Ametlik jõuluootuse algus ehk meie maja jõulutegemised 2018

Vaatasin, et ma polegi eelmisel aastal üldse meie jõuluvärgipostitust teinud ja lugedes 2016. aasta postitust oli küll täitsa tore ajas tagasi minna ja neid väikseid asju mäletada. Kuidas pisikesed kleidikesed päkapikke ootasid ja kuidas ma püüdsin meie pere jõulutegevuste kalendrit traditsiooniks juurutada. Ja ma mäletan, kuidas ma olin kohati õnnetu, et nad üldse nii õhinas ei olnud sellest nagu mina. Selliseid hetki mäletan mitmeid, tegelt, kui nüüd mõtlema hakata. Kuidas mul on suur visioon, kuidas meil kõik hakkab olema ja kuidas me kõik harmooniliselt igasuguseid asju koos teeme. Üleni kleitides ja rõõmsad. Ja siis saabub reaalsus. Haa. Mõnikord on ta koostöövalmim  ja mõnikord mitte nii väga. Aga ma olen vahepeal suuremaks kasvanud ja selliste asjadega harjuma õppinud. Et ootused ja reaalsus on nagu õed - ühel hetkel on  nende vahel suur ja paks armastus ja järgmisel täiesti ettenägematu sõda. Isegi sellega olen harjunud leppima, et vahepeal tuleb mõnel kleidikesel kleidiblokk ja ta käib mõnda aega pükstes (appi! ma tean! õudne!).

Igatahes, ma kirjutan nüüd siia päevikusse üles meie selle aasta jõuluvärgi. Et kuidas me ootame ja miks ja keda ja kuidas jõulud sel aastal tulevad (seda siis jooksvalt ja hetkeseisuna, sest ma just kirjutasin ju ootustest ja reaalsusest).  

Sel aastal käivad meil endiselt päkapikud ja sel aastal oleme endiselt suutnud advendikalendritest mööda vaadata. Ma ausalt ei tea, kuidas see meil kõik need aastad õnnestunud on. Sest neid on ju igal pool ja nii ägedaid. Ja ma imestan ka, et ma ise pole murdunud, sest olgem ausad, seda juhtub isegi pigem rohkem kui seda, et keegi väga survestaks mind midagi ostma. Nõukaajalaps, noh. Ma olen nõrk, kui mänguasjapood on lahedaid värvilisi asju täis. Aga samas olen isegi mina õnneks filtriga ja kui ka need hullusehetked on, siis ikkagi KÕIK asjad mulle ei meeldi ja kui ma olen piisavalt suures mänguasjapoes, kus on piisavalt kirev ja segadusttekitav olla, siis lõpuks läheb mul süda sellest pahaks ja ma ei taha enam midagi osta. Õnneks. Ja segadusttekitav on minu jaoks see, et ühest küljest ma ju ei taha igasuguseid mänguasju oma koju lubada, sest paljud lihtsalt ei ole minu jaoks ägedad ega piisavalt loovust arendavad ega üleüldse keskkonnasõbralikud ja paljudest on rõõmu ainult mõneks korraks ja siis nad on siin igal pool ja me peame sõdima, et kes millise ja kuhu ära koristab ja teisest küljest see kõik ajab segadusse, sest mulle ikkagi meeldivad ju igasugused toredad asjad (jah, ka mõned nendest mittekeskkonnasõbralikest). 

Aga advendikalendreid meil ei ole, sest meil käivad päkapikud ja minu meelest sellest piisab. Ja ma ka püüan seda magusatarbimist siin kontrolli all hoida rohkem, nii et ka sellest küljest olen ma rahul, et ma pole murdunud. Päkapikud on ka seda teed läinud, et magusat toovad nad pigem vähem. Ja ma igal aastal hoian hinge kinni, kas sellest tuleb probleem, sest iga kleidike on ju ka osa erinevatest lastekollektiividest, kus ikka tuleb teemaks, et kes mida sai. Aga esimesed päevad on paljulubavad. Eks me siis seal lõpupoole näe. Õnneks saab kõik päkapikkude kaela ajada.

