Wednesday, November 30, 2016

Kultuurikleidikeste talvine reis Tartusse puumajade, ERMi ja varjuteatriga

Kuna ma juhtusin ühel päeval lugema Karlova Teatri etenduse "Tähelaps" kohta ja see kuidagi kõnetas mind eriliselt (ühtlasi tundsin otsekohe ära oma võimaluse Tartusse minna), võtsime plaani ühe Tartutripi. Eriti kuna Karlova Teatri rahvas oli eriti vastutulelik ja lubas meid ühele etendusele, mida reklaamis polnud, sest ma nii ilusasti küsisin, kas neil päevaseid etendusi ei oleks ühtedele kaugemast linnast pärit kleidikestele pakkuda. Ja sellest päevast peale hakkaski Tartuplaan end ise koostama.

Kuna Tartusse tuleb ikkagi hea mitu tundi sõita ja Tartu on üks ütlemata tore koht, mõtlesin, et võibolla - miks mitte, peaks sinna siis juba kaheks päevaks minema. Siis saaks nagu vahepeal tagumikke ja jalgu ka puhata ja muidu Tartut nautida. Plaanile lisandus külastus Eesti Rahva Muuseumisse, kuna inimesed kirjutavad sellest juba pikemat aega nii ilusaid ja kutsuvaid lugusid ja arvustusi ja mina juba ammu ei jõudnud ära oodata, millal ma oma lapsed kõik sinna viia saan. Siis elab siin veel mõningaid abikaasa sugulasi, kelle me lõunale kutsusime ja airbnb pakkus meile ühe eriti nunnu ajutise kodu Karlovas. Mida siin enam mõelda ju.

Kolme väiksemat sorti lapsega pikem autosõit ei kõla võibolla kõigile kutsuvalt, aga kogenud ema teab, et kui sättida sõit uneajale, võib sellest kahtlasest olukorrast täiesti puhtalt välja tulla! Igal juhul puhtamalt kui uneajavälisel ajal sõites. Meil läks nii õnnelikult, et nii sinna- kui tagasisõites magas mu lastest 2/3 terve tee ja 1/3 oli küll väsinud, kuid ei väljendanud seda kõige häälekamalt. Püüdsin teda rõõmustada küpsiste ja jõululauludega ja tema kooris mulle vastutasuks mandariine.


Võtsime (ma isegi ei tea, miks ma meie vormis seda planeerimiseosa kirjutan. Tegelikult ma väga kellegagi seda ei arutanud) plaani alustada sõitu kell 12 päeval, et oleks enamvähem uneaja kanti aeg ja et me jõuaksime Tartusse piisavalt normaalsel ajal, et jõuda 19.00 suletavas ERMis ikka kaa natukene olla. Võibolla isegi enne sööma minna? Reaalsus kattub harva plaanituga, seega istusime autosse lõpuks kell 13.45 ja jõudsime oma ajutisse Tartu koju kell 16.30. Sööma me enam ju ei jõudnud ja paar poolikut banaani hiljem saime Tartu tipptunniliiklust nautides muuseumi sõita. Seal saime hängida kuskil poolteist tundi või nii. Kindlasti oleks vaatamist jätkunud kõvasti kauemaks, aga tegelikult selliseks õhtuseks (harivaks!) meelelahutuseks pika autosõidu järel oli see paras aeg.

Meie eriti idülliline ajutine Tartukodu

Muuseumist olime täiesti sillas! Seal võis põhimõtteliselt ju kõike näppida, igal pool ronida, mööda onne ja labürinte kolada ja ringi joosta. Iga nurga taga oli midagi lahedat katsuda ja vaadata ja teada saada. Muidugi ei jõudnud me selle ajaga kogu rahva ajalugu läbi töötada, aga suurepäraseks esmaseks sissejuhatuseks väikestele eesti tüdrukutele oli see kindlasti. Ma olen täiesti kindel, et nad tahavad sinna tagasi minna ja asja edasi uurida. Nagu minagi.



Üheks hitiks oli seal raudselt nutivoodi, mis salvestas seal kuidagi voodi peal olevaid inimesi ja pärast sai kõrvalt vaadata, et mida me seal tegime. Ja nii sadaviiskend korda järjest. Ja tegelikult oli see nii paeluv, et ma oleks vabalt sada korda veel võinud proovida. Aga kuna ma olin ikkagi see täiskasvanu seal, siis tuli ju öelda klassikalised sõnad: "Lähme edasi ja vaatame, mis siin veel on" (aga pärast läksime ikka veel korra tagasi).



Siis seal sai ise tossu teha ja vaibamuusikat. Ja meil kodus tahvelarvutit ei ole, seega olid meie neiud eriliselt vaimustuses sealsetest puutetundlikest ekraanidest, kus sai ise asju vajutada ja sõrmega pilte kerida ja igast muud moodsat värki teha. Ja siis sai kell 18.45 ja me lahkusime majast 18.58. Aga igati väärt poolteisttund oli!



Klaasist põrand! Päris õudne!


Hommikul tõusime oma eriti armsas kodukeses üles, pudrutasime, pakkisime ja lahkusime varjuteatrisse! Varjuteatrietendus "Tähelaps" toimus Karlova Teatris ja oli tõesti väga lahedalt tehtud! Ma ei tea, ma vist ei olegi kunagi varjuteatrit näinud niimoodi. Kuuene ja Neljane olid lummatud, Kahene keeldus lavale vaatamast ja veetis etenduse nägupidi minu õlas (mis tuletas mulle meelde Kuuest, kelle ma samas vanuses kinno Suurt Maalritööd vaatama viisin, mis läks umbestäpselt samamoodi. Ikkagi õed.). Muinasjutt oli õpetlik (ehkki kohati päris sünge oma kerjusesõimu, peksu ja tapmisejutuga) ja kõik lõppes, nagu ikka, ilusti. Headus ja südamlikkus võitis. Nii ta on.


Meie ajutine kodutänav


Harilik Karlova teatri tualetilinnuke

Edasi ootas meid lõuna Aparaadis Ingi ja poistega, kus ma pidin sööma neli päevapraadi (ja ma ei jaksanud!), sest lastel oli mingi kastmeblokk. Aga kuna vestlus oli huvitav ja aus, siis ma ei võtnud seda kuigi traagiliselt ja andsin endast parima. Ja kuna Ingi oli äärmiselt ettenägelikult reserveerinud meile laua mängunurga kõrval, ei pidanudki ma muu kui vestlemise ja söömisega tegelema. Täiesti imeline.

Oleksin väga tahtnud veel minna lastele Tartu Raekoja platsi kuuske ja jõuluväljakut näitama, aga kell ei lubanud. Uneaeg ja pime aeg pressisid vaikselt peale. Nii ta nägemata jäigi. Sellest sündis aga tagasiteel plaan minna ühel päeval Kuuese ja Neljasega rongiga (sest siis ma saaksin neile lugeda ja muid asju teha, mida autoroolis on keeruline teha) Tartusse ja tagasi ja siis kõik kuused ja jõed ja muud asjad üle vaadata. Kõlab küll hästi, aga arvestades, kuidas see aeg meil siin lendab, võib see vabalt juhtuda ka järgmiste jõulude paiku. Igal juhul jäime me oma Tartutripiga väga rahule ja nüüd kõik magavad siin ja näevad tõenäoliselt päkapikke unes, sest täna öösel peaksid nad lõpuks oma kingitustega meile jõudma. Mulle tundub, et nad juba käisid.

No comments:

Post a Comment