Päriselus 2019 jaanuariteema: toitumine korda ja veganväljakutse #päriselus

Nii! Et juba homme algab uus aasta, siis on paslik välja kuulutada jaanuarikuu teema ehk see valdkond, mille ma oma isiklikul teekonnal #päriselus ette võtan, et seda uurida ja lihvida ja selles inspiratsiooni koguda ja jagada ja saada veel õnnelikumaks ja veel rohkem iseendaks! Minu meelest väga sobivalt valisin esimeseks teemaks toitumise, sest see on see valdkond, millega ma oma elus praegu kõige vähem rahul olen. Ehk et mul on olemas täielik valmisolek ja suur tahe selles osas midagi ette võtta. Lisaks sellele alustatakse nii Eestis kui väljamaal 1. jaanuarist veganväljakutsetega, millega olen ka juba liitunud, nii et me saame olla täielikult varustatud kõikvõimalike ägedate taimsete retseptidega ja julgustavate videote ja soovitustega! Kui Sa tunned, et tahaks ka rohkem ideid ja inspiratsiooni taimsete toitude valmistamiseks, siis minu meelest juba sellepärast tasub selliste aktsioonidega liituda (ainult üks lihavaba päev nädalas on juba tegelikult Su tervisele ja maailmale abiks!)

Taimsed pannkoogid! Leiad nad siit.

Ma ei ole täistaimetoitlane ehk vegan - olen olnud periooditi (ja mul on täielik respekt nende suhtes, kes seda on!), aga praegusel hetkel minu jaoks sobiv toitumisviis ei sisalda liha, kuid sisaldab vahel tuttavate kanade mune, kala ning harva piimatooteid. Minu ülejäänud pere on segatoiduline, kuid kodus teen ma ikkagi pigem selliseid toite, mida ma ka ise söön. Ja minu eesmärgiks on pakkuda neile võimalikult suurt valikut taimsetest toitudest, et nende silmaring oleks selles osas lai ja samas, et nad oleksid ka teadlikud, mis mida sisaldab ja kust see tuleb. Ja siis saavad nad ise teha oma toitumisvalikud, kui nad on valmis. Selleni olen jõudnud siin aastate jooksul ja mu süda on selles osas rahul. Lisaks sellele soovin ma ideaalis tarbida võimalikult vähe nisujahu ja suhkruid.

Aga veganväljakutsed meeldivad mulle, sest ma kipun ka mugavustsooni vajuma ja liiga vähe köögis taimsete toitudega katsetama, seega sellises veganolukorras olen ma niimoodi pehmelt ja kenasti (sest ma ju ise tahan seda) sunnitud mugavustsoonist väljuma ja leidlik olema. No ja kuna entusiastlikud väljakutsete korraldajad saadavad kõigile varmalt retsepte ja tuge, siis seda lihtsam ja mugavam see mugavustsoonist lahkumine on! Ja tulemusena on mul jälle rohkem mõtteid ja nippe taimsete toitude valmistamiseks! Olgu märgitud, et ma pigem eelistan siis päristoitu, mitte töödeldud vegantooteid. Me peame sellist blogi nagu Tervise Juures ja ka sinna oleme kogunud igasuguseid taimseid retsepte, mida ma ikka aeg-ajalt valmistan. Aga ka sinna oleks tore midagi uut ja põnevat lisada, nii et äkki siis õnnestub boonusena sellesama väljakutse raames!

Nii et kokkuvõttes kujuneb jaanuarikuu selliseks, et ma ei tarbi:
- loomseid toite ja tooraineid (ehk välistan lisaks lihale ka kala, piimatooted ja muna)
- nisujahu (ma ei välista esialgu gluteeni täielikult, aga pigem väldin ka muid teravilju ja - tooteid)
- suhkrut (luban endal kasutada agaavisiirupit, vahtrasiirupit, datleid ja mett ja puuvilju, aga ütlen head aega muudele töödeldud suhkrutele nagu valge suhkur ja roosuhkrud).

Hummus päikesekuivatatud tomatitega. Saab siit.

Seega hakkan jaanuaris jagama, kuidas läheb, mis tunne on(!) ja mida me siin siis sööme. Samamoodi tahan avastada uusi ägedaid retseptide allikaid, raamatuid ja äkki ka tooraineid, mida ma pole varem kasutanud. Ilmselt läheb esimene nädal võõrutusnähtude tähe all, sest jube raske on see suhkrusõltuvusest loobumine - seda olen sada korda teinud. Tavaliselt läheb nii, et paar päeva on keeruline isudele vastu panna ja siis enam ei tahagi - selge märk ju, et tegelikult keha seda päriselt ei vaja. Suhkrusõltuvusse kaldumise puhul aitab ka see, kui kodus komme ja värki ei olegi või kui kodus elab keegi, kes parajasti väljakutses ei osale, siis peitku need kenasti ära (eks, Martin).

Mul on ka lapsed, kelle ma seekord väljakutsesse kaasan niivõrd, kui see minu võimuses on. See tähendab, et muidugi võivad nad koolis ja lasteaias (ja ilmselt ikka ka külas ja sünnipäevadel) süüa sealset toitu, aga kodus on meil kõigil üks kommivõõrutus siin peale eriti magusarohket jõulukuud. Mu eesmärk on kehtestada kodus terveks jaanuariks kommi- ja suhkruvaba periood. Edaspidi loome reegli, et magusat võib süüa nädalavahetusel nagu meil on ka multikatega. Nad on juba ettevalmistatud ja hävitavad veel suure rahuloluga viimaseid komme vabandades, et emme, praegu ju veel võib! Viimased tunnid, lapsed.

No sedamoodi siis. Head aastalõppu!
Kavatsen veel täna kala ja kooki süüa!

Täiesti taimne seljanka (natuke töödeldud, aga üldse mitte kohustuslike sojaviineritega. Leitav siit.)

2018. aasta kokkuvõte ankeedis ja aastakokkuvõtete võlud

Foto: Krista Kõiv

Kuna aastalõpp ei soosi suhtlust serveriteenusepakkujatega, siis olen ma endiselt siin! Aga võib olla ongi sümboolne lõpetada aasta siin ja alustada uut aastat uues blogis. Kes teab! Kolm Kleidikest jääb ikka nii nagu on, lihtsalt ma tunnen, et siin on temaatilised piirangud ja ma jääksin siin ikka rohkem kleidikestelainele. Aga päriselus.ee ongi konkreetselt minu 2019. aasta teekond minu endani. Veel rohkem. 

