Kultuurikleidikeste talvine reis Tartusse puumajade, ERMi ja varjuteatriga

Kuna ma juhtusin ühel päeval lugema Karlova Teatri etenduse "Tähelaps" kohta ja see kuidagi kõnetas mind eriliselt (ühtlasi tundsin otsekohe ära oma võimaluse Tartusse minna), võtsime plaani ühe Tartutripi. Eriti kuna Karlova Teatri rahvas oli eriti vastutulelik ja lubas meid ühele etendusele, mida reklaamis polnud, sest ma nii ilusasti küsisin, kas neil päevaseid etendusi ei oleks ühtedele kaugemast linnast pärit kleidikestele pakkuda. Ja sellest päevast peale hakkaski Tartuplaan end ise koostama.

Kuna Tartusse tuleb ikkagi hea mitu tundi sõita ja Tartu on üks ütlemata tore koht, mõtlesin, et võibolla - miks mitte, peaks sinna siis juba kaheks päevaks minema. Siis saaks nagu vahepeal tagumikke ja jalgu ka puhata ja muidu Tartut nautida. Plaanile lisandus külastus Eesti Rahva Muuseumisse, kuna inimesed kirjutavad sellest juba pikemat aega nii ilusaid ja kutsuvaid lugusid ja arvustusi ja mina juba ammu ei jõudnud ära oodata, millal ma oma lapsed kõik sinna viia saan. Siis elab siin veel mõningaid abikaasa sugulasi, kelle me lõunale kutsusime ja airbnb pakkus meile ühe eriti nunnu ajutise kodu Karlovas. Mida siin enam mõelda ju.

Kolme väiksemat sorti lapsega pikem autosõit ei kõla võibolla kõigile kutsuvalt, aga kogenud ema teab, et kui sättida sõit uneajale, võib sellest kahtlasest olukorrast täiesti puhtalt välja tulla! Igal juhul puhtamalt kui uneajavälisel ajal sõites. Meil läks nii õnnelikult, et nii sinna- kui tagasisõites magas mu lastest 2/3 terve tee ja 1/3 oli küll väsinud, kuid ei väljendanud seda kõige häälekamalt. Püüdsin teda rõõmustada küpsiste ja jõululauludega ja tema kooris mulle vastutasuks mandariine.

Võtsime (ma isegi ei tea, miks ma meie vormis seda planeerimiseosa kirjutan. Tegelikult ma väga kellegagi seda ei arutanud) plaani alustada sõitu kell 12 päeval, et oleks enamvähem uneaja kanti aeg ja et me jõuaksime Tartusse piisavalt normaalsel ajal, et jõuda 19.00 suletavas ERMis ikka kaa natukene olla. Võibolla isegi enne sööma minna? Reaalsus kattub harva plaanituga, seega istusime autosse lõpuks kell 13.45 ja jõudsime oma ajutisse Tartu koju kell 16.30. Sööma me enam ju ei jõudnud ja paar poolikut banaani hiljem saime Tartu tipptunniliiklust nautides muuseumi sõita. Seal saime hängida kuskil poolteist tundi või nii. Kindlasti oleks vaatamist jätkunud kõvasti kauemaks, aga tegelikult selliseks õhtuseks (harivaks!) meelelahutuseks pika autosõidu järel oli see paras aeg.

Meie eriti idülliline ajutine Tartukodu

Muuseumist olime täiesti sillas! Seal võis põhimõtteliselt ju kõike näppida, igal pool ronida, mööda onne ja labürinte kolada ja ringi joosta. Iga nurga taga oli midagi lahedat katsuda ja vaadata ja teada saada. Muidugi ei jõudnud me selle ajaga kogu rahva ajalugu läbi töötada, aga suurepäraseks esmaseks sissejuhatuseks väikestele eesti tüdrukutele oli see kindlasti. Ma olen täiesti kindel, et nad tahavad sinna tagasi minna ja asja edasi uurida. Nagu minagi.

Üheks hitiks oli seal raudselt nutivoodi, mis salvestas seal kuidagi voodi peal olevaid inimesi ja pärast sai kõrvalt vaadata, et mida me seal tegime. Ja nii sadaviiskend korda järjest. Ja tegelikult oli see nii paeluv, et ma oleks vabalt sada korda veel võinud proovida. Aga kuna ma olin ikkagi see täiskasvanu seal, siis tuli ju öelda klassikalised sõnad: "Lähme edasi ja vaatame, mis siin veel on" (aga pärast läksime ikka veel korra tagasi).