Mida päkapikud toovad, te mõtlete (isegi kui ei mõtle, siis mina kahe aasta pärast seda lugedes raudselt mõtlen)? Tundub, et sel aastal (nagu ka eelmistel) lähtuvad meie päkapikud strateegiast, et üle päeva on midagi söödavat ja aeg-ajalt kolmepeale. Praeguseks on susside sees olnud karp mustikaid (hitt!), koerapiltidega sokid (mitte kolmepeale), väike lumememmeśokolaad, lumekoera raamat ja väikesed siili-, pingviini- ja elevandikujulised post-itid. Tundub, et neil on plaanis veel mõningaid tervislikumaid palakesi ja muidu toredaid kingitusi sussidesse panna, nagu näiteks pakiga kuivkülmutatud mustikaid ja maasikaid, müslipalle, juukseklambreid, pliiatseid, kuuseehteid, looduslikke komme, smuutisid ja looduslikke kõrrejooke, ilusaid alukaid (praktiline ja alati teeb rõõmsaks), kristalle, magneteid (meil on magnettahvel) ja mine tea, mida veel, sest kes oskab seda praegu, detsembri alguses öelda, eksole! Aga ma võib olla kirjutan neile, et nad tooksid ükspäev Kaheksasele sinihallitusjuustu, Kuuesele marineeritud seeni ja Neljasele paki sojaviinereid. Lihtsalt sest need on nende lemmikasjad, mida me siiski iga päev ei söö ja ma tahaks näha nende reaktsiooni. 

Ja nagu kombeks on saanud, siis ka sel aastal tegin ööl vastu esimest detsembrit valmis meie pere jõulutegevuste kalendri, kus kuni jõuludeni on iga päev üks ühine jõulune tegevus, mille peaksime päeva jooksul suutma ära teha. Kui kunagi aastaid tagasi võisin sinna panna mida iganes, sest me olime peamiselt ikka kodused, siis nüüd pidasin korralikku plaani ja arvestasin ja vaagisin ja mürgeldasin siin kalendri ja nimekirjaga, et mõnel päeval, kui me pea üldse üksteist ei näe, saaks ka mõne jõulutegevuse teha. Lisan meie selle aasta nimekirja siia ka, et oleks huvitav (ka mul mõne aasta pärast):

Pere jõulutegevuste kalender 2018:

1. Joonistame koos jõulupildi
2. Teeme piparkooke ja kingin kellelegi ühe
3. Kallistan kõiki pereliikmeid
4. Räägime miks on hea teha head
5.  Laulame koos jõululaule
6.  Kingin kellelegi mandariini
7.  Jutustame ühe jõululoo
8.  Riietume jõuluhaldjateks või -loomadeks
9.  Vaatame koos jõulufilmi
10. Meisterdame paberist lumehelbeid
11.  Joonistan päkapikule kaardi tema portreega ja soovin talle midagi head
12.  Joome teed ja sööme piparkooke
13. Ütlen täna teistele palju häid sõnu
14. Meisterdame kuuseehte
15. Kaunistame söögilaua ära
16. Teeme jõuluteemalisi näomaalinguid
17. Igaüks saab muinasjutu valida
18.  Meisterdame jõuluingleid
19.  Joonistame jõulukaardi ja saadame ära
20.  Joonistan päkapikule pildi endast
21.  Sööme koos jõuluśokolaadi
22.  Teeme jõululauamängu
23.  Mõtleme koos jõululuuletuse välja
24. Teeme perefoto

Ja kalender ise sai inspiratsiooni pinterestist, nagu ikka, ning valmis käepärastest vahenditest. Sel aastal tahavad suuremad kleidikesed ise teateid lugeda, sest üks käib koolis ja teine eelkoolis ja neil on tekkinud lugemishasart (lõpuks ometi!). 

Lapsed tegid endale ka individuaalsed jõuluootusekalendrid ja teipisid need seinale. Igal aastal on minu abi aina vähem vaja, tundub. Magushapu.

