Päris hea põhjus kirjutamiseks ehk veel üks aasta läind! Head aega 2017!

Vaatasin, et ma eelmisel aastal ei olegi mitte teinud aastakokkuvõtet! Kuidas nii! Sel aastal ma küll seda tegemata ei jäta! Ja siit ta tuleb.

Iseenesest on mul isegi hea meel, et ma eelmisel aastal selle tegemata jätsin, sest ma kartsin, et tuleb jälle samasugune postitus muidu. Noh, et inimesed on nii lahedad ja head ja kuidas ma neid niiväga armastan (appi, kui mõnus on kirjutada! Ma ju viimati kirjutasin augustis.). Sest just sellest ma tahangi jälle kirjutada. Sest ma jõuan selle tõdemuseni igal aastal. Igal. Aastal.

Seega ma teen selle siis kohe ära. Aitäh, inimesed! Kõik, kes te minu elust sel aastal läbi olete käinud, siia pidama jäänud ja kes te olete läbi aegade olnud ja sel aastal ka. Ma olen täheldanud (ja kuskilt lugenud, et keegi on täheldanud. aga kuna kõik on üks, siis kogu info on niikuinii kogu aeg olemas olnud ja me kõik lihtsalt aeg-ajalt täheldame igasuguseid erinevaid kilde sellest), et iga inimene, kellega ma kuidagi niimoodi kokku puutun, et see mingi jälje jätab, annab mulle nagu ühe pusletüki minu pildist. Sellest suurest minu elu pildist. Mõned tükid on suuremad ja mõned väiksemad, aga iga tükk on nii oluline. Sest selle abil ma saan jälle midagi enda kohta teada ja seeläbi natukene õnnelikumaks. Nii et aitäh!

See aasta näitas mulle eriti selgelt, kui keeruline võib olla tasakaalu leidmine emaksolemise ja oma asja ajamise ja kodu ja abikaasaksolemise ja üldse siis kõikide minu aspektide ja rollide vahel. No ikka väga raske! Igasuguseid huvitavaid mustreid koorus siin välja minust. Seda vihast ja kurja ja väsinud aspekti oli sel aastal kuidagi tihemini näha kui eelmisel, ma praegu tõden (aga võibolla on see sel aastal lihtsalt kohati intensiivsem). Muidugi vastukaaluks tuleb tõdeda ka seda, et tihemini oli näha ka sellist eriti eufoorilist ja superhäpit ja laineharjal kriiskavat aspekti. Seega omamoodi nagu tasakaal selles tasakaalutuses ka.

Ma olen siin ikka püüdnud hoiduda sellest hukkamõistust iseenda suunal ja olla enese suhtes kaastundlik ja mõistev. Sest ongi olnud üks põnev ja sündmusterohke aasta! Ja lastega olen ma ka alati äraleppinud ja selgitanud, miks minuga selliseid imelikke asju juhtub. Eks nad ikka püüavad mõista. Aga no ühel kolmeaastasel on võibolla ka keeruline igal hetkel endale loogiliselt seletada, miks ema jälle pahur on ja väikeste asjade peale pahandab. Pean ilmselt arvestama, et nende lapsukeste hingedes tekitatud arusaamatuste eest tuleb mul pärast mitmekordset lõivu maksta. Teismeeas või muudel raskematel ajaperioodidel. Aga noh - on nagu on. Ja kokkuvõttes ikka päris tore on! Elu. Ja lained. Ja üldse.

Ettevalmistused saalikeses. Kevad 2017.

Kahtlemata on siis 2017.aasta suursündmuseks see, et täiesti uskumatul kombel materialiseerus minu ammune unistus oma inspiratsioonipesast, kus nii suured kui väikesed saavad tegeleda Kundalini joogaga ja kus toimub igasuguseid muid lahedaid asju, mis panevad silmad ja südamed särama - kontserdid ja inspikaõhtud ja trummitöötoad ja pereüritused ja kuhjadeviisi tantsu ja laulu ja meditatsioone ja häid ja ilusaid inimesi. Ja seda kõike ongi mu aasta nüüd täis olnud! Ma ausõna olen iga päev tänulik. Et ma saan praegu sellist asja teha. Uskumatu. Elujõusaalis on mul igatpidi hea olla püsti ja pikali ja üksi ja inimestega ja öösel ja päeval. See on nagu selline oaas keset kõike. Aitäh kallis abikaasa ja kallid lapsed, et te lubate mind nii palju kodust välja saali ja üldse, et te olete mind siin väljakannatanud, kui ma seda kõike hallata olen püüdnud (muide, Seitsmene vahepeal arvas, et ma armastan saali rohkem kui oma lihaseid lapsi, sest ma kogu aeg tegelesin saaliasjadega, ostsin asju saalile ja olin kogu aeg saalis. Nüüd on ta kas aru saanud, et see päris nii ei ole või siis olukorraga leppinud.). Ühesõnaga, aitäh kõikvõimaliku toe ja olemasolemise eest, kallis perekond! Ja aitäh kõik inimesed, kes te olete mind toetanud, inspireerinud, mulle sisemiseks arenguks väljakutseid esitanud ja kes te olete tulnud saali igasuguseid asju tegema. Kui teid ei oleks, siis meid ei oleks. Teeme edasi, eks! Teeme suurelt ja loome koos ja inspireerime üksteist nagu jaksame!

See on siin kõik ainult üks murdosa kõigest vaimustavast. 

Seda õppisin ka sel aastal jälle, et kui ikka endale aega ei võta, noh, nagu päriselt endale, siis jääb energia seisma ja kõik kisub halliks ära. Aga no kus see siis õigel hetkel meelde tuleb. Ei tule ju alati. Või tuleb ja siis ikka lükkan seda ajavõtmist edasi. Siinkohal pean jälle joogat tänama, sest igapäevane jooga on olnud see, mis mind sellest sügisest läbi on vedanud. Niimoodi, et ma isegi imestan, kuidas see sügis nii normaalselt on mööda läinud. Ei olegi nii tohutult suuri tormi- ja pimeduse- ja hallikahjusid hinges. Jälle elasime üle! Another autumn bites the dust!

Üks armas etapp sai ka selle aastaga läbi - nimelt ajakiri Sensa, kes minu kolumnidele nii soojaks ja toetavaks koduks on olnud juba mitu aastat, tõmbab nüüd oma kaaned Eestis koomale või lausa kokku ja ilmub jaanuaris viimast korda. Muidugi on kurb, sest kirjutada oli tore. Ja jään äärmise soojusega hinges ja varvastes meenutama meie ühiseid vanniõhtuid (ajakirjaga siis. Mitte kogu Sensa tiimiga. Et oleks selge.). See oli ikka üks mõnus ajakiri. Aga no uksed sulguvad ja avanevad ja ju siis oli Sensa ukse sulgumise kord. Igal juhul aitäh, Sensa!

Ja mis siis uuel aastal saab?

Ma mõtlen, ma siis panen ka ühtlasi kirja, mida ma selle uue aastaga teha plaanin, eks.