Siin allpool aga ankeet 2018. aasta kohta, millest ka eelmises postituses natuke rääkisin - selle aluseks on #MindsetReset ettevõtmiselt saadud ankeet, mille panin eesti keelde ja millele lisasin paar endapoolset küsimust raamatute ja elamuste kohta. (MindsetReset on 35-päevane teekond coach Mel Robbinsiga, kes siis iga päev saadab lühikese inspireeriva video ja annab väikese ülesande, et saaksid kokkuvõttes muuta oma harjumusi toetavamateks. Mina liitusin ja ootan põnevusega, mis edasi saab!)

Täitsin ankeedi, sest see annab hea ülevaate, milline oli eelmine aasta ja kus ma parajasti olen omadega, et siis järgmise aasta lõpus uuestitäites vaadata, kas ja mis on muutunud. Nii põnev ju! Lõpus ka pisike list ootustest uuele aastale, kuid selle kohta teen nii ehk naa suurema ja põhjalikuma postituse lähipäevil. 

Ma väga soovitan Sul ka midagi sellist täita või lihtsalt vabas vormis kirja panna, sest ausalt, nii põnev on aasta pärast lugeda, mis värk eelmisel oli. #päriselus

Igatahes, aitäh, 2018 ja kõik see, mille Sa kaasa tõid inimeste ja kogemuste ja elamuste ja ka materiaalse näol! 

Inspiratsioonimiiting iseendaga

2018. aasta kokkuvõte 

Mõtle aastale 2018 ja täida ankeet. Ole aus! See on mõnusaks aluseks ja selle abil saab hinnata arengut elu olulistes valdkondades. Ankeedi teises pooles pane kirja soovid uueks aastaks.

Hinda, kuidas Sa tunned end oma elu erinevates valdkondades aastal 2018 – tõmba ring ümber numbrile, mid tundub õige ja põhjenda.

1. KEHA

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Sest aastalõpp läks käest ära toitumise ja liikumise osas – muidu olen rahul, et keha on vastupidav ja aina painduvam tänu joogapraktikatele ja tantsida meeldib talle ka. Lisaks on tema vajadusi ja märke üsna lihtne mõista, nii et iseenesest olen rahul.

2. TÖÖ/KOOL/ENESETEOSTUS

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Ma saan teha seda, mida ma armastan, seega olen päris rahul. Tunnen, et ma ei rakenda täielikult oma potentsiaali ja võiksin rohkem ja julgemalt katsetada, võtta vastu väljakutseid ja võimalusi ja muidugi võiks ühel hetkel ka magistritöö valmis kirjutada. Aga ma usun, et ma olen õiges kohas ja õigel ajal ja lihtsalt vajan julgust, et oma unistusi täide viia!

3. RAHA

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Hästi huvitav valdkond. Ma saan olla rahul, sest mul on tegelikult kõik olemas. Samas olen ikkagi praegu sõltuv oma abikaasast. Jällegi tunnen, et siin saan ma ka ise palju ära teha – leid võimalusi, kuidas kasutada oma potentsiaali ja selle abil ka rahaliselt sõltumatuks saada. Aga ma tänu sellisele olukorrale olen ka sel aastal väga palju mõelnud sellele, kuidas see küllus on tegelikult palju kõikehõlmavam kui raha. Ja kuidas ma kipun kulutama vahel asjadele, millele ei peaks.

4. SUHE/ARMUELU

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Muidu olen rahul, aga mul on sama mure, mis ilmselt paljudel väikeste lastega peredel – me ei võta liiga palju aega kahekesi olemiseks. Samas  saime sel aastal käia kahekesi Barcelonas ja isegi mitu korda spas, aga ma kardan, et sellised olemised ainult annavad mõista, et tahaks ju veel rohkem sellist aega, mil tähelepanu ei pea mitme inimese vahel jagama.

5. SÕPRUSSUHTED

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Ma olen nii õnnelik, et minu ümber on kogunenud nii palju ilusaid ja toredaid pärisinimesi ja et aeg-ajalt esineb ka selliseid ühekordseid kohtumisi, mis on nii omal kohal ja õigel ajal mingit head mõtet meelde tuletamas. Sõpradega muidu sama olukord nagu suhtega – sel aastal võtsime kuidagi liiga vähe aega lihtsalt koosolemiseks. Aga samas see aeg, mille võtsime, oli ikkagi ülimalt mõnus.

6. ENESEVÄÄRTUSTAMINE

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Ma tunnen, et ma olen teekonnal ja pidevas arengus selle päris iseendani. Ja ma pigem olen hetkedes õnnelik ja enese suhtes armastav. Neid hetki, mil ma seda taipan, on muudkui aina rohkem. Aga ma pean õppima endale rohkem aega võtma ja hetki ja valima ennast enne teisi (nii palju, kui see on väikeste laste emal võimalik). Minu aeg on oluline ja see regulaarsus selles ka. Ma liiga tihti ohverdan selle kellegi või millegi (ka kohustuste) hüvanguks ja jään ise laadimata.

2018. aasta raamat

Ma pean ütlema, et „In the Company of Women“ G. Bonney, mis on lihtsalt nii inspireeriv – seal on üle 100 loomingulise naise ankeedid, milles nad jagavad oma inspiratsiooniallikaid ja kogemusi. Eriti hea lihtsalt võtta korra paariks minutiks raamat kätte ja juba olengi ühest-kahest naisest inspireeritud. Ja jätkuvalt S. Tsabary „The Conscious Parent“. Igal ajal.

2018. aasta muusika

Aasta alguses kindlasti Miljardid ja nende plaat „Kunagi läänes“, mis saatis meid naistetripil Tartus. Siis raudselt „I´ve got no roots“Alice Mertonilt või Eden Marylt. Vahepeal avastasin MY BABY, mille ma kindlasti siit aastast kaasa võtan. London Grammarit kuulasin ka palju – selline hea vihmase ilma muusika (ja ma pean ütlema, et ma hingasin kergendatult, kui London Grammar suvel tulemata jäi, sest ma ei oleks saanud minna!). Ja Mirabai Ceiba. Kuna ta esines Prantsusmaal joogafestivalil, siis sealt jäi ta kuidagi eriliselt kõlama. Enne ma pigem ei olnud vaimustunud. Ja muidugi mantrad igas võtmes.

2018. aasta reis

Pean ütlema ikkagi Prantsusmaa joogafestival – kahtlemata reis, millist pole kunagi varem olnud. Ma arvan, et see 8 päeva iseendale oli lihtsalt hädavajalik. Ja ma väga naudin kodumaised rändamisi ka. Sellest aastast jäi kõige paremini meelde lastega Eesti keskel majakeses olemine, rabas matkamine, hiiemäel käimine ja lihtsalt õuesolemine. Tegime taimetoite ja olime omas mullis.

