Saturday, July 30, 2016

Mida teevad naised metsas (ja saunas)

Ma olen viimastel aastatel aina rohkem hakanud tundma tõmmet naiseliku väe otsimise ja kogemise vastu. Et mis see on ja kust see tuleb ja mida sellega teha saab ja. Ja aina enam olen aru saanud, et see on nagu mingi põhjatu kaev või universum või midagi. No mingi selline asi, millel puuduvad hoomatavad piirid. Ja kui seda juba natukenegi tunnetada, siis see lihtsalt kannab sind ise. Seda edasi otsima või nii.

Juba vanasti (no kunagi maeideakuiammu) oli täiesti loomulik, et naistel olid oma regulaarsed naisteringid kusagil lõkke ümber või saunaõhtud või sellised kogunemised, kuhu mehed ei tulnud. Naised jagasid oma muresid ja mõtteid ja tundeid ja asju omavahel ja andsid üksteisele nõu ja lihtsalt olid üksteise jaoks olemas. Samal ajal teadsid nad ka veel igasuguseid asju nagu kuidas elada kuukalendri järgi või milline vägi on loitsudel ja tantsul ja kuidas loodusest abi ja jõudu ammutada.
Iseenesest ei ole selles midagi uut (või vana), sest praegu ju ka saavad naised kusagil kohvikus või külas kokku ja teevad samu asju. Vorm on muutnud, aga sisu on jäänud samaks. Sest kui elus näiteks parajasti midagi suurt toimub, kui mingi emotsioon lööb üle pea, siis üks sõbranna (või paar) on täiesti hädavajalik. Sest tavaliselt see sõbranna (või paar) on kuidagi rohkem samal lainel kui mõni mees. Sest naistel on kuidagi see emotsioonidespekter nii palju laiem ja kõige paremini mõistab seda juba sõnadetagi mõni teine naine. Muidugi püüavad mehed ka naisi kuulata ja toetada ja mõista, aga päris lõpuni ja igal tasandil nad selles osas naistega samale mõistmiselevelile ikkagi ei jõua (sest kasvõi juba kehas toimuvad meil erinevad protsessid (mis käivitavad omakorda protsessid ka meeltes ja tunnete tasandil), mida mõistavad kõige paremini need, kes neidsamu protsesse ka oma kehas kogevad).
Aga see ühendus loodusega ja selle müstilisema poolega elust on ehk pisut nõrgem kui vanasti. Sest me ei ela ju enam üldiselt metsas ja looduses. Samas on aga naisi alati tõmmanud väike maagia ja inimeste lahtiharutamine, tunded ja vaimsed teemad. Ja intuitsioon (või sisetunne. Või südamehääl. Või isegi kuues meel). See on ikkagi naistega siiani salaja kaasas käinud. Iseasi, kas me alati seda tähele paneme ja tõsiselt võtame. Kui aga sellega niimoodi teadlikult katsetama hakata, siis tuleb välja küll, et see on elus üks päris võimas abivahend. Või väeallikas. Kuhu on tegelikult kogu see kuukalendrivärk ja loitsud ja tantsud ka sissekirjutatud. Ja kui oma sisetunnet usaldada, siis reeglina ei saa väga mööda panna. Sisetunde järgi tehtud otsuseid on raske ka hiljem kahetseda. Selleks peab aga selle sisetunde ja tema hääle enda seest selle paksu eelarvamuste- ja hirmudekihi alt välja kaevama.
Vaade metsaservalt põllule
 