Siis seal sai ise tossu teha ja vaibamuusikat. Ja meil kodus tahvelarvutit ei ole, seega olid meie neiud eriliselt vaimustuses sealsetest puutetundlikest ekraanidest, kus sai ise asju vajutada ja sõrmega pilte kerida ja igast muud moodsat värki teha. Ja siis sai kell 18.45 ja me lahkusime majast 18.58. Aga igati väärt poolteisttund oli!

Klaasist põrand! Päris õudne!

Hommikul tõusime oma eriti armsas kodukeses üles, pudrutasime, pakkisime ja lahkusime varjuteatrisse! Varjuteatrietendus "Tähelaps" toimus Karlova Teatris ja oli tõesti väga lahedalt tehtud! Ma ei tea, ma vist ei olegi kunagi varjuteatrit näinud niimoodi. Kuuene ja Neljane olid lummatud, Kahene keeldus lavale vaatamast ja veetis etenduse nägupidi minu õlas (mis tuletas mulle meelde Kuuest, kelle ma samas vanuses kinno Suurt Maalritööd vaatama viisin, mis läks umbestäpselt samamoodi. Ikkagi õed.). Muinasjutt oli õpetlik (ehkki kohati päris sünge oma kerjusesõimu, peksu ja tapmisejutuga) ja kõik lõppes, nagu ikka, ilusti. Headus ja südamlikkus võitis. Nii ta on.

Meie ajutine kodutänav

Harilik Karlova teatri tualetilinnuke

Edasi ootas meid lõuna Aparaadis Ingi ja poistega, kus ma pidin sööma neli päevapraadi (ja ma ei jaksanud!), sest lastel oli mingi kastmeblokk. Aga kuna vestlus oli huvitav ja aus, siis ma ei võtnud seda kuigi traagiliselt ja andsin endast parima. Ja kuna Ingi oli äärmiselt ettenägelikult reserveerinud meile laua mängunurga kõrval, ei pidanudki ma muu kui vestlemise ja söömisega tegelema. Täiesti imeline.

Oleksin väga tahtnud veel minna lastele Tartu Raekoja platsi kuuske ja jõuluväljakut näitama, aga kell ei lubanud. Uneaeg ja pime aeg pressisid vaikselt peale. Nii ta nägemata jäigi. Sellest sündis aga tagasiteel plaan minna ühel päeval Kuuese ja Neljasega rongiga (sest siis ma saaksin neile lugeda ja muid asju teha, mida autoroolis on keeruline teha) Tartusse ja tagasi ja siis kõik kuused ja jõed ja muud asjad üle vaadata. Kõlab küll hästi, aga arvestades, kuidas see aeg meil siin lendab, võib see vabalt juhtuda ka järgmiste jõulude paiku. Igal juhul jäime me oma Tartutripiga väga rahule ja nüüd kõik magavad siin ja näevad tõenäoliselt päkapikke unes, sest täna öösel peaksid nad lõpuks oma kingitustega meile jõudma. Mulle tundub, et nad juba käisid.

Kuidas ma Kuueses Mick Pedaja abil muusika- ja kontserdipisikut kasvatasin

Ma olin enne eilset juba kaks korda sel sügisel Mick Pedaja kontserdil käinud. Esimesel korral läksin siirast huvist (olles enne kuulnud põhimõtteliselt ainult tema seda ühte laulu), et milline tema ülejäänud muusika on. Ja pärast seda ma muidugi sain aru, et ma ilmselt tahan igale järgmisele kaa minna. Ja nii ma siis olengi siin jõudumööda läinud. Tema muusika (ja eriti siis veel elavas esituses) on minu jaoks nagu meditatsioon, nii et ma siis põhimõtteliselt teen joogat ju!

Tänase kontserdiga oli niimoodi, et kuna see sattus olema kolmapäeval, mil minu abikaasa trennis käib ja vanaema on parajasti reisil, siis ma küll proovisin abikaasat veenda, et see on üks selline kontsert, kuhu ma minna tahaksin, aga ilmselt siis mitte piisavalt kirglikult. Ja kuidagi olin leppinud asjaoluga, et seekord siis nii. Kuni siis tuli see plaat nüüd päriselt kaa välja ja ma hakkasin seda spotifys kuulama. Ja veenduma, et ei, ma ikka tahan küll kontserdile minna. Ja kuna me siin kuulasime seda kõik koos, mõtlesin, et võiks ju siis Kuuese ka kaasa võtta. Sest me pole eriti temaga koos kontsertidel käinud. Ja no see oleks küll selline kontsert, kuhu ma tahaks teda viia. Ja selles, et ma lihtsalt ei taha, vaid pean kontserdile saama, veendusin lõplikult teisipäeva õhtul autoga koju sõites, mil Eesti Popsis lasti kaks Micku laulu järjest. Autoga. Õhtul. Üksi. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal mitte midagi täpsustuseks lisama. No hea küll, ütleme nii, et auto on nagu vaese mehe kontserdisaal. Ja kuna ükski lapsehoidmisvariant ei tahtnud realiseeruda, halastas mu kallis abikaasa minu peale ja lasi mind Kuuesega kontserdile. Ja ma ausõna ei ürita siin end huvitavaks teha, kui ma ütlen, et ma ostsin piletilevist kaks viimast piletit. Kaks täiesti viimast piletit. Piletilevi näitas: piletite kogus:2. Ja mina ostsin need ära. Tänks jälle, universum!