Kleidikestega Kirna mõisas

2018. aasta avastus(ed)

Ma pean ütlema, et üheks avastuseks on kindlasti eeterlikud õlid ja DoTerra. Ma pole aastaid juba lõhnaõlisid kasutanud ja nüüd õlidega on nende aroom boonuseks selle kõige kõrval, mida nad veel teha oskavad. Näiteks tuju tõsta, rahustada ja immuunsüsteemi toetada.

Emili Kool, mis sattus täiesti „juhuslikult“ õigel ajal meie teele ja kuhu tänu sellele saime ka oma Kaheksase sokutatud. Lapsekeskne ja uuendusmeelne kool. Praegu olen superrahul.

Et mu lapsed ei keela enam minul laulda, vaid hoopis laulavad kaasa. See on lihtsalt nii-nii rõõmustav avastus.

1. Kolm head asja, mis sinuga 2018. aastal juhtus ja kuidas Sa end nendes olukordades tundsid:

1. Kundalini jooga festival Prantsusmaal. Ma olin lihtsalt nii mina ise ja ma tundsin ennast supervõimsana ja hoituna ja vägevate elamuste ja inimeste keskel.

2. Ma olen õppinud aega maha võtma! See aasta oli rahulikum ja natuke tasakaalukam kui eelmine. Ja see võimaldas minna sügavuti. Peamiselt tänu kohalolekupraktikatele ja lihtsalt korra hetke võtmisele igal pool ja igal ajal.

3. Inimesed! Kõik need inimesed, kes minu ellu satuvad, siit läbi käivad ja on olemas kaugel ja lähedal – ma olen absoluutselt igaühelt midagi õppinud. Ma olen lihtsalt niii õnnelik, et te olite ja olete. Aitäh!

2. Kolm väljakutsuvat olukorda 2018. aastal ja kuidas end tundsid:

1. Kui ma sain teada, et mu saalikese kohale ehitati liikluslinn. Ma tundsin nii erinevaid tundeid. Võimetust midagi ette võtta, pettumust, kurbust ja ahastust. Aga aasta on näidanud, et kõigega on võimalik harjuda. Ja see on pakkunud nii mulle kui teistele imelisi võimalusi õppida aktsepteerimist – kõik on nagu on. Ja me ei saa vahel mitte midagi muud teha kui aktsepteerida.

2. Lapsevanemana olen tundnud väga mitmeid kordi, et ma olen niii oma alateadvuse mustrites kinni ja kasutan väsinuna autopiloodil kõiki selliseid väljendeid ja käitumismustreid, mida ma absoluutselt südames ei toeta. Ja siis ma tunnen ängi, et ma ei suuda neid kuidagi muuta. Kuidas ma näen end kõrvalt ja ei suuda peatuda. Mõistan, et mustrite ülekirjutamine on protsess ja tegelikult on väga palju olnud neid olukordi, mil ma olen suutnud hoopis uusi mustreid kasutada.  

3. Kui mu 10-aastane koer jäi suvel haigeks ja oli oht, et ta ei saagi terveks. Olin väga mures ja põhimõtteliselt lasin juba etteruttavalt tema elulugu silme eest läbi. Ja natuke mõtlesin sellele, kui enesestmõistetavalt me oleme võtnud seda, kui hea ja tingimusteta armastav ja sõbralik ja koostööd tegev koer ta on. Ja kuidas ma olen talle natuke liiga vähe tähelepanu pööranud. Kuna ta sai imetabaselt terveks (ja ma siiani ei oska seda seletada), siis olen saanud terve poolaasta temaga teadlikult koos olla ja see teeb mind niii õnnelikuks.

3. 2018. aasta suurim õppetund

Et elu usaldades, aktsepteerides ja südamest elades ei saa mööda panna. Ja seda, et ilma julguseta väljakutseid ei ületa.

4. Sinu 2018. aasta suurim saavutus, mille üle oled kõige uhkem

Vau, ma ei teagi. Ma arvan, et minu saal. Ja see, kuidas ta kasvab ja kuidas mina koos temaga kasvan ja igasuguseid põnevaid kogemusi ja elamusi saan nende inimeste ja kohtumiste ja ürituste abil, mis seal loodud saavad. Ja et ma olen suutnud seda kõike seal ikkagi südamega luua. Ka need kõige pisemad ringid, mis on seal kokku saanud, on olnud nii õiged ja ma tunnen, et neid on vaja (ka mulle) ka siis, kui nad vaevu renditasu katavad.

Naised saalis

5. Sinu unistused ja soovid aastaks 2019

Olla julge, täita oma unistusi ja võtta igasuguseid väljakutseid vastu ja elada otse südamest!

2019. aasta

Pane kirja, mida soovid nimetatud valdkondades sel aastal paremaks muuta või mida soovid paremini teha:

1. KEHA – toitumine, looduses jalutamine ja tants! Ja muidugi jätkuvalt jooga.

2. TÖÖ/KOOL/ENESETEOSTUS – jätkan samas vaimus, aga julgemalt!

3. RAHA – korraldan iseendaga (ja teistega) ajurünnakuid, kuidas kavalalt oma potentsiaali rakendades raha enda suunas liikuma panna.

4. ARMUSUHE – planeerime aega kahekesi olemiseks – kasvõi lihtsalt kodus, vahepeal ilma lasteta.

5. SÕBRAD – kohvikud, külaskäimised ja kinod, väljasõidud ja koostegemised!

6. ENESEVÄÄRTUSTAMINE – jätkan iseenda ja elu usaldamist ja elan julgemalt ja ikka läbi südame. Planeerin endale regularset oma aega.

Mis tundub nende muutuste juures kõige hirmsam?

Et vahepeal saab jõud otsa.

Mis on nende muutuste juures elevusttekitav?

Et päriselt on kõik võimalik!

Küsi lähedastelt ja töökaaslastelt, mida Sa saaksid teha, et olla parem vanem/ülemus/kolleeg/partner/abikaasa/sõber

In process.

Uueks aastaks rohkem naistehänge!