Piparkookidehooaja avasime juba novembris, sest Kuuene ütles ühel päeval, et teeks. Ja poes oli taigen täiesti olemas, seega tegime! Ja nüüd pühapäeval oli meil väike jõuluootusepidu, kus saime seda korrata. See on raudselt üks minu lemmikjõulutraditsioone - oli siis, kui mina olin väike ja on ka täna. Vahepeal tegin ise gluteenivaba taigent, aga olgu öeldud, et siis olime enamasti kodused ja saime seda endale lubada. Nüüd olen valinud Pagar Võtaks taigna või siis mõne kohviku (nagu Delicato) käsitöötaigna. Sest elus tuleb teha valikuid. Glasuure leiab ka juba looduslike värvainetega, mis teeb mind nii rõõmsaks! Iga pakk, millel ma näen suurelt selliseid kirju, mis lubavad, et igasugune säilitusaine ja kunstvärv ja värk on väljajäetud, teeb mind ausaõna nii rõõmsaks! Järelikult on nõudlust! Järelikult inimesed hoolivad sellest aina rohkem! Nii tore! Niimoodi saame lõpuks kõik olla tervemad ja rõõmsamad (and world peace!).

Kuuse osas oleme otsustanud, et me siiski toome ühe elava kuuse tuppa. Ja kunagi kevadel teeme tema auks lõkke. Tavaliselt toome kuuse kuskil kaks nädalat enne jõule vist. Kuuseehteid oleme ka siin aastatega kogunud ja tavaliselt püüame ka midagi ise kuusele meisterdada. Kuigi, ma pean ütlema, et me oleme pinteresti põhimõtteliselt nende paari aastaga täiesti tühjaks meisterdanud. Lisaks meisterdavad nad lasteaias ka lahedaid värke ja lastejoogas teeme ka igasuguseid asju, nii et tõesti, internet on end ammendanud. Aga õnneks on  nad siin ise nii suured, et mõtlevad ise igasuguseid kaunistusi välja - anna ainult materjal ette. Peaks lihtalt selle maalriteibi ära peitma, sest viimasel ajal riivab paistab see enamike meisterduste puhul silma.

Sokimemmed. Pühapäevaselt lastejooga-loovushommikult. Sokke saab näiteks Magaziinist hea hinnaga!

Kuna selline tagasiandmine ja heategevus on minu jaoks oluline teema, siis olen püüdnud sellesse ka lapsi kaasata. Praegu oleme igal aastal midagi sellist teinud nagu näiteks Täht Idas projektis kaasa löönud ja põgenike lastele kingipakki kokku pannud või näiteks Viimsis oli eelmisel aastal ka kingipakkide kogumine vähekindlustatud peredele. Sel aastal pole ma veel süvenenud, mida head võiksime korda saata. Ma mõtlen, see võiks ehk olla midagi teistsugust, et lapsed näeksid erinevaid võimalusi. Ja selle tegemise käigus tõusetub (või saab tõstatatud) vastavaid teemasid ka. Põgenike lastele kingituste tegemise aegu me näiteks arutlesime, et nendeni ei jõua palju kingitusi, sest neil on seal keeruline olukord ja nad ei saa oma kodudes olla ja jõulude ajal on hea neid natuke rõõmustada, saates neile joonistusvahendeid ja kaisuloomi ja selliseid praktilisi asju. Sellest kasvas ka teema, et me võiksime ise ka vähem kingitusi soovida ja paluda päkapikkudel viia rohkem kingitusi neile, kel on raskem. Ja see toimis. Tol hetkel seitsmene Seitsmene arvas, et ehk me võiksime siiski ühe asemel kaks kingitust saada, aga kõik ülejäänud võivad minna nendele lastele, kel parajasti natuke rohkem jõulurõõmu vaja. Mu süda rõõmustab. Sest ma soovin niii väga, et mu lapsed mõtleksid sellistele asjadele ja näeksid võimalusi teisi aidata. Isegi kui need võimalused on pisikesed ja ei rõõmusta kohe tervet maailma. Väikesed märkamised on aluseks suurematele, ma usun.

Igal juhul, kui Sul on mõni hea mõte, kuidas võiksime lastega sel aastal natuke maailmale rõõmu juurde tuua, siis ma olen väga tänulik soovituste eest! 

Ja ma nii-nii hea meelega loeksin Sinu pere toredatest traditsioonidest või väikestest nüanssidest, mida Sina tahad oma peres juurutada või kuidas mõne soovitud traditsiooni juurutamine on viinud hoopis mingi uue traditsiooni sünnini. Sest seda on nii huvitav lugeda ja niimoodi saab ju koguda häid mõtteid ja oma peres vastavalt mugandada. Mina olen ka just niimoodi teiste kogemustest ja lugudest hästi palju inspiratsiooni saanud. Share the love!

