Saturday, January 13, 2018

Loominguline laupäev ja koolimõtted (13.)

Kõigepealt saan suure rõõmu ja täiesti rahuliku südamega kinnitada, et ma võin ka täna õhtul endale õlale patsutada teadliku vanemluse lainel surfamise eest. Tõesti, ma tunnen, et ma olen ka täna väga kohal olnud ja suutnud end ja oma sõnu tagasi hoida kõikides klassikalistes probleemolukordades. Kas see hakkabki nii olema nüüd? Sest juba teine päev on ja inimesel ikka tekib sellise aja peale juba suur iha hakata tulevikule ootuseid seadma.

Täna hommikul oli meil saalis üks eriti lahe töötuba ka (loomingulisuse, spontaansuse ja rõõmu äratamise töötuba FYI), kus ma käisin ja mis täitis mu ematassi, mis omakorda ju muutis mind rahulikumaks ja rõõmsamaks ja rahulolevaks, sest ma võtsin endale aega ja tegin midagi sellist, mida mina tahan teha. Seega ilmselt ka see oli üks põhjustest, miks päev ja õhtu nii kenasti ja harmooniliselt möödusid. Püüdsime päeval veel linnumaju meisterdada ja siis tegime koos peedirisotot. Ja lapsed aitasid eriti suure õhinaga ja täiesti nutmaajavalt kaunist koostööd tehes lauda katta ja salatit hakkida ja siis me sõime kõik ühise laua ümber õhtust ja see oli lihtsalt täielik idüll. Täpselt selline, mis jääb niimoodi pildi ja tundena sisse ja nagu selliseks majakaks, mis näitab, millised ühed laupäevaõhtud olla võiksid ja mille poole siis raskematel laupäevadel ikka unistavalt vaadata.

Ja nüüd jätkan ma üldse koolilainel. Sest sellest ma tegelikult siia kirjutama tulin. Lihtsalt enne kirjutama asumist mõtlesin korra, et tegelt võiks ikka tänase päeva kohta kirjas olla ka midagi üldisemat ja kokkuvõtlikumat. Sest hiljem lugedes on nii hea jälgida, kuidas see aeg möödus siin ja mis õhus oli. 

Ja nüüd alustan siis ikkagi selle kooliteemaga. Ma olen viimasel ajal väga palju sellel teemal mõtisklenud - Seitsmene läeb sügisel kooli ja teised ka kohe varsti. Ja see on seega aktuaalne. Olnud juba mitu aastat, tegelikult. Praeguseks hetkeks oleme teinud otsuse, et lapsed lähevad siia kodukohakooli. Me oleme siin kaalunud igasuguseid variante ja püüdnud leida parimat lahendust. Ja otsus on praegu seesugune, sest ma tahaks, et lapsed saaksid osa kogukonnaelust, neil oleks vabadus ise kooli minna ja koolist kuhugi tundi või koju. Aeg, mis sellele logistikale kulub, oleks minimaalne ja seda saaks millelegi muu jaoks kasutada. Lisaks see, et kõik koolisõbrad elavad ka siinsamas meie ümber. Ma näen seda praegu, mil nad käivad hoopis teises vallas lasteaias, kuidas nad selle tõttu jäävad ilma spontaansetest külaskäikudest lasteaiasõprade juurde ja kõrvale kogu sellest kogukonnamelust. Sest me viime nad ju alati peale lasteaeda koju. Ja minu meelest on see nii oluline siin oma kodu lähedal toimetada ja ümbritsevate lastega koos üles kasvada ja koolis, ringides ja ka pereti läbikäies. 

Kindlasti meeldiks mulle tegelikkuses selline väike bullerbykool, mis asuks keset loodust ja oleks hästi mõnus kodune ja soe ja toetav. Ja lapsekeskne ja samas just kasutaks õppemeetoditena  palju arutlemist ja koostööd ja praktilist tegevust. Ma olen juba ammu universumile mõista andnud, et siiakanti kuluks selline kool ära. Ja ma hea meelega lööks seal kampa. Ja saadaks oma lapsed sinna. Tegelikult läheb aeg ju pidevalt edasi ja iga aastaga muutub suhtumine haridusse ka minu meelest teadlikumaks. Sest õpetajad täiendavad end ja uuema põlvkonna õpetajad on nii ehk naa juba natuke avatumad ja sallivamad. Ja mine sa tea, äkki avabki mingil hetkel mõni väiksem ja bullerbylikum kool ka siinkandis oma uksed ja pakub alternatiivi suuurtele tavakoolidele. Elame-näeme!

Aga on nagu on - meil on need koolid, mis on. Praegu siis võtame need variandid vastu ja läheme edasi. Ja väga palju oleneb kindlasti ju õpetajast ka - milline ta inimesena ja juhina on, milliseid õppemeetodeid ja lähenemist kasutab ja kui avatud meelega (ja südamega) ta on. Ja selliseid õpetajaid ikka leidub ja igal pool. Nii et natuke nagu loterii on see ka. Ja põnev. Ja lapsevanemana saab ka ju klassis ja koolis aktiivsem olla ja natuke kaasa mõelda ja sellega oma värvi juurde anda. Ja kui hoida vanemana lapsega head sidet (no püüelda selle poole), teda kuulata ja temaga aega veeta, siis saab ka ehk natuke aimu, mis tema väljakutsed on, et vajadusel teda nendest läbitulemisel toetada. Sest kokkuvõttes on niikuinii siin maailmas hea osata suhelda kõikide inimestega, millised iganes nende vaated ja taust ja sellest tulenev käitumine ka ei oleks. Võib olla ongi hea seda kõike jooksvalt läbi kooliaastate teha. Aga toetatult, teadlikult janii. 

Seega, kuni mu lapsed veel koolis ei käi, ei oska ma ju ka tegelikult hinnata, mis saama hakkab. Mul on ainult mingi ettekujutus, kuidas tänapäeval kõik koolis käib ja veel siin koolis. Ja siinkohal usaldan elu ja tegelen kõikide raskemate kooliga seotud teemade ja inimestega siis, kui see aeg kätte jõuab ja seni elame õndsat lasteaiaelu edasi. 

Ma tahtsin veel natuke täpsemalt unistada, et milline see ideaalne kool oleks, aga uni tuli. Ja see teema ei sure ja ilmselt tuleb niikuinii varsti uute asitõendite valguses jälle käsitlemisele. 
Head ööd!

P.S. Ma hea meelega loeks teie unistustest ja koolist ja headest mõtetest ka! 


No comments:

Post a Comment