1. Teadlik vanemlus. Sellega peaks rohkem tegelema, sellesse panustama. Iseendas siis eelkõige. Sest see aasta näitas, et ega see teooria niimoodi niisama inertsist külge ei jää ja rasketel hetkedel oleks supertore, kui vanade mustrite asemel ikka need uued ja paremad, teadlikumad kohe automaatselt käivituksid. Aga selleks peab neid ikka pidevalt ja järjekindlalt juurutama ja seda protsessi töös hoidma. Seega, elustan seda teadlikku lapsevanemat endas, loen ja kuulan ja mõtlen rohkem ja et see oleks lihtsam, kaasan teisi ka! Just täna tegin ära evendi teadliku lapsevanemluse õhtute kohta! Ehk et korra kuus teeme kohe sellise kohtumise, kus saame kokku ja jagame rõõme ja muresid ja loeme läbi häid raamatuid ja artikleid ja loome sellise suure ja mõnusa toetava ringi! Ma ise olen sellest juba sada aastat unistanud ja nüüd siis teeme ära, eks! Kui tahad ka rohkem teada ja kaasa lüüa, uuri siit.

2. Tants! Tegelikult oli 2017 juba oluliselt tantsulisem kui eelmised, aga siiski, ma tunnen, et minus on veel rohkem tantsu! Seega, 2018 toob ehk tantsu juurde! Lisaks aafrika tantsule, mis on superlahe, tahaks mingit sellist mõnusat kaasaegset freestyle-värki (ma ei tea, kas sellel on mingi nimi veel? tahaks tantsida! ükskõik mis nime all!) ka proovida. Tantsu on mul sees küll, aga vahel tundub, et keha pole selleks kõigeks veel nii valmis ja vajab natuke järeleaitamist. Sellest ka siis soov tunde võtta.

3. Laul ja muusika. Sellega on samamoodi nagu tantsuga - hakkab tulema! Ma lasen ära parandada oma katkise kitarrikeele, harjutan ukulelet veel rohkem ja laulu ka! Tahaks vähemalt jõulude ajal vähemalt ühe laulu vähemalt ühe instrumendi saatel ära esitada! Täitsa selge eesmärk ju! Kusjuures juba aasta-kaks tagasi oli mul selline suur soov, et jõulude ajal tuleme isa ja õega muusikakapist välja ja esitame midagi koos. Aga ju siis ei olnud õige aeg, eks. Proovime siis sel aastal, äkki nüüd on!

4. Joogasuunad sel aastal: beebiootajad ja värsked emad. Nagu tellitult algas detsembris kursus, mille kestel saan jaanipäevaks täpsemalt teada, kuidas toetada beebiootajaid, sünnitajaid ja juba sünnitanud emasid-peresid-beebisid! Ehk, ma õpin sel aastal joogalikuks sünnitoetajaks ehk jooga-doulaks ning beebiootajate ja värskelt sünnitanute joogaõpetajaks! Te ei kujuta ette, kuidas see teema mind kutsub ja igatpidi tõmbab juba aastaid ja nüüd ma saangi sellega niimoodi sügavamalt tegeleda (no selle teiste inimeste beebide ja rasedusega, enda omadega olen juba tegelenud küll, jah)! Võite nüüd vabalt rasedaks jääda ja üsna peatselt mind endaga sünnitama kutsuda! Või kui sünnitama ei taha kutsuda (no ma mõistan, põhimõtteliselt), siis tulen niisama teed jooma ja kuulama ja vestlema ja arutlema ja joogaharjutusi õpetama!

5. Olen naine. No tegelikult olin möödunud aastal ka, jah. Aga see teema on superpõnev - just see, kuidas seda naiselikkust siis igast erinevast küljest vaadata (joogalikust ja mittejoogalikust ja arhetüüpe silmas pidades ja mitte ja meeste vaatenurgast ja ravitsejate vaatenurgast ja energeetilisest vaatenurgast ja mitte jne jne) ja mõista ja mis see siis minu jaoks täpsemalt on ja kuidas olla õnnelik naine, hoida end, suhet ja lapsi ja teisi ka õnnelikena, voolata ja inspireerida ja luua ja tasakaalus olla. Sellega tegelen raudselt edasi. Sest see, mida siiani olen õppinud ja teada saanud ja katsetanud, on end ikka päris kenasti õigustanud! Ja ma pean ütlema, väga raske oleks seda kõike mõista, kui minu ümber poleks nii palju nii imelisi naisi! Just teiega arutledes, tantsides ja naerdes see kõik selgemaks saabki ju!

Ühtlasi sain teada, et minust ei olegi viimasel ajal ühtki pilti tehtud, 

kus ma oleks ilma lasteta ja joogata peal. Note to self.

6. Unistan ja teostan unistusi. Täiesti möödapääsmatu punkt. Sest, kujutage ette, ausalt, kui ikka südamest unistada, siis hakkab igasuguseid imelikke asju juhtuma. Seega ma kavatsen unistamise ja visualiseerimisega jätkata ja vaadata, mis edasi saab! Aa, ja siit üks hea mõte, mida ma kuulsin Erkilt, kui ta meile muinasjutte jutustamas käis (kes kuulis seda kelleltki kolmandalt) - kirjuta üles kõik asjad, tunded, värvid, inimesed, aspektid, taimed, no kõik asjad, mis Sind inspireerivad ja teevad tuju heaks ja hakka end nendega ümbritsema. Siis Sa lood enda ümber inspireerivat keskkonda, mis lõpuks võtab Su elu üle ja kõik Su ümber ongi üks suur ja ilus voolav loovus ja ilu, mis lõputult igiinspireerib. Parim mõte vist sel aastal. No üks parimaist küll.

7. Lisatud punkt! Jaanuariväljakutse - kirjutan siia iga päev! Mõtlesin siin, et nii kahju, et ma end üldse kokku ei võta ja kirjutan siia mingi kaks korda aastas ainult. Nii tore on vahel vanu postitusi lugeda ja igasuguseid asju meenutada. Aga selleks peab ju postitusi tegema, et oleks hiljem midagi lugeda vist, eks. Seega, et end väljapääsmatusse olukorda lükata, annan lubaduse kirjutada jaanuaris siia iga päev (vau, niimoodi kuulutasingi välja nüüd)! Wait for it!


Mul rohkem ei tule. Õnneks saan ma siia punkte jooksvalt lisada, kui peaks vaja minema. Ja vähemalt nüüd on mul olemas referents, mille juurde järgmise aasta lõpus tagasi tulla ja mille alusel aru anda. Superpõnev, iseenesest, sest näiteks eelmise aasta lõpus ei oleks ma küll kuidagi osanud ettekujutada, et ma kirjutan siin aastakokkuvõttes näiteks Elujõusaalist. Seega niipõnev, millest ma siin 2018 detsembris kirjutan. Jumaltänatud, et keegi blogid välja mõtles. Aitäh nendele inimestele ka!

Musid ja uuel aastal näeme! Võibolla!