Kuidas jõulud läksid ja uus aasta tuli ja kuidas praegu on lihtsalt niii hea olla

Juba ongi siis täiesti uus aasta, jah. Mul on päris hea meel, sest möödunud aasta lõppu jäi hunnik igasuguseid haiguseid ja nüüd ma hea meelega alustan kuskilt uuesti. Ilmselt oleks olnud õigem kodus istuda ja end ravida, aga kuidas sa saad, kui igalt poolt sõidab sõpru kodumaale ja peod ootavad.. Nii ma siis muudkui köhisin ringi ja haigus ei läinud mitte minema, vaid tõi ka oma sõpru peole kaasa. Ja nii ma siis murdusin peaaegu. Aga näete – nüüd pole mul häda midagi ja ma olen isegi jõudnud hambaarsti juures sel aastal ära käia! Ma ise olen selle üle kohutavalt rõõmus, sest see on küll üks kohustus, mida ma tavaliselt ikka väga kaugele edasi lükkan. Ja nüüd tuli minna ja ära käia ja maailm on kohe valgem ja ilusam! Ja tervete hammastega!

Jõuluaeg möödus meil rahulikult ja kenasti – käis päkapikke, käis jõuluvana ja kõik olid rõõmsad. Ja vahepeal haiged. Ja siis edasi rõõmsad. Ja selleaastane pere jõulukalender, millest kirjutasin siin, võeti rõõmuga vastu ja me tõesti vist tegimegi kõik tegevused ära (oi, mulle meenub üks paberist ingel, mida me vist siiski ei lõikunud.. Aga kui nüüd võtta arvesse eelmise aasta heategudepurki,  siis sel aastal oli õnnestumise protsent ikka maksimumilähedane! Või noh, õigem siis oleks kirjutada, et üle-eelmise aasta purk ja eelmise aasta kalender. Sest uus aasta tuli ju! Ise just kirjutasin.)!

Möödunud jõuludega seoses tekkis mul mõte, mis võiks järgmistel jõuludel teisiti olla. Üks osa murest puudutab sussi sisse toodavaid kingitusi. Ma mõtlen, ma peaksin päkapikkudele kirjutama, et nad taas üle ei pingutaks nende kingitustega, sest tõesti, piisab väikestest maiustustest ka. Ja kui nad väga tahavad ka mingeid asju susside sisse tuua, siis nad võiksid seda teha näiteks adventide ajal. Ehk siis neli korda. Kui nad teisiti ei saa. See on nendest nii armas, et nad nii helded on, aga tegelikult ei ole nii palju kingitusi tõepoolest tarvis. Sest juba oli tunda, kuidas laste ootused olid kõrgemad kui eelmiste jõulude paiku ja oli kuulda isegi väikest nurinat kohati. Mis kurvastas mind natuke. Sest üle kõige tahan ma lastele õpetada tänulikkust.

Ja teine osa sellest murest puudutab jõuluhommikul kuuse alla toodavaid kingitusi, millega on umbes sama teema. Siis ma küll nurinat ei kuulnud, aga kingitusi oleks võinud olla vähemalt poole vähem ja lapsed oleksid ikka olnud sama õnnelikud. Ma usun, et see teema on kõik seotud sellega, et mõni aeg tagasi, kui meie olime lapsed, ei olnud paljusid asju saada ja päkapikud nüüd tahaksid praegustele lastele selle võrra rohkem asju tuua. Või siis et nad lihtsalt tahavad lapsi väga-väga õnnelikuks teha. Aga neile tuleb meelde tuletada, et lapsi saab muudmoodi ka õnnelikuks teha ja siinkohal saavad hoopis vanemad aidata. Nii et ma kirjutan päkapikkudele sel aastal, et nad võivad vabamalt võtta nende kingitustega ja kasvõi, maidea, oma päkapikuperedega midagi koos teha selle asemel. Ja nüüd ma panin selle kirja, et seda siit järgmiste jõulude ajal üle lugeda.

