Lühike ja lööv (21.)

Käisin jooga-sünnitoetaja koolitusel.
Tulin koju.
Tegin muffineid.
Läksime magama.
Jahutan järgmist palavikku.
Puhkan.

Palavad madratsi- ja pidźaamapeod (20.)

Siin ma istun südaööl laste magamistoas madratsil ja kirjutan teile. Või endale. No kirjutan, ühesõnaga. Ja niimoodi siin pimedas istudes oma arvutiga tuleb mulle meelde aeg, mil Kolmene oli selline kuune või paarine ja ma siin täpselt samamoodi istusin oma arvutiga. Madratsil. Sest tol hetkel (neid hetki ikka aeg-ajalt tekkis) magasid ülejäänud lapsed jälle siin oma magamistoas ja mina siis olin beebiga neile siin seltsiks, et nad ei tuleks öösel meie voodisse kogemata beebi peale magama. Ma mäletan, et ma olin veendunud, et kui ikka kolmas laps sünnib, siis me enam ühte voodisse ära ei mahu. Ikkagi üks on ju beebi (ja ta oli selline eriline minivariant ka - sündides napilt kahekilone) ja tahaks anda endast parima, et ta tõuseks hommikuti vigastusteta. Hiljem selgus, et tegelt mahub ka ühte voodisse põhimõtteliselt, aga kõikide väljamagamise huvides viisime mingil hetkel madratsi hoopis oma magamistuppa ja siis olid küll kõik rahul. Beebi magas voodis ja teised maas madratsil. Ja see süsteem toimis vahelduva eduga lausa kolm aastat! Vahepeal magasid lapsed küll mingitel perioodidel ka oma magamistubades, aga siis jälle kuidagi tulid meile tagasi oma madratsiga. Ja nüüd hiljuti või ütleme siis, et mõned kuud tagasi leidsin, et aeg oleks ikkagi oma abieluvoodi tagasi claimida. Ja ma vist olin endas nii kindel ja otsus oli nii lõplik, et keegi eriti ei protesteerinud.

Nüüd pidin oma esimese lõigu uuesti läbi lugema, et aru saada, kus see koht on, kus midagi pooleli jäi. Ühesõnaga, ma olen siin tagasi, siin laste magamistoas oma madratsiga. Kus ma viibisin mitu kuud, kui Kolmene oli beebi, et olla olemas kõikide laste jaoks ja samas jätta ruumi ka Martinile. Sest selleks ajaks ma veel ei olnud selle madratsi meie magamistuppa vedamise mõtte peale tulnud. Vahel ma ikka kolin siia tänapäeval ka. Tavaliselt siis, kui keegi on haige. Aga ka siis, kui on selline tunne, et lapsed vajavad mu kohalolu tavapärasest rohkem. Siis tulen siia pidźaamapeole (no pigem öösärgipeole), sest ma tean kui õnnelikuks see neid teeb. Ja hommikuks on nad kõik siin minu madratsil kuskil mu kaisus või jalutsis või kõhul.

Nii et nostalgiline värk on siin see keset ööd pimedas tagatoas madratsil arvutiga istumine. Ainult et toona ei kirjutanud ma blogipostitusi, minu meelest. Millest on muidugi kohutavalt kahju. Huvitav, mida ma siin selle arvutiga tegin siis? Mitte ei tule meelde. Mingi aeg otsisin internetist riideid, mida annaks ühele kahekilosele beebile selga panna. Seda ma mäletan. Äkki ma lugesin midagi ka siis. Artikleid? facebooki? No igal juhul olid ajad. Ja nüüd on kõik nii suured. Eriti see beebi, kes on juba Kolmene, räägib asjalikku juttu ja on selline isehakkamasaav (kui ta soovib). Päris mõnus on mõelda. Muidugi on kõik beebid üle mõistuse armsad ja tahaks neid muudkui hoida ja katsuda, aga samas tuleb tunnistada, et ikka väga vabastav tunne on, kui kõik saavad endaga hakkama ja kui kõik võivad probleemideta minna magama ka ilma minuta.

Täna viibin siis teist ööd siin sellisel haigemaja-pidźaamapeol, sest eile püüdsin Seitsmest kaisutades tema palavikku alandada (kusjuures toimis ja on toiminud siiani kõikide laste peal. See käib nii, et tuleb nahk naha vastas aidata oma kehatemperatuuril tema oma ka alla tagasi tuua. Ja nii võimas ja hea tunne on kogeda ja tõdeda, et see reaalselt toimib.) ja täna siis on Kolmese kord. Ta küll ei ole nii tuline, aga olen igaks juhuks valmis. No ja kuna meie Viiene on väga harva haige, siis võtsin tema ka madratsile teisele poole kaissu, sest muidu oleks see ju kriiskavalt ebaõiglane, et tema ei saa kunagi kaisus olla, sest tal lihtsalt ei ole enamasti haiguseid ega palavikku (ptüiptüiptüi). Ühtlasi teen tasa seda aega mille ma täna neist eemal jooga-doula koolitusel veetsin ja kuhu ma ka homme lähen. Nii et olen vähemalt ööselgi maksimaalselt kohal! Ma lähengi nüüd kohal olema!

Filmijutud ja sarjajutud ja kolmapäev (10.)

Tere kolmapäevast! Võtsin endale täna vaba päeva - lapsed läksid lasteaeda ja mina sain siin olla oma mõtetega ja oma koduga kahekesi. Sellisteks päevadeks on plaane alati rohkem kui ükski lihtinimene neid täita suudaks, seega juba hommikul otsustasin, et võtan vabamalt ja jätan endale ruumi mõtlemiseks ja loomiseks. Natuke nagu ma reedel tegin. Siis on uutel ideedel ja inspikal ruumi tulla.

Ühtlasi vaataisn lõpuni filmi "Teesklejad", millega me ühel õhtul Martiniga alustasime, aga tema väsis ära ja mina hakkasin ühe jubeda hingamiskoha peale kartma ja panin suure hirmuga teleka kinni. Ja läksin ka kiiresti magama. Sest selliseid kurjakuulutavaid ööstseene on palju turvalisem päeval vaadata. Või hommikul. Ja nii ma tegin! Muidu ma olen üldse kuidagi nõrganärviliseks muutunud ja enam ei taha näiteks üldse õudukaid vaadata. Kunagi mulle hirmsasti meeldisid igasugused psüühikal mängivad õudukad (mitte need kirvega, aga need kummituste ja müstiliste inimeste ja selliste asjadega), aga peale lastesaamist ei julge ma nende peale enam isegi mõelda (appi, see jube mustade juustega tüdruk filmist "The Ring" on siiamaani kõige jubedam asi üldse, mida ma tean. Sest õnneks ma pole näinud filmi "The Grudge". Need jaapanipärased või jaapanlaste järgi tehtud õudukad on minu meelest need kõige hullemad. MIKS peaks keegi tahtma neid näha?! Miks MINA tahtsin neid vanasti kogu aeg näha?! Koos õega veel vaatasime ja olime nii õnnelikud. Hirrr-muuus). Täiesti softiks olen mutunud. Isegi tagaistmel sõitmine ja millegi muu kui tee jlgimisega tegelemine ajab iiveldama. Ma olen kindel, et see on raseduste subprodukt. Et rasedana hakkas mingi jama peale ja lõpuks ei läinudki ära. Aga muidu see Teesklejad oli päris hea vaatamine! Ka natuke närvidel ja psüühikal mängiv. Pluss ilusad inimesed ja täitsa hea meel on, et ma selle lõpuks vaadatud sain!

Kui siin juba jutt filmidele läks, siis vaatasime täna Martiniga ka seda uut sarja "Suured väikesed valed", mida soovitas mulle Tiina (aitäh!). Kaks osa oleme nüüd ära vaadanud ja seal tuleb ka ikka sellise pildi kokkupanemisega tegeleda, et kes mida ütles ja samal ajal mõtles ja kuhu segased suhted ja reaktsioonid viivad. Päris põnev. Ja näitlejatöö üle ei saa ka kurta - Reese Witherspoon ja Nicole Kidman ju! Eks ta muidugi on selline ülepaisutatud ameerika rikaste küla värk, aga minesatea, äkki see elu käibki seal niimoodi. Et kõik muudkui skeemitavad ja maksavad üksteisele kätte ja valetavad ja teevad head nägu. Ja meil on nii hea siinpool ekraani oma diivanil rõõmustada oma draamavaba elu üle. Igal juhul oli see täitsa paeluv vaatamine ja teeme seda vast edasi. Aga meil ei ole moodsat internetivaatamist siin, vaid vana hea telekas, nii et meie ootame nädal aega nagu vanasti, et uut osa näha. Samas, need, kes vaatavad mujalt, peavad ju ka ootama, kui on tegemist uue sarjaga. Ja nagu Martin tabavalt ütles: kui me liituks sarjadevaatajate klubiga ja kasutaks ka Netflixi või muid neid selliseid (ma ei tea neid, sest meil ei ole ju!), siis me ilmselt kulutaks nende vaatamisele liiga palju aega. Tundes ennast on sellel tõepõhi all (kunagi, kui pidin bakatööd kirjutama, vaatasin vist terve hooaja Grey Anatoomiat ühel päeval. See oli see vana hea "ainult üks osa veel" lõks)!.

Ja vastukaaluks fiktsioonidele kasutasin ka täna mõistlikult laste magamapanemiseaega tehes meditatsiooni! Lisaks sellele, et ma saan olla laste juures ja oodata, kuni nad uinuvad (see on kuidagi armas aeg ikkagi, kui ma pole surmani väsinud ega jõua sellepärast seda teadvustada), saan ma ka seal õndsas pimeduses teha igast joogavärki. Ja kuna mul on enamasti vaja ka mantrat kasutada, siis ma igakord rõõmustan, et lapsed saavad ka sellest energiast ja toimest passiivselt osa. Pluss saavad unelaulu. Perfecto!