Kuidas me nüüd unenägusid püüame

Ma olen niiii ammu juba unistanud unenäopüüdjate meisterdamisest ja ma olen alati arvanud, et ma pean selleks mingi koolituse läbima. Päris imelik, tavaliselt ma ikka lähen guugeldan ja proovin kõike ise teha. No ja siis ma saingi aru, et miks ma ometi ei lähe guuglisse vaatama, kuidas neid unenäopüüdjaid siis tehakse. Ja kuna ma lastele olin ka selle idee välja käinud (vahel ma mõtlen kõva häälega ja see saab mulle saatuslikuks. Aga seekord mulle saatus meeldis), siis läksin ja otsisin guuglist "how to make dream catchers with kids" ja nii ta läks. Ja kuna meil on siin koduekstra, saime sealt sulgi ja mingit lahedat paksu traati, mis sai unenäopüüdja raamiks. Kuigi me olime eelnevalt paju käest oksi laenanud. Nendega proovime kindlasti ka, sest tegelikult mulle meeldib selline maalähedane stiil küll kaa väga. Lapsed jällegi rõõmustasid värviliste sulgede üle. Ja niimoodi traadist, lõngast ja sulgedest me endale unenäopüüdjad saimegi. Paar puidust pärlit laenasime ehtekarbist ka. Aga nii lihtne oli! Ma ei tea, miks ma arvasin, et see on midagi hirmus keerulist. Muidugi saab ka keeruliselt teha, jah. Aga ma olen juba nende meie omadega väga rahul! Ma ei tea, kust ja miks see unenäopüüdjavaimustus nüüd järsku tuli. Aga ju siis oli vaja, eks.

Mis on unenöopüüdjad? Unenäopüüdjaid hakkasid kõigepealt valmistama indiaanlased. Nad riputasid neid laste hällide ja voodite kohale, et kaitsta lapsi halbade unenägude ja kurjade hingede eest. See võrk seal on nagu sümboolne ämbrlikuvõrk ja see peaks siis püüdma kinni kõik halvad unenäod. Halvad unenäod jäävad võrku kinni ja esimesed hommikused päikesekiired küpsetavad nad ära. Head unenäod aga pääsevad võrgust läbi ja hõljuvad mööda sulgi ja pärleid alla laste juurde. Selline kaunis legend! Mõnede uskumuste kohaselt pidavat see ka niisama halba energiat võrgutama ja head kiirgama ja võimendama. Sobib meile! Pealegi, iga unenäopüüdjavalmistaja punub sinna oma soove ja energiat sisse ja see annab juba omakorda püüdjale sellise jõu ja väe. Nii et soovitame ka neid imelisi kaunistusi meisterdama hakata! Ja näidake meile ka siis!

Vahepeal oli suvi! Ja nüüd on juba näha märke uuest ja värskest sügisest!

Tõesti! Ja väga tore suvi oli! Ma tean küll, ametlikult on praegu ka veel, aga mul on suhteliselt keeruline olla suvelainel, sest ma olen juba sügiselainel! Lapsed läksid juba sellest nädalast lasteaeda proovima, mina annan sellest nädalast juba sügishooaja joogatunde (tule kaa, ometi!) ja rahmeldan saalis, sest pühapäeval on avamispidu. Ja mõni kardin ootab poes ja mõni pilt ootab, et teda raami pandaks. Aga see kõik muidugi on märk sellest, et tõesti, ma tegelen selliste pisikeste asjadega. Mis tähendab, et vist saab valmis? Juba peaaegu? Kas tõesti?

Jaa see viimane ja ühtlasi esimene lõik ilmestab minu elu praegu. Ükskõik, millise mõttega lause algab, lõpuks jõuab ta ikka omadega saalini. Aga see on vist normaalne. Mul on selline tunne, et see neljas beebi siis nüüd kohe sünnib selle avapeoga ja otseloomulikult on siis see beebi ainus asi, millest ma mõelda suudan (ja siis peale sündi me harjume teineteisega ja siis hakkab kõik kaunilt juba ise voolama. Ma loodan.). Aga ma vahepeal proovin siis. Näiteks suvele mõelda.

Suvi. Jaa. Käisime küll natukene puhkamas ka ikka. Taas korraks armsas Haapsalus, taas armsas Haanjamaa talus (supersuur aitäh, Kristel!) ja taas Hiiumaal. Ja Lottemaal. Ja Soomes lõbustuspargis. Ja naistelaagris. Täitsa selline kindlamapoolne list hakkab tekkima "kohad, kus suvel käia tuleb". Külalisi käis sel aastal vähe. Vähemalt ma nagu mäletaks, et tavaliselt on rohkem terrassipidusid olnud. Aga samas sellist tunnet ka ei ole, et oleks olnud kohta, kuhu need peod mahutada, sest ikkagi kogu aeg oli midagi teoksil. Väga mõnus, kiire ja tore suvi on olnud! Ma olen rahul!

Eriti rahul olen ma selle bullerbyga, mis siin meie ümber on tekkinud. Kuna lapsed on juba suuremapoolsed ja õppisid lõpuks rattasõidu ära (see nägi välja nii, et kuni nad tõesti ei soovinud, nad ka ei osanud. Ja selsamal päeval, mil tekkis soov, istusid Kuuene ja Neljane ratastele ja lihtsalt sõitsid minema. Naabrite juurde. Niimoodi, et meie suud olid lahti.), siis nad sõidavad meil küla vahel ringi ja kohtuvad teiste lastega, nii et ühel hetkel oli meil aias üheksa last. Ja see oli nii śokeerivalt armas. Sest ma ju olen igatsenud oma lastele sellist kogukonnaelu. Ja nüüd see ongi siin! Ja siin on igas vanuses lapsi ja igasuguseid erinevaid lahkarvamusi ja leppimisi ja jagunemisi. Ah, milline imeline lapsepõlv ja sotsiaalsete oskuste ja suhtlemise suvekursus!

Ja siis ma olen rahul sellega, et ma olen üllatuslikult rahul sellega, et ma ei elagi metsas. Vähemalt praegu. Ja kes mind vähegi tunneb, teab, et ma olen kogu aeg tahtnud metsas elada. Aga praegu, mil ma tunnen seda eriti mõnusat kogukonnatunnet siin, ei tahagi ma enam siit ära! Siin on mõnus! Siin oma kodukandiinimesed ja külalapsed ja igale poole saab rattaga.. Ja meri on! Kõik on olemas! No võibolla võiks olla rohkem metsa meie maja ümber, aga me saame hakkama!

Metsas. 

Ma nüüd tõmban otsad siiski kokku, sest aitab sellest suvejutust. Ma lähen sügiseasju tegema. Lähen tantsin saalis aafrika tantsu ja mängin djembet. Tavaline teisipäev (alates tänasest ongi!)!

 

pärjalised

Kuidas ma ühel täiesti tavalisel päeval ootamatult kleidikestele seelikud õmblesin

Olime siin kodus ja hommik oli ja vihma sadas. Päev algas nagu iga teine vihmane päev. Pooled kleidid köhisid ja mina tahtsin juba hommikul sokid jalga panna. Ja siis, justkui eikuskilt, tekkis mul vastupandamatu soov võtta kaissu oma 2,5-aastane õmblusmasin ja lõpuks ometi sellega midagi valmis õmmelda! Sest see seisab mul sellise koha peal, et kogu aeg hinges kriibib, kui ma temast möödun. Igatsus ja soov. Õmmelda väikeseid seelikuid ja kleidikesi. Elu on mulle siin õpetanud, et selleks, et midagi tehtud saaks, tuleb hakata tegema. Kohe. Kui tunne tuleb. Ma siis järgisin iseenda nõandeid ja läksin panin proovile oma õmblemisande. Mida ma ei ole eriti saanud avastada, tuleb tunnistada. Aga kuna tahe ja soov on nii tohutud, siis mingi oskuste puudumine mind küll ei takista! Ja ma reaalselt õmblesin valmis kaks täiesti superimelist satsiseelikut! Loomulikult ei julgeks ma seelikuid ühegi käsitööst lugupidava inimese ees tagurpidi keerata, aga kellele seda täiuslikkust ikka vaja on! Seelikud näevad (väljastpoolt) kaunid välja, mahuvad selga ja lapsed on õnnelikud! Good enough for me!