Aastavahetusel olime siin meie kodus koos sõprade peredega nagu meil juba kuidagi ilusaks traditsiooniks on saanud – tegime süüa ja vestlesime ja tegime lastele aastavahetuse-eelset ilutulestikku (aga kuna lapsed on nii suured, siis põhimõtteliselt oleks võinud seda vabalt ka kell 00.00 teha, sest sel aastal, erinevalt eelnevatest, magas päris aasta vahetumise ajal üheksast lapsest ainult üks laps (võib olla tegelt veel üks sõprade beebi ka, ma täpselt ei mäleta, sest nii palju lapsi oli igal pool!)), naersime ja olime koos rõõmsad ja tänulikud, et koos nii tore on. Sest tõesti, koos on nii tore, sõbraaad! Isegi siis, kui põskkoobas pisut valutab!

Ja nüüd istun ma siin oma köögis ja kirjutan, sest lapsed sõitsid hommikul vanaema-vanaisa juurde külla ja mina saan lihtsalt olla, kirjutada, joogat teha, plaanitseda uue aasta plaane ja minna õhtul oma kalli abikaasaga kinno! Olen täna söönud ära peaaegu karbitäie jäätist, mõne kommi ja joonud palju teed ilma et keeeeegi mind vajaks või ampsu tahaks! See on ikka vahelduseks imeline tunne! Aitäh, vanaema-vanaisa, sest lapsed tulevad teile alati suure rõõmuga külla ja minu süda saab olla rahul ja mõnda aega omaette! Ühtlasi täidan sellega oma uueaastalubadust, millest jaanuarikuises Sensas ka kirjutan. Olen õnnelik ja rõõmus ja rahul. Head uut aastat (peaks kuuse välja viima. Homme.)!

Head teod, kingitused, väikesed inimesed ja nende suured südamed

Ma olen ikka alati austuse ja heldimusega kuulanud ja vaadanud (nomaidea, filmides ja internetis), kuidas ameeriklastel on see heategevus kuidagi elu osa. Nad tunduvad väikesest peale kasvavat selles vaimus, et tuleb tagasi anda. Mis on ju nii ilus mõte! Ja kuidagi tundub, et igas kogukonnas on võimalus üpris lihtsasti kuhugi heategevuslikus korras appi minna. Sest see on nii loomulik.

Ja mul on nii hea meel, et selline väikeste heategude tegemine on siin meil ka aina rohkem pildis! Seda muidugi eriti jõulude paiku, mil kõigil südamed kuidagi rohkem avatud ja kingituste tegemine ja andmine juba iseenesest loomulik. Ja see on ju nii tore! Ma olen kohanud ka suhtumist, et inimestel tuleb heategude tegemine meelde ainult jõulude ajal, nagu see oleks kuidagi vähemväärtuslik selle tõttu. Ei ole ju? Iga heategu on heategu ju? Ma saan aru, et võibolla kohati on jõulude ajal meil siin heategevuse üleküllus ja näiteks lastekodudesse viiakse liiga palju asju, mida võibolla polekski vaja. Aga see ju näitab seda, et inimesed tahavad niiväga anda ja midagi head teha.

Kui on inimesed, kes tahavad head teha, on nii oluline leida nende heategevusetungile siis vastav väljund! Eriti tänuväärseteks ettevõtmisteks just jõuluajal on minu meelest igasugused jõulukingituste kogumised, näiteks vähekindlustatud perede lastele või maailmas sõjategevuses kannatanud lastele. On konkreetne sihtgrupp, konkreetsed juhised ja konkreetne vajadus! Ja tuleb lihtsalt teha kingitus ja see õigesse kohta viia!

Meie pereni jõudsid sel aastal just need kaks ülalnimetatud ettevõtmist, kuhu siis kohe ka oma panuse anda soovisime. Ja kuna mul on siin kodus kolm last, kes on nagu väiksed śvammid, tundus kohe eriti kohane neid sellesse igatpidi kaasata. Sest väikesed inimesed hakkavad automaatselt loomulikuks pidama neid asju, mille sees nad kasvavad. Ja mida rohkem häid ja paremaid ja südamlikumaid asju nende eeskujud teevad, seda rohkem see ju neile külge hakkab ja nende elu osaks saab. Ja see on nii motiveeriv suurtele inimestele kaa ju! Et ma lihtsalt ei saa ise head teha, vaid ma just nagu sisendan veel järgmisele põlvkonnale, et nii ongi loomulik teha (muidugi töötab see eeskujuasi ka vähempositiivsete tegevuste puhul, aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Unustage see vahemärkus ära nüüd.).