Unelaulunoodil ma lõpetan ka. Sest homme on neljapäev, mis tähendab mitmeid minuantavaid lastejoogatunde ja naistejoogatundi, seega, et ma oleks igati puhanud, võtan otsuse vastu ja puhkan!

Hjadööd!

 Foto: Riina Põhjala 

Kuidas me lainele saime ja uut nädalat tervitasime (8.)

See esmaspäev! Lõpuks! Suure rõõmuga leidsin end praegu täiesti selline normaalse ja harjumuspärase mittepuhkusliku esmaspäeva ööst! Kuna kell on natuke rohkem (ma pidin natuke jälle bloggeri kella eilsesse keerama, et oleks aus, sest minu jaoks on ju veel täna) kui ma julgen siin praegu avaldada (ütleme nii, et üks (öö)kleidike on end juba oma toast minu voodisse minu kohale lohistanud, mis tähendab, et päris palju on), siis ma teen kiirelt, et sinna kahe nunnu vahele pugeda. Enne kui teised kaks ka kohale sahistavad ja mulle ei jäägi enam ruumi.

Tänast hommikust alustasime maasikasmuutiga, siis riisipudruga (püüame siin järgida seda waldorfirütmi, mil iga päev on erinev teravili kuidagi planeetide järgi vist. Lasteaias on neil ka igal päeval selle järgi kindel puder), siis tegin mina tööasju ja lapsed mängisid õues ja toas ka päris viisakalt (või siis pean ma siinkohal end tervitama äkki, et ma olen toad nii korda teinud - igal asjal on oma kindel koht ja puha, et nad ei suuda neid nii segamini ajada enam? Tegelt vist ikka ei pea. Igaks juhuks. Et ma ei peaks oma sõnu sööma mingil hetkel), siis läksime ja viisime Seitsmese eelkooli, siis toimetasime kodutoimetusi ja siis tõime Seitsmese ära ja viisime Viiese tantsima ja tulime koju süüa tegema. Ja siis juba algas minu selle aasta esimene joogatund, mis tähendab mõnusat õhtut saalis koos inimeste ja joogaga ja ühtlasi ka väikest puhkust kodusest magamaminekutrallist. Mis, ausõna, on vahel väsitav. Neid on kolm. Ja neil on erinevaid soove ja väsimuseastmeid. Täna, ühesõnaga, oli see taas väga oodatud ritriit. Mis tähendab, et homme olen jälle värskem ja jaksan ehk isegi neile peale lugemist muinasjuttu jutustada. See käib nii, et nemad ütlevad igaüks ühe tegelase ja mina siis pean need kuidagi muinasjutuks vormistama. Ja see on väga nauditav ja mõnus, kui ma ei ole tülpinud ja väsinud. Mida ma homme ei plaani olla, sest lapsed lähevad ka vahepeal end lasteaeda tuulutama ja mina jään end koju tuulutama ja võib olla ka õhtul aafrika tantsu tundi end djembel väljaelama!

Ma võin öelda, et ma tunnen end täna ikka päris mõnusalt ja homne tõotab ka üks lust ja lillepidu tulla! Head ööd ja head päeva!

Foto: Riina Põhjala (Elujüusaali avamispeolt, mais 2017)

Pühapäevaelumelu linnas, poes ja kodukülas (7.)

Pidulikult võin nentida, et olen juba nädal aega oma väljakutsega hakkama saanud! 7/31! Nädalakokkuvõttes (mis on seesama praegu siin) tõden, et tunne on hea, annan endast parima ja lähme edasi! Kuna see on natuke nagu meie 40-päevased praktikad joogas, siis selles mõttes on mul ilmselt ka natukene lihtsam seda rütmi hoida. Nimelt 40-päevased praktikad tähendavad meil Kundalini joogas seda, et me teeme 40 päeva järjest sama harjutusteseeriat või meditatsiooni, et selle mõju kinnistuks ja midagi hakkaks meis muutuma või noh, et saaksime sellele pärisendale lähemale läbi nende kihtide, mille aeg ja inimesed ja mõjutajad talle peale kasvatanud on. Ja nende praktikate puhul on ka oluline järjepidevus ja just see, et ükski päev ei jääks vahele. Sest vastasel juhul ei saavuta me seda maksimaalset mõju ja parimate tulemuste nimel tuleb kõike otsast alustada. Seega ma võtan seda kirjutamisväljakutset siin natuke nagu sama tundega. Ma küll ei plaani otsast alustada, kui mõni päev vahele jääb (ma arvan?), aga see kohusetunne järjepidevuse säilitamise osas on küll samasugune! Ja tegelt on nii, et ma olen paaril korral küll kergelt jalgu lohistanud siia arvuti taha, aga kui ma juba kirjutama hakkan, siis läheb see kõik nagu lepse reega. Aeg-ajalt tunnen sellist sõnadeblokki küll ka, st et on tunda väikest roostet, aga iga päevaga vähem, mis tähendab ju ainult üht! Mingi väike arengubeebi on täiesti tuntav!

Homme. Homme on see päev, mil tavaelu, ehk see elu, oma pärisrütmide ja kohustustega, peale hakkab. Ja ausalt, ma olen ikka superrõõmus! Ja lapsed on rõõmsad, et nad saavad vahepeal jälle lasteaiasõpru näha ja kunstitundi minna ja. Ja mina saan tunde anda ja jälle saalirütmi tagasi minna! Ja ehkki siin kodus on ka päris mõnus puhata olnud, siis oli ikka küll aeg juba edasi liikuda siit. Uued väljakutsed ja rõõmud ja inimesed ja avastused ja kõik see on palju lihtsam tulema, kui me päriselt out there oleme. Super.

Aga täna oli meil meeldiv pühapäev, milliseid meil ikka edaspidi ka saab olema. Isegi võiks öelda, et juba algas kerge rutiinisoojendus, sest Viiesel oli täna aasta esimene tantsutund ja me saime oma traditsioonilise pühapäevase perelinnaskäimise ära teha. Linnariiete ja kohviku ja kõigega. Kuna meie Seitsmene on detsembrist piiratud dieedil, siis peab kohvikuid hoolega valima, aga õnneks pakub enamik kohvikutest smuutit, seega läks hästi! Seal Rotermannis jalutades on selline suurlinnafiiling alati, kuidagi selline mõnus väljamaavaib. Need moodsad majad ja vanad majad ja nende sümbioosid ja kitsad tänavad ja sisehoovid ja jahedus ja erinevad toidulõhnad. Ja meeleolu loomiseks ka erinevatest rahvustest inimesed. Ja meie perekondlikud pühapäevad on saanud kuidagi nii armsaks ja tähtsaks osaks meie nädalast. Ma alguses natuke kahtlesin, kas on ikka hea mõte viia laps linna tantsutundi ja seda veel pühapäeval, aga samas see, et vahepeal on põhjust kõik koos end linnas tuulutamas käia, oli natuke kutsuv ka. Muidu me võibolla ei satuks sinna niimoodi. Pärast seda, kui ma siin oma saalikese avasin, pole nagu üldse põhjust enam linna sattuda. Just sinna mõnusasse kesklinna-vanalinna kanti. Eile näiteks hüppas Seitsmene teatri juures valgusfoori taga oodates peaaegu et rõõmust õhku ja hüüdis "Emme vaata, tuviii!". Minu väiksed maalapsed. Mulle igal juhul väga sobib see linnast eemal elamine ja linnal külaskäimine. Sellised kergelt eksootikamaigulised on need külaskäigud nüüd siit distantsilt vaadates.

Tuvi. Laenasin delfist. Kunagi oli mul tuvidest palju pilte. 

Ma olen alati olnud täiega tuviinimene! Aga noh, siin maal ju neid ei ole.

Siis tõime poest värvi juurde ja värvisin selle laste magamistoa seina ka teist korda üle. Ja ise olin rahul. Et sein oli nii ilus ja et see tekitas eriti vägeva ja võimsa tunde. Ma ikkagi värvisin seina ära! Päris imelik. Sest ma olen enne ka oma elus kõvasti seinu värvinud ja igakord on selline tunne pärast. Tundub, et see on mingi tohutu väega tegevus minu jaoks! Ilmselt see kohemärgatava muutuse loomine oma kätega, ma arvan. Nii et kui mul peaks mingid enesekindluseprobleemid tekkima, siis ma tean, kuidas endal tuju tõsta! Võite ka proovida!

Tõendusmaterjal nr 2, et meil on nüüd mururohelise seina asemel mündiroheline!

Ja siis oli meil pitsaõhtu täna. See kõlab (ma ei tea, kõlab või?) nagu meil oleks neid pidevalt, aga tegelikult ei ole, sest keegi meist siin ei armasta eriti pitsat. No ütleme, et enamik. Aga mul tuli hommikul selline tunne, et tahaks, et igaüks saaks oma väikse pitsapõhja (tegime Schär gluteenivabast jahusegust taigna) ja ise valida sinna peale kõik need asjad, mida ta parajasti tahab. Ütleme nii, et 3/5 olid lõpptulemusega rahul, 2/5 pigem nokkisid ja tõdesid taaskord, et neile ei maitse väga mitmed erinevad asjad, eriti kui nad on kokku pandud. Kolmese pitsa koosnes lõpuks pitsapõhjast ja sojaviineritest. Pole midagi parata. Õnneks tarbis ta mõningast kattematerjali eraldi kõrvale. Aga noh, ikkagi 3/5 nautis, nagu ma mainisin, seega võib lugeda kordaläinud ürituseks. Mida me siiski enam niipea ei korda, ilmselt.

