arv - null (tundub, et hakkavad reisimisega ära harjuma!)! Valisin Viljandissesõiduks tee Võrtsjärve alt, kuna see tundus põnevam kui ülevalt. Sest võib-olla sinna järve alla satun ma ka edaspidi oma elus väiksema tõenäosusega.

Teepeal ei suutnud ma vastu panna ja keerasin Antsla peale (ainult 7 km ju! Ma jäin isegi enne teeviita tee äärde seisma ja proovisin veenda end ratsionaalselt mõtlema (Ühese uneaeg limiteeritud, tõenäosus talu üles leida pisikene), aga ma ei satu sinnakanti peaaegu kunagi ja emotsioonid võitsid (ainult seitse kilomeetrit! ja äkki siiski?!)). Sest see on koht, kus ma veetsin perega mitmed lapsepõlvesuved ja sellega on seotud nii palju meeldivaid mälestusi. Seal oli suitsusaun, mis asus iidsete õunapuude aias (sealt on pärit ka mu suur armastus martsipanõunte vastu!) ja paks mustikamets, mis algas maja tagant ja päris alguses ka lehmad ja kanad. Ja kobrulehed, mida me õega suvises maavihmas vihmavarjudena kasutasime. Ja ehe talumaja kõikvõimalike abihoonetega ja tädi Olga viljakohv ja hommikusöögid hämaras taluköögis (sealt võis vabalt saada alguse mu maaeluarmastus!). Nii ma siis otsustasin võtta riski (sest tegelikult oli Viljandini veel mingi poolteist tundi sõitu ja Ühese uni üldiselt umbes sama pikk) ja minna korraks oma kunagist maakodu otsima. See maja jäi kunagi sugulastele ja siis minu teada seisma. Sain emalt teada küla nime ja kahekümneviie aasta tagused juhised. Ja kuna guuglmäpsitädi juhatas mind hoopis kuhugi metsa, kus ma ei suutnud ühtegi teeotsa või puud või asja ära tunda, siis otsustasin lõpuks selle kurva olukorraga leppida ja jälle Viljandi poole keerata. Praeguseks pidavat see talu olema kellelegi maha müüdud, nii et võib olla on nad seal juba hakanud midagi hoole ja armastusega korda tegema (meeldib mulle mõelda).

Viljandis läksime sööma Rohelisse Majja, millest ma olen aastaid unistanud, aga kuna ma pole tükk aega Viljandisse sattunud, siis pole mul see siiani õnnestunud. Ja see oli tõeliselt armas koht oma kõikide väikeste detailidega. Siis otsustasin ma, et peaks lapsed veel kuhugi viima midagi tegema, sest Viljandist Haapsallu sõit pidi guuglmäpsi sõnul olema kaks tundi ja kakskend minutit pikk. Olin päris mures. Õhtune aeg ja. Võib olla kergelt väsinud reisikaaslased.

Õed Kabetajad Rohelises Majas

 

Viljandijalutus

Viisin meid siis Viljandi Lossimägedesse ja linnusevaremetesse ja see viimane ei olnud just üks minu parimatest otsustest selle reisi jooksul. Tundsin end umbes nagu üksik täiskasvanu kolme väikese lapsega maailma äärel asuvates linnusevaremetes. Vaade oli jaa kaunis. Aga mitte siis, kui kõik erinevate äärte poole jooksid. Ja leidsid, et ma olen lihtsalt üks õel inimene, et ma tahan neile keelata kogu rõõmu, mida ühed varemed pakkuda võivad. Ja otsustasid enda õiguste eest kogu südamest seista. Kahju, et mulle siis see šokolaadiga motiveerimine meelde ei tulnud.

Üks vähestest kolmelapsesõbralikest kohtadest Viljandi linnuse varemetes

Olles elusalt autosse jõudnud (mis tähendas tohutut tööd iseendaga, et ma ei kasutaks oma eesmärgi saavutamiseks (ainult) alatuid vanemlikke võtteid), alustasime teed Haapsalu poole, mis tundus täiesti võimatu ülesandena, aga kokkuvõttes ei olnudki nii hirmus hoolimata selle pikkusest. Ühene ja Kolmene lõbustasid end kõikvõimalike asjadega, mida nad tagaistmel istudes kätte said (joped ja kingad ja mingid broźüürid ja), meie Viiesega imetlesime jõgesid ja lahedaid väikeseid külasid, millest läbi sõitsime. Ja paarkend minutit enne Haapsalu premeerisin neid selle ülima vastupidavuse demonstreerimise eest jäätistega.

