Päris hea põhjus kirjutamiseks ehk veel üks aasta läind! Head aega 2017!

Vaatasin, et ma eelmisel aastal ei olegi mitte teinud aastakokkuvõtet! Kuidas nii! Sel aastal ma küll seda tegemata ei jäta! Ja siit ta tuleb.

Iseenesest on mul isegi hea meel, et ma eelmisel aastal selle tegemata jätsin, sest ma kartsin, et tuleb jälle samasugune postitus muidu. Noh, et inimesed on nii lahedad ja head ja kuidas ma neid niiväga armastan (appi, kui mõnus on kirjutada! Ma ju viimati kirjutasin augustis.). Sest just sellest ma tahangi jälle kirjutada. Sest ma jõuan selle tõdemuseni igal aastal. Igal. Aastal.

Seega ma teen selle siis kohe ära. Aitäh, inimesed! Kõik, kes te minu elust sel aastal läbi olete käinud, siia pidama jäänud ja kes te olete läbi aegade olnud ja sel aastal ka. Ma olen täheldanud (ja kuskilt lugenud, et keegi on täheldanud. aga kuna kõik on üks, siis kogu info on niikuinii kogu aeg olemas olnud ja me kõik lihtsalt aeg-ajalt täheldame igasuguseid erinevaid kilde sellest), et iga inimene, kellega ma kuidagi niimoodi kokku puutun, et see mingi jälje jätab, annab mulle nagu ühe pusletüki minu pildist. Sellest suurest minu elu pildist. Mõned tükid on suuremad ja mõned väiksemad, aga iga tükk on nii oluline. Sest selle abil ma saan jälle midagi enda kohta teada ja seeläbi natukene õnnelikumaks. Nii et aitäh!

See aasta näitas mulle eriti selgelt, kui keeruline võib olla tasakaalu leidmine emaksolemise ja oma asja ajamise ja kodu ja abikaasaksolemise ja üldse siis kõikide minu aspektide ja rollide vahel. No ikka väga raske! Igasuguseid huvitavaid mustreid koorus siin välja minust. Seda vihast ja kurja ja väsinud aspekti oli sel aastal kuidagi tihemini näha kui eelmisel, ma praegu tõden (aga võibolla on see sel aastal lihtsalt kohati intensiivsem). Muidugi vastukaaluks tuleb tõdeda ka seda, et tihemini oli näha ka sellist eriti eufoorilist ja superhäpit ja laineharjal kriiskavat aspekti. Seega omamoodi nagu tasakaal selles tasakaalutuses ka.

Ma olen siin ikka püüdnud hoiduda sellest hukkamõistust iseenda suunal ja olla enese suhtes kaastundlik ja mõistev. Sest ongi olnud üks põnev ja sündmusterohke aasta! Ja lastega olen ma ka alati äraleppinud ja selgitanud, miks minuga selliseid imelikke asju juhtub. Eks nad ikka püüavad mõista. Aga no ühel kolmeaastasel on võibolla ka keeruline igal hetkel endale loogiliselt seletada, miks ema jälle pahur on ja väikeste asjade peale pahandab. Pean ilmselt arvestama, et nende lapsukeste hingedes tekitatud arusaamatuste eest tuleb mul pärast mitmekordset lõivu maksta. Teismeeas või muudel raskematel ajaperioodidel. Aga noh - on nagu on. Ja kokkuvõttes ikka päris tore on! Elu. Ja lained. Ja üldse.

Ettevalmistused saalikeses. Kevad 2017.

Kahtlemata on siis 2017.aasta suursündmuseks see, et täiesti uskumatul kombel materialiseerus minu ammune unistus oma inspiratsioonipesast, kus nii suured kui väikesed saavad tegeleda Kundalini joogaga ja kus toimub igasuguseid muid lahedaid asju, mis panevad silmad ja südamed särama - kontserdid ja inspikaõhtud ja trummitöötoad ja pereüritused ja kuhjadeviisi tantsu ja laulu ja meditatsioone ja häid ja ilusaid inimesi. Ja seda kõike ongi mu aasta nüüd täis olnud! Ma ausõna olen iga päev tänulik. Et ma saan praegu sellist asja teha. Uskumatu. Elujõusaalis on mul igatpidi hea olla püsti ja pikali ja üksi ja inimestega ja öösel ja päeval. See on nagu selline oaas keset kõike. Aitäh kallis abikaasa ja kallid lapsed, et te lubate mind nii palju kodust välja saali ja üldse, et te olete mind siin väljakannatanud, kui ma seda kõike hallata olen püüdnud (muide, Seitsmene vahepeal arvas, et ma armastan saali rohkem kui oma lihaseid lapsi, sest ma kogu aeg tegelesin saaliasjadega, ostsin asju saalile ja olin kogu aeg saalis. Nüüd on ta kas aru saanud, et see päris nii ei ole või siis olukorraga leppinud.). Ühesõnaga, aitäh kõikvõimaliku toe ja olemasolemise eest, kallis perekond! Ja aitäh kõik inimesed, kes te olete mind toetanud, inspireerinud, mulle sisemiseks arenguks väljakutseid esitanud ja kes te olete tulnud saali igasuguseid asju tegema. Kui teid ei oleks, siis meid ei oleks. Teeme edasi, eks! Teeme suurelt ja loome koos ja inspireerime üksteist nagu jaksame!