See postitus võib olla tundub uhkustamisena, aga loomulikult see ei ole seda! Uhkustammine ei ole ju ilus! See on hoopis see postitus, et "võta kätte ja tee ära!". Isegi kui arvad, et ei oska, ei saa, ei tule välja, siis tegelikult sa ei tea enne, kui sa pole proovinud! Ja see tunne, kui oma kätega mingi pärisasi valmis saab.. noh.. teate küll seda.

Tõestuseks, kui lihtne saab olla ühe satsiseeliku õmblemine, panen siia selle lingi, mille järgi mina seelikud valmis tegin. Sest ma ei ole nii kõva kästöökäsi, et mul sellised asjad loomulikult ja peast ja kogemata kaunid ja praktilised välja kukuks. Nii et mul oli ikka üks postitus abiks. Ma pean märkima, et kindlasti on veel paremaid viise, kuidas sellist seelikut teha, sest need kolm kihti kangast on päris korraliku paksusega lõpuks. Aga seelikusatsid jäävad samas lahedalt puhvis selletõttu, et kolm kihti kangast üksteise peal on. Igatahes jäid meie kleidikesed oma seelikutega rahule ja ma olen vabalt valmis selliseid veel õmblema (no üks seelik on niikuinii vaja juurde teha, sest kleidikesi on mul ju ometi kolm)! Teise seeliku õmblesin lausa vähem kui tunniga valmis! Kujutage ette! Ma rõhutan siinkohal, et ma olen see, kellele on vaja sellist puust-punaseks tutoriali, et midagi sellist õnnestuks. Ma ei ole õmblejaks ega käsitööliseks sündinud. Aga see tõmbab mind kohutavalt, seega ma olen kohe eriti superõnnelik, kui keegi jagab nii lihtsat ja kiiret seelikuõpetust ja kui mul midagi sellist ka kohe esimesel korral välja tuleb! Sest ma olen ikka kümneid asju teinud, mida ei ole hiljem paslik selga panna. Sest mu tahe ja soov on nii suured ja õhin ka, et ma ei jaksa lihtsalt olla kannatlik ja nokitseda, vaid ma tahaks, et kõik saaks kohe ja kiirelt valmis. Samas tahaks ju kauneid asju. Selle dilemmaga pean ilmselt veel tegelema.

Aitäh, vanaema!

Aa, ja kangad võtsin ma garaaźist, kuhu ma ettenägelikult neid kogunud olin justtäpselt selliseks päevaks. Kõik olid minu käsitöölembese vanaema kangad ja kangajäägid, mille ta mulle pärandas. Ja need said nüüd seelikutena sündida! See tekitab sellise lisandväärtuse veel sellele kõigele! Minu unistuseks on õmmelda veel kohe täitsa vanadest riietest uued ja kaunid. Taaskasutus to the max. Ma muidugi ei luba, et ma midagi uut järgmise 2,5 aasta jooksul valmis saan. Sest ma olen realist. Praegu selles küsimuses. Aga kui ma masina niimoodi sinna kapi äärele jätan, siis on tõenäoline, et viimane positiivne kogemus mind mõnel vihmasel päeval jälle teda näppima viib.

Igal juhul jõudu ja pealehakkamist! Kõik on võimalik, inimesed! Vaadake!

Sellest, kuhu ma oma elujõu panin ja kust seda pidevalt juurde saab ehk Elujõusaali sünd

Päris kaua olen selle postituse peale mõelnud. Et nii suur asi, neljas beebi ju põhimõtteliselt, ja ma nagu polegi sellest niimoodi pikemalt kirjutanud. Et kuidas ja miks ja mis saab ja. Kuna ma terve maikuu olen olnud sellises vastsündinuga toimetamise keerises, siis muidugi selle külje pealt vaadatuna on ju päris arusaadav, et ma pole saanud aega, et seda kõike veel kajastada ka. Ma vist igaks juhuks, arusaamatuste vältimiseks mainin ka, et oma neljandaks beebiks ja vastsündinuks nimetan siinkohal imelist, uut, otse südamest ja armastusest Haabneeme sündinud jooga- ja heaolusaali. Elujõusaali siis. Ainult et siis beebiootus kui selline kestis ainult paar kuud.

Samas, kui nüüd hakata siin selle üle pikemalt ja põhjalikumalt juurdlema, siis äkki oleks õigem öelda nii, et seda beebit jäin ma ootama juba sügisel, aga sellest, et ta hakkabki päriselt sündima, sain teada alles kevadel (nagu see mingi saade, kus inimesed saavad rasedusest teada peaaegu et siis, kui juba sünnitus algab)? Sest tegelikult on mul juba aastakene või nii olnud selline tunne, et sellist saali oleks vaja. Mulle, aga teistele ka, kes siinkandis elavad. Mulle, et mul oleks see koht, kus ma saaksin vabalt ja julgelt tegeleda nende asjadega, mis mind maailma kõige rõõmsamaks teevad ja et ma saaksin viia läbi ammu juba südames ja peas ootavaid üritusi ja kutsuda kokku suuri ja väikeseid inimesi, kes inspireerivad, aitavad sellega jõuda iseendale lähemale ja lihtsalt moodustavad sellise mõnusa ja loova ja toitva õhkkonna ja kogukonna. Ja kõigile, et nad saaksid tulla ja luua ja olla osa sellest kõigest. Ja ma tundsin kuskil oktoobris või novembris sellist seletamatut tunnet, et midagi suurt ootab mind. Midagi on tulemas. Selline elevus oli ja tunne, et ma ei jaksa oodata enam, misasi see on. ja ma mäletan, et ma rääkisin sellest toona päris palju ka. Et midagi tuleb. Nii et kui nii võtta, siis läks beebi sünnini kuskil 7-8 kuud, mis on juba peaaegu normaalne lapseootus ju!

