Thursday, July 21, 2016

Jooga ja elu ja joogalik elu ja öö

 
Ma olen nüüd täiesti joogast läbi imbunud (ja tunnen, et mul on kehas ikka päris mitmeid lihaseid)! Sel nädalavahetusel oli järjekordne kundalini jooga õpetajate koolitus ja enne seda alustasin üle pika aja igapäevase meditatsiooniga ka (for good fortune). Nii et olen jälle ilusasti joogalainel, kust ma vahepeal kuidagi alla kukkusin.

Ma sain juba ammu aru, sellest ajast peale, kui ma esimest korda joogaga kokku puutusin kunagi kuus aastat tagasi, et tõesti-tõesti, mingi vägi selles on, mida tasub lähemalt uurida. Et asjata kõik ei räägi mediteerimisest ja tasakaalust ja joogast kogu aeg ilusaid sõnu. Kusjuures, ma tegelikult teadsin juba veel enne seda, et jooga ilmselt on minu jaoks, aga kuidagi ei olnud seda õiget aega või tunnet või maidea. Igal juhul siis see teadmine mind joogatundi ei viinud. Ju siis ei olnud elul midagi erilist viga. No selles mõttes, et tasakaal oli enamasti olemas ja kui ei olnud, siis lihtsalt läksin koju magama või lugema või kuduma või jäätist sööma ja ristsõnu lahendama või jooksma või midagi (ilmselt mu kümne aasta tagune mina vaidleks mulle praegu vastu, sest muidugi olid selleaegsed mured ju need kõige suuremad. Aga siis ma natuke räägiksin talle, mis teda ees ootab, kui ta saab lapsed. Siis ta ilmselt ei oskaks midagi öelda enam).

Joogatundi viis mind kõigepealt esimene rasedus, et aidata sünnituseks valmistuda. See andis sellise aimduse, mis see jooga olla võiks. Ja siis, kui ma juba teise lapse õnnelik ema olin, siis tuletas see teadmine end kenasti meelde. Et kui aitas sünnitusel, siis peaks aitama ka muudel rasketel hetkedel. Oli jah natuke keeruline, tasakaal kadus ära, selline lõksusolemise tunne oli ja üldse tundsin, et närvid hakkavad läbi minema. Ja siis sain ma juhtumisi teada, et mu õde hakkas juhtumisi käima kundalini jooga tundides ja mina siis haakisin end sappa (mitte nii juhtumisi enam). Ja siis ma sain vaikselt aru küll, millest need joogainimesed räägivad. Et rahu ja rõõm ja tasakaal ja. Ja selle võtmeks on lihtsalt püüda olla enda sees ja lasta mõtetel minna (mis tegelikult ei ole üldse lihtne), sest selles vaikuses sa nagu ühendud sellest elus parajasti käimasolevast jamast lahti ja tunned, et tegelikult on enda sees päris rahulik olla ja pärast vaatad tänu sellele kõigele värskema pilguga. Siis natukese aja pärast oli mul järjekordne õnn käia rasedate joogas ja siis juba beebijoogas ja siis tuli see lastejooga õpetajate koolitus, kuhu ma lihtsalt juba ei saanud minemata jätta. Ja peale seda algas uus kundalini jooga õpetajate koolitus, kus ma osalen alates aprillist, sest see lihtsalt pidi nii minema. Ja üheks põhjuseks, miks ma just kundalini joogale müüdud naine olin, on see, et kundalini joogas on oluline osa mantrate loitsimisel ja/või laulmisel. Muusika ja laulmine on üks minu kirgedest, eks. Ja pole siis midagi imestada, et järgmisel hetkel ma juba leidsin end ühest väikesest mantrakoorist. Andsin joogale sõrme ja.. Olengi väikestviisi sõltuvuses võinii.

Sellega on see, et kui juba saab selgeks, kui hea enesetunde võib tekitada puhas keskendumine oma kehale, muude mõtete minema saatmine, elu ja inimeste aktsepteerimine ja kõik see muu hea (hetkes elamine ja tänulikkus ja andestamine ja), siis niipea, kui teha mingi paus ja jooga riiulisse panna, annab see kohe tunda. KOHE. Oleks muidugi täiuslik, kui ma suudakski niimoodi seda mitte riiulisse panna, aga noh, ikka ju olen inimene ja vahepeal nagu tuleb midagi vahele ja jälle paus ja - vana hea emotsionaalne ja tasakaalust väljas ja närvitsev Grete on tagasi. Üks õpetaja ütles meile, et tehke iga päev kasvõi natukene, kasvõi üks harjutus, aga tehke ometi midagi! Et see harjumus ja järjepidevus ei kaoks. Tal on jumalastõigus. Samas näitab selline paus ilmekalt, kui märgatavalt teistmoodi võib end tunda, kui jooga riiulisse panna.

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus ka kell viis hommikujoogas ehk sadhanal. Kaks ja pool tundi joogat ja mantraid. Tõeliselt mõnus kogemus. Ma olen selline hommikuinimene ka pigem vist. Mulle meeldib mõelda, et hommikul vara, kui inimesed ja linn ja maa ja mets ja meri ja kõik magavad, siis mina ei maga. Ja naudin seda rahu ja vaikust ja hommikulõhna. Ja siis lihtsalt olen endaga ja tśillin. Ja keegi ei sega mind. Päris kena algus ühele päevale, eksole. Nagu selline edumaa teiste ees natuke, et kui nemad alles tõusevad, siis mina olen juba ärganud ja päevaks valmis ja rõõmus. Kodus see ei ole veel päris võimalik, sest siin ikka keegi tõuseks vahepeal ja tahaks minust midagi. Ja segaks minu püha aega. Ja see ilmselt teeks mind hoopis pahuraks.

Sadhana. Kell 5.00.

Ja ma saan aru, et kõigil inimestel ei teki (ega peagi) joogaga mingit klikki või tõmmet. Ja see on ka okei, ma arvan. Aga ma arvan, et kuidagi peaks seda keha ikkagi liigutama - koeraga jalutama või hommikul tööle jalutama (mis oli nii mõnus, ma mäletan. vist) või treppidest käima või. Sest liigutamine ju toodab õnnehormoone ja kellel neid vaja ei oleks, eks. Ja siis võiks võtta päevas endale hetki, mil ei mõtle mitte millegi peale. Tuleviku ega mineviku peale. Nagu selline puhkus mõtetest ja rõõm hetkest ja sellest, mis kõik on hästi ja ilusti. Ja üldse võiks rohkem lähtuda oma sisetundest ja südamest ja nii. Ja siis võiks mitte pahandada teiste inimeste paha tuju peale, sest teise inimese paha tuju on tavaliselt täiesti tema enda kontekstis ja ei ole üldse seotud kellegi teisega. Ja see on nii inimlik olla ebatäiuslik ja see võiks olla lubatud. Lastele ka.

Ma olen vist rääkinud
(kell on kolm öösel)



 

No comments:

Post a Comment