Mingil hetkel jõudis minuni ka siis see naiseliku väe teema ja hakkas end minu ees (ja sees) lahti rullima. Tekkis hirmus huvi selle vastu. Siis, kui ootasin Ühest, oli see teema kohe eriti üleval ja muidugi kohe leidis mind üles ka üks kolmepäevane naiste täiskuuaegne laager (laager kõlab imelikult. Võib olla oli sellel mingi teine nimi. Ma ütleks, näiteks, väering, võimidagi) Lõuna-Eesti metsade vahel Hundiallikal. Ja see oli üks tõeliselt väekas kohtumine. Me jagasime oma mõtteid ja tundeid ja hirme ja rõõme ja õppisime erinevaid väekaid tehnikaid, kuidas end tasakaalustada, tunnetasime kontakti maa ja loodusega ja tegelesime selle kõige abil oma sisemiste teemadega, mis ei lasknud rahulikult ja õnnelikult elada. Seda naiselikku jõudu ja väge õhkas igast nurgast. Ja eriti õnnelik olin ma selle üle, et ma sain seda koos kõhus kaasas viibiva Ühesega jagada. Nagu meie väike ühine kogemus.
Siis vahepeal tunnetasin joogajõudu ja siis juba peale Ühese sündi leidis mind lastejooga koolitus, kus ma kohtusin järgmiste väekate ja äärmiselt südamlike naistega ja tõdesin jällegi, et naised on lihtsalt imelised. Et neil on selline sisemine jõud ja sära, mis aitavad neid läbi absoluutselt igasugustest asjadest, mis võivad kõrvaltvaatajatele üle mõistuse tunduda (ma ei pea isegi siin igasuguseid dramaatilisi näiteid tooma. Ma võin öelda näiteks kasvõi sellise lihtsa sõna nagu „sünnitus“ ja juba saab adekvaatse pildi asjast).
Ja nende suuremate (ühis)kogemuste vahel ja ümber olen ma kasvõi lihtsalt sõbrannadega või naistega suheldes sedasama tõdenud ja kogenud. Et naised on müstilised ja soojad ja mingit kummalist väge täis, mida väga sõnadesse panna ei oskagi. Ja et nendega koosolemine ja nende toetus on lihtsalt asendamatud (ja näiteks minu pulmaeelne tüdrukuteõhtu leidis aset ühes metsamajas koos kallite naistega, kus me käisime saunas ja määrisime endale näkku Beriti toodud maske ja Õe südamega valmistatud toite ja lihtsalt nautisime ühist naisteaega. Ma ei oleks elus osanud soovida paremat naistekat. See oli lihtsalt täiesti super, Õde ja Naised! Te teadsite juba siis!).
Selle kõige peale (ja eelkõige selle peale, et Ühene oli väike ja vajas mind palju ja et Kolmene ja Viiene vajasid mind samal ajal ja peaaegu sama palju ja mina vajasin hoopis õhku ja natuke lastevabadust enese laadimiseks) küpses minu peas mõte, et peaks mõned naised kokku kutsuma ja kuhugi metsa või kuhugi end koos laadima minema. Lihtsalt kõigest eemale ja lihtsalt jagama ja kuulama ja puhkama ja loodusest jõudu ammutama. Kuni lõpuks, kui aeg oli küps ja ma sain Ühesest juba öösel ka eemal olla, sai kõik tänu väekatele naistele teoks ja ma veetsin kaks päeva naistega metsas tehes kõike seda, millest ma juba kirjutasin.


Vaade Valgehobusemäe vaatetornist
Sõitsime maale ühte elektrita ja veeta metsamajakesse (enne käisime Valgehobusemäel, ronisime eriti hirmsasse vaatetorni ja tegelesime seega kõrgusekartusest ja kontrollikaotusehirmust vabanemisega ja käisime karjääris ujumas), lülitasime telefonid välja ja lihtsalt puhkasime kõigest, jagasime mõtteid ja muresid-rõõme, käisime saunas ja viskasime oma hirme ja värke lõkkesse ja lihtsalt kulgesime rahus ja vaikuses ja kohustustevabalt ja tunnetasime, milline tohutu jõud on maal, veel, õhul, tulel ja üldse loodusel ja kuidas see lihtsalt nii võimsalt toetab meid. Ja maisemate tegevustena tooksin välja lõkkematerjali kogumise raiesmikult, sauna kütmise (au ja kiitus Merlele) ja sinna kaevust ämbritega vee tassimise, lõkke tegemise, laua katmise pitslina ja värske kraamiga ja muu väiksem olme. Mis ei olnud kohustused, sest neid asju oli lihtsalt suur rõõm mõnusa äraolemise hüvanguks teha. Ja Kristina muudkui pildistas kogu aeg seda ilu (seda postitust illustreerivad fotod on siiski minu tehtud).
 
Vilgas lõkkematerjalikogumine

Väekas ja paljunäinud sajaviiekümneaastane kask õuel
 
Õhtul tegime pärisehtsat sauna. Saun oli selline eriti ehe pisikene majakene, kus oligi ruumi põhimõtteliselt neljale inimesele, mida tuli puudega kütta, kuhu tuli ämbritega vett tassida, kus ei olnud elektrit nagu majaski ning seal keset ööd küünlavalgel istudes ja koos elu üle järele mõeldes/vesteldes tundsin, et vot selline peakski üks saunaskäimine olema. Teraapiline. Päris. Soe ja ehe. Pime. Rahu täis. Ja võimas.
Vaade saunakesele päevavalguses
 
Õues ootas meid maailma kõige soojem ja sumedam suveöö, milles süütasime kõigepealt küünlad ja siis nendest omakorjatud okstest ja kändudest ja värkidest lõkke. No ma ei pea teile kirjeldama, millise tunde tekitab üks suur, soe ja võimas lõke sumedas suveöös metsa ääres tähistaeva all täielikus vaikuses koos armsate naistega (sest ma ei oska seda sõnadega kirjeldada, lihtsalt). Eriti ehe oli see tunne siis, kui me kõik lihtsalt pikali viskasime ja lasime sellel kõigel otse kehasse imbuda. Kuna Kätlin teadis meile rääkida, et kahaneva kuu ajal on hea tegelda asjadest lahtisaamisega, hakkasime paberitele igasuguseid asju kirjutama, millest oli tarvis lahti saada. Hirmud, vanad käitumismustrid ja muud sellised asjad. Ja nii nad seal kenasti meil lõkkes ära põlesid.
 