Ja siis oli meil vanniõhtu ja harilik õhtune magamaminek, peale mida ma sel korral võisin jälle kergendatumalt hingata - keegi ei karjunudki täna kellegi peale eriti! Muidugi on siin ka oma põhjus - me läksime täna täiesti normaalsel ajal voodisse, nii et keegi ei olnud veel jõudnud väsimusest murduda. Ja nagu ma eile mainisin, läksin ma ise ka päris normaalsel ajal magama, seega ei olnud ka mina jõudnud väsimusest murduda! Kõik võitsid! Ma mõtlen, et ma nägin täna, kui hea mõte see ikka oli, see enne südaööd magamaminemine, et ma teeks seda kohe täna uuesti! Head ööd!

Läksin Bauhausi värvi ostma ja leidsin värvide vahelt kastitäie õrnu kitsenäidiseid või mingeid kitse isiklikke näidiseid! 

Seal Bauhausis on ikka kõike! Enjoy your day!

Sellest, kuhu ma oma elujõu panin ja kust seda pidevalt juurde saab ehk Elujõusaali sünd

Päris kaua olen selle postituse peale mõelnud. Et nii suur asi, neljas beebi ju põhimõtteliselt, ja ma nagu polegi sellest niimoodi pikemalt kirjutanud. Et kuidas ja miks ja mis saab ja. Kuna ma terve maikuu olen olnud sellises vastsündinuga toimetamise keerises, siis muidugi selle külje pealt vaadatuna on ju päris arusaadav, et ma pole saanud aega, et seda kõike veel kajastada ka. Ma vist igaks juhuks, arusaamatuste vältimiseks mainin ka, et oma neljandaks beebiks ja vastsündinuks nimetan siinkohal imelist, uut, otse südamest ja armastusest Haabneeme sündinud jooga- ja heaolusaali. Elujõusaali siis. Ainult et siis beebiootus kui selline kestis ainult paar kuud.

Samas, kui nüüd hakata siin selle üle pikemalt ja põhjalikumalt juurdlema, siis äkki oleks õigem öelda nii, et seda beebit jäin ma ootama juba sügisel, aga sellest, et ta hakkabki päriselt sündima, sain teada alles kevadel (nagu see mingi saade, kus inimesed saavad rasedusest teada peaaegu et siis, kui juba sünnitus algab)? Sest tegelikult on mul juba aastakene või nii olnud selline tunne, et sellist saali oleks vaja. Mulle, aga teistele ka, kes siinkandis elavad. Mulle, et mul oleks see koht, kus ma saaksin vabalt ja julgelt tegeleda nende asjadega, mis mind maailma kõige rõõmsamaks teevad ja et ma saaksin viia läbi ammu juba südames ja peas ootavaid üritusi ja kutsuda kokku suuri ja väikeseid inimesi, kes inspireerivad, aitavad sellega jõuda iseendale lähemale ja lihtsalt moodustavad sellise mõnusa ja loova ja toitva õhkkonna ja kogukonna. Ja kõigile, et nad saaksid tulla ja luua ja olla osa sellest kõigest. Ja ma tundsin kuskil oktoobris või novembris sellist seletamatut tunnet, et midagi suurt ootab mind. Midagi on tulemas. Selline elevus oli ja tunne, et ma ei jaksa oodata enam, misasi see on. ja ma mäletan, et ma rääkisin sellest toona päris palju ka. Et midagi tuleb. Nii et kui nii võtta, siis läks beebi sünnini kuskil 7-8 kuud, mis on juba peaaegu normaalne lapseootus ju!

Kuna mul oli sügisel parajasti käsil ka kundalini jooga õpetajate koolitus, siis see protsess ise juba muidugi toetas väga minu sellist, noh, isiklikku arengut ja tunnetamist, et mida ma edasi peaksin tegema oma eluga. Ja siis ühel hetkel (no 23. veebruaril, aga kes see ikka kuupäevi mäletab, eksole) ma tabasin end mõttelt, et kui mul on nii palju ideid ja värke, mida tahaks korda saata, aga linna ei jaksa kogu aeg sõita neid korda saatma ja tahaks ühtlasi, et ma saaksin seda kõike veel teha siin sellises kohas, mis on täpselt selline nagu ma tahaks, et üks suurepärane koht oleks, siis äkki peakski siis ise sellise koha looma. Ma mäletan küll, kuidas ma siis niimoodi "hahhah, jaa, muidugi" mõtlesin. Siis korra veel "hahhah.." mõtlesin ja siis otsustasin ikkagi igaks petteks kinnisvarakuulutusi vaadata, et kas muidu oleks mõni selline hea koht pakkumises. Sest unistada mulle meeldib ja igasuguste heade ideedega flirtida. Ja kui siis ma poleks kohe leidnud seda õiget ruumi, kuulnud sõprade, abikaasade ja teiste lähedaste inimeste käest, et see on ju absoluutselt kõige õigem mõte üldse, siis ma võibolla oleksin seda pidanudki üheks järjekordseks ilusaks unistuseks (nagu talumaja metsas ja armas väike uudishimu ja loomulikku õppimist toetav kool siinkandis). Aga läks hoopis nii, et kui ma olin sõrme andnud, läks käsi iseenesest kaasa ja sealt alates kõik lihtsalt voolas. Lihtsalt voooooolas. 

Väike vaade saalikesele enne, kui temast sai jooga- ja heaolusaal (foto: maakler(?))

Ja vaated saalikesele peale väikest ümberkujundamist (fotod: Riina Põhjala)

Kõik klappis. Kogu aeg. Ja teeb seda siiani. Mulle ei mahu hinge, kuidas minuni ja minu kaudu saalini (või vastupidi, ma ei saa aru, me oleme päris läbiõpimunud siin) jõuavad pidevalt ja kogu aeg õiged inimesed ja ideed ja asjad. Ja mõnel ööl (aga ka päeval, noh, suvalisel hetkel, ühesõnaga) lihtsalt koosneb peas mingi üritus, üritustesari, tuleb pähe õige inimene, teema, pilt sellest, kuidas üks või teine saalinurk kujundatud saab, mingi detail... Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Ma lihtsalt tunnen iga päev, kuidas kõik on nii toetatud ja õige ja südamest ja lihtsalt ootas kogu see aeg materialiseerumist. Et sellist saali oli ja on vaja ja ma näen, kuidas ma ise temaga koos muudkui kasvan aina rohkem iseendaks ja kuidas mind ümbritseb aina rohkem võimatult toredaid ja inspireerivaid ja häid inimesi! Ja see, et ma saan seda kõike ju nagu oma tööks kutsuda, see lihtsalt paneb mind tänutundest nõrkema! Just nii see kõik peabki praegu olema! Ja ma lihtsalt lähen sellega kaasa. Südamega ja hingega. Ja see on täiesti pööraselt põnev kõik!

Võib olla kummitab teie peades küsimus, et kuidas teised lapsed neljanda beebi sünniga toime tulevad, jah? Ma ei teagi, mida öelda. Päris kenasti tulevad. Neile meeldib see, et nad on ka saanud ikkagi natuke kaasas käia ja saalis pakkekarpides laevakapteneid mängida, tahvelseinale joonistada ja riiulit kokku panna aidata. Et nad on olnud natuke ikkagi kaasatud ka. Ja ma olen neile ikkagi päris täpselt rääkinud, mida ma saali parajasti tegema lähen ja miks ma pean näiteks kodust ära olema. Ei saa öelda, et see neile kõik üldse probleemi ei valmistaks, aga nad on mõistvad olnud! Ehkki enne avamispäeva ütles mu Kuuene, et talle tundub, et ma tahan oma saalis rohkem olla kui nendega koos. Ja avamispäeval, kui nende isa pakkus võimalust tulla korraks mind vaatama, eelistasid nad mitte tulla, kui ainult korraks tohib ja pigem eelistasid oodata kuni ma päriselt koju jõuan. Ja siia-sinna vahele mõned sõnatud, nördinud-õnnetud pilgud ja selle tulemusena minu õrnalt murduv süda ja mõned pisarad. Aga seda kõike võib lapseootuse, sünnitusvalude ja uue pereliikmega kohanemise puhul täiesti normaalseks pidada. Rääkimine, kuulamine, selgitamine ja puhas ausus - see on ikka kõige põhilisem ja olulisem olnud omavahelise sideme säilitamisel, et muutustes ellu jääda. (see ei tähenda, et ma poleks kogu protsessi jooksul olnud vahepeal põhjendamatult (tegelt väsimus on ju ka põhjus) kuri ja närviline ka. Aga kuna ma ei jäta kunagi midagi selgitamata ja vabandamata, siis lõpuks on kõik ikkagi väga toetavad ja mõistvad olnud. Ja ma ei ütleks, et meil oleks olnud liiga keeruline ja närviline siin kodus kõik saali valmimise aegu. )

Mind teeb nii rõõmsaks see, et ma olen saanud ja saan saalikeses ka nii palju ise teha ja sinna endast ja oma elust ja inimestest osakesi jätta. Põrandaid ja kangaid ma muidugi ise panema ei hakanud (sest seda oskasid Allan ja Paula minust paremini teha), aga seinu värvisime seal küll kallite inimestega koos ja iga leitud tass või tool ja isegi tolmuimeja on teinud tohutult rõõmu! Ja Gea maalid! Ja vanaema ja IKEA vaibad! Ja kuigi mulle meeldiks, et kõik oleks valmis, siis tegelikult on samal ajal jälle tore ka, et seal on palju vaja veel detaile igale poole lisada. Et mul on nagu selline lõputu lõuend, kuhu ma saan jooksvalt juurde maalida ja oma loovust sinna suunata. Ja koguda väikeseid ilusaid ja tähendusrikkaid asjakesi riiulinurkadele ka. 