Väga kahju oli mul sellest, et saime eile lausa kaks kutset sõprade juurde Otepääle ja Pärnusse, aga kuna sõitmist tuli ühte väikesesse päeva juba nii palju mahutada ja sinna sekka veel magamiste ja söömiste ja jalapuhkepausidega arvestada, jäid need tripid seekord ära.

Kella üheksa ajal õhtul jõudsime lõpuks oma Haapsalu elamisse, kus me pidavat olema esimesed külalised peale remonti ja ülejäänud õhtu värisesid mu süda ja käed vildikate pärast, millega kõik otsustasid kümneid ja kümneid pilte joonistada. Sest Ühene on meil vildikatega kohati väga loov ja tahaks oma kunsti näha kõikjal enda ümber. Õnneks piirdus ta seekord ainult oma käte ja jalgadega ja siiani on värskelt tapetseeritud seinad ja vaibad kunstivabad (ptüiptüiptüi).

Õhtune magamaminek ei erinenud kuidagi eilsest, sest ma ei suutnud jällegi leppida sellega, et kõik ei jäänud kohe peale unejuttu magama (miks?!). Ma olin juba mõned tunnid unistanud sellest vaiksest ajast. Ja magamisest. Seekord aga said meie magamaminekurituaalidest osa ka ilmselt kõik naabrid, sest esiteks, siin on naabrid ja teiseks oli kenasti kuulda, kui mõni naaber köhatas. Öösel liitus meiega ka abikaasa ja seega algas meie perepuhkus (võib olla saan siis homme vahepeal kasvõi ühe käe vabaks kaa!).

Maakleidikesed, 4. osa: Sääsed, Setomaa ja suurpereema (lugesite superema, eks :)) saladused suletud uste taga

Eile õnnestuski meil hommikul metsateele jalutama minna (tehtud!). Toppisin siis lastele kummipüksid-joped selga ja lootsin veel natuke, et kuna päike paistis ja kõik oli ilus ja kena, siis äkki sääsed on kuhugi ära lennanud. Ei olnud. Seekord siis suutsime natukene kaugemale jalutada enne kui Kolmene oma raskestitalutavat sääsenuttu hakkas valla päästma (tegelt siis vist mu närvid olid seekord kannatlikumad ja võimaldasid Kolmesevirinal ja sääsepirinal kauem kesta). Kolmene korjas lilli, mis on tema meelistegevus ja see natuke päästis meie kõrvu juhtides tema tähelepanu kohati sääskedest eemale ja teised hängisid niisama. Leidsime odra(?)põllu, mis oli eriti kaunis heleroheline ja klõpsisin selle taustal kakstuhat pilti. Ja hing nuttis natuke, et keegi minust pilti ei teinud. Viiene, kes sellega päris hästi hakkama saab, oli selleks ajaks juba poole oma positiivsusest kaotanud ja temalt ma ei julgenud küsida. Aga samas, ma polnud veel jõudnud juukseid pesta, nii et ilmselt oli see kõigile niimoodi parem.

Edasi jäid teepeale metsvaarikapõõsad (jumal tänatud! Kõik nautisid vaikuses!). Siis jõudsime ühe mahajäetud taluni (neid on siinkandis ikka omajagu, muide! Nii kurb on neid vaadata. Üksindusest kössi vajunud majad, läbikasvanud hoovid metsikute õunapuudega (mis muidugi omakorda ajendasid mind juba siinkandis sügisplaane tegema), selline hoolitsust ja armastavat kätt igatsev ja hingevaakuv olemine.), aga kuna peamaja tundus kohati nagu korralik olevat, siis ma ei julgenud sinna avastama minna. Et võib olla oleks mingil hetkel oma kambaga mõne läbi akna paistva hommikukohvi joova vanainimesega tõtt vaadanud. Oleks selline imelik olukord olnud natukene. Ja jäigi talu avastamata.