Karbikaunistamine

Nii me siis täna oma paki sõjategevuses kannatanud lastele kokku panime. Kõigepealt siis kaunistasime kingakarbi (sest just kingakarpi soovitati kingitus pakkida) kleepekate ja südamete ja kuudega. Omapoolse lisandina pani Kuuene karpi ühe pildi, mille ta hoole ja armastusega joonistas, mida kingisaaja laps ise värvida saab. Sellel pildil on rõõmsalt lehvitav Kuuene (minu süda sulas natukene). Siis pakkisime end sisse ja läksime poodi karbi sisse kingitusi valima. Võtsime aluseks siis soovitused, mida Täht Idas kodulehelt lugesime ja mõtlesime (no mina suunasin meid), et paneme sinna igasuguseid joonistamisvahendeid. Sest need kutsuvad looma. Sellega oskab meie Kuuene veel eriti hästi samastuda, sest tema joonistab umbes 75% oma päevadest. Ta elab muuhulgas joonistades välja oma tujusid ja lihtsalt päeva jooksul kogetut. Seda on nii võimas vaadata, kuidas ta on leidnud omale oma väljundi. Mina aitan sellele kaasa sellega, et meil on laual lihtsalt kogu aeg puhast paberit ja pliiatsitopsid, et tal oleks need pidevalt silme ees ja ta ei peaks eraldi ettevalmistusi tegema, kui inspiratsioon peale tuleb.

Lisaks kääridele, eriti ilusatele vihikutele (sest joonistusplokk ei mahtunud karpiii..), pliiatsitele, õlipastellidele, vildikatele, märkmepaberitele ja hobustega kleepekaraamatule panime karpi veel ühe pehme jänese, sest seda paluti kodulehel kindlasti teha. Ja nii meie pakikene valmis saigi. Ise tahaks küll sellist saada :) Ainult et ma ei osanud hästi vanusegruppi määrata, kellele selline pakk sobiks. Sest 5-9 ja 10-14 tundusid mõlemad head sihtgrupid. Nii me siis karbile 5-14 märkisime. Ja kuna vihikud said pisut neiulikumad, märkisime kingisaajaks tüdruku. Aga ta võib vabalt oma kingitust soovi korral vendade ja muude toredate poistega jagada (näiteks neile vihikust lehti rebida, kui neil lilledega mingi probleem peaks tekkima)!

Siis oli vaja meil minna pakikest ära viima (täna oli ühtlasi viimane päev) ja valisin selleks Magistrali keskuse mustamäel. Vanalinnas oli ka paar kohta, kuhu oleks saanud viia, aga sinna on keeruline treppi sõita (kolm last ja tuul kaa, eks. Ja teatav annus mugavust), seega Magistral tundus täitsa hea variant olevat. Muidu oligi, aga kuna ma ei pannud tähele märget (vast see ikka kuskil oli?), et kogumispunkt asub Sõbralt Sõbrale poes, siis me ikka käisime oma karbiga nõutult ringi ja küsisime mitmest poest, kas nad ehk oskavad meile öelda, kuhu pakk viia. Keegi ei teadnud. Ja siis ma nägin juhtumisi, et nullkorrusele saab ka sõita ja otsustasin proovida. Ja õnneks läks õnneks!

Kui Neljane küsis, kas põgenike laste mänguasjad pommitati ka katki, sain aru, et ka tema jagab seda asja ikkagi natuke. Sest see näitab, et ta on selle teema peale ikka mõelnud. Oma vaatenurgast ja oma teadmisi arvestades. Kui see kingitus algselt teemaks tuli, siis pidin natukene tausta avama ja sõjast rääkima. Et kes need lapsed on, kellele kingitusi kogutakse ja miks. Vaatasime pilte lastest põgenikelaagrites (ikka pigem selliseid, mis peegeldasid nende igapäevaelu seal - telgid, mängud jne. Päris haavatud lapsi ma neile näitama ei hakanud. Teemaks tuli sõda ja selle mõjud ikka, kuid meie arutluse lõpuks olid kõik rahulikud ja mõistvad), et neid nagu lähemale tuua ja aidata mõista, et need ongi pärislapsed seal. Põhiliselt rääkisime sellest, et kui on sõda, siis kannatavad ka tavalised inimesed, kes ei ole üldse sõja alustamisega seotud. Ja nad peavad kodudest mujale minema, et oodata kuni sõda koduriigis lõppeb või leidmagi uued kodud. ja kuna neil praegu kodu veel ei ole ja vanast kodust ei saanud asju kaasa võtta, siis kogutakse neile kingitusi, et neile natukene rõõmu tuua, Umbes niimoodi.