Meie saalis teise kodu leidnud diivan, mis on valmistatud vineerist, kaalub seetõttu korraliku arvu kilosid ja mida tõstes jõudis mulle kohale kurb tõsiasi, et ma siiski olen nõrgem kui ma arvasin. Lisaks jääb diivani saabumist meenutama kaunis südamekujuline auk saali parkettpõrandas. Ja seiklused korrusmaja kaheksandal korrusel ja liftis, mille juurde kuulus lifti usteliistude eemaldamine kööginoaga ning kommikarp. Foto: Riina Põhjala

Suvel on üheks suuremaks eesmärgiks saada valmis teraapiatuba, kus saab sügisest üks-ühele teraapiaid ja nõustamisi ja muud vajalikku läbi viima hakata. Mina veel terapeudimõõtu välja ei anna, aga selliseid inimesi, kes ootavad, et seal toimetama hakata, on juba niimõnigi tekkinud, nii et ma juba väga ootan, et saaksin jälle rullid-värvid välja võtta (või et mul tekiks see tuhin nüüd kohevarsti), et sinna sellise mõnusa ja turvalise ja hea ja sooja pesa luua!

Ja siis muidugi koduleht ootab juba ammu, et keegi temaga tegeleks. Ma tegelen selle tegelemisega. Sest selline sissekanne nagu siin praegu vaikselt sünnib, peaks ju olema hooopis saali kodulehel elavas blogis! 

Hästi mõnus ja natukene huvitav on see, et kuigi võiks ju arvata, et selline joogapesa loomine ja ülesehitamine on jube pikk ja pingeline protsess, siis tegelikult see kõik läheb kuidagi ise. Mul on täiesti selline tunne, et see saal ise toimetab seal, ausalt. Ise ajab oma asju ja vahepeal vajab minu abi ka, et füüsilise maailma asjadega hakkama saada. Igal juhul me pidevalt toetame teineteist seal. Ja teeme lihtsalt rahulikult ja jooksvalt ja paanitsemata koos igasuguseid asju seal. Võtame päeva korraga. Mis ei tähenda, et kiireid päevi ei oleks. Või pigem toimekaid. Aga need on kuidagi.. Mõnusad! Elavad! Säravad! Kõike täpselt õiges doosis. Väsimust on küll ette tulnud, aga seda peamiselt sellepärast, et ma ei saa öösiti magada, sest ma pean pidevalt igasuguseid ideid ja mõttevälgatusi ja kangastusi vastu võtma. Siiski tuleb tunnistada, et päev-kaks enne avamispäeva juhtus küll, et ma olin kohati kergelt pinges ja mures, kas ikka kõik jõuab piisavalt valmis ja kas ikka kõik vajalik on olemas. Aga see Grete ei olnud ka ikka üldse selle närvispaanilise Grete moodi Grete, kes tavaliselt sellistes olukordades kuskilt järsku kõiki hirmutama tuleb. Pigem olin ma ikkagi kogu aeg paralleelselt elevil ja õnnelik. Väsinud, aga õnnelik. Ja selline tunne oli, et tahaks et see päev juba tuleks ja saaksime saali avatud ja kõiki neid vapustavaid üritusi korraldama hakata, mis peas juba tükk aega valmis on olnud (ja mida öösiti jooksvalt juurde tuleb).

Meie heade ideede ja loomingu tarbeks loodud tahvelsein! Foto: Riina Põhjala

Ja avamispäev oli pikk ja mitmekesine ja eriti mõnusalt voolav ja üldse mitte ärev ega pingeline. Sai joogat, sai lastega mängida, sai vesteda, süüa ja djembemängu õppida (! Jaa! Minu ammune unistus!) ja pärast end vabaks tantsida (kõik nii head asjaaad!). See päevakava jälle lihtsalt kuidagi sündis ühel heal päeval (või ööl). Nagu kõik need saaliasjad. Ma lihtsalt mõtlesin, mida ma tahaks ühel mõnusal jooga- ja muidutoredasaali avapäeval teha. Ja kõk muidugi sobis ja klappis. Õiged inimesed olid vabad ja valmis appi tulema, toetama ja meiega tegelema. Nii hea päev oli! Aitäh inimesed ja saal! Maivõi.

Läbilõige avamispäevast

Ja ma pidevalt mõtlen, et see on ikka hindamatu kogemus, olla sellise asja loomise juures. Ja et ma peaks/oleks pidanud sellest loomisprotsessist paljupalju rohkem kirjutama, sest seda on kindlasti (eelkõige minul) väga huvitav lugeda kunagi. Ma siin siis natukene kirjutan. Ja varsti kodulehe blogis ka siis. Mul on ka isiklik viisaastakupäevik, kuhu ma ikka püüan iga päev paar rida kirja panna. Aga mul tuli praegu muidugi juba uus mõte - ma peaksingi võtma ühe ilusa vihiku ja hakkama saalipäevikut pidama! Piltidega ja puha! Noh, nagu beebidega tehakse ka, et paned kõik olulised daatumid ja arengud kirja. Ja sõbrad ja pildid ja. Ja siis inimesed ja mina saame seda sirvida. Oi, see oleks toree! Isegi natukene toredam kui blogi. Kuigi blogi on ka tore. 

Foto: Riina Põhjala

Veel - ma ei saa märkimata jätta, kui hea on mu meel, et ma jõuan oma "töökohta" kodust kolme minutiga ja et ma võin oma "töökohta" tihti lapsed kaasa võtta (kõikidesse tundidesse küll mitte, aga igasuguste ettevalmistavate tegevustega seoses ja kohtumistel ja nii). Ja et ma olen osa kogukonnast ja saan midagi kogukonnale pakkuda. See on olnud mu unistus juba ammu, aga ma pigem nägin seda oma peas kuidagi nii, et ma kunagi elan kuskil külas ja siis püüan seda külaelu seal elavdada, korraldades erinevaid koosviibimisi ja kutsudes inimesi kodudest välja jagama ja suhtlema ja noh, koos olema. Ja ühel hetkel ma sain aru, et ma ei pea üldse selleks, et midagi kogukonnarahvaga koos teha, kuhugi väiksesse külla kolima. Siin on ju ka selline kogukond ja omakandi inimesed. Muidugi siin on inimesi natukene rohkem kui mõnes külakeses, aga ikkagi. Poes ja kohalikel üritustel on juba tuttavaid nägusid küll ja see teeb nii rõõmsaks! Ikkagi oma inimesed!

Imelised inimesed. Foto: Riina Põhjala

Ühesõnaga. Ma olen piiritult tänulik kõigile, kes on olnud ja on edaspidi osa sellest eriti suurepärasest loomisest! Teie mõtted ja toetus ja kohaolu on nii palavalt ja südamest oodatud! Tulge ja oleme ja teeme ja loome koos, eks! Ma tean ja näen, et siinkandis on nii palju lahedaid ja põnevate asjadega tegelevaid inimesi ja mulle väga meeldiks koos igasuguseid ühiseid asju teha! Toas ja õues ja metsas ja mere ääres! Tulge külla, joome teed ja unistame (ja teeme pärast ära, muidugi)! 

Logo, mille valmistas oma kaunite käekestega Gea Grigorjev!

Värviline pühapäev ja lapsed ja puuviljad ja rõõm uuest väljakutsest

Seekordne jooga-loovushommik läks kuidagi otse südamest läbi ja ma lihtsalt ei saa muudmoodi, kui et ma pean sellest kirjutama! Ilmselt oli siin see asi nüüd, et me panime kokku kõik eriti head asjad nagu lapsed ja jooga ja pühapäevahommiku ja puuviljad (ja maasikad ja viinamarjad ju!). Mis siis saaks üldse valesti minna, eks! Kuna ma võtsin esimest korda kõik omaenda lapsed ka kaasa (jaa, Kahese kaa!), siis ma olin kergelt ärev, et kuidas see kõik nüüd kokku kõlama saab. Aga ma tahtsin seda kindlasti proovida ja see puuviljahommik oli ilmselgelt parim valik. Sest kui Kahesele midagi muud ei meeldi, siis viinamarjad meeldivad igal juhul. Ja tegelikult läks ka ülejäänud osa hommikust väga kenasti ja ma sain tundi läbi viia isegi niimoodi, et käed olid (peaaegu kogu aeg) vabad!

Tere hommikust, pühapäev ehk jooga-loovushommikute puuvilja eri

Suuremad lapsed olid nii elevil ja õnnelikud, et nad said kaasa tulla ja mina muidugi kaa, sest ma nägin kui õnnelikud nad on. Kui nüüd niimoodi loogiliselt mõelda, siis on nende emal küll maailma parim töö, kus kaasas käia! Minu ema töö juures oli arvuti ja koopiamasin ja markerid. Nende emal on teised lapsed, fann, mängud ja puuviljadest ussikeste ja siilide valmistamine. Päris keeruline võrrelda, eksoleju. Kuigi mulle meeldis ikkagi kunagi väga ema töö juures käia. Mis siis, et seal ei saanud trummitantsu teha ja muinasjutte kuulata.

Ja kui nüüd kohevarsti (äkki kuu lõpuks? Ma loodan, et kuu lõpuks!) valmib Haabneemes mu joogasaal, siis ma tahaks küll olla iseenda laps ja kogu aeg oma töö juures hängida! Joogasaalikesel on juba põrand, pooleldi värvitud seinad ja 8 uhiuut tassi! Homme saabuvad vaibad ja varsti kardinad ja logo ja.. Ma ei saa sellele kõigele enam ammu juba pikemalt mõtlema jääda, sest siis ma tahaks lihtsalt õnnest nutta, et kuidas see kõik niimoodi nüüd on läinud. Aga igal juhul - jooga-puuviljahommikuid saab see saal näha küll tuhandeid! (ma veits liialdan, eks. Vist?). Lisaks kõigele muule imelisele - naisteõhtud ja meesteõhtud ja tantsuõhtud ja meditatsiooniõhtud (ja - hommikud) ja kontserdid ja trummiõhtud ja kõiksugused sellised õhtud, millest ma ise kogu aeg unistan! Ma juba nii ootan, et saan teid uksel tervitada ja edasi kutsuda! Varsti näeme!