Foto: Krista Kõiv

Ametlik jõuluootuse algus ehk meie maja jõulutegemised 2018

Vaatasin, et ma polegi eelmisel aastal üldse meie jõuluvärgipostitust teinud ja lugedes 2016. aasta postitust oli küll täitsa tore ajas tagasi minna ja neid väikseid asju mäletada. Kuidas pisikesed kleidikesed päkapikke ootasid ja kuidas ma püüdsin meie pere jõulutegevuste kalendrit traditsiooniks juurutada. Ja ma mäletan, kuidas ma olin kohati õnnetu, et nad üldse nii õhinas ei olnud sellest nagu mina. Selliseid hetki mäletan mitmeid, tegelt, kui nüüd mõtlema hakata. Kuidas mul on suur visioon, kuidas meil kõik hakkab olema ja kuidas me kõik harmooniliselt igasuguseid asju koos teeme. Üleni kleitides ja rõõmsad. Ja siis saabub reaalsus. Haa. Mõnikord on ta koostöövalmim  ja mõnikord mitte nii väga. Aga ma olen vahepeal suuremaks kasvanud ja selliste asjadega harjuma õppinud. Et ootused ja reaalsus on nagu õed - ühel hetkel on  nende vahel suur ja paks armastus ja järgmisel täiesti ettenägematu sõda. Isegi sellega olen harjunud leppima, et vahepeal tuleb mõnel kleidikesel kleidiblokk ja ta käib mõnda aega pükstes (appi! ma tean! õudne!).

Igatahes, ma kirjutan nüüd siia päevikusse üles meie selle aasta jõuluvärgi. Et kuidas me ootame ja miks ja keda ja kuidas jõulud sel aastal tulevad (seda siis jooksvalt ja hetkeseisuna, sest ma just kirjutasin ju ootustest ja reaalsusest).  

Sel aastal käivad meil endiselt päkapikud ja sel aastal oleme endiselt suutnud advendikalendritest mööda vaadata. Ma ausalt ei tea, kuidas see meil kõik need aastad õnnestunud on. Sest neid on ju igal pool ja nii ägedaid. Ja ma imestan ka, et ma ise pole murdunud, sest olgem ausad, seda juhtub isegi pigem rohkem kui seda, et keegi väga survestaks mind midagi ostma. Nõukaajalaps, noh. Ma olen nõrk, kui mänguasjapood on lahedaid värvilisi asju täis. Aga samas olen isegi mina õnneks filtriga ja kui ka need hullusehetked on, siis ikkagi KÕIK asjad mulle ei meeldi ja kui ma olen piisavalt suures mänguasjapoes, kus on piisavalt kirev ja segadusttekitav olla, siis lõpuks läheb mul süda sellest pahaks ja ma ei taha enam midagi osta. Õnneks. Ja segadusttekitav on minu jaoks see, et ühest küljest ma ju ei taha igasuguseid mänguasju oma koju lubada, sest paljud lihtsalt ei ole minu jaoks ägedad ega piisavalt loovust arendavad ega üleüldse keskkonnasõbralikud ja paljudest on rõõmu ainult mõneks korraks ja siis nad on siin igal pool ja me peame sõdima, et kes millise ja kuhu ära koristab ja teisest küljest see kõik ajab segadusse, sest mulle ikkagi meeldivad ju igasugused toredad asjad (jah, ka mõned nendest mittekeskkonnasõbralikest). 

Aga advendikalendreid meil ei ole, sest meil käivad päkapikud ja minu meelest sellest piisab. Ja ma ka püüan seda magusatarbimist siin kontrolli all hoida rohkem, nii et ka sellest küljest olen ma rahul, et ma pole murdunud. Päkapikud on ka seda teed läinud, et magusat toovad nad pigem vähem. Ja ma igal aastal hoian hinge kinni, kas sellest tuleb probleem, sest iga kleidike on ju ka osa erinevatest lastekollektiividest, kus ikka tuleb teemaks, et kes mida sai. Aga esimesed päevad on paljulubavad. Eks me siis seal lõpupoole näe. Õnneks saab kõik päkapikkude kaela ajada.

Mida päkapikud toovad, te mõtlete (isegi kui ei mõtle, siis mina kahe aasta pärast seda lugedes raudselt mõtlen)? Tundub, et sel aastal (nagu ka eelmistel) lähtuvad meie päkapikud strateegiast, et üle päeva on midagi söödavat ja aeg-ajalt kolmepeale. Praeguseks on susside sees olnud karp mustikaid (hitt!), koerapiltidega sokid (mitte kolmepeale), väike lumememmeśokolaad, lumekoera raamat ja väikesed siili-, pingviini- ja elevandikujulised post-itid. Tundub, et neil on plaanis veel mõningaid tervislikumaid palakesi ja muidu toredaid kingitusi sussidesse panna, nagu näiteks pakiga kuivkülmutatud mustikaid ja maasikaid, müslipalle, juukseklambreid, pliiatseid, kuuseehteid, looduslikke komme, smuutisid ja looduslikke kõrrejooke, ilusaid alukaid (praktiline ja alati teeb rõõmsaks), kristalle, magneteid (meil on magnettahvel) ja mine tea, mida veel, sest kes oskab seda praegu, detsembri alguses öelda, eksole! Aga ma võib olla kirjutan neile, et nad tooksid ükspäev Kaheksasele sinihallitusjuustu, Kuuesele marineeritud seeni ja Neljasele paki sojaviinereid. Lihtsalt sest need on nende lemmikasjad, mida me siiski iga päev ei söö ja ma tahaks näha nende reaktsiooni. 

Ja nagu kombeks on saanud, siis ka sel aastal tegin ööl vastu esimest detsembrit valmis meie pere jõulutegevuste kalendri, kus kuni jõuludeni on iga päev üks ühine jõulune tegevus, mille peaksime päeva jooksul suutma ära teha. Kui kunagi aastaid tagasi võisin sinna panna mida iganes, sest me olime peamiselt ikka kodused, siis nüüd pidasin korralikku plaani ja arvestasin ja vaagisin ja mürgeldasin siin kalendri ja nimekirjaga, et mõnel päeval, kui me pea üldse üksteist ei näe, saaks ka mõne jõulutegevuse teha. Lisan meie selle aasta nimekirja siia ka, et oleks huvitav (ka mul mõne aasta pärast):

Pere jõulutegevuste kalender 2018:

1. Joonistame koos jõulupildi
2. Teeme piparkooke ja kingin kellelegi ühe
3. Kallistan kõiki pereliikmeid
4. Räägime miks on hea teha head
5.  Laulame koos jõululaule
6.  Kingin kellelegi mandariini
7.  Jutustame ühe jõululoo
8.  Riietume jõuluhaldjateks või -loomadeks
9.  Vaatame koos jõulufilmi
10. Meisterdame paberist lumehelbeid
11.  Joonistan päkapikule kaardi tema portreega ja soovin talle midagi head
12.  Joome teed ja sööme piparkooke
13. Ütlen täna teistele palju häid sõnu
14. Meisterdame kuuseehte
15. Kaunistame söögilaua ära
16. Teeme jõuluteemalisi näomaalinguid
17. Igaüks saab muinasjutu valida
18.  Meisterdame jõuluingleid
19.  Joonistame jõulukaardi ja saadame ära
20.  Joonistan päkapikule pildi endast
21.  Sööme koos jõuluśokolaadi
22.  Teeme jõululauamängu
23.  Mõtleme koos jõululuuletuse välja
24. Teeme perefoto

Ja kalender ise sai inspiratsiooni pinterestist, nagu ikka, ning valmis käepärastest vahenditest. Sel aastal tahavad suuremad kleidikesed ise teateid lugeda, sest üks käib koolis ja teine eelkoolis ja neil on tekkinud lugemishasart (lõpuks ometi!). 

Lapsed tegid endale ka individuaalsed jõuluootusekalendrid ja teipisid need seinale. Igal aastal on minu abi aina vähem vaja, tundub. Magushapu.

Piparkookidehooaja avasime juba novembris, sest Kuuene ütles ühel päeval, et teeks. Ja poes oli taigen täiesti olemas, seega tegime! Ja nüüd pühapäeval oli meil väike jõuluootusepidu, kus saime seda korrata. See on raudselt üks minu lemmikjõulutraditsioone - oli siis, kui mina olin väike ja on ka täna. Vahepeal tegin ise gluteenivaba taigent, aga olgu öeldud, et siis olime enamasti kodused ja saime seda endale lubada. Nüüd olen valinud Pagar Võtaks taigna või siis mõne kohviku (nagu Delicato) käsitöötaigna. Sest elus tuleb teha valikuid. Glasuure leiab ka juba looduslike värvainetega, mis teeb mind nii rõõmsaks! Iga pakk, millel ma näen suurelt selliseid kirju, mis lubavad, et igasugune säilitusaine ja kunstvärv ja värk on väljajäetud, teeb mind ausaõna nii rõõmsaks! Järelikult on nõudlust! Järelikult inimesed hoolivad sellest aina rohkem! Nii tore! Niimoodi saame lõpuks kõik olla tervemad ja rõõmsamad (and world peace!).

Kuuse osas oleme otsustanud, et me siiski toome ühe elava kuuse tuppa. Ja kunagi kevadel teeme tema auks lõkke. Tavaliselt toome kuuse kuskil kaks nädalat enne jõule vist. Kuuseehteid oleme ka siin aastatega kogunud ja tavaliselt püüame ka midagi ise kuusele meisterdada. Kuigi, ma pean ütlema, et me oleme pinteresti põhimõtteliselt nende paari aastaga täiesti tühjaks meisterdanud. Lisaks meisterdavad nad lasteaias ka lahedaid värke ja lastejoogas teeme ka igasuguseid asju, nii et tõesti, internet on end ammendanud. Aga õnneks on  nad siin ise nii suured, et mõtlevad ise igasuguseid kaunistusi välja - anna ainult materjal ette. Peaks lihtalt selle maalriteibi ära peitma, sest viimasel ajal riivab paistab see enamike meisterduste puhul silma.

Sokimemmed. Pühapäevaselt lastejooga-loovushommikult. Sokke saab näiteks Magaziinist hea hinnaga!

Kuna selline tagasiandmine ja heategevus on minu jaoks oluline teema, siis olen püüdnud sellesse ka lapsi kaasata. Praegu oleme igal aastal midagi sellist teinud nagu näiteks Täht Idas projektis kaasa löönud ja põgenike lastele kingipakki kokku pannud või näiteks Viimsis oli eelmisel aastal ka kingipakkide kogumine vähekindlustatud peredele. Sel aastal pole ma veel süvenenud, mida head võiksime korda saata. Ma mõtlen, see võiks ehk olla midagi teistsugust, et lapsed näeksid erinevaid võimalusi. Ja selle tegemise käigus tõusetub (või saab tõstatatud) vastavaid teemasid ka. Põgenike lastele kingituste tegemise aegu me näiteks arutlesime, et nendeni ei jõua palju kingitusi, sest neil on seal keeruline olukord ja nad ei saa oma kodudes olla ja jõulude ajal on hea neid natuke rõõmustada, saates neile joonistusvahendeid ja kaisuloomi ja selliseid praktilisi asju. Sellest kasvas ka teema, et me võiksime ise ka vähem kingitusi soovida ja paluda päkapikkudel viia rohkem kingitusi neile, kel on raskem. Ja see toimis. Tol hetkel seitsmene Seitsmene arvas, et ehk me võiksime siiski ühe asemel kaks kingitust saada, aga kõik ülejäänud võivad minna nendele lastele, kel parajasti natuke rohkem jõulurõõmu vaja. Mu süda rõõmustab. Sest ma soovin niii väga, et mu lapsed mõtleksid sellistele asjadele ja näeksid võimalusi teisi aidata. Isegi kui need võimalused on pisikesed ja ei rõõmusta kohe tervet maailma. Väikesed märkamised on aluseks suurematele, ma usun.

Igal juhul, kui Sul on mõni hea mõte, kuidas võiksime lastega sel aastal natuke maailmale rõõmu juurde tuua, siis ma olen väga tänulik soovituste eest! 

Ja ma nii-nii hea meelega loeksin Sinu pere toredatest traditsioonidest või väikestest nüanssidest, mida Sina tahad oma peres juurutada või kuidas mõne soovitud traditsiooni juurutamine on viinud hoopis mingi uue traditsiooni sünnini. Sest seda on nii huvitav lugeda ja niimoodi saab ju koguda häid mõtteid ja oma peres vastavalt mugandada. Mina olen ka just niimoodi teiste kogemustest ja lugudest hästi palju inspiratsiooni saanud. Share the love!

Sügisene variapostitus ehk ühest, teisest ja kolmandast

Sügis on siin meie juures selline tegus aeg, sest meil siin kõik muudkui saavad vanemaks ja tähistavad ja saalis ka ju ikka toimetame ja teeme tunde ja saame kokku. 