Kuna mul oli sügisel parajasti käsil ka kundalini jooga õpetajate koolitus, siis see protsess ise juba muidugi toetas väga minu sellist, noh, isiklikku arengut ja tunnetamist, et mida ma edasi peaksin tegema oma eluga. Ja siis ühel hetkel (no 23. veebruaril, aga kes see ikka kuupäevi mäletab, eksole) ma tabasin end mõttelt, et kui mul on nii palju ideid ja värke, mida tahaks korda saata, aga linna ei jaksa kogu aeg sõita neid korda saatma ja tahaks ühtlasi, et ma saaksin seda kõike veel teha siin sellises kohas, mis on täpselt selline nagu ma tahaks, et üks suurepärane koht oleks, siis äkki peakski siis ise sellise koha looma. Ma mäletan küll, kuidas ma siis niimoodi "hahhah, jaa, muidugi" mõtlesin. Siis korra veel "hahhah.." mõtlesin ja siis otsustasin ikkagi igaks petteks kinnisvarakuulutusi vaadata, et kas muidu oleks mõni selline hea koht pakkumises. Sest unistada mulle meeldib ja igasuguste heade ideedega flirtida. Ja kui siis ma poleks kohe leidnud seda õiget ruumi, kuulnud sõprade, abikaasade ja teiste lähedaste inimeste käest, et see on ju absoluutselt kõige õigem mõte üldse, siis ma võibolla oleksin seda pidanudki üheks järjekordseks ilusaks unistuseks (nagu talumaja metsas ja armas väike uudishimu ja loomulikku õppimist toetav kool siinkandis). Aga läks hoopis nii, et kui ma olin sõrme andnud, läks käsi iseenesest kaasa ja sealt alates kõik lihtsalt voolas. Lihtsalt voooooolas. 

Väike vaade saalikesele enne, kui temast sai jooga- ja heaolusaal (foto: maakler(?))

Ja vaated saalikesele peale väikest ümberkujundamist (fotod: Riina Põhjala)

Kõik klappis. Kogu aeg. Ja teeb seda siiani. Mulle ei mahu hinge, kuidas minuni ja minu kaudu saalini (või vastupidi, ma ei saa aru, me oleme päris läbiõpimunud siin) jõuavad pidevalt ja kogu aeg õiged inimesed ja ideed ja asjad. Ja mõnel ööl (aga ka päeval, noh, suvalisel hetkel, ühesõnaga) lihtsalt koosneb peas mingi üritus, üritustesari, tuleb pähe õige inimene, teema, pilt sellest, kuidas üks või teine saalinurk kujundatud saab, mingi detail... Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Ma lihtsalt tunnen iga päev, kuidas kõik on nii toetatud ja õige ja südamest ja lihtsalt ootas kogu see aeg materialiseerumist. Et sellist saali oli ja on vaja ja ma näen, kuidas ma ise temaga koos muudkui kasvan aina rohkem iseendaks ja kuidas mind ümbritseb aina rohkem võimatult toredaid ja inspireerivaid ja häid inimesi! Ja see, et ma saan seda kõike ju nagu oma tööks kutsuda, see lihtsalt paneb mind tänutundest nõrkema! Just nii see kõik peabki praegu olema! Ja ma lihtsalt lähen sellega kaasa. Südamega ja hingega. Ja see on täiesti pööraselt põnev kõik!

Võib olla kummitab teie peades küsimus, et kuidas teised lapsed neljanda beebi sünniga toime tulevad, jah? Ma ei teagi, mida öelda. Päris kenasti tulevad. Neile meeldib see, et nad on ka saanud ikkagi natuke kaasas käia ja saalis pakkekarpides laevakapteneid mängida, tahvelseinale joonistada ja riiulit kokku panna aidata. Et nad on olnud natuke ikkagi kaasatud ka. Ja ma olen neile ikkagi päris täpselt rääkinud, mida ma saali parajasti tegema lähen ja miks ma pean näiteks kodust ära olema. Ei saa öelda, et see neile kõik üldse probleemi ei valmistaks, aga nad on mõistvad olnud! Ehkki enne avamispäeva ütles mu Kuuene, et talle tundub, et ma tahan oma saalis rohkem olla kui nendega koos. Ja avamispäeval, kui nende isa pakkus võimalust tulla korraks mind vaatama, eelistasid nad mitte tulla, kui ainult korraks tohib ja pigem eelistasid oodata kuni ma päriselt koju jõuan. Ja siia-sinna vahele mõned sõnatud, nördinud-õnnetud pilgud ja selle tulemusena minu õrnalt murduv süda ja mõned pisarad. Aga seda kõike võib lapseootuse, sünnitusvalude ja uue pereliikmega kohanemise puhul täiesti normaalseks pidada. Rääkimine, kuulamine, selgitamine ja puhas ausus - see on ikka kõige põhilisem ja olulisem olnud omavahelise sideme säilitamisel, et muutustes ellu jääda. (see ei tähenda, et ma poleks kogu protsessi jooksul olnud vahepeal põhjendamatult (tegelt väsimus on ju ka põhjus) kuri ja närviline ka. Aga kuna ma ei jäta kunagi midagi selgitamata ja vabandamata, siis lõpuks on kõik ikkagi väga toetavad ja mõistvad olnud. Ja ma ei ütleks, et meil oleks olnud liiga keeruline ja närviline siin kodus kõik saali valmimise aegu. )

Mind teeb nii rõõmsaks see, et ma olen saanud ja saan saalikeses ka nii palju ise teha ja sinna endast ja oma elust ja inimestest osakesi jätta. Põrandaid ja kangaid ma muidugi ise panema ei hakanud (sest seda oskasid Allan ja Paula minust paremini teha), aga seinu värvisime seal küll kallite inimestega koos ja iga leitud tass või tool ja isegi tolmuimeja on teinud tohutult rõõmu! Ja Gea maalid! Ja vanaema ja IKEA vaibad! Ja kuigi mulle meeldiks, et kõik oleks valmis, siis tegelikult on samal ajal jälle tore ka, et seal on palju vaja veel detaile igale poole lisada. Et mul on nagu selline lõputu lõuend, kuhu ma saan jooksvalt juurde maalida ja oma loovust sinna suunata. Ja koguda väikeseid ilusaid ja tähendusrikkaid asjakesi riiulinurkadele ka. 

Meie saalis teise kodu leidnud diivan, mis on valmistatud vineerist, kaalub seetõttu korraliku arvu kilosid ja mida tõstes jõudis mulle kohale kurb tõsiasi, et ma siiski olen nõrgem kui ma arvasin. Lisaks jääb diivani saabumist meenutama kaunis südamekujuline auk saali parkettpõrandas. Ja seiklused korrusmaja kaheksandal korrusel ja liftis, mille juurde kuulus lifti usteliistude eemaldamine kööginoaga ning kommikarp. Foto: Riina Põhjala

Suvel on üheks suuremaks eesmärgiks saada valmis teraapiatuba, kus saab sügisest üks-ühele teraapiaid ja nõustamisi ja muud vajalikku läbi viima hakata. Mina veel terapeudimõõtu välja ei anna, aga selliseid inimesi, kes ootavad, et seal toimetama hakata, on juba niimõnigi tekkinud, nii et ma juba väga ootan, et saaksin jälle rullid-värvid välja võtta (või et mul tekiks see tuhin nüüd kohevarsti), et sinna sellise mõnusa ja turvalise ja hea ja sooja pesa luua!

Ja siis muidugi koduleht ootab juba ammu, et keegi temaga tegeleks. Ma tegelen selle tegelemisega. Sest selline sissekanne nagu siin praegu vaikselt sünnib, peaks ju olema hooopis saali kodulehel elavas blogis! 