Ja kontsert oli muidugi jälle fantastiline (ka see saalitäis rahvast, kes pärast püsti aplodeeris ja juubeldas, oli minuga nõus). Ma ei tea, mulle ei meenu praegu eriti teisi selliseid artiste, kes oma hinge ja südame kõik nurgad niimoodi muusika kaudu täiesti otsast lõpuni lahti rulliks. Ja kelle puhul tekiks tunne, et ma nagu tunneks teda tänu sellele läbi ja lõhki. Täiestu uskumatu, mu meelest. Selline ehe ja otse hingest läbi värk, kuhu ma lihtsalt kaon sisse ära. Iga. Kord. Ja mis siin salata - üle mõistuse inspireeriv. Väike arg ja häbelik laulja-Grete sai eile jälle natuke julgustust ja tuge juurde. Ma ei tea. Aitäh!

Kuuesele ilmselt ka meeldis (seda ei ole kunagi kerge päriselt mõista). Ma muidugi ei jätnud eriti midagi juhuse hooleks ja  püüdsin luua tema õhtu õnnestumiseks soodsad tingimused: esiteks läksime me piisavalt vara kohale, et esiritta saada ja kellegi pea ei varjanud kitarriga onu ega tossumasinat ega sügavaid looduskaadreid ekraanil, ja teiseks oli ta neid laule kodus kuulnud ka (ripiidi peal). Et tuli nagu tuttav ette. Millest oli kindlasti ka abi. Millegipärast tal oli küll vahepeal raskusi rahulikult istumisega ja mul tuli talle aeg-ajalt meelde tuletada, et sahmerdamine on pisut häiriv, eriti kui tahaks parajasti keskenduda ja kogu seda laval toimuvat imelisust endast läbi lasta. Aga kokkuvõttes lubas ta ka järgmisel korral kontserdile kaasa tulla. Ja kojusõites rõõmustas ta mind oma avastusega, et autos on nii mõnus kõvasti muusikat kuulata. Tundub, et hakkab looma! Ma lihtsalt nii tahaks, et ta kaa ühel päeval mõistaks, milline võimas ja toetav abivahend on Muusika maailma ja asjade ja iseenda mõistmiseks ja selle kõigega toime tulemiseks ja meelte puhkamiseks ja igasuguse sisemise jama vabastamiseks. Ega ma ei kujutaks oma maailma ilma helide ja muusikata ette küll. Mitte vähemalt nii suurepärasena, kui see olla võib. Ja ükskord ma laulan teile!

Värske Neljase sünnipäevahõnguline päev emaga

Eile veetsime päeva koos Neljasega, kes sai siis ise valida, mida ta teha tahaks. Ja ükski õde ei saanud vahele segada. Ja nagu Neljane tabavalt ütles, kui õhtul talle musi tehes sosistasin, et homme on meie päev: " Ma olengi väsinud kogu aeg Viiese ja Ühesega mängimisest!". Väga siiras.

Tema valikud muutusid reaalajas pidevalt, sest ta on ikkagi Neljane ja kesse siis oskaks kohe midagi kindlat välja valida, kui selline õnn sülle langeb. Nii oli meil lõpuks valikus nukuteater, kino, uisutamine, rulluisutamine, ujumine, ratsutamine, poeskäimine ja kohvikus söömine.

Nukuteater jäi kahjuks sellepärast ära, et selle päeva ainus etendus oli väljamüüdud. Ja kuna me eelmisel aastal käisime ka tema soovil nukuteatris, kuhu sain kohe eelneval nädalal piletid ka, siis ma ei osanud seda üldse kahtlustatagi, et piletid seekord otsas olla võivad. Ratsutamist ma ei julgustanud eriti ise seekord ja uisutamine oli meil plaanis kuni pühapäevaõhtuni. Siis otsustas Neljane, et tema ikkagi ei taha uisutada. Uisutamine oli käsil Bullerby lastel nende raamatus ja sealt ka selline värskendav idee. Aga noh. Võibolla ongi parem, sest ma uisutasin viimati.. kümme aastat tagasi? Nii et ma ei tea, kui innustav õpetaja ma oleksin ühele esimest korda uiskudel (ja värisevatel jalgadel) jääd avastama suunduvale Neljasele, kes usaldavalt minule toetub, kui ma ise ei julgeks ka seinast lahti lasta. Ja rulluisutamist mainis ta siis, kui mina enam ei jaksanud hakata uurima, kus seda teha saab (kes teab, võib lahkesti teada anda - panen tallele!).