Pärast mitmeid saunaskäimisi ja metsaöö sissehingamist läksime tuppa (ikka küünlavalgele) edasi lobisema ja lõpuks mingil ajal pööningule magama. Kella meil ei olnud, nii et ma ei teagi täpselt, mis ajal, aga taevas hakkas minu meelest juba vaikselt heledamat varjundit võtma.
 
Hommikusöök. Selline, lihtsalt.
 
Hommikul kogesime oma jõudu ja muid häid omadusi värskes õhus ja päikeses linnulaulu saatel joogat tehes, nautisime oma värsket puuviljalist hommikusööki ja kohapealt korjatud taimedest teed ja lihtsalt hingasime seda väge ja vabadust sisse ja välja. Ja muidugi jagasime ja jagasime ja jagasime ja toetasime ja kuulasime ja arutlesime. Ja Kätlin jagas meiega oma tarkusi ja õpetusi, mida tema naiselikkuseloengutest kogunud oli. Ja siis võttis Merle kätte ja lõi (nagu kunsti mõttes siis, mitte niimoodi valusalt) mulle seljale imelise hennamaalingu. Ise ma tahtsin seda seljale ja nüüd ma siin pidevalt (peaaegu et)pahandan endaga, sest ma tahaks seda maailma kõige kaunimat maalingut ju kogu aeg näha, aga selleks pean ma iga kord minema kuhugi peegli ette ja niimoodi kõõritama seda seal.
Minu esimene hennamaaling ja Merle loomingustpakatav käsi
 
Siis hakkas välku lööma ja vihma sadama ja see oli kõik lihtsalt üle mõistuse värskendav ja kaunis ja võimas ja (eba)maine. Ja tekitas täiesti sajaprotsendilise tunde, et ma olen osa sellest. Ja siis pidin mina lahkuma, aga teised naised jäid veel üheks ööks metsa ja maja ja muresid ja rõõme ja kogemusi ja toetust ja hennamaalinguid jagama. Ja mina saabusin tagasi oma pere juurde seest hoopis teise inimesena. Puhkuse ja puhta looduse ja maa väega laetud naisena. Ja emana. Ja inimesena. Natuke rohkem päris-iseendana.
Kristina kaunis ja naiselik kätetöö

Ma ei tea, kui kogu see ülaltoodud kirjeldus ei tekitanud teis tunnet, et tahaks kohe esimeste naistega metsa joosta, siis ma toon veel eraldi välja, et see oli maailma kõige jõulisem, vabastavam, loodusega ühendavam, puhtam ja südamlikum ja voolavam naistega puhkuse kogemus ever. Ja et kui sul, naine, on vähegi aega (sul ON see aeg), võta mõni sõbranna kaasa, otsige mingi koht (see ei pea ju olema üldse elektrita metsamajakene, aga soovitavalt ikkagi mingi koht kodust veits kaugemal ja looduse keskel) ja lihtsalt sõitke paariks päevaks minema. Naistepuhkusele. Lobisemispuhkusele. Paljajalumurulpuhkusele. Kohustustevabale puhkusele, kus ei pea kellegi teise eest hoolitsema peale iseenda ja üksteise. Väekogumispuhkusele. Tehke juustele õlimaske ja pediküüri ja muid toredaid asju, mis rõõmustavad. Pange kleidid selga ja. Ja jagage ja kuulake ja lobisege. Ja tunnetage, et olete osa loodusest ja selle väest ja jõust. Ja saabuge tagasi uue naisena. Ja emana. Ja inimesena. Ja natuke rohkem päris-iseendana.
Ja lõpetuseks tahan ma südamest tänada kõiki naisi, kes on mingil hetkel (või alati) olnud mulle toeks, kes on oma elukilde minuga jaganud või lihtsalt minu ellu juhtunud ja ühel või teisel moel mulle ilmekalt näidanud, milline ulatus naiselikkusel ja selle toel ja väel olla võib. Aitäh, naised! Ja aitäh, loodus!

2 comments:

  1. Minul tekkis küll tunne, et tahaks naistega metsa joosta :) Õigemini on sedalaadne mõte mul mõnda aega mõtteis mõlkunud ja oli hea lugeda teiste kogemusest. Aitäh, et jagasid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii tore! Ma tahaks küll, et kõik naised saaksid seda metsanaistemaagiat tunda! Kõik on selle ära teeninud :)

      Delete