Töönaine - ja ikka üleni valges, nagu peab.

Kuidas kevad tuli ja (peaaegu) sellest, mis kõik veel tuleb

Ma olen vahepeal lihtsalt kuidagi niimoodi endalegi arusaamatult elujõevooluga kaasa läinud ja praegu avastasin, et ma pole juba pikemat aega siin peatust teha jõudnud! Aga noh, eks see räägi ka juba enda eest, eksole. Et tundub olevat selline keskmisest kiirem aeg. Tänu millele ma enamasti parimal kirjutamisajal, ehk hilisõhtul/ööl hoopis kogemata koos lastega (võibolla isegi enne?!) magama jään. Aga see muidugi juhtub tavaliselt siis, kui ma olen lapsed jälle meie magamistuppa magama lubanud. Maidea, nii mõnus on vahel nad sleepoverile kutsuda sinna. Ja siis ma ei raatsi neid tagasi oma tubadesse lasta. Aga sellega kaasneb jah see, et siis me kõik seal suigume koos unne. Ja ma ei saagi teha mingeid selliseid asju, mida ma niiväga tahaksin teha kaa teinekord. Nagu kirjutamine, joonistamine, unistamine, abikaasaga kaisutamine, pesu sorteerimine (unistus missugune), tuleviku planeerimine, arvete koostamine ja teiste eludega kursis olemine. Ja lugemine. Seda ma pole juba üldse sada aastat teha jõudnud. Samas olen varunud endale korralikult materjali vahepeal. Muidugi on seda kuhja niisama ka ilus vaadata. Õnneks.

Aga meil olid siin siis nüüd just sünnipäevad ja kevad tuli ja me oleme ikka siin käinud igalpool kontserditel ja kohvikutes ja aa, ma alustasin naistejoogatundide andmisega! Sest see kuidagi tuli, see tunne, et ma tahaks. Sest ma olen lõpusirgel oma joogaõpetajakoolitusega (see tähendab, et tuleks paar kodutööd esitada veel, aga põhiosa (see imelisem) on läbitud) ja kuigi ma arvasin kunagi, et ma kindlasti ei plaani joogaõpetajaks saada, vaid tahan niisama kundalini joogat ja selle saladusi sügavamalt välja kaevata, siis ikkagi tuli ühel hetkel see tunne, et ma tahaks küll ikkagi anda mõne tunni kaa. Ja ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma seda tegin, sest minuni jõudsid nii imelised ja mõnusad naised ja ma alati ootan neljapäevaõhtuid! Küünlaid, mantraid ja mõnusat olemist ja natukene eneseületusega tegelevaid naisi. Ja korra kuus ootan reedeõhtuid, sest siis ma kutsun naisi joogaõhtule, kus me pärast veel vestleme, teeme lahedaid harjutusi ja teste ja ühismeditatsioone ja sööme śokolaadi ja igast värki. Tule kaa, siis, Naine!

Aga et oleks natukene põnev ka, siis midagi olen ma siin ikkagi veel sepitsenud viimase kuu jooksul. Mõned juba teavad, aga päris avalikult ma seda veel jaganud ei ole, sest, noh, ma alles sepitsen. Ja kui ma ütlen kuu, siis ma mõtlengi niimoodi kuskilt veebruari lõpust. Olen sepitsenud. Ühte asja. Ja ma väga tahaksin loota, et läheb veel kuu ja ma saan niimoodi kõike suurelt ja kaunilt jagada. Praegu see asi, mida ma sepitsen, see niimoodi küpseb ja täna oli selles osas kohe eriti märgiline päev veel. Aga ma luban, ausalt, et ma räägin või jagan seda, mis toimub kohevarsti täitsa avalikult ka. Sest muudmoodi ei saa niikuinii. Ja ma pole siin mingit neljandat rasedust sepitsenud, aga oma uueks beebiks tahaks seda sepitsetud asja nimetada küll. Sest see tunne on ikka peaaegu et sama võimas, kui see kõik nüüd ükskord valmis saab ja nii. Praegu on kõik nii värske ja toores veel. Ja ma nii vabandan, et ma niimoodi eriti haigelt siin peaaegujagan seda. Aga ma nii tahtsin sellest kasvõi natukene midagi kirjutada. Ma siis kiirelt asun edasi sepitsema! Et saaksin võimalikult varsti rohkem jagada!

Joogamuinasjutt ja varajane kevad ehk minu väike ashramielu Portugalis (ehk kuidas kleidikesed lasid kleidil puhata, kui soovite)

Röstitud kastanid ja kaunis väljak ja eriti armas väike ja kitsas ja mere(jõe?)vaatega Lissaboni tänav 

 Pesukuivatamine Lissaboni moodi ja väike, vana, aga endiselt eriti lahe heleroheline Mini

Eelmisel nädalal saabusin oma nädalaselt joogareisilt* Portugalist, mis oli nagu mingi naasmine paralleeluniversumist. Juba see, et ma sain kõik need päevad ainult iseendale keskenduda, oli tõeline puhkus. Lisaks see, et ma sain teha iga päev joogat, kuulata ja mõista, laulda neljakümne joogainimesega võimsalt mantraid ja vestelda nendesamade, eriti tśillide joogainimestega joogateemadel (ja muidugi ka muudel teemadel. vist?), tantsida nendega täiesti tavapärasel igapühapäevasel ashrami-popup-deep house´i-peol, nautida päikest ja ookeani ja kuutteist soojakraadi ja see, et ma ei pidanud mitte ühelgi päeval söögitegemise peale mõtlema, ent sain sellest hoolimata nautida iga päev, kolm korda päevas lihtsalt maailma parimat ja täiesti taimset joogatoitu (päikeselistel päevadel lausa terrassil päikese käes). See muutis puhkuse veel tõelisemaks.

Saksa joogaonu jalad

 Minu jalad

Ma tean, ma tean, et kui ma nüüd siin kirjutan, et ma tõusin iga päev kell 4.30, et minna hommikul sadhanale (hommikujooga), siis see võib tekitada mõningaid küsimusi selle puhkuse puhkusena mõistmise osas. Aga ma kinnitan teile, et kui ikka väga joogat armastada, siis see ongi puhkus, tõesti (soovitan, muide, proovida. Millegipärast me ju sinna ikka ja jälle läheme ja seda puhkuseks kutsume, eksole).

Quinta do Rajo ehk meie ashram

Igal juhul. See oli ka minu jaoks üks tavatu puhkus, aga seda selle kõige kaunimas ja tõelisemas ja rõõmustavamas võtmes! Ma võin kinnitada, et olen nüüd laetud, uut elujõudu täis ja juba tegutsen siin nagu mingi hullumeelne ja planeerin oma kevadist kalendrit niimoodi, et varsti pole maikuuni enam ühtki tühja kohta. Ilmselt ma ei pea lisama, et iga teise päeva sündmuse kirjelduses on sõna "jooga". Lastejooga, naistejooga, joogaeksam, täiskasvanute jooga, jooga-loovushommik, joogatädi kontsert jaa nii edasi. Ühesõnaga kevad möödub joogaselt. Olete kõik igale poole palavalt oodatud! Facebook toetab mind info jagamisel.

P.S: ma olen taotluslikult napisõnaline ja jagan oma reisihetki ja -joovastust eriti hea meelega isiklikult nendega, kes selle kõigega haakuvad ja eriti joogauudishimulikud on! Küll aga jagasin siin teiega ju päris heldelt pilte, et ise kaa neid siin aeg-ajalt vaatamas ja imetlemas käima hakata!

*joogareis oli osa kundalini jooga õpetajate esimese astme koolitusest, mida kindlasti kõigile soovitan! Uus koolitus algab juba kohenüüd märtsist ja selle kohta loe lähemalt siit! Aga sinna ashramisse saab ka muidu ritriitima ja koolituma ja vabatahtlikuna minna ja nende kohta loe lähemalt siit.

Hooaeg algas nüüd! Elagu normaalne elurütm, täiskuu ja puuviljapäev!

Jaa, puhata on mõnus ja tavaliselt siis ei pea ju mitte midagi tegema ega kuhugi minema. Ja siis mingil hetkel ma avastan, et issand, ma ei viitsigi tõesti enam mitte midagi teha. Laiskus võtab mind täiesti üle ja ma võiksingi jääda niimoodi uniselt kulgema. Ja kuigi tegelikult ei tahaks õue minna enne kui juba päike paistab ja muru on roheline (ja soe on muidugi ka. Sest ma praegu vaatan, et muru on tegelt päris roheline ja päike paistis ka täna hommikul), siis ega ma seal kuskil hingepõhjas ju ei ole päriselt üldse väga õnnelik niimoodi laiseldes ja ringi venides.

Ja siis tuleb mulle appi tavapärane elurütm! Kes päästab mu hinge ja tuju ja ilmselt ka kehakaalu! Ja viskab mu kottidega uksest välja. Ja käsib minna päriselu elama. Ja niimoodi ma siis sõitsingi uuel aastal uue hooga lastele linnapeale joogat tegema! Ja see kõik oli nii elavalt hubane jälle ja ma sain oma vibratsiooni kaa tagasi! Ah, kuidas ma neid neljapäevahommikuid ikka armastan! Lihtsalt Dharamsaal ise on juba selline, et ma käiks seal vabalt ka niisama istumas ja olemas, sest nii kodune ja hoitud tunne on! Aga muidugi seal niimoodi koos joogat tehes ja hüpates ja mängides ärkab see kõik kohe ellu seal kaa veel ja annab sellise laengu, et jätkub terveks nädalaks. Nii et no ma ei kurda küll neljapäevahommikuti üldse.