See on siin kõik ainult üks murdosa kõigest vaimustavast. 

Seda õppisin ka sel aastal jälle, et kui ikka endale aega ei võta, noh, nagu päriselt endale, siis jääb energia seisma ja kõik kisub halliks ära. Aga no kus see siis õigel hetkel meelde tuleb. Ei tule ju alati. Või tuleb ja siis ikka lükkan seda ajavõtmist edasi. Siinkohal pean jälle joogat tänama, sest igapäevane jooga on olnud see, mis mind sellest sügisest läbi on vedanud. Niimoodi, et ma isegi imestan, kuidas see sügis nii normaalselt on mööda läinud. Ei olegi nii tohutult suuri tormi- ja pimeduse- ja hallikahjusid hinges. Jälle elasime üle! Another autumn bites the dust!

Üks armas etapp sai ka selle aastaga läbi - nimelt ajakiri Sensa, kes minu kolumnidele nii soojaks ja toetavaks koduks on olnud juba mitu aastat, tõmbab nüüd oma kaaned Eestis koomale või lausa kokku ja ilmub jaanuaris viimast korda. Muidugi on kurb, sest kirjutada oli tore. Ja jään äärmise soojusega hinges ja varvastes meenutama meie ühiseid vanniõhtuid (ajakirjaga siis. Mitte kogu Sensa tiimiga. Et oleks selge.). See oli ikka üks mõnus ajakiri. Aga no uksed sulguvad ja avanevad ja ju siis oli Sensa ukse sulgumise kord. Igal juhul aitäh, Sensa!

Ja mis siis uuel aastal saab?

Ma mõtlen, ma siis panen ka ühtlasi kirja, mida ma selle uue aastaga teha plaanin, eks.

1. Teadlik vanemlus. Sellega peaks rohkem tegelema, sellesse panustama. Iseendas siis eelkõige. Sest see aasta näitas, et ega see teooria niimoodi niisama inertsist külge ei jää ja rasketel hetkedel oleks supertore, kui vanade mustrite asemel ikka need uued ja paremad, teadlikumad kohe automaatselt käivituksid. Aga selleks peab neid ikka pidevalt ja järjekindlalt juurutama ja seda protsessi töös hoidma. Seega, elustan seda teadlikku lapsevanemat endas, loen ja kuulan ja mõtlen rohkem ja et see oleks lihtsam, kaasan teisi ka! Just täna tegin ära evendi teadliku lapsevanemluse õhtute kohta! Ehk et korra kuus teeme kohe sellise kohtumise, kus saame kokku ja jagame rõõme ja muresid ja loeme läbi häid raamatuid ja artikleid ja loome sellise suure ja mõnusa toetava ringi! Ma ise olen sellest juba sada aastat unistanud ja nüüd siis teeme ära, eks! Kui tahad ka rohkem teada ja kaasa lüüa, uuri siit.

2. Tants! Tegelikult oli 2017 juba oluliselt tantsulisem kui eelmised, aga siiski, ma tunnen, et minus on veel rohkem tantsu! Seega, 2018 toob ehk tantsu juurde! Lisaks aafrika tantsule, mis on superlahe, tahaks mingit sellist mõnusat kaasaegset freestyle-värki (ma ei tea, kas sellel on mingi nimi veel? tahaks tantsida! ükskõik mis nime all!) ka proovida. Tantsu on mul sees küll, aga vahel tundub, et keha pole selleks kõigeks veel nii valmis ja vajab natuke järeleaitamist. Sellest ka siis soov tunde võtta.

3. Laul ja muusika. Sellega on samamoodi nagu tantsuga - hakkab tulema! Ma lasen ära parandada oma katkise kitarrikeele, harjutan ukulelet veel rohkem ja laulu ka! Tahaks vähemalt jõulude ajal vähemalt ühe laulu vähemalt ühe instrumendi saatel ära esitada! Täitsa selge eesmärk ju! Kusjuures juba aasta-kaks tagasi oli mul selline suur soov, et jõulude ajal tuleme isa ja õega muusikakapist välja ja esitame midagi koos. Aga ju siis ei olnud õige aeg, eks. Proovime siis sel aastal, äkki nüüd on!