Sõelale jäi kino, kus vaatasime Kalatüdruk Doryt, mis oli üsna okei ühele Neljasele. Võibolla oli seal pisut liiga palju sellist üksindusest kurba kalalast. Ühel hetkel, lõpupoole, kui lootus hakkas juba kaduma (ja mõnel meist vist siis kaduski), ütles Neljane pettumusest väriseval häälel: "See ei ole ju üldse tore kalamultikas, sest ta ei leia oma emmet-issit üles..". Õnneks oli USA multikatööstus ikkagi ootuspäraselt armuline ja noh, ma ei taha siin teie filmilõppu spoilida, aga ütleme nii, et see oli õnnelik.

Järgmisena jäi sõelale kohvik, milleks oli ka seekord Bliss taimetoidubuffee, mis on ideaalne ühele Neljasele, kes tahaks igast asjast natukene süüa. Ja tema emale, kes tahaks ka igast asjast natukene süüa.

Ja siis läksime raamatupoodi, kust Sünnipäevalaps valis endale ühe ingliraamatu, õdedele (ja endale) jagamiseks mingi tätoveeringuraamatu ja väikese öökulliga veepudeli, mida ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, sest see oli nii nunnu. Ja praktiline kaa ju (eksju?)!

Siis me läksime Prismasse, et osta tänaseks lasteaeda jäätist ja keskturult jäätise peale mustikaid ja maasikaid (kujutage ette, Läti maasikad on seal alla kolmeeurose kilohinnaga!).

Ja viimaks oli plaanis Viimsi spasse ujuma ja mulistama minna, mis lõi isegi vahepeal kõikuma, aga mille ma kenasti ja diplomaatiliselt jällegi päevakorda tõin. Ja mis osutus päeva naelaks. Kuna ma ju tunnen oma lapsi, siis ma saan ka aru, millal tasub midagi päevakorda pushida ja millal mitte. Seekord olin taas õigel teel ja sain aru, et kuna Neljane käis basseinis ujumas viimati kaks aastat tagasi, siis ei ole ta objektiivne hindama, kas ujula on hea mõte või mitte. Ja see oli väga hea mõte! Kahekesi on see eriti mõnus, sest ma saan tema jaoks otsast lõpuni olemas olla ja näiteks otsekohe ja segamatult lohutada, kui ta endale mingi liitri vett ninna tõmbab. Ja kõik oleks olnud 100% ideaalne, kui ta oleks olnud nõus minuga üle kümne sekundi aurusaunas istuma (kus ei olnud ÜHTEGI inimest ja oli pallllju auru..). Ta reaalselt ütles, et ta loeb kümneni ja siis me peame välja minema. Aga noh, see 99% ideaalsust oli ka päris imeline. Paraku ei ole mul fotosalvestust meie ujumisest, sest minu telefoniaku ei jaksanud kogu seda toredust taluda ja minestas. Aga meil oli ausõna väga meeldiv!

Illustreeriv pilt Kolmesest ja veest. 

Ja õhtu lõppes tantsutunniga, mis alati esmaspäeviti meie õhtu lõpetab. Ja nüüd saatsin oma lapsukesed lasteaeda, kus on neil selline traditsioon, et sünnipäevalaps saab kanda krooni ja keepi ja talle jutustatakse muinasjutt temast endast ja ta saab väikese kingituse ja kõik lapsed joonistavad talle pildi ja kogu see südamlik kunst seotakse raamatuks kokku ja pakitakse õnnelikule sünnipäevalapsele kaasa. Ja vanemad panevad midagi head lõunalauale kaasa, milleks meil siis oli sedakorda, nagu öeldud, jäätis ja marjad.

Ja sellega ei ole me veel lõpetanud seda suurt Neljase vanemakssaamise tähistamist, vaid ootame ka sel nädalal vanaema-vanaisa ja sugulasi peole! Ja siis juba hakkab paistma Viiese sünnipäev. Ma ju räägin, et meie peod lõppevad jaanuaris! :)

Teatrikleidikesed ja igavene jäätis ja õhtune emapidu

See nädal on olnud nii tegus, et isegi mu laps ütles, et emme, alles oli nädalavahetus ja juba ta tuleb jälle! Puhkusevärk. Suvi. Tuleb võtta maksimumi. Öösel ma vähemalt luban neil magada.