Praeguseks on siis kaks sünnipäevatamist tehtud ja üks ees. Päris ruttu on see sügis siin mööda läinud ja tegelikult siiski ilma suuremate tõusude ja mõõnadeta. Sest tavaliselt on need sügised pikad ja venivad ja kõik väsivad ja elavad oma emotsioone välja ja sisse ja igatpidi. Ilmselt ma võin siin ka joogat tänada. Või siis sellist lakkamatut kohaloleku harjutamist. Või seda, et sügis pole veel läbi. Ja kindlasti ka sünnipäevadehooaega, sest lihtsalt kogu aeg tuleb kellelegi torti teha ja saab pidutseda. Aga teisest küljest kipun ma ikka sinna oma vanasse heasse mustrisse vajuma, kus ma sean kõikide teiste vajadused ettepoole, niristades niimoodi vaikselt oma karikat tühjemaks ja tühjemaks.  Aga näete - ma teadvustan seda ja peaaegu võtan end kätte ka ja täitsa luban endale oma aega, tundmata, et ma peaks midagi muud tegema. Vahepeal. Mõnikord. No vähemalt ma tegelen sellega, et panna end tegelema sellega, et ma lubaks.

Aa. ja me käisime just nüüd siin koolivaheajal perega esimesel klassikalisel soojamaareisil Türgis, mis oli ka täitsa mitmekülgne elamus. Mulle väga meeldisid soe meri ja vägevad lained ja uhked männid, ja see, et kogu söök oli hinna sees ja ma ei pidanud kaheksa päeva süüa tegema! Samas sain aru, et mulle istuvad rohkem siiski sellised seiklusterohkemad või ettearvamatumad reisid, kus me läheme ja avastame ise igasuguseid asju, mida me seekord otsustasime juba ette mitte teha, sest läksime ikkagi esimest korda niimoodi kolme lapsega ja nii tundus mugavam. Igal juhul oli mõnus keskkonnavahetus ja nagu reisidel ikka, sain igasuguseid taipamisi ja igasuguseid asju loksus paika - selle osas, mida ma tahan ja mida mitte, kuidas reisida kolme lapsega (ja et see pole üldse nii hull nagu võiks arvata) ja kuidas kõik-hinnas-pakett on kahe otsaga asi (sest tegelikult ei ole ühel inimesel vaja kogu aeg süüa). Seega võimas.

Kaheksane käib meil nüüd vapralt koolis ja see on nii talle kui mulle selline mõnusalt põnev aeg! Sest mul on tavaliselt raskusi selliste rütmidega ja rutiinidega ja struktuuridega - ei, nad meeldivad mulle tegelikult ka, aga ma ei suuda neid piisavalt järjepidevalt järgida ja kipun ära voolama ja vahel nad tunduvad ahistavat. Näiteks lasteaiaga on tihti nii, et mõtleme, et mõni päev ei jaksa minna ja nii mõnus on. Ja siis kulgeme siin ise. Kooliga nimoodi ju ei saa! Ja see on ka ühtepidi ahistav, aga teistpidi nii selge ja kindel ja turvaline. Ja hetkel siiski pigem selge ja kindel ja turvaline. Seda ka sellepärast, et ma näen, kui tore neil koolis on ja kui palju põnevaid asju nad õpivad ja läbi praktiliste tegevuste ja mängude kogevad. Tahaks ise ka. Ja nii mõnus on snäkke kotti pakkida ja riideid valida. Ja kuulata, mida uued sõbrad tegid ja mida nad teada said. Ja näha, kuidas mu beebi lihtsalt iga päevaga järjest iseseisvam on ja samas tuleb nõu küsima ja arutlema mingite asjade üle. Mis kinnitab mulle, et ma pole kõike ka päris ära rikkunud. 

Ja et midagi asjalikumat ka öeldud saaks, siis lisan postituse lõppu taipamisi, mida tekitas Vikerraadio Peresaade, kus räägiti, kuidas ja miks häid ja paremaid juhtimisoskuseid ka kodus kasutada.

Väljavõte minu facebooki-postitusest (sest ma kirjutasin seal kõik ära ja ma olen mugav ja ma tahan, et see jääks kuhugi püsivamalt kui facebooki-seinale, et ma saaksin seda jälle vahepeal üle lugeda):

Kuulasin siin muudkui Vikerraadio peresaateid vahepeal ja kõik on muidugi väga inspireerivad (kui Sa pole veel kuulanud, siis kindlasti soovitan!), aga eriti kõnetas mind see osa (link siin), kus räägiti Tiit Kõnnussaarega, kuidas kasutada juhioskuseid koduses elus ja lapsevanemana.

Esiteks mõistsin ma, et tõesti, vahel need inimesed, kes on superhead ja avatud juhid, ei suuda neid tehnikaid kodusesse ellu üle tuua, sest lapsevanemana ja paarisuhtes juhivad neid hoopis teised mustrid - lapsepõlvemustrid. Ja see oli kuidagi nii selge ja mõistetav ja aktsepteeritav mõte! Et seda tuleb lihtsalt teadvustada ja hakata neid seoseid nägema ja hea juhi omadusi teadlikult kodusesse ellu üle tooma.

Teiseks sain aru, et ma võin kodus lapsevanemana olla päris autoritaarne juht, tehes kõike ise, sest nii on minu arvates õige, samas koormates iseend ja tekitades niimoodi endale ise ülekoormatust ja väsimust ja läbipõlemistunnet. Ja olles sellest nüüd jälle aru saanud, otsustasin hakata kodus teadlikumaks juhiks. Rääkisime juba lastega läbi ja teeme sellise kohustustetahvli, kuhu märgime, kuidas igaüks saab kodusesse ellu panustada koduseid töid tehes. Sest nad on mul siin juba täitsa võimekad ja tegelikult juba mõnda aega valmis natuke ka ise koduste toimetuste osas vastutust võtma. Ja see annab neile enesekindlust ja tunnet, et nad saavad hakkama ja ühtlasi vähendab minu ja abikaasa koormust. Sest tõesti - ma olen siin riielnud ja pahandanud, miks keegi enda järelt ei korista, samal ajal ikkagi ise kõike ära tehes. Ja samal ajal leides, et minu moodi on õiget moodi ja parem teengi ise.

Ühesõnaga, leidsin sellest saatest kuhjaga äratundmist ja mõistmist, et saaks paremini.Kuidas teie peres see kohustuste jagamine toimib? Millised juhid teie olete ja kas kasutate mõnd head juhtimispõhimõtet, mis kodus imelisi tulemusi annab? Palun jagage siis ometi!