Hästi mõnus ja natukene huvitav on see, et kuigi võiks ju arvata, et selline joogapesa loomine ja ülesehitamine on jube pikk ja pingeline protsess, siis tegelikult see kõik läheb kuidagi ise. Mul on täiesti selline tunne, et see saal ise toimetab seal, ausalt. Ise ajab oma asju ja vahepeal vajab minu abi ka, et füüsilise maailma asjadega hakkama saada. Igal juhul me pidevalt toetame teineteist seal. Ja teeme lihtsalt rahulikult ja jooksvalt ja paanitsemata koos igasuguseid asju seal. Võtame päeva korraga. Mis ei tähenda, et kiireid päevi ei oleks. Või pigem toimekaid. Aga need on kuidagi.. Mõnusad! Elavad! Säravad! Kõike täpselt õiges doosis. Väsimust on küll ette tulnud, aga seda peamiselt sellepärast, et ma ei saa öösiti magada, sest ma pean pidevalt igasuguseid ideid ja mõttevälgatusi ja kangastusi vastu võtma. Siiski tuleb tunnistada, et päev-kaks enne avamispäeva juhtus küll, et ma olin kohati kergelt pinges ja mures, kas ikka kõik jõuab piisavalt valmis ja kas ikka kõik vajalik on olemas. Aga see Grete ei olnud ka ikka üldse selle närvispaanilise Grete moodi Grete, kes tavaliselt sellistes olukordades kuskilt järsku kõiki hirmutama tuleb. Pigem olin ma ikkagi kogu aeg paralleelselt elevil ja õnnelik. Väsinud, aga õnnelik. Ja selline tunne oli, et tahaks et see päev juba tuleks ja saaksime saali avatud ja kõiki neid vapustavaid üritusi korraldama hakata, mis peas juba tükk aega valmis on olnud (ja mida öösiti jooksvalt juurde tuleb).

Meie heade ideede ja loomingu tarbeks loodud tahvelsein! Foto: Riina Põhjala

Ja avamispäev oli pikk ja mitmekesine ja eriti mõnusalt voolav ja üldse mitte ärev ega pingeline. Sai joogat, sai lastega mängida, sai vesteda, süüa ja djembemängu õppida (! Jaa! Minu ammune unistus!) ja pärast end vabaks tantsida (kõik nii head asjaaad!). See päevakava jälle lihtsalt kuidagi sündis ühel heal päeval (või ööl). Nagu kõik need saaliasjad. Ma lihtsalt mõtlesin, mida ma tahaks ühel mõnusal jooga- ja muidutoredasaali avapäeval teha. Ja kõk muidugi sobis ja klappis. Õiged inimesed olid vabad ja valmis appi tulema, toetama ja meiega tegelema. Nii hea päev oli! Aitäh inimesed ja saal! Maivõi.

Läbilõige avamispäevast

Ja ma pidevalt mõtlen, et see on ikka hindamatu kogemus, olla sellise asja loomise juures. Ja et ma peaks/oleks pidanud sellest loomisprotsessist paljupalju rohkem kirjutama, sest seda on kindlasti (eelkõige minul) väga huvitav lugeda kunagi. Ma siin siis natukene kirjutan. Ja varsti kodulehe blogis ka siis. Mul on ka isiklik viisaastakupäevik, kuhu ma ikka püüan iga päev paar rida kirja panna. Aga mul tuli praegu muidugi juba uus mõte - ma peaksingi võtma ühe ilusa vihiku ja hakkama saalipäevikut pidama! Piltidega ja puha! Noh, nagu beebidega tehakse ka, et paned kõik olulised daatumid ja arengud kirja. Ja sõbrad ja pildid ja. Ja siis inimesed ja mina saame seda sirvida. Oi, see oleks toree! Isegi natukene toredam kui blogi. Kuigi blogi on ka tore. 

Foto: Riina Põhjala

Veel - ma ei saa märkimata jätta, kui hea on mu meel, et ma jõuan oma "töökohta" kodust kolme minutiga ja et ma võin oma "töökohta" tihti lapsed kaasa võtta (kõikidesse tundidesse küll mitte, aga igasuguste ettevalmistavate tegevustega seoses ja kohtumistel ja nii). Ja et ma olen osa kogukonnast ja saan midagi kogukonnale pakkuda. See on olnud mu unistus juba ammu, aga ma pigem nägin seda oma peas kuidagi nii, et ma kunagi elan kuskil külas ja siis püüan seda külaelu seal elavdada, korraldades erinevaid koosviibimisi ja kutsudes inimesi kodudest välja jagama ja suhtlema ja noh, koos olema. Ja ühel hetkel ma sain aru, et ma ei pea üldse selleks, et midagi kogukonnarahvaga koos teha, kuhugi väiksesse külla kolima. Siin on ju ka selline kogukond ja omakandi inimesed. Muidugi siin on inimesi natukene rohkem kui mõnes külakeses, aga ikkagi. Poes ja kohalikel üritustel on juba tuttavaid nägusid küll ja see teeb nii rõõmsaks! Ikkagi oma inimesed!

Imelised inimesed. Foto: Riina Põhjala

Ühesõnaga. Ma olen piiritult tänulik kõigile, kes on olnud ja on edaspidi osa sellest eriti suurepärasest loomisest! Teie mõtted ja toetus ja kohaolu on nii palavalt ja südamest oodatud! Tulge ja oleme ja teeme ja loome koos, eks! Ma tean ja näen, et siinkandis on nii palju lahedaid ja põnevate asjadega tegelevaid inimesi ja mulle väga meeldiks koos igasuguseid ühiseid asju teha! Toas ja õues ja metsas ja mere ääres! Tulge külla, joome teed ja unistame (ja teeme pärast ära, muidugi)! 

Logo, mille valmistas oma kaunite käekestega Gea Grigorjev!

Kuidas me ühel päeval lihtsalt otsustasime, et suvi ikkagi algas nüüd

Kuna see suvi siin on selline kahtlev ja otsustusvõimetu, siis meie igal juhul alustasime esmaspäeval suvehooaega. Ja 20 soojakraadi tundus juba olevat suvi küll. Seda märkimisväärset hommikut alustasime pannkoogipeoga terrassil, mille lapsed kauniks ja hubaseks ja lausa miljonidollarivääriliseks kujundasid, minu meelest. Mis nii viga siin pannkooke küpsetada ja lihtsalt serveerida, kui kogu õhkkond juba selleks loodud on!

Sealt edasi leidsid lapsed aias ühe mullasema koha, millest väikese veega sai korralik mülgas. Nagu ma pärast avastasin, kui selliste eriti (kahtlaselt) rõõmsate kilgete peale neid vaatama läksin. Ja kes ütleks ära mudahüpetest, eksole! See tegi mind rõõmsaks ja uhkeks, et nad ise sellise asja peale tulid. Ma suutsin mööda vaadata mudastest papudest ja pritsmetest majaseinal ja mudamülgastest keset rohelist muru. Sest neil oli nii lõbus! Selliseid asju ju peaksidki lapsed tegema! Ja siis ikkagi ma kergelt ärritusin ka, kui nad sealt edasi tuppa tahtsid tulla. Oma sodiste jalgadega.

Aga leidlik ema korraldab seepeale kohe välivannipidustused ja niimoodi astusid mudajalad edasi vannidesse ja mudapidu kujunes loomulikult veepeoks! Seda oli nii suvine vaadata, lihtsalt.

