Saturday, July 9, 2016

Maakleidikesed, 5. osa: piiiikkk tee linna(desse) ja kolmelapseema seiklused maailma äärel rippuvates Viljandi linnuse varemetes

Reedel jätsime hüvasti meile väga armsaks saanud maamajaga (mulle avanes suurepärane võimalus jällegi pakkida, aga tegelikult on äraminekupakkimine alati lihtsam, sest mingeid asju juurde ei tule ja on suhteliselt kindel, et need asjad mahuvad kõik ka nüüd ettenähtud kottidesse ära. Ühtlasi sain teada mis tunne on olla Martin, kui kõiki neid kotte natuke kaugemal seisvasse autosse tassisin. Martinitunnustus siinkohal. Ma tean nüüd paremini, mida Sa homme tunned :)). ja alustasime siis oma teed linnapuhkusele.

Ajastasin sõidu Ühese uneajale, et ei tuleks jälle rahustamispeatuseid tegema hakata. Ja sellega läks kohe nii hästi, et mingil hetkel olin ma ainuke inimene autos, kes ei maganud (kasutasin hetke ja sõin ära viimase šokolaadiga kaetud riisigaleti). Pissipeatuste arv - null (tundub, et hakkavad reisimisega ära harjuma!)! Valisin Viljandissesõiduks tee Võrtsjärve alt, kuna see tundus põnevam kui ülevalt. Sest võib-olla sinna järve alla satun ma ka edaspidi oma elus väiksema tõenäosusega.

Teepeal ei suutnud ma vastu panna ja keerasin Antsla peale (ainult 7 km ju! Ma jäin isegi enne teeviita tee äärde seisma ja proovisin veenda end ratsionaalselt mõtlema (Ühese uneaeg limiteeritud, tõenäosus talu üles leida pisikene), aga ma ei satu sinnakanti peaaegu kunagi ja emotsioonid võitsid (ainult seitse kilomeetrit! ja äkki siiski?!)). Sest see on koht, kus ma veetsin perega mitmed lapsepõlvesuved ja sellega on seotud nii palju meeldivaid mälestusi. Seal oli suitsusaun, mis asus iidsete õunapuude aias (sealt on pärit ka mu suur armastus martsipanõunte vastu!) ja paks mustikamets, mis algas maja tagant ja päris alguses ka lehmad ja kanad. Ja kobrulehed, mida me õega suvises maavihmas vihmavarjudena kasutasime. Ja ehe talumaja kõikvõimalike abihoonetega ja tädi Olga viljakohv ja hommikusöögid hämaras taluköögis (sealt võis vabalt saada alguse mu maaeluarmastus!). Nii ma siis otsustasin võtta riski (sest tegelikult oli Viljandini veel mingi poolteist tundi sõitu ja Ühese uni üldiselt umbes sama pikk) ja minna korraks oma kunagist maakodu otsima. See maja jäi kunagi sugulastele ja siis minu teada seisma. Sain emalt teada küla nime ja kahekümneviie aasta tagused juhised. Ja kuna guuglmäpsitädi juhatas mind hoopis kuhugi metsa, kus ma ei suutnud ühtegi teeotsa või puud või asja ära tunda, siis otsustasin lõpuks selle kurva olukorraga leppida ja jälle Viljandi poole keerata. Praeguseks pidavat see talu olema kellelegi maha müüdud, nii et võib olla on nad seal juba hakanud midagi hoole ja armastusega korda tegema (meeldib mulle mõelda).

Viljandis läksime sööma Rohelisse Majja, millest ma olen aastaid unistanud, aga kuna ma pole tükk aega Viljandisse sattunud, siis pole mul see siiani õnnestunud. Ja see oli tõeliselt armas koht oma kõikide väikeste detailidega. Siis otsustasin ma, et peaks lapsed veel kuhugi viima midagi tegema, sest Viljandist Haapsallu sõit pidi guuglmäpsi sõnul olema kaks tundi ja kakskend minutit pikk. Olin päris mures. Õhtune aeg ja. Võib olla kergelt väsinud reisikaaslased.

Õed Kabetajad Rohelises Majas
 
Viljandijalutus

Viisin meid siis Viljandi Lossimägedesse ja linnusevaremetesse ja see viimane ei olnud just üks minu parimatest otsustest selle reisi jooksul. Tundsin end umbes nagu üksik täiskasvanu kolme väikese lapsega maailma äärel asuvates linnusevaremetes. Vaade oli jaa kaunis. Aga mitte siis, kui kõik erinevate äärte poole jooksid. Ja leidsid, et ma olen lihtsalt üks õel inimene, et ma tahan neile keelata kogu rõõmu, mida ühed varemed pakkuda võivad. Ja otsustasid enda õiguste eest kogu südamest seista. Kahju, et mulle siis see šokolaadiga motiveerimine meelde ei tulnud.

Üks vähestest kolmelapsesõbralikest kohtadest Viljandi linnuse varemetes

Olles elusalt autosse jõudnud (mis tähendas tohutut tööd iseendaga, et ma ei kasutaks oma eesmärgi saavutamiseks (ainult) alatuid vanemlikke võtteid), alustasime teed Haapsalu poole, mis tundus täiesti võimatu ülesandena, aga kokkuvõttes ei olnudki nii hirmus hoolimata selle pikkusest. Ühene ja Kolmene lõbustasid end kõikvõimalike asjadega, mida nad tagaistmel istudes kätte said (joped ja kingad ja mingid broźüürid ja), meie Viiesega imetlesime jõgesid ja lahedaid väikeseid külasid, millest läbi sõitsime. Ja paarkend minutit enne Haapsalu premeerisin neid selle ülima vastupidavuse demonstreerimise eest jäätistega.

Väga kahju oli mul sellest, et saime eile lausa kaks kutset sõprade juurde Otepääle ja Pärnusse, aga kuna sõitmist tuli ühte väikesesse päeva juba nii palju mahutada ja sinna sekka veel magamiste ja söömiste ja jalapuhkepausidega arvestada, jäid need tripid seekord ära.

Kella üheksa ajal õhtul jõudsime lõpuks oma Haapsalu elamisse, kus me pidavat olema esimesed külalised peale remonti ja ülejäänud õhtu värisesid mu süda ja käed vildikate pärast, millega kõik otsustasid kümneid ja kümneid pilte joonistada. Sest Ühene on meil vildikatega kohati väga loov ja tahaks oma kunsti näha kõikjal enda ümber. Õnneks piirdus ta seekord ainult oma käte ja jalgadega ja siiani on värskelt tapetseeritud seinad ja vaibad kunstivabad (ptüiptüiptüi).

Õhtune magamaminek ei erinenud kuidagi eilsest, sest ma ei suutnud jällegi leppida sellega, et kõik ei jäänud kohe peale unejuttu magama (miks?!). Ma olin juba mõned tunnid unistanud sellest vaiksest ajast. Ja magamisest. Seekord aga said meie magamaminekurituaalidest osa ka ilmselt kõik naabrid, sest esiteks, siin on naabrid ja teiseks oli kenasti kuulda, kui mõni naaber köhatas. Öösel liitus meiega ka abikaasa ja seega algas meie perepuhkus (võib olla saan siis homme vahepeal kasvõi ühe käe vabaks kaa!).

No comments:

Post a Comment