Raba, väekad paigad, ehe saun ja Must Notsu ehk selle suve kleidikeste metsatripp Eesti keskele

Reedel saabusime oma sellesuviselt metsakleidikestetripilt tagasi ja nagu ikka, teen väikese ülevaate mis seal toimus. Juba praegu on jube tore lugeda eelmiste aastate trippide kohta, nii et ma jätkan traditsiooni, et hoida traditsiooni. Mulle ikka hirmsasti meeldivad need tripid! Selline mõnus olemine, uute kohtade avastamine, võimalikult tervislikult toitumine (sest ma pakin alati suurte kottidega toorainet kaasa ja motiveerin end niimoodi kokku võtma ja päristoitu tegema ja ei võta meelega kommi kaasa) ja õhtused koostegemised hämarduvas suvises uue koha öös. Ja eriti nüüd on selline mitu päeva koosolemine kuidagi tähendusrikas, sest suuremad lapsed on nii suured, et kodusolles käivad muudkui kuskil ratastega oma asju ajamas, sõpradega mängimas ega taha mitte enam nii väga minuga koos nunnutada nagu varem. Aga metsas, seal ei saa nad minu käest kuhugi põgeneda! Nii kaval! Ja ma teen sellest traditsiooni, nii et see kujuneb nende jaoks normaalsuseks, et ema neid aeg-ajalt metsa ära viib ja teistele ei näita! Naiss!

Leidsin meile majakese booking.comist ja majake oli täitsa tore - sellise pisikese metsatuka sees puidust saunamaja, kus kahjuks saun ei olnud valmis. See-eest tegi peremees meile sauna, mis asus natuke eemal. Pererahva maja oli läheduses, seega täitsa üksi keset metsa me ei olnud. Ehkki see oleks tore olnud, siis tegelikut ei olnud eriti vahet - majakeses olime ikka omaette ja ringi sõitsime ka niikuinii. Ja nemad kütsid meile sauna ja ühel päeval ka majakest. Nii et meie eest kanti hoolt. Lapsed said kogeda kuivkäimlarõõme - ikka need vanad head, mis minulgi lapsepõlves, et mis seal augus on ja kui sügav on ja kas ma võin auku kukkuda. Ja et miks selline imelik lõhn on kogu aeg. Kohe alguses sai selgeks, et selleks, et korgid välja ei läheks, tohib kasutada ühte pliidirauda korraga ja teekannu üldse mitte. Aga inimene harjub kõigega ja absoluutselt ei olnud probleeme toiduvalmistamisel ühe pliidirauaga. Planeerimise küsimus. Majakene oli väga nunnusti sisustatud ja meil oli isegi üks nari, mida võib kahtlemata pidada üheaegselt meie reisi üheks lemmikatraktsiooniks ja tülideallikaks. Ja niimoodi seal 20 ruutmeetri peal õppisime niimõndagi üksteise piiride kohta. Noh, kes õppis ja kes mitte. Või siis igal juhul kontrolliti piiride ulatust üsna mitu korda.

Hommikupudrutamine.

Sel korral võtsime oma koera ka kaasa, sest ta on meil juba kümnene ja tema puhul ilmneb juba vanadusemärke. Ja noh, tahaks temaga veel palju toredasti koos aega veeta. Sest ta on nii hea ja armas ja koostöövalmis ja tõesti, üks vaimustav koer. Ja eks ma püüan ka ühtlasi mõningaseid süümekaid lunastada, et ma siin selle lastekarja keskel olen võib olla tema vastu mõned eelnevad aastad olnud pisut tõredam kui ma oleksin tahtnud. Või ütleme nii - ma tahan, et meile jääksid ilusad viimased aastad. (Issand kui kurb ja õudne on seda kirjutada. Noh, samas realistlik. Aga ikkagi kuidagi liiga. Ma lõpetan.) Enne pole me koera kaasa saanud võtta, sest auto peale peavad mahtuma ju 3 last ja kõik meie asjad - toidud-värgid, aasta tagasi veel ka vanker, varustus rannariietest talvejopedeni ja nii edasi. Ja mul ei ole väikebuss. Aga kõik mahtus ära! Isegi see kogus toitu, millega oleks ühe väiksema riigi rahva ära toitnud. Tundub, et ma pean veel harjutama seda koguste arvestamist. Ühtlasi sain aru, et pakkimisel ja pakkimisel on vahe, sest tagasitulles tundus, et asju oli rohkem kui minnes.

Pakkisin meile kaasa palju joonistuspaberit ja joonistusvahendid, sest neid meil ikka kulub, ja mõned mängud. Enamasti olen kavalalt pakkinud kaasa selliseid mänge, mida me kodus eriti ei mängi just sel põhjusel, et kuskil metsas, mängudenäljas me oma avastamata mänge avastada saaksime. Aga kuna sel korral ostsin kaasa Musta Notsu kaardid, siis said hoopis need tripinaelaks. Ja lisaks ka mängukaardid kaisukatepiltidega, mille lapsed kunagi kingituseks said, millega mängisime linnade põletamist. Kui äge, et lapsed on päriselt nii suured, et me saame kaarte mängida!

Otsisin Pinterestist ka ideid, mida looduses ja looduses leiduvate materjalide abil meisterdada, aga reaalselt tegime ainult PVA-liimiga looduspilte. Aitäh, Gertrud, kes Sa selle idee andsid! Me pigem joonistasime ja jalutasime ja kahel päeval ka sõitsime ringi, nii et väga ei olnudki isu ega aega rohkem meisterdada. Muidu olid valikus veel ka looduslikest materjalidest unenäopüüdjad, puupulganukud, lillepärjad ja lillemandalaid, aga need paneme siis tallele!

Meie lähedal asus Väätsa raba, mis sai ilusa laudtee Eesti sajanda sünnipäeva puhul, mida mööda oli lust ja rõõm kõndida. Raja pikkus oli 3 kilomeetrit. Ma olin superkahtlev, mida teha koeraga. Võtta kaasa? Kas tal on seal mugav käia? Kas seal on inimesi, keda see võiks häirida? Aga kuna ma arvasin, et me niikuinii elu sees Kolmesega seda 3 km ära ei käi, siis läheme kõik koos, natuke kõnnime ja siis võime vabalt ümber keerata. Tegelikkuses kõndisime kõik koos nagu muuseas raja läbi. Ma pean siinkohal toetuse eest tänama raba väga head mustikatega varustatust, murakaid, rabajärvi, kuhu koer sai ujuma minemisega meid lõbustada ja lahedaid metsaradu punaste lindikestega, mis rajal hoidsid. Ma ausalt ei kujutanud ette, et see nii valutult kõik minna võiks. Ja kuna mul puudusid ootused, sain kohe selle eest preemia! Tavaliselt ma ikka sean olukordadele ootused ja siis pahandan, et need ei täitu. Eks ma tegelen selle kohaloleku-teemaga ikka vaikselt ka, aga tuleb ette, et kukun sinna mustrisse ja ärritun, et reaalsus ja ootused ei klapi.

