Sinine esmaspäev ja mööduvad jänesed (15.)

Viiene tegi pilti. Koduelust. Päris tabav. Mul on sall, sest mu kurguvalu tuleb ja läheb ja kõik on ikka veel siin.

Täna siis pidi olema see esmaspäev, mis on kõige masendavam esmaspäev aasta jooksul üldse, kuulsin ja lugesin. Ma ei tea, minu meelest oli selline keskpärane esmaspäev. Esmaspäevad on minu jaoks sellised, et ma muudkui jooksen ja rahmeldan ja üritan aega kinni püüda ja kunagi ei saa. Kõige rohkem aega võtavad nädalaalguse töötoimetused - tunniplaanid, üritused ja muud jooksvad küsimused, aga ka laste viimine sinna-tänna ja toomine sealt ja teisest kohast ja siis õhtuse tunni ettevalmistamine ja läbiviimine kah takkaotsa. Meil on lastega kokkulepe, et ma olen hea meelega nendega esmaspäeviti kodus, kui nad lasevad mul tööd ja oma vajalikke nädalaalguseasju teha. No mul on tunne, et see hakkab neile peale mõnda kuud kohale jõudma. Paar korda ikka tuleb hommiku jooksul seda kokkulepet kurbade silmadega meelde tuletada ja märkida, et ma ikka väga tahaks, et see kokkulepe pikeneks automaatselt igal esmaspäeval järgmiseni. Ja siis nad mõistavad. Kusjuures palju paremini siis, kui ma seda just niimoodi rahulikult ja kurbade silmadega teen. Ausalt ja inimlikult. Nagu ma ise tahaks, et keegi mulle teeks. Mulle hakkab ikka aina enam kohale jõudma jälle, et tegelikult ei ole teadlik vanemlus mingi imeasi või suur tarkustekomplekt, mida peaks aastaid omandama. See on tegelikult superlihtne ja -loogiline. Nagu vanasõna: " Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks." või "Kõik tuleb ringiga tagasi" või "Mida külvad, seda lõikad" või "Nagu küla koerale, nõnda koer külale"(oli ikka niipidi või?). No selles mõttes, et ole inimlik, noh. Oma lastega suhtlemisel. Nagu Sa oled teiste inimestega. Onju lihtne? Teoorias. See on lihtne teoorias. Aga teooria on ka ju pool võitu juba. Või natuke vähem.

Sest praktikas tuleb muidugi mängu kogu see kräpp, mis siis üles tõuseb, kui mõte ja meeled tööle hakkavad ja selle sisetunde ja südamesoojuse ja armastusevärgi kuhugi keldrisse eest ära lükkavad. Ehk siis kõik need vanad mustrid ja väsimus ja kahtlused ja hirmud ja teiste arvamused ja kogu see suur hinnanguteosakond - see tuleb üles. Ja segab kõige niimoodi lihtsa ja loogilisena tajumist.

Aga siis lähed lihtsalt korra aknast välja vaatama ja jänes jookseb  mööda. Täiesti ehtne jänes metsast. Ja siis on selline tunne, et see jänes raudselt jooksis mööda, et öelda niimoodi pooleldi reggae-stiilis: "It´s all gonna be alright".

Ja see jänes tuletas mulle praegu meelde seda, kuidas ükspäev ühe kõrvaltänava kuke kiremine tuletas mulle meelde seda, et ma ikkagi vist elan maal! Kui sulnis!

Tervitan jänest ja kukke!