Ja päev jätkus eesti suvele kohaselt teepeoga. Et peale veepidu natuke sooja saada. Ikka täitsa korralik suvehooja avamine, mu meelest! (kahjuks on esmaspäevasoojust alles jäänud ainult meie hinge ja mälestustesse. Õue tuleb praegu ikka jopega minna. ja ma paneks isegi kindad. Aga meie sees elab suvi ikka edasi ja praegu pesevad lapsed pesuruumis soojendavas lambivalguses nukuriideid nagu polekski midagi).

Käsitööminutid: ükssarvikutöötuba

Kuna me siin nohused ja poolimelikud oleme ja õuest hoiame täna veel veits eemale, läks meil siin ootuspäraselt jälle meisterdamiseks ära. Viimasel ajal on Kuuene täiesti paberiusku läinud ja meisterdanud paberist maju ja onne ja korve ja ühel päeval isegi tahtis endale paberist kleiti, mis vist ikkagi ei läinud töösse (kuna see paberivärk on issiteema, siis ma pole 100% kogu teemaga kursis). Täna otsustasin meisterdamissoovi peale minna Pinterestist abi otsima ja leidsin sellised lahedad (ja lihtsad!) näppjalgadega ükssarvikud! Ja niimoodi see pool (kolmveerand? üks terve?!) tundi läks nagu ükssarvikutiivul!

Originaal siin. Meie läksime oma teed ja kõik kasutasid hoolega erinevaid kaunistusi, mis mul siia põhjatusse kasti on kogunenud. Nüüd nad siin kappavad mööda tube ringi. Olen rahul. Teised vist ka!

Kolm väikest last ja sisemine rahu ja kuidas teha nii, et need teineteist ei välistaks

Maikuu Sensa lapsevanemakolumnis kirjutan ma seekord sellest, kuidas need kaks täiesti erinevat asja nagu kolm (või tegelikult ju misiganes arv) väikest last ja sisemine rahu omavahel ühendada. Võinoh, kuidas mina seda olen teinud püüdes iga päev käia ära sisemise rahu kohas. Seda saad lähemalt Sensast ise lugeda.

Lisaks sellele tahan ma veel lisada siin, et hästi oluline on üleüldse enda jaoks aega leida (et Sa ei kaoks ära sinna laste ja toimetuste alla), ja et mitte miski ei lae mind paremini, kui viibimine kuskil inimeste keskel või inimestega koos. Mitte nüüd täiesti suvaliselt kuskil poes, vaid kuskil organiseeritud grupis. Näiteks sõpradega koos toas või õues või hoopis kaasjoogatajatega joogatunnis või mõnel grupiüritusel, kus lisaks sellele, et ma tunnen seda mõnusat koosolemise tunnet, saan ma midagi teiste ja seeläbi ka enda kohta teada ka või siis tuleb midagi olulist ja toetavat meelde või. Ja sellistel grupiüritustel, kus ka täiesti võõrad inimesed igasuguseid asju jagavad ja arutlevad ja mõtistklevad erinevatel eksistentsiaalsetel teemadel, on kohe eriti toitvad, sest kõik näevad ju asju erinevalt ja omamoodi ja see on minu meelest nii kohutavalt põnev (ja teate, isegi kui olla sellistel üritustel koos mõne sõbraga, on tihti selgunud, et me ei tea ka omaenda sõprade sisemaailmast päris kõike!)! Et kuidas kellegi maailmas asjad käivad hoopis teistmoodi. See avab ikka silmi ja meeli igatpidi. 

Selleks, et hoida end lainel ja mitte vee alla vajuda, olen ma Sinu jaoks (ja enda jaoks ka, muidugi) kokku kogunud  järgmised lihtsad ja imelised soovitused või mõtted, mis tulevad otse kogemusest (ja mida me tegelikult kõik teame, aga hea on, kui keegi neid ikka aeg-ajalt jälle meelde tuletab. Palun.):

- leia endale midagi meeldivat ja inspireerivat, mis paneb Su silmad särama (see võib igakord erinev olla ju ka!) ja kauple endale kasvõi üks õhtu nädalas, mil saad selliste asjadega tegeleda (pane need veel kirja ka, et koosneks eriti väärtuslik nimekiri nendest Sinu asjadest, mida on hea väljakutsuvamal ajal unistades silitada). See ON oluline, et tekiks selline regulaarsus ja et Sa ei jätaks seda mitte ühelgi nädalal vahele. Tekib selline rahu, et igal nädalal on mul see päev. See minu päev. Ja sadagu mida iganes. 

- leia iga päev (Iga. Päev.) isegi kodus laste vajaduste täitmise vahel endalevähemalt  mõni minut, et istuda, keskenduda, hingata ja olla näiteks millegi eest tänulik (see aktiveerib südamekeskuse ja pärast sellist ümberfokusseerimist tundub kõik palju ilusam). Ka siinkohal on regulaarsus hästi oluline. Mõni minut. Iga päev. See on võimalik.

- loo endale grupp mõnusatest inimestest, kellega hoiad sidet (grupp võib koosneda ka kahest inimesest!). Ja sinna gruppi kutsu need, kes Sulle tõesti väga korda lähevad ja Sind kuidagi inspireerivad. Ma just lugesin ükspäev sellist tarkusetera, et Sa oled nende viie inimese summa, kellega Sa kõige rohkem oma igapäevaelus kokku puutud. See tähendab seda, et me mõjutame ise ja oleme mõjutatud nendest inimestest, keda me tihti näeme ja kellega koos olla valime või oleme kuidagi paratamatult samas paadis (nt töökaaslased). Päris huvitav vaatenurk, mu meelest. Paneb kohe mõtlema ja natukene rohkem tahtma hoida enda ümber neid inimesi, kes tekitavad hea tunde ja annavad jõudu ja inspiratsiooni ju. Looge messengeris või whatsappis või kuskil omale vestlusring ja suhelge, jagage ja soovige tere hommikust ja olge ühenduses! Te ei kujuta ette, kui toetav see on! 

- ja muidugi kohtu inimestega ka päriselus! Kutsu seesama inspireeriv või toetav või muidu meeldiv inimene külla! Mine kohvikusse! Mine joogasse! Mine kontserdile või grupimeditatsioonile või tantsuõhtule või mõnda pilli õppima või muud oskust omandama! Mine naisteõhtule (neid toimub praegusel ajal aina rohkem igal pool, igasugustes erinevates kastmetes, nii et Sa kindlasti leiad endale selle õige! Kes otsib, see leiab ju!). Grupiõhtutel tekib selline mõnusmüstiline grupienergia, mis on üle mõistuse toetav. Karjaloomad oleme, noh. See tunne, kui Sa oled osa millestki (kus veel kõik on samal lainel ka), on ikka nii hea tunne. selline hoitud ja kaitstud tunne. Ma arvan, et Sa pead seda proovima, ema/naine/inimene.

Kõik me tahame olla need säravate silmadega inimesed ja naised. Vahel peab silmi natukene aitama. Ja vahel, kui ise ei oska, aitavad Sinu inimesed Sind jälle järjele. Või artiklid või raamatud või śokolaad. Ole avatud ja võta kõik vastu! Ja aita ise, kui näed, et keegi vajab väikest tõuget või kohvikuõhtut!