Ja kui ma näen, millise õhinaga lapsed heade tegude tegemises kaasa löövad, siis.. ma ei oskagi öelda. Nii hea on olla.

Heateod purgis ja meie pere jõulukalender

Peretraditsioonid tekitavad minu hinge alati mõnusa elevuse ja soojuse. Peretraditsioon on pealtnäha väike, aga samas pinna all hästi suur. Sest selle ühe ühise tegevuse taga on tegelikult turvatunne, et mis iganes ka ei juhtuks, siis me kõik teame, et igal aastal on meil alati see ühine traditsioon.

Ühised tegevused seovad pere omavahel kokku ja panevad omanäolise märgi külge. Isegi kui traditsiooniks on kartulisalat sünnipäevalaual, on see ikkagi igal perel sellises omaperekastmes, just oma pere nägu.

Kuna meie lapsed on veel parajalt väikesed, siis olen ma viimastel aastatel aina rohkem mõelnud, millised võiksid olla need meie pere traditsioonid, mis selle sooja tunde tekitavad, mida igal aastal oodatakse ja hiljem lapsepõlvest mäletatakse. Oleme loonud juba oma sünnipäevatraditsioonid hommikuse kingijahi ja ema-tütrepäevaga, mille tegevused saab sünnipäevalaps ise valida ja siis neid rahumeelselt koos minuga nautida, nii et ükski õde ei sega vahele! Need toimivad juba teist aastat väga ilusasti ja loodetavasti siis kinnistuvad niimoodi iga aastaga.

Samamoodi on loomisel jõulutraditsioonid. Muidugi me küpsetame piparkooke ja ehime kuuske ja päkapikud käivad meie peres ka. Aga ma tahtsin luua ka midagi meieperelikumat ja sügavamat ja sellist, mis paneks meid hindama perekonda ja heategusid ja turgutama tänulikkust.

Eelmise aasta piparkoogitegu

Tänavune päkapikuvalmidus

Eelmisel aastal proovisime heategudepurki – selline ilus suur purk, kuhu panin sedelid, millele oli kirjutatud mõni tegevus, mis aitaks kedagi rõõmsaks teha. Igal hommikul, kui päkapiku toodud kingitus oli rõõmuga vastu võetud, tuli võtta purgist heategu, et nii-öelda omalt poolt midagi maailmale tagasi anda. Seal olid sellised heateod nagu kellegi kallistamine, vanaemale helistamine, kellelegi jõululaulu laulmine, naabrile kaardi joonistamine, tänaval inimestele naeratamine jne.

Mõte oli väga ilus, aga ühe häbeliku viieaastase ja veel häbelikuma kolmeaastase jaoks (ja nende väga lootusrikka ja õhinas ema jaoks) pisut väljakutsuv. Lõpuks ei jaksanud ma neid enam iga päev oma heategusid realiseerima motiveerida. Aga mulle tundub, et vähemalt pooled saime ikka ilusasti tehtud. Ja just mõni päev tagasi meenutas mu Kuuene, kuidas me eelmisel aastal purgist heategusid võtsime – ta mäletab, et peale päkapikukingi saamist tulid heateod mängu! See on ju juba pool võitu!

Sel aastal otsustasin traditsiooni natukene lihvida ja eakohasemaks mugandada ja lubage nüüd tutvustada – pere jõulutegevuste kalender (traditsiooni nimetusega tuleb ilmselt veel tööd teha, eks)! Otsustasin, et pisikeste lastega (kõige väiksem on ju alles kahene!) on mõistlikum alustada heategude traditsiooni pigem peresiseselt. Ehk et jätame need naabrid ja inimesed tänavalt praegu välja ja keskendume oma perele.