Lõpuks jõudsime metsajärveni, kus majaperenaine teadis linde elavat. Nägime mõningaid kurelisi ja selliseid suuremaid linde (mul pole erilisi ornitoloogivõimeid, eks). Aga kuna selleks ajaks oli pinge meie grupis tõusnud haripunkti, siis ilmselt ülejäänud linnud pidasid mõistlikumaks peitu jääda kuni see hirmus lärm möödub.

Tagasitee kohta võin ainult nii palju öelda, et see oli pikem ja vaevalisem kui sinnajõudmine ja ma pidin kasutama oma parimaid ellujäämismatkatiimi motiveerimise oskuseid (millest kõige efektiivsemaks osutus lubadus majjajõudes otsekohe Sännast ostetud šokolaadi anda. Te saate nüüd aru, eks, kui ummikusse mu tiim oli end jooksnud, et ma selliseid võtteid juba kasutama pidin. Aga kuna see oli selline esmakordne pikem katsumus (raja pikkus oli küll ilmselt kuskil 500 meetrit (x2 siis), aga sääski oli arvuliselt rohkem), oli kogu see läbitud tunnetespekter õigustatud.

Pahurad matkalised kolgata teel



Aga peale hommikuputru (jah, see oli pärast matka. Enne sõime puuvilju ja leiba, et esiteks jõuaksime kiiresti teele asuda ja teiseks, et pärast kõhud Setomaale sõites kohe jälle tühjad ei oleks) pakkisime end sisse ja sõitsime Vastseliina linnusesse. Et aga Ühene oli selleks ajaks end unele sättinud ja ma nägin juba kohe ilma autost väljumata kõiki neid treppe seal, siis otsustasime hoopis edasi Värskasse sõita ja pärast tagasiteel linnusesse ronima tulla.

Värskas läksime Tsäimajja sööma, kus oli lastega väga mõnus - õues olid igasugused puidused atraktsioonid ja kuidagi kodune oli. Sööma kolisime lõpuks ikkagi palktaresse sisse, sest seal õues olid sellised palkidest lauad-pingid, kust lapsed ei ulatanud normaalselt sööma. Sööma pidime kardulaid ja kohopiima, mis olid kõige taimsemad asjad, mida setod pakkusid. Kolmene, nagu ikka, sõi oma kolm ampsu ja ülejäänud jäi mulle. Tsäimaja kõrval oli kohe Seto talumuuseum, kus saime teada, kuidas setod vanasti elasid. Põhimõtteliselt elas kolm põlvkonda tarekeses, mis oli sama suur nagu meie, maidea, köök. Ja meie köök on täiesti normaalne (meie kokkadel ja teenijatel on eradi maja). Ma kujutan ette, kuidas setolapsed kaklesid seal hommikust õhtuni. Ja emad-isad karjusid nende peale (ma lohutan siin ennast). Aidas üritasin paista tark ja tutvustasin lastele sealseid toidutegemiseriistasid. Tõenäoliselt ma ei pannud kõiki riistasid õigete kasutusjuheditega kokku, aga ma arvasin, et eks nad mingi hapukapsast, võid ja silku seal sõid. Lapsed kuulasid (ja küsisid, et kuidas sa tead seda kõike, emme (jumal)) ja mina tundusin endale tark. Väga tore oli :)

                          Lendviiene Tsäimaja mänguväljakul                              Talukleidikeste jälgedes


Sõitsin veel Värska Sanatooriumi juurde, et näha milline see on. Oli selline.. Retro. Siis tahtsin lastele Eesti-Vene piiri näidata. Sõitsime kaardi järgi võimalikult piiri lähedale, aga keegi oli sinna oma maja ette ehitanud. Kaugelt nägime õnneks metsa servas punasetriibulist piiriposti ja mingit silti, mis vist keelas inimestel Venemaa metsa minna. Päris lahe nii elada vist, kui aia taga on mingi teine riik.