Värviline pühapäev ja lapsed ja puuviljad ja rõõm uuest väljakutsest

Seekordne jooga-loovushommik läks kuidagi otse südamest läbi ja ma lihtsalt ei saa muudmoodi, kui et ma pean sellest kirjutama! Ilmselt oli siin see asi nüüd, et me panime kokku kõik eriti head asjad nagu lapsed ja jooga ja pühapäevahommiku ja puuviljad (ja maasikad ja viinamarjad ju!). Mis siis saaks üldse valesti minna, eks! Kuna ma võtsin esimest korda kõik omaenda lapsed ka kaasa (jaa, Kahese kaa!), siis ma olin kergelt ärev, et kuidas see kõik nüüd kokku kõlama saab. Aga ma tahtsin seda kindlasti proovida ja see puuviljahommik oli ilmselgelt parim valik. Sest kui Kahesele midagi muud ei meeldi, siis viinamarjad meeldivad igal juhul. Ja tegelikult läks ka ülejäänud osa hommikust väga kenasti ja ma sain tundi läbi viia isegi niimoodi, et käed olid (peaaegu kogu aeg) vabad!

Tere hommikust, pühapäev ehk jooga-loovushommikute puuvilja eri

Suuremad lapsed olid nii elevil ja õnnelikud, et nad said kaasa tulla ja mina muidugi kaa, sest ma nägin kui õnnelikud nad on. Kui nüüd niimoodi loogiliselt mõelda, siis on nende emal küll maailma parim töö, kus kaasas käia! Minu ema töö juures oli arvuti ja koopiamasin ja markerid. Nende emal on teised lapsed, fann, mängud ja puuviljadest ussikeste ja siilide valmistamine. Päris keeruline võrrelda, eksoleju. Kuigi mulle meeldis ikkagi kunagi väga ema töö juures käia. Mis siis, et seal ei saanud trummitantsu teha ja muinasjutte kuulata.

Ja kui nüüd kohevarsti (äkki kuu lõpuks? Ma loodan, et kuu lõpuks!) valmib Haabneemes mu joogasaal, siis ma tahaks küll olla iseenda laps ja kogu aeg oma töö juures hängida! Joogasaalikesel on juba põrand, pooleldi värvitud seinad ja 8 uhiuut tassi! Homme saabuvad vaibad ja varsti kardinad ja logo ja.. Ma ei saa sellele kõigele enam ammu juba pikemalt mõtlema jääda, sest siis ma tahaks lihtsalt õnnest nutta, et kuidas see kõik niimoodi nüüd on läinud. Aga igal juhul - jooga-puuviljahommikuid saab see saal näha küll tuhandeid! (ma veits liialdan, eks. Vist?). Lisaks kõigele muule imelisele - naisteõhtud ja meesteõhtud ja tantsuõhtud ja meditatsiooniõhtud (ja - hommikud) ja kontserdid ja trummiõhtud ja kõiksugused sellised õhtud, millest ma ise kogu aeg unistan! Ma juba nii ootan, et saan teid uksel tervitada ja edasi kutsuda! Varsti näeme!

Töönaine - ja ikka üleni valges, nagu peab.

Kuidas kevad tuli ja (peaaegu) sellest, mis kõik veel tuleb

Ma olen vahepeal lihtsalt kuidagi niimoodi endalegi arusaamatult elujõevooluga kaasa läinud ja praegu avastasin, et ma pole juba pikemat aega siin peatust teha jõudnud! Aga noh, eks see räägi ka juba enda eest, eksole. Et tundub olevat selline keskmisest kiirem aeg. Tänu millele ma enamasti parimal kirjutamisajal, ehk hilisõhtul/ööl hoopis kogemata koos lastega (võibolla isegi enne?!) magama jään. Aga see muidugi juhtub tavaliselt siis, kui ma olen lapsed jälle meie magamistuppa magama lubanud. Maidea, nii mõnus on vahel nad sleepoverile kutsuda sinna. Ja siis ma ei raatsi neid tagasi oma tubadesse lasta. Aga sellega kaasneb jah see, et siis me kõik seal suigume koos unne. Ja ma ei saagi teha mingeid selliseid asju, mida ma niiväga tahaksin teha kaa teinekord. Nagu kirjutamine, joonistamine, unistamine, abikaasaga kaisutamine, pesu sorteerimine (unistus missugune), tuleviku planeerimine, arvete koostamine ja teiste eludega kursis olemine. Ja lugemine. Seda ma pole juba üldse sada aastat teha jõudnud. Samas olen varunud endale korralikult materjali vahepeal. Muidugi on seda kuhja niisama ka ilus vaadata. Õnneks.

Aga meil olid siin siis nüüd just sünnipäevad ja kevad tuli ja me oleme ikka siin käinud igalpool kontserditel ja kohvikutes ja aa, ma alustasin naistejoogatundide andmisega! Sest see kuidagi tuli, see tunne, et ma tahaks. Sest ma olen lõpusirgel oma joogaõpetajakoolitusega (see tähendab, et tuleks paar kodutööd esitada veel, aga põhiosa (see imelisem) on läbitud) ja kuigi ma arvasin kunagi, et ma kindlasti ei plaani joogaõpetajaks saada, vaid tahan niisama kundalini joogat ja selle saladusi sügavamalt välja kaevata, siis ikkagi tuli ühel hetkel see tunne, et ma tahaks küll ikkagi anda mõne tunni kaa. Ja ma olen lihtsalt nii kohutavalt õnnelik, et ma seda tegin, sest minuni jõudsid nii imelised ja mõnusad naised ja ma alati ootan neljapäevaõhtuid! Küünlaid, mantraid ja mõnusat olemist ja natukene eneseületusega tegelevaid naisi. Ja korra kuus ootan reedeõhtuid, sest siis ma kutsun naisi joogaõhtule, kus me pärast veel vestleme, teeme lahedaid harjutusi ja teste ja ühismeditatsioone ja sööme śokolaadi ja igast värki. Tule kaa, siis, Naine!

Aga et oleks natukene põnev ka, siis midagi olen ma siin ikkagi veel sepitsenud viimase kuu jooksul. Mõned juba teavad, aga päris avalikult ma seda veel jaganud ei ole, sest, noh, ma alles sepitsen. Ja kui ma ütlen kuu, siis ma mõtlengi niimoodi kuskilt veebruari lõpust. Olen sepitsenud. Ühte asja. Ja ma väga tahaksin loota, et läheb veel kuu ja ma saan niimoodi kõike suurelt ja kaunilt jagada. Praegu see asi, mida ma sepitsen, see niimoodi küpseb ja täna oli selles osas kohe eriti märgiline päev veel. Aga ma luban, ausalt, et ma räägin või jagan seda, mis toimub kohevarsti täitsa avalikult ka. Sest muudmoodi ei saa niikuinii. Ja ma pole siin mingit neljandat rasedust sepitsenud, aga oma uueks beebiks tahaks seda sepitsetud asja nimetada küll. Sest see tunne on ikka peaaegu et sama võimas, kui see kõik nüüd ükskord valmis saab ja nii. Praegu on kõik nii värske ja toores veel. Ja ma nii vabandan, et ma niimoodi eriti haigelt siin peaaegujagan seda. Aga ma nii tahtsin sellest kasvõi natukene midagi kirjutada. Ma siis kiirelt asun edasi sepitsema! Et saaksin võimalikult varsti rohkem jagada!