Kuidas mina ka ikkagi siin vihastan ja pärast tantsin (23.)

Eile (ja natuke täna ka) jõudsin ikkagi lõpuks (hoolimata oma teadliku vanemluse lainest) omadega sinna punkti, kuhu peaaegu kõik vanemad jõuavad, kui lapsed on neli ja enam päeva järjest kodus palaviku ja köhaga kinni olnud. Nad kaklevad ja riidlevad ja kohtlevad üksteist (ja ka mina saan oma osa) kohati, noh, ebaviisakalt ja ebaõiglaselt. Ja siis ma ütlesin ilmekalt ja oma mahlasemaid pahandamisväljendeid kasutades mida ma asjast arvan. Ja siis natuke veel. Ja siis lahkusin ruumist ja ütlesin endale, mida ma sellepeale endast arvan. Vihastasin enda peale korra ja siis avastasin, kui hea tunne on, kui viha on välja saanud. Ja lendlesin vabana ja seda tehes ilmselt skisofreenilisi signaale välja saates tagasi laste juurde, palusin vabandust, selgitasin, et seda kõike toetavad minu magamata ööd, mil olen siin palavikke jahutanud ja väsimus, mis muudab enda tagasihoidmise superraskeks. Ühtlasi kasutasin ära täiuslikku momenti selgitamaks ka neile, et viha on mõistlik ikka välja elada, sest siis hakkab nii palju parem. Ja ausalt, hakkas ka. Lihtsalt ma oleks olnud õnnelikum, kui ma oleks suutnud ENNE pahandamist end teise tuppa viia viha välja elama. Et neid kakluseid siin rahumeelsemal toonil lahendada. Samas võib olla poleks siis olnud sellist vestlust viha väljaelamise vajalikkusest. Aga elame ja õpime. Ja tegeleme selliste asjadega.

Täna sain oma emotsioone ja väsimust ka aafrika tantsudes ikka täitsa korralikult välja tantsida! Meile oli kokku tulnud umbes kümnepealine djembe(ja muude rütmipillide)mängijatekamp Trummisaurusest ja see energia ja rütmikooslus, mida nad meile tantsuks luua suutsid oli ikka eriti toetav ja äge. See õhtu äratas minus igast asju üles! Häid ja paremaid. Nagu tants ikka teeb. Ja siis ma tantsin kodus ka. Ja kõik lähebki kohe paremaks.

Ükskord tantsutunnis

Ja kui nüüd veel midagi ausalt ära rääkida, siis seda, et see õhtuti või isegi öösiti kirjutamine on selline kaheotsaga asi - ühest küljest on siis nii hea kogu päevale tagasi vaadata ja mõelda, mis toimus ja mida võiks jagada, aga teisest küljest olen ma päeva lõpuks ju alati surmväsinud. Mida teha? Kes ütleks?

Aga kuna praegu tundub, et Viiene on tänase öö nüüd endale valinud, siis lähen ja lohutan ja jahutan ja kaisutan teda ja ei mõtle üldse millelegi muule.