Täiskuuaegne loodusekingitusesegadus lastejoogas

Täna on muideks täiskuu! Lugesin, et täiskuu ajal on eriti hea teha üks paastulembene sidruniveepäev. Seda lugesin ma hommikul, ühes käes sooja sidruniveega klaas. Sest ma joon seda praegu niikuinii igal hommikul enne sööki. Teate, seda tuleb ise proovida. Mina hakkasin seda jooma ja nüüd ma lihtsalt ei saa ilma selleta hommikut alustada. Kuidagi vist keha tunneb ära, et jaaa(!!!), seda ongi just vaja praegu. Pidavat see soe sidrunivesi puhastama keha öösel kogunenud mürkidest ja just nagu pesema kogu süsteemi läbi. Ja soojalt sellepärast, et noh, näiteks nõusid pestes on ka päris suur vahe, kas pesta külma või sooja veega. Soe vesi peseb kogu kräpi taldriku pealt palju ilusamini maha. (Ja noh, pole ime, et mu keha tunneb, et seda ongi vaja - kõik need eelmiste postituste kommid ja asjad... Need tuleb ju neutraliseerida.)

Igal juhul, õnneks ma lugesin edasi ja seal kirjutati veel, et kui ei taha sidruniveepäeva teha. siis vähemalt võiks tarbida kas ainult vedelikke või siis teha üks selline kergemat sorti toiduga päev, mille vahele juua palju sidrunivett. Näiteks puuviljapäev, ma mõtlesin. Mõte selles, et täiskuu ajal on kehal eriti võimsalt energiat ja kõik on kehas suures voolamises, nii et selle asemel, et seda head ja tugevat energiat seedimisele kulutada, võiks lasta tal hoopis sinu keha ja süsteemi uuendada ja parandada ja puhastada ja üldse heaks ja paremaks turgutada.

Nii ma siis otsustasin teel koju, et ma ei lähe mitte sinna sushikohta endale lõunat tooma, vaid hoopis poodi, kust ma ostsin omale ühe toormahla ja suure pomelo (mis näeb välja nagu täiskuu ju!). Kuna lapsed on täna jagunenud lasteaia ja vanaema vahel, siis on see justtäpselt see õige päev sellist asja teha!

Lõuna

Ma lugesin veel, et täiskuu ajal on soovitatav  üldsegi vältida suhtlemist teiste inimestega, kuna kõikide energiad on siis võimendnud ja võib tekkida selliseid tarbetuid konflikte. Kõige õigem oleks loomulikult kodus mediteerida. Aga see on niikuinii lahendus kõige puhul. Ma lähen teen kohalikele lastele joogat kohe, nii et mul on selle osaga ka päris eeskujulikult täna läinud. Noh, muidugi seda suhtlemise vältimise osa ma pigem ei täida, sest võrreldes eilsega ma ikka suhtlen täna sada korda rohkem. Aga kuna ma räägin täna tundides ka niikuinii joogast ja täiskuust, siis on vist kaa okei.

Aa, ja ma käisin täna korra Kristiinest läbi, et tuua üks raamat ja osta kleeplinti, aga kleeplindi asemel ostsin omale Tigerist nelja euro eest hoopis viisaastakupäeviku ehk five-year diary. See on selline lahe asi, mida ma ka Rahva Raamatus kohtasin ükspäev, aga seal maksis see umbes kolm (kui mitte neli) korda rohkem. Ja kuna ma siis ei olnud seal mitte sellepärast, et endale igasuguseid toredaid asju osta, siis ma jätsin ta poodi. Ja õigesti tegin, tuleb välja, sest nüüd sain ma sama asja neljakaga. Ja see on minu meelest isegi stiilsem ja kaunim (kas ma mainisin, et puhta muidu saadud kaa, jah?) oma kuldsete (nagu kuu) leheäärte ja tumesinise (nagu taevas) kaanevärviga. Lihtne ja kaunis ja sisu hakkan looma ma ise! Aga päeviku suurem ja lahedam mõte seisneb selles, et iga kuupäeva kohta on oma leht ja seal on viis lahtrikest, nii et viis aastat järjest igal aastal kirjutan ühte lahtrisse selle päeva parimad või meeldejäävaimad või olulisimad või südamelähedaseimad palad. Ja siis lõpuks näen, kuidas elu muutub viie aastaga. Või ei muutu. Või kuidas muutub. See igal juhul tundub väga intrigeeriv ja kui ma peaksin viie aasta pärast siin ikka kirjutama oma 7-11-aastastest lastest ja emaksolemisest ja elust, siis ma kindlasti tulen ja näitan teile (loodetavasti uhkusega), kuidas ma olen päevikut täitnud ja milliseid uhkeid järeldusi selle sisu kohta teinud.

Lisasin tänasesse veel praegu: "Eriti meeldiv lastejooga Viimsis, kus tegime koos võimsat täiskuumeditatsiooni ja mõtlesime end pinocchioteks" ja "I feel my fruitpower!". Kuidas sinna üldse kõik ära peaks mahtuma?!

Imelist täiskuuööd teile! Jooge sidrunivett! Ja kes jaksab, võib minuga jagada, mida toredat täiskuu veel endas peidab ja milliseid ürgseid tarkusi selle kohta teada võiks! Sest me läheme ju homme naistega lõunapealinna ja me küll viiks raudselt seal hea meelega mõnd täiskuurituaali läbi ju (kui selleks ei pea väga kauaks kuhugi õue minema, sest nii külm on ju)!

P.S. ma kuulan praegu taustaks sümboolselt sellist asja nagu Relaxing Nature Sounds "Full Moon by the Lake". Ja kohe lähen teen lastele ühe täiskuumeditatsiooni ka peale. Ma olen päris vähe täiskuulainel!

Kuidas emamoodi aega maha võtta ja selle uskumatu mõju elule ja maailmale

See on siin muidugi suvi. Aga annab küll edukalt edasi seda kohekirjeldatavat vabadusetunnet

Värskelt on möödunud õnnis aeg, mil lapsed olid üle pika aja terve nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures ja meie pere suured inimesed tänu sellele omas maailmas. Vau.

Kunagi algusaegadel, mil esimene laps ja ka kaks esimest last hakkasid vaikselt nii suureks saama, et neist oli võimalik kogu päeva eemal olla või isegi kaks (või issandjumal kaks ja pool!), siis moodustus mul alati nendeks päevadeks pähe selline mitmeleheküljeline list, mida kõike ma sel süllelangenud ajal korda hakkan saatma. Alates suurpuhastusest ja rahulikust poodlemisest (et otsida näiteks mingeid koduasju või miks mitte ka midagi iseendale (mis tähendas vahel ka lausa selgaproovimist!)!) kuni külaskäimiste ja magamise ja raamatute LÄBIlugemiseni. Lisaks veel kõik need asjad, mis jäävad sinna vahele või ümber või. Ja siis viimasel päeval, mil ma alatiii avastasin, et ma tõepoolest ei jõudnudki kahe päevaga kõiki neid mitme aastaga kogunenud unistusi täide viia, olin ma pisut õnnetu. Õnnelik ka, et lapsed jälle tagasi saan, aga samas natukene nagu õnnetu. Aga nüüdseks, olles juba mitu aastat targemaks saanud, tean ma, et neid pähekogunevaid liste tuleb käsitleda puhtalt inspiratsiooniallikatena, et KUI juhtumisi keset vaba aega peaks tekkima selline tühi käed-rüpes-tunne, siis on vähemalt olemas koht, kust leida ideid, kuidas edasi minna (ma ei ole küll siiani seda tunnet kogenud, aga igaks juhuks on siis olemas!).

Seega, sel nädalavahetusel olin ma kohe iseäranis listiprotestivaimus ja ei teinud mitte midagi. Mitttteee miiidaagiii. Ma isegi ei koristanud. Ma ei käinud poes. Ma ei õmmelnud ega mänginud kitarri ega lugenud ühtegi raamatut läbi (mis oleks muidu listis kindlasti kirjas olnud. Eriti õmblemine. Sest ma võtsin ükspäev oma õmblusmasina välja, mille ma koos emaga hulludelt päevadelt veel rasedana (!) ära vedasin. Vot nii ammu oli see. Ja nüüd ma võtsin ta kastist välja ja panin kokku ja ta on täiesti õmblemisvalmis. Ja on siin köögis laua peal ja kutsub mind vaikselt. Ootab. Et saaks valmistada väikeseid seelikuid ja lapitekke). Isegi süüa ma ei teinud (Martinile tegin mannaputru, tegelt. Sest see on ta lemmik ja meie gluteenivaba laps oli ära ju! Käisime selleks spetsiaalselt poes, et tuua koju mannat). Kui ma nüüd oma liialdamisega olen niimoodi ühele poole saanud, siis ma võin küll öelda, et me käisime kinos (vaatasime La La Landi! Niii tore ja helge ja värviline ja õnnis oli! Ega ta asjata just seitset grämmit ei saanud!). Ja ma käisin sünnipäeval! Aga muidu lugesin ma ajakirju ja blogisid ja unistasin niisama. Jõin teed ja. Ja sõin kommi ja muid asju, mida ma ei peaks nii palju sööma kui ma sõin. Ikka ütlemata mõnus oli.