4. Joogasuunad sel aastal: beebiootajad ja värsked emad. Nagu tellitult algas detsembris kursus, mille kestel saan jaanipäevaks täpsemalt teada, kuidas toetada beebiootajaid, sünnitajaid ja juba sünnitanud emasid-peresid-beebisid! Ehk, ma õpin sel aastal joogalikuks sünnitoetajaks ehk jooga-doulaks ning beebiootajate ja värskelt sünnitanute joogaõpetajaks! Te ei kujuta ette, kuidas see teema mind kutsub ja igatpidi tõmbab juba aastaid ja nüüd ma saangi sellega niimoodi sügavamalt tegeleda (no selle teiste inimeste beebide ja rasedusega, enda omadega olen juba tegelenud küll, jah)! Võite nüüd vabalt rasedaks jääda ja üsna peatselt mind endaga sünnitama kutsuda! Või kui sünnitama ei taha kutsuda (no ma mõistan, põhimõtteliselt), siis tulen niisama teed jooma ja kuulama ja vestlema ja arutlema ja joogaharjutusi õpetama!

5. Olen naine. No tegelikult olin möödunud aastal ka, jah. Aga see teema on superpõnev - just see, kuidas seda naiselikkust siis igast erinevast küljest vaadata (joogalikust ja mittejoogalikust ja arhetüüpe silmas pidades ja mitte ja meeste vaatenurgast ja ravitsejate vaatenurgast ja energeetilisest vaatenurgast ja mitte jne jne) ja mõista ja mis see siis minu jaoks täpsemalt on ja kuidas olla õnnelik naine, hoida end, suhet ja lapsi ja teisi ka õnnelikena, voolata ja inspireerida ja luua ja tasakaalus olla. Sellega tegelen raudselt edasi. Sest see, mida siiani olen õppinud ja teada saanud ja katsetanud, on end ikka päris kenasti õigustanud! Ja ma pean ütlema, väga raske oleks seda kõike mõista, kui minu ümber poleks nii palju nii imelisi naisi! Just teiega arutledes, tantsides ja naerdes see kõik selgemaks saabki ju!

Ühtlasi sain teada, et minust ei olegi viimasel ajal ühtki pilti tehtud, 

kus ma oleks ilma lasteta ja joogata peal. Note to self.

6. Unistan ja teostan unistusi. Täiesti möödapääsmatu punkt. Sest, kujutage ette, ausalt, kui ikka südamest unistada, siis hakkab igasuguseid imelikke asju juhtuma. Seega ma kavatsen unistamise ja visualiseerimisega jätkata ja vaadata, mis edasi saab! Aa, ja siit üks hea mõte, mida ma kuulsin Erkilt, kui ta meile muinasjutte jutustamas käis (kes kuulis seda kelleltki kolmandalt) - kirjuta üles kõik asjad, tunded, värvid, inimesed, aspektid, taimed, no kõik asjad, mis Sind inspireerivad ja teevad tuju heaks ja hakka end nendega ümbritsema. Siis Sa lood enda ümber inspireerivat keskkonda, mis lõpuks võtab Su elu üle ja kõik Su ümber ongi üks suur ja ilus voolav loovus ja ilu, mis lõputult igiinspireerib. Parim mõte vist sel aastal. No üks parimaist küll.

7. Lisatud punkt! Jaanuariväljakutse - kirjutan siia iga päev! Mõtlesin siin, et nii kahju, et ma end üldse kokku ei võta ja kirjutan siia mingi kaks korda aastas ainult. Nii tore on vahel vanu postitusi lugeda ja igasuguseid asju meenutada. Aga selleks peab ju postitusi tegema, et oleks hiljem midagi lugeda vist, eks. Seega, et end väljapääsmatusse olukorda lükata, annan lubaduse kirjutada jaanuaris siia iga päev (vau, niimoodi kuulutasingi välja nüüd)! Wait for it!


Mul rohkem ei tule. Õnneks saan ma siia punkte jooksvalt lisada, kui peaks vaja minema. Ja vähemalt nüüd on mul olemas referents, mille juurde järgmise aasta lõpus tagasi tulla ja mille alusel aru anda. Superpõnev, iseenesest, sest näiteks eelmise aasta lõpus ei oleks ma küll kuidagi osanud ettekujutada, et ma kirjutan siin aastakokkuvõttes näiteks Elujõusaalist. Seega niipõnev, millest ma siin 2018 detsembris kirjutan. Jumaltänatud, et keegi blogid välja mõtles. Aitäh nendele inimestele ka!

Musid ja uuel aastal näeme! Võibolla!