Siin juhtus selline asi, et koer hüppas mingisse kitsasse mülkasse ja ma pidin ta sealt välja tõmbama. 

Ja tõmbasin välja sellise koera.

Ühel õhtul tegi peremees meile ehedat sauna ämbrite ja kopsikutega ja ilma elektrita! See oli see saun, mida me päev enne vaatama läksime, et "kas see meile linnainimestele ikka sobib". Ja selle kahe sekundi jooksul, mis me saunas sees viibisime, suutis koer sauna põranda oma õhtusööki täis oksendada. Õnneks oli saatus meile ukse taha labida jätnud ja nii ma seda saunaaknast välja kühveldasin seal. Onju tore lugu! Aga saun oli aus ja hästi mõnus. Kolmene nautis seda kõige rohkem oma roosas vannis. See pilt tuli nii lahe, minu meelest!

Saunamaja, kus päriselt oli saun

Kolmene. Naudib. 

Ja järgmisel päeval sõitsime Hiiemäele, mida perenaine soovitas külastada, kuna olevat selline väekas paik, kus soovid täituvad. Mul, vanal puukallistajal (nagu Martin hellitavalt (ma ise mõtlen nii) mind kutsuda armastab), pani see inff muidugi silmad särama ja neljapäevane plaan nägi ette Hiiemäe külastust ja sealt edasi Kirna mõisa külastust, kus lisaks heale energiale on ka kohvik. Rääkisime lastega vanadest traditsioonidest ja hiiemäe olemusest, ohverdasime Muhu leiba (only the best, eksole!), pähkleid ja kõrvitsaseemneid ja soovisime häid soove. Sidusime minu hugbagi paela (sest mul ei olnud ühtki muud paelalist kaasas!) ühe pihlaka külge ka, sest vaatasime, et kõik olid puude ümber lõngu ja paelu sidunud. Lugesin kohe guuglist, et see on selline tänukaunistus vist? Ka nagu ohverdus püha paigale tänutäheks soovide kuulamise ja väe andmise eest. Ja guugel ütles veel, et hiiemäele eelneval õhtul on paslik käia saunas, mida me täiesti kogemata olime teinud! See oli üks äge kogemus seal. Just see, et sain seda teha lastega ja nendele midagi esivanematetarkustest edasi anda. Kui me seal kulgesime, sadas samal ajal vihma ja paistis päike, mis andis kogu kogemusele sellist erilisust juurde. Viiene ainult ütles: "Lähme ära, siin on liiga sünge". Ja kui ma küsisin, et mida see sünge tähendab, siis ta vastas, et ei tea täpselt, aga sünge on. Eksole.

Hiiemäelt sõitsime edasi Kirna mõisa, sest ma olen sellest palju kuulnud ja tean, et seal toimub igasuguseid põnevaid üritusi ja kontserte ja et mõisapark on tuntud bioloogilisi rütme tasakaalustava toime poolest ja seal jalutades on hea end maandada ja hea energiaga laadida. Ja lapsed olid nõus tulema, sest ma lubasin neile kohvikut ja sealt kooki osta. Mõis ise on seest eriti ilus ja kohvik väga eheda ja mõnusa toiduga. Ja teenindus oli supersõbralik. Ma täiesti armusin sellesse mõisa ära ja unistasin seal elamisest. Küsisin lastelt ka, kas nad tahaksid seal elada, aga ma isegi ei mäleta, mida nad vastasid, sest ma ise olin nii elemendis lihtsalt. Pargis jooksid ja hüppasid kleidikesed jänese moel ringi, sõid jänesekapsast ja mina lihtsalt pildistasin kogu aeg. Sest valgus oli nii õige nagu ka see värviline lilleaed ja mõisa fassaad ja muidugi mu oma lapsed. Hästi armas väike park igasuguste soppidega ja pinkidega erinevate puude all ja nurgakestes. Lugesin nende kodulehelt, et tegelikult tulekski leida see õige pink, mis kutsub. Kuna mina seal rohkem üritasin oma lapsi veenda, et nad ei roniks puude otsa ega astuks peenardesse, siis ma oma pingi ledmisele keskenduda ei saanudki, aga üldine vaib oli väga mõnus. Ja lapsed istusid igal pool. Küllap nemad siis laadisid end nii nagu vaja. Ühispildi suutsin ka lastelt välja pressida, ehkki selleks ajaks olid nad kõik juba äraväsinud ja üks kurjem kui teine. Aga pilt tuli täitsa nagu päris.

Kirna mõisa kohviku üks tubadest. Prajasti käsil mõisakleidikestetants.

Kõik kleidid

Kokkuvõtteks võin öelda, et selline mõnus oma rütm tekkis meil seal kohe ja tegelikult oli mõnus sellise väikese pinna peal - asju oli vähe ja ruumi ka ja väga lihtne oli neid korras hoida. See minimalism on ikka üks tore asi. Õhtuti lugesime Leelo Tungla raamatut "Kristiina, see keskmine", mis oli selline tore tagasivaade nõukaaegsele lapsepõlvele, aga samas olid kõik olukorrad ja juhtumised ja suhtlemiserrorid sellised, mis on ka täna aktuaalsed ja lapsed (ja mina) said samastuda küll. Tõesti üks tore raamat. Minu peas jooksis pidevalt pilt minu lapsepõlvekoduks olnud üheksakordsest majast, selle hoovist ja sisekujundusest. Ja aeg-ajalt viskas Leelo sisse toredaid retromärksõnu nagu "plastikaatkott" ja "limonaad Fiesta". Väga armas lugemine. Ja lugesime kokku - nägime täpselt kümmet looma-lindu selle tripi jooksul: lehm, metskits, hobune, konn, kurg, koer, kass, sisalik, lammas ja mingi hall haigrulaadne lind. Ja viljapäid proovisime ka põllul. Ja sõime mustikaid, metsmaasikaid  ja murakaid. Ja korjasime metsalilli ja takjaid. Ja nägime pisikesi konnabeebisid. Ja mahajäetud talumaju. Ja kordatehtud talumaju. Ja mul on nii hea meel, et lapsed on juba nii suured, et nad päriselt pärast mäletavad ka seda kõike (vähemalt 2/3 neist)!

Leia pildilt kits!