Ja tänu sellele kõigele tundsin ma eile ja täna, et ma olen jälle vahelduseks palju normaalsem inimene! Põhiliselt kuna ma ei ärritu oma Neljase peale NII kohutavalt ja nii tihti kui enne (mis ei tähenda, et ma üldse ei ärrituks, aga ma näen muutust!), et ta suudab enne sadaviiskend muud asja ära teha kui ta jõuab nende asjadeni, mida reaalselt on vaja teha. Näiteks kiirelt (nagu kõik teised!!) riidesse saada või hambaid pesta (sest ma tahan kaa varsti magama minna või abikaasaga vestelda või midagi!) või. Ja ma suudan natukene näha selle kõige taga jälle teda ennast ja tema hetkenautivat loomust ja väikest vastuhakku tagantkiirustavale süsteemile. Mitte lihtsalt üht inimest, kes ei taha puhtalt õelusest teha seda, mida mina tahan, et ta teeks. Olen praegu peaaegu nagu vanasti, mil ma olin kuidagi tśillim ja mõnusam ja pehmem ja suutsin tõesti niimoodi armsalt ja mänglevalt sellega hakkama saada (kuidaaaas?!). 

Ma olen tõepoolest juba tükk aega olnud väga õnnetu ja lausa pahane enda peale (seda tavaliselt siis õhtuti, mil Neljane magama oli läinud. Et siis oma hommikut jälle samamoodi alustada), et ma ei suuda kuidagi seda väikest inimest toetada, vaid ainult õiendan ja nõuan temalt kiirustamist. Jah-jah, mul on vaja korraga saada riiidesse neli inimest (mina kaa ju!) ja talv on ja tõesti palju riideid ja mingi graafik, millest kinni pidada, et üldse midagi tehtud saada, aga see on mitmeid aastaid juba nii ju. Üks ema võiks sellega juba harjuda ja kuidagi selle omaks võtta. Sest tõepoolest, see kõnealune väikene inimene on juba minuga neli aastat koos elanud ja kogu selle aja olnud selline, et talle oleks kõigeks kaht lisatundi tarvis. Aga ilmselt on siin tegu lihtsa loogikaga – mida rohkem lapsi, seda kiiremini täitub ka ema mõõdukarikas. Või noh, see karikas noh, mis täitub, kui keegi närve sööb. Ja kui see karikas on niimoodi ääreni täis, siis see armastav ja mõistev ema upub sinna ära või tegeleb kõigest hingest peamiselt sellega, et vee peal püsida, nii et mingiks mõistvaks suhtumiseks aega ega jõudu ei jäägi.

Võibolla tekib kellelgi nüüd küsimus, et, aga.. jooga ju? Jah. Jooga. Aitab. Päris ilusasti. Seda mõõdukarikat tühjendada (?). Aga ikkagi kolm last. Kellega me oleme suurema osa ajast koos. See tähendab, et päeva jooksul see karikas ikkagi jälle täitub (sest millegipärast nad veel lisaks ka kaklevad ja jõua asjades kokkuleppele? Nagu inimesed oleks). Ja üks ema vajab vahepeal natukene pikemat aega enesele kui see paarkümmend minutit (mille kestel ikka kaa tavaliselt keegi tahab abi pissimisel või õega maade jagamisel), et seda niimoodi korralikult ja kapitaalselt tühjendada. Ma isegi ei tea, mis minust (ja lastest!) siis päriselt saaks, kui ma seda natukest joogat ka ei teeks. Ma olen seda isegi kergelt (?) kogenud, kui ma mingil ajal jooga vahele jätsin. Pidasin seepeale paremaks (ohutumaks!) ikkagi iga päev kasvõi natukene aega võtta, et istuda, hingata ja kõiki kohti venitada, et mitte seda õudu enam pikemalt kogeda.

Nii et selle kõige kokkuvõtteks tuleb ikkagi julgelt välja öelda, et ema peab puhkama! Ja ma olen seda ka oma lastele rääkinud, et ma pean vahepeal oma asju tegema ja hingama ja issiga väljas käima, et ma oleksin rõõmsam ja toredam ja vähemkuri. Nagu nemad tahavad vahepeal käia lasteaias ja sõprade juures ja vanaema juures. Vahelduseks. Sest siis on jälle nii hea ja mõnus kokku saada. Õhk on puhtam ja värskem ja kõik inimesed ja meie väikene maailm siin kodus jälle üks rahulik (pole vist päris see sõna) ja õdus koht!

P.S: et ikka uuel aastal oma elu uue hooga ja paremini korraldada ja oma uusaastalubadusest kinni pidada (s.o. teha rohkem meeldivaid asju!), ootab mind ees nädalalõpp oma naistega lõunapealinnas, mille jooksul me vestleme, sööme, magame ja vestleme ja tühjendame siis niimoodi oma karikaid! Lapsed ja inimesed – rõõmsad ja puhanud emad on varsti kohal! Stay tuned!

Kuidas jõulud läksid ja uus aasta tuli ja kuidas praegu on lihtsalt niii hea olla

Juba ongi siis täiesti uus aasta, jah. Mul on päris hea meel, sest möödunud aasta lõppu jäi hunnik igasuguseid haiguseid ja nüüd ma hea meelega alustan kuskilt uuesti. Ilmselt oleks olnud õigem kodus istuda ja end ravida, aga kuidas sa saad, kui igalt poolt sõidab sõpru kodumaale ja peod ootavad.. Nii ma siis muudkui köhisin ringi ja haigus ei läinud mitte minema, vaid tõi ka oma sõpru peole kaasa. Ja nii ma siis murdusin peaaegu. Aga näete – nüüd pole mul häda midagi ja ma olen isegi jõudnud hambaarsti juures sel aastal ära käia! Ma ise olen selle üle kohutavalt rõõmus, sest see on küll üks kohustus, mida ma tavaliselt ikka väga kaugele edasi lükkan. Ja nüüd tuli minna ja ära käia ja maailm on kohe valgem ja ilusam! Ja tervete hammastega!

Jõuluaeg möödus meil rahulikult ja kenasti – käis päkapikke, käis jõuluvana ja kõik olid rõõmsad. Ja vahepeal haiged. Ja siis edasi rõõmsad. Ja selleaastane pere jõulukalender, millest kirjutasin siin, võeti rõõmuga vastu ja me tõesti vist tegimegi kõik tegevused ära (oi, mulle meenub üks paberist ingel, mida me vist siiski ei lõikunud.. Aga kui nüüd võtta arvesse eelmise aasta heategudepurki,  siis sel aastal oli õnnestumise protsent ikka maksimumilähedane! Või noh, õigem siis oleks kirjutada, et üle-eelmise aasta purk ja eelmise aasta kalender. Sest uus aasta tuli ju! Ise just kirjutasin.)!

Möödunud jõuludega seoses tekkis mul mõte, mis võiks järgmistel jõuludel teisiti olla. Üks osa murest puudutab sussi sisse toodavaid kingitusi. Ma mõtlen, ma peaksin päkapikkudele kirjutama, et nad taas üle ei pingutaks nende kingitustega, sest tõesti, piisab väikestest maiustustest ka. Ja kui nad väga tahavad ka mingeid asju susside sisse tuua, siis nad võiksid seda teha näiteks adventide ajal. Ehk siis neli korda. Kui nad teisiti ei saa. See on nendest nii armas, et nad nii helded on, aga tegelikult ei ole nii palju kingitusi tõepoolest tarvis. Sest juba oli tunda, kuidas laste ootused olid kõrgemad kui eelmiste jõulude paiku ja oli kuulda isegi väikest nurinat kohati. Mis kurvastas mind natuke. Sest üle kõige tahan ma lastele õpetada tänulikkust.

Ja teine osa sellest murest puudutab jõuluhommikul kuuse alla toodavaid kingitusi, millega on umbes sama teema. Siis ma küll nurinat ei kuulnud, aga kingitusi oleks võinud olla vähemalt poole vähem ja lapsed oleksid ikka olnud sama õnnelikud. Ma usun, et see teema on kõik seotud sellega, et mõni aeg tagasi, kui meie olime lapsed, ei olnud paljusid asju saada ja päkapikud nüüd tahaksid praegustele lastele selle võrra rohkem asju tuua. Või siis et nad lihtsalt tahavad lapsi väga-väga õnnelikuks teha. Aga neile tuleb meelde tuletada, et lapsi saab muudmoodi ka õnnelikuks teha ja siinkohal saavad hoopis vanemad aidata. Nii et ma kirjutan päkapikkudele sel aastal, et nad võivad vabamalt võtta nende kingitustega ja kasvõi, maidea, oma päkapikuperedega midagi koos teha selle asemel. Ja nüüd ma panin selle kirja, et seda siit järgmiste jõulude ajal üle lugeda.

Aastavahetusel olime siin meie kodus koos sõprade peredega nagu meil juba kuidagi ilusaks traditsiooniks on saanud – tegime süüa ja vestlesime ja tegime lastele aastavahetuse-eelset ilutulestikku (aga kuna lapsed on nii suured, siis põhimõtteliselt oleks võinud seda vabalt ka kell 00.00 teha, sest sel aastal, erinevalt eelnevatest, magas päris aasta vahetumise ajal üheksast lapsest ainult üks laps (võib olla tegelt veel üks sõprade beebi ka, ma täpselt ei mäleta, sest nii palju lapsi oli igal pool!)), naersime ja olime koos rõõmsad ja tänulikud, et koos nii tore on. Sest tõesti, koos on nii tore, sõbraaad! Isegi siis, kui põskkoobas pisut valutab!

Ja nüüd istun ma siin oma köögis ja kirjutan, sest lapsed sõitsid hommikul vanaema-vanaisa juurde külla ja mina saan lihtsalt olla, kirjutada, joogat teha, plaanitseda uue aasta plaane ja minna õhtul oma kalli abikaasaga kinno! Olen täna söönud ära peaaegu karbitäie jäätist, mõne kommi ja joonud palju teed ilma et keeeeegi mind vajaks või ampsu tahaks! See on ikka vahelduseks imeline tunne! Aitäh, vanaema-vanaisa, sest lapsed tulevad teile alati suure rõõmuga külla ja minu süda saab olla rahul ja mõnda aega omaette! Ühtlasi täidan sellega oma uueaastalubadust, millest jaanuarikuises Sensas ka kirjutan. Olen õnnelik ja rõõmus ja rahul. Head uut aastat (peaks kuuse välja viima. Homme.)!