Kuna lapsed veetsid nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures (kus neil on alati väga tore ja nad on seal maailma parema meelega), oli esmaspäev meie ühine ja dramaatiline kodupäev peale lahusolekut, mil mul on tavaliselt võimalus saada tagantjärele osa laste kõikidest nendest emotsioonidest, mis neil minust lahus oldud päevadel väljendamata jäid ja mida nad lahkelt minu jaoks tallele pannud on. Ma üldiselt planeeringi täiesti teadlikult peale lastest eemalolekut sellise päeva (kui vähegi võimalik), et me saaksimegi nii-öelda jälle üksteise lainele tagasi ja ühiselt edasi minna. Muidu need väljaelamata emotsioonid lihtsalt hängiksid meiega kõikidel järgnevatel päevadel kaasas ja see võib nüüd küll ühele kolmelapseemale üle jõu käia kergelt (ma usun, et see käib ka ühelapselistele üle jõu, kui kõik on hoolimata lapsevanema igakülgsetest ja pidevatest püüdlustest lapse meelest ikka täiesti valesti). Kui aga teha selline rahulik ja kodune päev ja lihtsalt leppida sellega, et see saab olema keskmisest virilam ja häälekam ja see üle elada, võib jälle täitsa kõik koos inimeste sekka minna!

Vana hea kuhjamäng



Ja niimoodi me siis teisipäeval juba olime täitsa vormis ja läksime linnapeale sööma (käisime NOPis, kus ma kogusin emaväge sealse vegan väekausiga!) ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Särevi Teatrituppa makroflexijäätiseid meisterdama. Ma ei teadnud enne sellisest teatritoast mitte midagi ja olin väga õnnelik, et teada sain! See on selline kunagiste teatriinimeste, Andres ja Anna Särevi endine kodu, kus saab butafooria-toitudega mängida, kostüüme proovida ja vanaaegse telefoniga mängult helistada ja lihtsalt suurte tubade vahel ringi joosta. See visiit näitas väga ilmekalt ka seda, et teinekord ei ole lastele õnneks vaja eriti midagi peale pärisinimeste koduasjade, jalutuskeppide, põrandapatjade ja toolide ja mõne kostüümi. Ja seal toimuvad nüüd igal nädalal teatrikunsti teisipäevad, kus õpetatakse butafooria-nippe ja millalgi vist isegi grimmikunsti! Meie käisime nüüd siis sel nädalal butafooria-jäätiste meisterdamise töötoas, mis oli tõeliselt tore ja lihtne ja huvitav (üldse, kui kusagil on sõna "teater", siis see tekitab mulle alati kergeid liblikaid kõhtu. Ja kui me saime meisterdada teatrijäätiseid, siis mul oli tunne nagu ma oleksin salaja osa teatrist). Lastele ka :). Ühene jagas päris kenasti, et seda jäätist ei saa süüa, aga Kolmene rõhutas järgmisel päeval, kui ma lubasin minna jäätist ostma, et tema tahab PÄRISjäätist. Ja seda mitmel korral, et ma kindlasti ikka talle süüdimatult mingit makroflexituutut ei hakkaks jälle pähe määrima.

Väesalat

Tõeline idüll: õed jagavad koogitükki

 

Butafooriajäätiste töötuba

 

Jäätised ja jalutuskepid

Ema lastega

 

Õhtul avanes mul võimalus minna Telliskivisse Liina ja Beritiga emavabaaega veetma nii, et ma võisin ükskõik mis kell koju minna (nagu oleks just kaheksateist saanud ja piirid on äkitselt kadunud! Juhuu! (pidades meeles, muidugi, et kodus ootavad kolm kleidikest ja abikaasa))! Päris meeldiv! Naised on ikka toredad! Eriti kui nad räägivad oma sügavaimaid saladusi ja teevad nalja. Lisaks tõi Liina mulle ühe hollandionu plaadi, kelle nimi on Dotan. Ja ma kuulasin seda peale südaööd teel koju ja ma ei usu, et ma oleksin osanud selleks hetkeks ja meeleoluks paremat plaati valida (eriti näiteks sobisid see ja see). Selline josegonzaleslik unelevkitarr ja südantsulatav hääl, mis kõik imbus sügavale hinge sisse. Tänks, Lints! Üks justseda suve meenutama jääv plaat jälle kogus olemas.

See laulev mees