Kesköised mõtisklused ja tomatisaiad (14.)

Selline aus pealkiri. Ma tean küll, et ööd on magamiseks, aga kui ikkagi lõpuks saabub see aeg, mil kogu ülejäänud maja magab, siis on niiinii mõnus siin omaette istuda, kirjutada, natuke saaliasju nokitseda, rõõmustada kõikide heade asjade üle, mis täna tabasid ja mida tänasest on mõnus kaasa võtta.. Sest praegu on täpselt see aeg, mil on AEGA seda teha. Keegi ei sega. Kõik magavad ju. Ja see segamine ei ole ju tavaliselt selline pahatahtlik ja tüütu (eriti). Ma ju tahan tegelikult, et mu lapsed tahavad mind segada, et teha koos toredaid asju. Ja siis ma peangi valima, kas ma pahandan segajate peale ja näen kurja vaeva, et teha oma asju kuidagimoodi, pauside ja protestikisa saatel päeval/õhtul või lasen kõigil õndsasse unne vajuda ja tulen siis oma asjade juurde, kaotades aga seetõttu ööunetunde. Täna igal juhul valisin selle viimase variandi. Ja praegu olen muidugi oma otsusega suhteliselt rahul. Hommikuvalgus võib paljastada kahtlusenoote. Aga kuna homme keegi meie maja naistest kohe hommikul kuhugi minema ei pea, siis olen vast tänase öö väljateeninud.

Tegin endale tomatiga sepikut! Selline mõnus nostalgiline sepik tomati ja pipraga. Nii hea. Nende nostalgiatoitude vastu ikka ei saa. Näiteks kartulisalat - see, mis on kodus tehtud. Vastupandamatu. Kusjuures lapsed keelduvad poesalateid söömast, aga koduseid söövad täitsa hea meelega. Samamoodi ka mina. Ainuke poesalat, mis on super, on Biomenu oma. Seda ma küll armastan. Teine nostalgiatoit, mis oma müstilisel moel mulle ikka mõjub, kuigi ma kana juba ammu ei söö, on minu ema retsepti järgi valmistatud hapukoorekanakaste. Ehk et hautatud kanatükid kastmes. Seda söödi kartuliga (mida sai veel niimoodi kahvliga sinna kastme sisse hakitud...). Meie peres on nii, et mina liha ja linde ei tarbi (kala ja mereande küll), aga aeg-ajalt teen ülejäänud perele lihatoite. Ja siis ma tegin neile seda legendaarset kanakastet. Ja pilt läks silme ees kirjuks sellest soovist seda kohe sealsamas kulbiga süüa. Olgu mainitud, et mul läheb üldiselt kanakeedulõhna peale süda pahaks (kujutate ette, kui mõnus on mul seega sõita mitmeid kordi nädalas linnuvabrikust mööda ja tunda seda poolpahaksläinud kanarupskite lõhna oma autot ja meeli täitmas), aga vot selle hapukoorekanakastme peale ei läinud. See tekitas hoopis tohutu isu ja kiusatuse. Ja niimoodi, eneselegi ootamatult, sõin ma seda mitu taldrikutäit. Sest nii suur soov oli seda jälle saada - täielik lapsepõlvekoduidüllimaitse. Ja peale seda ägisesin ega tundnud tegelikult end üldse füüsiliselt hästi. Kuidagi raske oli olla. Kusjuures need, kellele ma selle üldsegi tegin, ei hoolinud sellest absoluutselt. Hea, et Martingi sõi. Peale seda pole ma jälle ei kana ega seda kastet söönud. Sest seda kastet ma ei ole enam teinud, kuna keegi peale minu ju seda ei sööks. Ja minu kaine mõistus, keha ja sisetunne ikka ju tegelikult ei taha seda. Aga nostalgia vastu ei saa. Veel üks hea näide on küpsisetort. Klassika. Ja iga jumala kord peale söömist on mul tunne nagu ma oleks see hunt, kellele kivid kõhtu kinni õmmeldi (kusjuures ma siiani ei saa aru, kesse õel inimene kirjutab muinasjuttu(desse!) sisse sihukese kättemaksuviisi. Et lõikame kõhu lõhki ja paneme kivid sisse ja õmbleme kinni. Super. Täiesti loogiline. Miks mitte. (MIKS!?)). Aga näidake küpsisetorti - Grete rõõmsalt platsis ja sööb ise kolm tükki ja laste jäägid ka veel ära. Ja ma teadlikult ei lasku kirjukoerakoogiteemasse praegu.

Ma arvan, et see nostalgialugu räägib sellest, et mu keha on ammu kohal, aga meel ei suuda end kokku võtta ja keha soovitusi järgida. Ehk et mu keha on nagu selline sirgjooneline ja täpne ja kindel ja lihtne ja selge meesenergia, aga mu meeled sellised voolavad ja emotsionaalsed ja mõjutatavad nagu naisenergia. Ja see meesenergia võiks seda naisenergiat natuke ohjata. Aitäh.

Ja selliste oluliste tomatisaialugude pärast ma olengi siin öösiti üleval. Goodbye and good night!

P.S. Lisan lõppu ikkagi veel, et oli selline traditsiooniline pühapäev pannkookide, tantsutundide, kohvikuskäimise, meisterdamise ja suurte inimeste trennidega . Ja me nägime täna päikest, mille ümber oli halo! Vägev! Mul pole kunagi enne olnud võimalust sihukest asja näha!

Tänane harilik päike ja halo. Nagu iga teine päike ja halo. Mida ma pole elus kunagi näinud.

Valin kooki uues Viimsi kohvikus Lyon Foto: Viiene

Boholinnumajad exclusive - make your birds feel cool and special!