Tere tulemast sügis ehk kõik hooajad on alanud

Ma pean tunnistama, et ma olin ikka päris õnnelik, kui september tuli. Mitte et mulle suvi ei meeldiks. Aga mulle hirmsasti meeldib rütm. Mingi kindel rütm. Nädalarütm. Eriti meeldib mulle teadmine, et kolmapäevaõhtud veedan ma iseendaga joogas ja neljapäevad lastejoogades. Sellised kindlad asjad nädalas, millele võib loota. Sest suvel on küll kaa mõnus, et saab igal pool käia ja jääda kauaks tahad, aga samas, augustilõpp on ikka tavaliselt minu jaoks päris väljakutsuv aeg. Sest ma igatsen siis juba rütmi. Kui kodus on kolm last, siis see rütm on üks asi, mis kannab. Aitab koos püsida. Minul. Neil kaa ilmselt.

Ja niimoodi me siis nüüd kohaneme oma uue hooaja rütmiga siin - mina käin joogas ja annan tunde ja  käin laulmas ja lapsed käivad vahepeal lasteaias ja tantsutunnis ka (aga Viiesel on vist mingi probleem selle rütmiga ikkagi, sest tal õnnestus juba köhaseks jääda). Hooaja teise nädala lõpuks tunnen, et kõik on nii nagu peab (kui veel Viiene ei köhiks). Kõik on paigas ja ma saan mõnusalt selles sügiserütmis kulgeda.

Et kõik ei oleks liiga lihtne ja pehme ja kaunis, siis meil vahetatakse kööki siin ja viimased nädalad valmistame me kõik oma road esikunurgas. Mis alguses tundus eriti hirmsana, aga nüüdseks olen sellega juba täitsa ära harjunud. Nagu ka sellega, et taldrikud käivad voodi all ja õunad lastetoa põrandal. Ja et nõudekuivatusrestiks on mähkimislaud (mida meil ei ole enam vaja eesmärgipäraselt kasutada, sest meil ei kanna enam mitte keegi kodus mähkmeid! Kes oleks seda ette kujutanud, et selline aeg võib ükskord saabuda!). Ja et söögiajaks tuleb legod laua teise äärde kokku lükata. Ja et kooki ei saa teha. Aga ärge muretsege, lõpp juba paistab (enam ei olegi auke seinas!) ja võibolla saame juba Kolmese sünnipäevaks uues ahjus kooki küpsetada (või Viiese. Või Ühese. Või jõuludeks)!

Kööginurk

Aga lõpetuseks, miks peaks kellegi lemmikaastaaeg olema sügis, te küsite? Sest õunad. ÕUNAD! Ja täna lõppes ühtlasi pidulikult ka mu kahe(ja poole)päevane õunapaast! Ma tunnen end nüüd puhtana nagu.. mingi puhas asi!

Jooga ja elu ja joogalik elu ja öö

 

Ma olen nüüd täiesti joogast läbi imbunud (ja tunnen, et mul on kehas ikka päris mitmeid lihaseid)! Sel nädalavahetusel oli järjekordne kundalini jooga õpetajate koolitus ja enne seda alustasin üle pika aja igapäevase meditatsiooniga ka (for good fortune). Nii et olen jälle ilusasti joogalainel, kust ma vahepeal kuidagi alla kukkusin.

Ma sain juba ammu aru, sellest ajast peale, kui ma esimest korda joogaga kokku puutusin kunagi kuus aastat tagasi, et tõesti-tõesti, mingi vägi selles on, mida tasub lähemalt uurida. Et asjata kõik ei räägi mediteerimisest ja tasakaalust ja joogast kogu aeg ilusaid sõnu. Kusjuures, ma tegelikult teadsin juba veel enne seda, et jooga ilmselt on minu jaoks, aga kuidagi ei olnud seda õiget aega või tunnet või maidea. Igal juhul siis see teadmine mind joogatundi ei viinud. Ju siis ei olnud elul midagi erilist viga. No selles mõttes, et tasakaal oli enamasti olemas ja kui ei olnud, siis lihtsalt läksin koju magama või lugema või kuduma või jäätist sööma ja ristsõnu lahendama või jooksma või midagi (ilmselt mu kümne aasta tagune mina vaidleks mulle praegu vastu, sest muidugi olid selleaegsed mured ju need kõige suuremad. Aga siis ma natuke räägiksin talle, mis teda ees ootab, kui ta saab lapsed. Siis ta ilmselt ei oskaks midagi öelda enam).

Joogatundi viis mind kõigepealt esimene rasedus, et aidata sünnituseks valmistuda. See andis sellise aimduse, mis see jooga olla võiks. Ja siis, kui ma juba teise lapse õnnelik ema olin, siis tuletas see teadmine end kenasti meelde. Et kui aitas sünnitusel, siis peaks aitama ka muudel rasketel hetkedel. Oli jah natuke keeruline, tasakaal kadus ära, selline lõksusolemise tunne oli ja üldse tundsin, et närvid hakkavad läbi minema. Ja siis sain ma juhtumisi teada, et mu õde hakkas juhtumisi käima kundalini jooga tundides ja mina siis haakisin end sappa (mitte nii juhtumisi enam). Ja siis ma sain vaikselt aru küll, millest need joogainimesed räägivad. Et rahu ja rõõm ja tasakaal ja. Ja selle võtmeks on lihtsalt püüda olla enda sees ja lasta mõtetel minna (mis tegelikult ei ole üldse lihtne), sest selles vaikuses sa nagu ühendud sellest elus parajasti käimasolevast jamast lahti ja tunned, et tegelikult on enda sees päris rahulik olla ja pärast vaatad tänu sellele kõigele värskema pilguga. Siis natukese aja pärast oli mul järjekordne õnn käia rasedate joogas ja siis juba beebijoogas ja siis tuli see lastejooga õpetajate koolitus, kuhu ma lihtsalt juba ei saanud minemata jätta. Ja peale seda algas uus kundalini jooga õpetajate koolitus, kus ma osalen alates aprillist, sest see lihtsalt pidi nii minema. Ja üheks põhjuseks, miks ma just kundalini joogale müüdud naine olin, on see, et kundalini joogas on oluline osa mantrate loitsimisel ja/või laulmisel. Muusika ja laulmine on üks minu kirgedest, eks. Ja pole siis midagi imestada, et järgmisel hetkel ma juba leidsin end ühest väikesest mantrakoorist. Andsin joogale sõrme ja.. Olengi väikestviisi sõltuvuses võinii.

Sellega on see, et kui juba saab selgeks, kui hea enesetunde võib tekitada puhas keskendumine oma kehale, muude mõtete minema saatmine, elu ja inimeste aktsepteerimine ja kõik see muu hea (hetkes elamine ja tänulikkus ja andestamine ja), siis niipea, kui teha mingi paus ja jooga riiulisse panna, annab see kohe tunda. KOHE. Oleks muidugi täiuslik, kui ma suudakski niimoodi seda mitte riiulisse panna, aga noh, ikka ju olen inimene ja vahepeal nagu tuleb midagi vahele ja jälle paus ja - vana hea emotsionaalne ja tasakaalust väljas ja närvitsev Grete on tagasi. Üks õpetaja ütles meile, et tehke iga päev kasvõi natukene, kasvõi üks harjutus, aga tehke ometi midagi! Et see harjumus ja järjepidevus ei kaoks. Tal on jumalastõigus. Samas näitab selline paus ilmekalt, kui märgatavalt teistmoodi võib end tunda, kui jooga riiulisse panna.

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus ka kell viis hommikujoogas ehk sadhanal. Kaks ja pool tundi joogat ja mantraid. Tõeliselt mõnus kogemus. Ma olen selline hommikuinimene ka pigem vist. Mulle meeldib mõelda, et hommikul vara, kui inimesed ja linn ja maa ja mets ja meri ja kõik magavad, siis mina ei maga. Ja naudin seda rahu ja vaikust ja hommikulõhna. Ja siis lihtsalt olen endaga ja tśillin. Ja keegi ei sega mind. Päris kena algus ühele päevale, eksole. Nagu selline edumaa teiste ees natuke, et kui nemad alles tõusevad, siis mina olen juba ärganud ja päevaks valmis ja rõõmus. Kodus see ei ole veel päris võimalik, sest siin ikka keegi tõuseks vahepeal ja tahaks minust midagi. Ja segaks minu püha aega. Ja see ilmselt teeks mind hoopis pahuraks.

Sadhana. Kell 5.00.

Ja ma saan aru, et kõigil inimestel ei teki (ega peagi) joogaga mingit klikki või tõmmet. Ja see on ka okei, ma arvan. Aga ma arvan, et kuidagi peaks seda keha ikkagi liigutama - koeraga jalutama või hommikul tööle jalutama (mis oli nii mõnus, ma mäletan. vist) või treppidest käima või. Sest liigutamine ju toodab õnnehormoone ja kellel neid vaja ei oleks, eks. Ja siis võiks võtta päevas endale hetki, mil ei mõtle mitte millegi peale. Tuleviku ega mineviku peale. Nagu selline puhkus mõtetest ja rõõm hetkest ja sellest, mis kõik on hästi ja ilusti. Ja üldse võiks rohkem lähtuda oma sisetundest ja südamest ja nii. Ja siis võiks mitte pahandada teiste inimeste paha tuju peale, sest teise inimese paha tuju on tavaliselt täiesti tema enda kontekstis ja ei ole üldse seotud kellegi teisega. Ja see on nii inimlik olla ebatäiuslik ja see võiks olla lubatud. Lastele ka.

Ma olen vist rääkinud
(kell on kolm öösel)