Eile, nagu võib olla panite fbs tähele, rändasime siin ringi ja vaatasime suud ammuli igasuguseid asju. Mis pani mind kurvastusega tõdema, et me juba homme hakkame oma linnapuhkusele sõitma. Ja meil on pooled plaanid teostamata..
Eile juba PEAAEGU käisime siin meie metsas jalutamas. Vihma kallas, tõmbasime vapralt vihmajoped selga ja kummarid jalga ja hakkasime minema. Korjasime eriti meeldiva suvise maavihma saatel lilli ja.. Aga kuna ühesed teatavasti ei ole just kõige kiiremad liikujad (Lill! Käbi! Muda! See eelmine lill!), siis meil läks omajagu aega, et hoovist välja saada ja selle aja peale olid sääsed meie tagumikud ära söönud (märkus iseendale: kummipüksid oleks siiski olnud hea mõte). Ja mina oleksin ehk veel suutnud vastu pidada (ja Viiene ja Ühene), aga Kolmese jaoks saabus (sügelus)piir üsna ruttu ja nii me siis jalutasime tagasi, mets Kolmese sääsevihast kajamas. Me mõtleme täna hommikul uuesti proovida. Siin pidi üks armas metsajärveke ja linnud ja mustikad ja mahajäetud talu olema. Tahaks näha. Ja muidugi pildistada.
Lilli (ja sääsepunne) korjamas
Aga eile sõitsime marsruudil Munamägi-Rõuge Suurjärv-Ööbikuoru Villa-Hinni Kanjon-Sänna Kultuurimõis-Hinni Kanjoni allikas (täitsime jälle pudelid)-Kodu (vist oli kõik meeles?). Ja ega meil ei olnud otsest plaani kindlasti kõik kohad läbi sõita, aga kuna kõik olid rahul ja meeleolukas soosis rändamist, siis muidugi rändasime. Ja iga järgmine koht jäi 15 minuti raadiusesse, nii et isegi Ühene ei jõudnud hakata järjekordsest autosseistumisest keelduma. Ja need 15 minutit tegin meile eriti lahedat lõbusõitu kurvilistel ja mägistel Lõuna-Eesti teedel, nii et endalgi võttis seest õõnsaks kohati. Noh, et tõused mäkke ja isegi ei tea, mis mäe taga on (Laskumine? Kurv? Kuhupoole?).
Kolmene ripub Eesti tipus
Kabiinimngud Rõuge Suurjärve ääres
Kõige suuremaks elamuseks minu jaoks oli vist Hinni Kanjon. Ja sinna me sattusime täiesti juhuslikult tänu sellele, et guuglmäpsitädi (Kolmene ristis ta mikskipärast pilvetädiks(?)) oli segaduses ja me hakkasime valelt poolt Sännasse sõitma. Aga kuna see tee oli ainult mingi kaks minutit pikem, siis ma ei viitsinud ümber keerata. Ja siis juba näitas silt kanjoni poole ja tundus hea mõte olevat sinnapoole keerata. Oli küll. Kanjoni vahel looklesid oja ja laudtee, mis lubas seal isegi vankrismagava Ühesega tiirutada. Aga mingil hetkel oli rajal üks murdunud puu ja hakkasime vaikselt tagasi minema. Ma isegi natuke hingasin kergendatult, sest ma ei kujutanud isegi ette kui pikk see rada olla võiks ja kuhu lõpuks välja jõuab. Ja kuna Ühene oli juba virgunud, siis ma kujutasin ette, et ta varsti tahab vankrist välja laudtee äärele oja kohale kõõluma. Nii et sõitsime vapralt tagasi ja kasutasime seekord treppide asemel täiesti normaalset teed autoni jõudmiseks. Kuigi, no ma oleks raudselt jaksanud vankri süles ka üles tassida (väljapääsmatus olukorras ilmnevad mul supervõimed (teil kaa, muide. Proovige!)!)! (vau, kolm hüüumärki niimoodi põnevalt) Seal oli ka üks allikas, kus täitsime oma pudelid ja pärast Sännast tagasi tulles läksime spetsiaalselt oma suurema pudeliga veel korra tagasi. Ja nii me siin rüüpame oma allikavett ja tunneme, kuidas oleme tervemad ja rõõmsamad.
Siin ma natuke juba aiman, et võib tulla hetki, mil pean vankri magava Ühesega sülle võtma. Mul oli põhimõtteliselt õigus. Õnneks hiljem tagasiteel selgus, et teed mööda saab ka.
Täna öösel oli vähemkõhe, aga siiski, tuleb tunnistada, et iga krõps või naks tekitasid kergeid liblikaid kõhtu. Sest kesse teeb neid siin, ah? Aga ma ikka julgen majas liikuda ja õnneks väga ei peagi, sest vesiklosett (jaa, see on selline mugavustega talu - soe vesi tuleb kraanist ja isegi pesumasin on! Ma ei kurda, tegelikult!) on meil kohe magamistoa kõrval. Aga niipea kui läheb valgeks, ei ole enam mingeid selliseid tundeid. Mul on lapsepõlvest alates see pimedusehirm ja imelik ka, kui see järsku siin nüüd kuhugi kadunud oleks. Ma isegi kodus natuke tunnen end imelikult, kui pean pimedast läbi minema. Natuke veel minna sinna hirmudevabaduseni.
Täna siis plaanis hommikul uuesti metsa minna ja pealelõunal Setomaad külastada (sest ma lihtsalt ei suuda vastu panna - see on siinsamas ju ja ma pole kunagi käinud..) ja siis õhtul peab jõudma veel mõned unistused täita.
Sänna Kultuurimõisa raamatukogus
No comments:
Post a Comment