Ja kuna selgus, et Vastseliina linnus on ainult kella kuueni lahti, pidime kurvastusega tõdema, et sinna me ei jõuagi. Aga Piusa koopad olid seitsmeni ja sinna jõudsime ideaalselt. Kui mina olin laps, siis saime koobastesse täitsa vabalt sisse minna kustiganes tahtsime. Ja see, et see võis kokku variseda, lisas ainult põnevust. Nüüd oli seal moodne külastuskeskus (mis on väga ilus, tõesti!) ja lubati ainult ühest väiksest nurgast koopasse vaadata. Kuna seal elavad kaitsealused nahkhiired ja kuna koobastik variseb jõudsalt. Ma sain ühtlasi pärast kõiki neid aastaid teada, et need ei olegi looduslikult tekkinud koopad. Mitte et ma oleksin tulihingeliselt nende koobaste kohta aastaid infot kogunud. Lihtsalt, lapsena keegi ei öelnud mulle. Või ma ei pannud pimedates liivakoobastes turnides seda suvalist infot tähele. Viiene oli pehmelt öeldes pettunud selles külastuskeskuses, sest tema ilmselt lootis ka pimedates liivakoobastes turnida. Aga sai ainult natuke eemalt vaadata. See-eest liivakarjäär punase liivaga ja keskuse juures olev (täiesti waldorf-standarditele vastav!) mänguväljak päästsid meie õhtu.

Waldorf-mänguväljak Piusa koobaste juures

Ja kui me kell pool üheksa kohale jõudsime (peale seda, kui guuglmäpsi pilvetädi oli meid maailma kõige väiksemaid teid pidi siia juhatanud, mis oli aga täitsa tore, sest nägime kahte jänest, erinevaid metsaliike, kurepesasid, mahajäetud talusid, kauneid kordatehtud talusid ja kuhjaga järvekesi), olid kõik päris väsinud ja näljased. Ja nagu eelmistelgi õhtutel, pääsesid ka kõik oma kõige väsinumad ja näljasemad tunded valla. Hea, et me olime metsas, kus naabrid on poole kilomeetri kaugusel. Õudne. Kartsin, et ajame need uinunud kummitused ka üles siin. Ja siis sõime kõhud tatraputru täis (ma ei jõudnudki oma unistatud ahjushautatud tartapudru tegemiseni seekord, sest kuna oli soe (ja kell juba palju), ei tundunud mõistlik halata pliidi alla tuld tegema. Lisaks avastasin, et olin kogemata tatrahelbed kaasa haaranud, nii et siis see unistus läheb täitmisele ehk siinsel sügispuhkusel!) ja kõik oli ilus kusagil viisteist minutit. Mängisin kitarri ja laulsime ja. Ja siis hakkasid kõik jälle üksteist kiusama. Ja mina riidlema. Ilmselt mu kitarrimäng ei olnud veel piisavalt paeluv. Lõpuks jõudsime voodisse, kallistasime-musitasime-vabandasime(no mina) ja mina lohutasin ennast, et vähemalt päeval olen ma olnud rokkstaarema (ma tõesti julgustan lastega rändama, sest neil on põnev ja teil on põnev ja kõik on suhteliselt ikka koostöövalmid enamasti. Ja lihtne on end supervanemana tunda. Või noh, proovida tasub seda kõike, igal juhul. Ühiste raskuste ületamine ühendab ka, kui võtta perekonda tiimina, kus kõik liikmed ja nende tunded on ühtviisi olulised).

Fotograaf: Viiene

 

Täna mõtleme, kas läheme veel linnusesse ronima enne tagasiteed või mitte. Ilm on selline hall ja kergelt tormine ja telefon ütleb, et õues on 13 kraadi. Ma pean siinkohal küll ikkagi Ilmataati tänama, sest kõik meie siinsed puhkusepäevad oleme me põhimõtteliselt õigel ajal vihmast pääsenud - midagi pole sellepärast tegemata jäänud. Nii et tänks, taat!

Meie jalutuskäigurada (sääsed elavad siit edasi, kus need puud paistavad)



Ja täna siis on plaanis sõita Haapsallu vahepeatusega Viljandis. Sest meie meresõitjast pereisa plaane segas torm ja ta jõuab nii hilja Pärnusse, et me ei jaksa teda seal neljakesi oodata. Nii et läheme teda oma Haapsalu (Air-bnb) koju ootama.