Meie värskelt valminud kalender

Pere jõulutegevuste kalender on selline kalender, mis näeb igal kuupäeval ette mõne toreda ja lihtsasti teostatava jõuluhõngulise perekondliku tegevuse – alates piparkookide küpsetamisest ja lumehelveste lõikumisest kuni üksteise kallistamise ja kommide sõbraliku jagamiseni. Võib olla väike poeskäik, kust koos näiteks kuuseehe valida. Või siis näiteks, et igaüks saab ühe muinasjutu valida, mida teised peavad (ja muidugi ka väga tahavad!) talle jutustama. Või joonistame koos postkaarte ja saadame ära ka. Lisaks otsustasin, et seekord seon tegevuse kindla kuupäevaga, sest selline juhuslik heateolipiku tõmbamine võib viia selleni, et me peaksime mõnel eriti tegusal lasteaia-tantsutunnipäeval veel õhtul piparkooke küpsetama hakkama. Ja see võib omakorda viia selleni, et me kas teeme neid sellepärast, et kalender käsib neid teha, või siis ei tee aja- ja jõupuudusel üldse. Kumbki variant ei kõla väga soojalt ja jõulurõõmsalt.

Siin on meie selle aasta list, mida siis igal aastal kohandame ja täiendame!

•       Kallistame kõiki pereliikmeid
•       Teeme piparkooke!
•       Jagame oma sussist saadud kingitust perega
•       Vaatame koos jõulufilmi
•       Joonistame koos jõulupildi
•       Jutustame ühe jõululoo
•       Meisterdame paberist lumehelbeid
•       Kingime kellelegi mandariini
•       Laulame koos jõululaule
•       Räägime, miks on hea teha head
•       Meisterdame jõuluingleid
•       Teeme jõuluteemalisi näomaalinguid
•       Igaüks saab muinasjutu valida
•       Teeme kellelegi jõulukaardi ja saadame ära
•       Ütlen kõigile pereliikmetele, kui palju ma neid armastan
•       Mõtleme koos jõululuuletuse välja
•       Kaunistame köögilaua ära
•       Ehime kuuske
•       Mõtleme välja jõulujutu koos liigutustega
•       Teeme teed ja loeme muinasjuttu
•       Meisterdame kuuseehte
•       Riietume jõuluhaldjateks/loomadeks
•       Teeme jõuluse perefoto
•       Sööme koos jõuluśokolaadi

Aga kuna see heateopurgi mõte on mulle ka ikkagi väga hingelähedane, siis selle jätan ma tulevikuks ikkagi heade mõtete panka alles ja vaatame siis laste kasvades, ehk toome selle ühel või teisel moel tagasi! Ja üldsegi, sellise purgi võiks ju vabalt teha täitsa iseendale, mitte siin kogu aeg lapsi survestada! Miks mitte üldse kõigepealt ise proovida naabritele piparkooke küpsetada, päeva jooksul kümnele võõrale inimesele naeratada ja mõnd annetuspurki täita aidata! Mulle tundub, et ma esitasin just endale (ja teile!) ühe jõuluväljakutse! Häid tegusid!

Soovitus!

Kui detsember saab läbi ja heategudepurk tühjaks, võid hankida endale uueks aastaks Tegude Kalendri, kus on igale päevale juba üks pisike heategu kirjutatud (näiteks „riietu värviliselt“ ja „söö šokolaadi“!). See aitab sul seda kaunist heategemist sujuvalt ka järgmisel aastal jätkata, kuni see saabki harjumuseks! tegudekalender.ee

Päkapikud ja uus Kleidike

Tuleb välja, et päkapikud hakkasid sel aastal varem käima. Meie Kolmanda
Kleidikesega eesotsas. Ma kujutan ette, et päkapikud on justtäpselt sellised nagu tema - peenikeste käte-jalgadega, mittepäriskahekilosed ja nunnud nagu.. beebid. Ja hoolimata oma peenikestest kätest-jalgadest on nad üle ootuste asjalikud ja vaprad. Nii ei pidanud meie eriti tilluke Kolmas suuremate beebidega võrreldes mitte midagi enamat läbi elama kui sündimine, söömine ja emme kaisus magamine. Ja nüüd on meil aega koos terve kuu jõule oodata ja pärast neid asjakohaselt tähistada! Ja ma pean lisama, et mul pole küll eriti sellist tunnet olnud nagu mõni beebi oleks alles kuskilt välja tulnud. Selline hõljuv ja kerge on olla. Ja ma jaksan jälle maast asju üles korjata ja võin kasvõi kõhuli magada (kes on kogenud, see oskab hinnata)! Ja mul on nüüd kolm tütart! Kes oleks osanud arvata!