Jaanuarivaibid ja Viiene (22.)

Ma pean ütlema, et üks igavesti huvitav kuu on see jaanuar (või äkki kogu see aasta?). Selline midaiganesvõiboodatakuu. Selline tunne ongi, et homne toob alati midagi totaalselt ettearvamatult lahedat, väljakutsuvat, huvitavat ja vahel keerulist, aga lahedat. Selles mõttes lahedat, et misiganes ka ei juhtuks, siis selline tunne on, et just seda oli mulle praegu vaja. Ütleme nii, et hommikul juhtub midagi ja õhtul saan aru, milleks seda vaja oli. Või kui ei saa ikkagi nüüd nii täpselt, siis vähemalt on kindel tunne, et seda oli raudselt vaja. Kõik on kuidagi paigas ja viib kuhugi. Ja kuna ma siia ikkagi päris kõike ka ei kirjuta, tekkis mul täna tunne, et tahaks kohe päriselt päevikut pidada. Mul on küll see viisaastakupäevik, aga sinna mahub ainult paar lauset iga päeva kohta. Natuke rohkem oleks vaja. Ja praegu tundub olevat selline aeg, et võiks kõik asjad kirja panna ja hiljem lugedes mõista, et siit kõik algaski. Vot sihukesed ajad ja tunded! (ma ise saan jumalahästi aru praegu sellest jutust, aga kui teie ei saa, siis liigume järgmise lõigu juurde)

Tänase päeva märksõna on Viiene. Kuidagi. Sest kui ma praegu meie päevale tagasi mõtlen, siis teda kerkib palju esile. Igasugused sellised hetked olid. Pealtnäha täitsa tavalised, aga millegipärast jäid meelde ja nüüd tulid üles ja lõid selle lõigu.

Kõik on meil siin haiglased - isegi Viiene nuuskab! Ja see on ikka haruldane nähtus! Aga juhtus nii, et Viiene tegi minu joogaraamatust joogaharjutusi ja siis põgenes pahaselt, kui ma seda õndsat olukorda värisevate kätega jäädvustada püüdsin. Ja siis keris end diivanile ja jäi magama! Kell kuus! No ilmselge märk jälle sellest, kuidas ühe väikese inimese keha teab täpselt, mida teha, kui tervist vaja turgutada ja üldse. Tema on see, kes võibki ise niimoodi magama minna, ise end lõbustada millega iganes, teada täpselt mida ta tahab süüa, selga panna jne (tal on alati täpselt läbimõeldud aksessuaarid nt kleeplindist, ühest kindast ja jalaketist koosnev kombo) jne. Ta lihtsalt teab. Ise. See on nii äge.

Tänane jooga-Viiene

No ja kui mina oma joogast (mis oli täna supermõnus ja laadiv ja äge, kus Tiina Karjatse oma gongide ja kaussidega minu tundi täiendas) ja poest koju tulin kell 23, siis leidsin eest Martini ja Viiese diivanil jalkat vaatamas. Sest Viiene jäi ju kell kuus magama ja tõusis kell üheksa õhtul, kui teised läksid hambaid pesema. Ja muidugi ei olnud tal siis enam und. Ja niimoodi sai tema omale  kvaliteetaja isaga ja siis kohe ka emaga - mina pesin nõusid ja tema muudkui sõi ühe õuna teise järel ja rääkis ja rääkis. Kõigest. Juhtumistest lasteaias nädalaid tagasi ja oma lemmikmultikast ja muudest olulistest asjadest. Ja mina muudkui vaatasin teda, seda väikest tüdrukut, kel olid käed-jalad järsku kuidagi pikemaks veninud ja põsed vähemümmarguseks muutunud ja kes rääkis nii paljudest asjadest. Nii toredasti ja ilmekalt. Ja nägi välja hoopis väikese neiu moodi.

Siis tulime magama ja olime kaisus ja rääkisime veel natuke ja kuigi ta arvas, et ta on hommikuni üleval, jäi suhteliselt kohe magama. Ja mina jäin siia tema kõrvale mõttesse ja kirjutama. Et ma pole võtnud piisavalt neid ema-ühetütrepäevi/hetki, mida ma alati muudkui endale lubasin, et ma tegema hakkan. Ja samal ajal need tütred muudkui kasvavad neidudeks siin ümberringi. Ja varsti ma ei teagi enam ilmselt kõikidest nendest asjadest, mis nende eludes toimuvad. Ja kui võimas ja milline au on olla praegu veel nende terve maailm. Ja kuidas ma lasen endal vaadata sellele kohati nii nagu see oleks maailma kõige tüütum asi. See, et mind on kogu aeg vaja igasuguste asjade tegemiseks, aitamiseks, lahendamiseks ja kuidas üks soov saabub kohe teise järel või isegi samaaegselt. Ja ma muidugi saan endast aru ju kaa - see ongi (tihedamini kui) vahel kurnav, kui pidevalt peab kolme väikese inimese soove ja vajadusi enda omadest ettepoole seadma. Lihtsalt täna ma jälle avastasin, et siin elab meil nii palju erinevaid inimesi ja igaühel on nii palju lahedaid mõtteid ja tundeid ja tahaks nende kohta rohkem ja põhjalikumalt teada enne kui nad kõike seda ainult sõbrannadega jagama hakkavad ja minuga enam üldse mitte. Nagu täna õhtul Viiesega õnnestus. Täiesti segamatult.

Head ööd, armsad inimesed. Püüan täna veeta öö magades ja täiesti palavikkudevabalt (ptüiptüiptüi). Ja täiega teadlikult nautides seda madratsil segamini magamist ja lõputuid vaidlusi, kes saab emme kõrval magada ja väikseid nohisevaid öökleidikesi.

Kui Viiene oli Kahene 

Foto: Krista Kõiv