Maakleidikesed, 1. osa: Miks ja kuidas me valmistume mõnepäevaseks maapuhkuseks

On jälle kätte jõudnud aeg, mil minul tuleb kella kaheni öösel kotte (ja kotte ja kotte ja kotte ja kotte..) pakkida, sest homme (ehk siis nüüd täna, juba kohevarsti) topin oma kleidikesed autosse ja me sõidame seekord neljakesi oma maa- ja metsapuhkusele (abikaasa toimetab seekord oma toimetamisi). Ma kirjutasin ka juunikuu Sensas sellest plaanist suvel lastega kuhugi metsa ära minna metsamänge mängima ja puupliidil või lausa lõkkel süüa tegema ja kitarri mängima ja laulma ja üldse igasuguseid asju tegema, mida maal ja metsas tehakse (? ma ei tea ju kaa, ma lähen siis nüüd vaatan, mis seal teha annab)

Meie tavaar: keha- ja jalakatted Eesti suve moodi päevitusriietest talvejopedeni, 100% taimne toidumoon ja meelelahutus (pillid, raamatud, paberid-pliiatsid)

Asi sai alguse sellest, et ühel hetkel (täpsemalt joogas, kui ma ei mõelnud millelegi ja lihtsalt nautisin omaenda vaikust ja rahu) kangastus mulle selline pilt, kuidas ma olen oma tupsukestega kusagil kaugel metsas. Peamine, mis sellelt pildilt meelde jäi oli see, et me olime metsas neljakesi ja meil olid kleidid (muidugi) ja soe oli ja päike paistis okste vahelt. Ja ma unistasin edasi, kuidas me teeme seal igasuguseid lahedaid asju. Korjame oksi ja lehti ja kive ja teeme nendest skulptuure või noh, meisterdame. Mina jutustan hommikust õhtuni muinasjutte, keedan puupliidil putru ja pärast mängin kitarri ja laulan kaa veel. Käime paljajalu ringi ja kui vähegi soe on, siis viin meid kuhugi üksikusse järve (paljalt?) ujuma (kasvõi varbad).  Ja siis ma hakkasin mõtlema, et miks ma pole siis läinud nendega kuhugi metsa või maale majakesse, kui ma ju sellest pidevalt unistan. Selleks ei pea ju endale seda metsa ja maja ostma ju, et seda unistust päriselt teostada. Esialgu, vähemalt.

No ja kui sa ikka midagi hingest soovid, siis küsi ja seda antakse sulle kaa (ja muide, päris igasuguseid asju ka ei tohiks lambist soovida! Sest need võivad ju täituda täiesti omal imelikul ja ettenägematul moel). Nii ma siis küsisin ja kohe leidsin ühe armsa inimese, kes oli valmis mulle heast südamest pakkuma võimalust veeta lastega mõned päevad Eesti teises otsas tema imelises talumajas. Ja mina loomulikult ei kõhelnud üldse (ja põhimõtteliselt isegi ei kohkunud selle ees, et sinna tuleb kolm ja pool tundi sõita).

Tähelepanelikud lugejad võib-olla panid tähele, et sealsamas juunikuises kolumnis kirjutasin ka seda, et suvised linnapuhkused on jälle teistpidi toredad. Ja nii meil õnnestus ühendada need kaks ja meie plaan näeb ette, et me puhkame oma metsapuhkuse ära ja läheme otse edasi linnapuhkusele Haapsallu, seda juba täies koosseisus.

Ja siin ma siis jälle pakin (leidsin isegi selle käigus ühe koti, kus olid veel asjad meie eelmisest reisist. Puhtad, õnneks.), kell saab kolm öösel (tegelikult ma ju hoopis kirjutan praegu, mitte ei paki. Viil.) ja päike hakkab tõusma. Aga ma olen põhimõtteliselt valmis! Ainult ma tahtsin kirjutada ühe plaadi tee peale kaasa (sest ma armastan teha reisidele plaate kaasa, mis pärast väga kenasti koos piltidega seda reisi meenutama jäävad), mis vist jääb tegemata . Võib olla hommikupudru ajal õnnestub mul see kuidagi ära teha. Aga kui ei õnnestu, siis meid saadavad seekordsel reisil Kali Briis (kes saatis meid ka Belgias) ja I Wear Experiment ja ilmselt ma leian midagi toredat veel.

Ühesõnaga, ma lähen nüüd ikka magama, et olla hommikul reisirõõmus. Ja püüan meie tegemisi metsa, puupliidi ja kitarriga ja Haapsalu linnaga ikka ka jooksvalt vähemalt pildis kajastada kleidikeste Facebooki-lehel!