Edasi jäid teepeale metsvaarikapõõsad (jumal tänatud! Kõik nautisid vaikuses!). Siis jõudsime ühe mahajäetud taluni (neid on siinkandis ikka omajagu, muide! Nii kurb on neid vaadata. Üksindusest kössi vajunud majad, läbikasvanud hoovid metsikute õunapuudega (mis muidugi omakorda ajendasid mind juba siinkandis sügisplaane tegema), selline hoolitsust ja armastavat kätt igatsev ja hingevaakuv olemine.), aga kuna peamaja tundus kohati nagu korralik olevat, siis ma ei julgenud sinna avastama minna. Et võib olla oleks mingil hetkel oma kambaga mõne läbi akna paistva hommikukohvi joova vanainimesega tõtt vaadanud. Oleks selline imelik olukord olnud natukene. Ja jäigi talu avastamata.
Lõpuks jõudsime metsajärveni, kus majaperenaine teadis linde elavat. Nägime mõningaid kurelisi ja selliseid suuremaid linde (mul pole erilisi ornitoloogivõimeid, eks). Aga kuna selleks ajaks oli pinge meie grupis tõusnud haripunkti, siis ilmselt ülejäänud linnud pidasid mõistlikumaks peitu jääda kuni see hirmus lärm möödub.
Tagasitee kohta võin ainult nii palju öelda, et see oli pikem ja vaevalisem kui sinnajõudmine ja ma pidin kasutama oma parimaid ellujäämismatkatiimi motiveerimise oskuseid (millest kõige efektiivsemaks osutus lubadus majjajõudes otsekohe Sännast ostetud šokolaadi anda. Te saate nüüd aru, eks, kui ummikusse mu tiim oli end jooksnud, et ma selliseid võtteid juba kasutama pidin. Aga kuna see oli selline esmakordne pikem katsumus (raja pikkus oli küll ilmselt kuskil 500 meetrit (x2 siis), aga sääski oli arvuliselt rohkem), oli kogu see läbitud tunnetespekter õigustatud.
Pahurad matkalised kolgata teel
Aga peale hommikuputru (jah, see oli pärast matka. Enne sõime puuvilju ja leiba, et esiteks jõuaksime kiiresti teele asuda ja teiseks, et pärast kõhud Setomaale sõites kohe jälle tühjad ei oleks) pakkisime end sisse ja sõitsime Vastseliina linnusesse. Et aga Ühene oli selleks ajaks end unele sättinud ja ma nägin juba kohe ilma autost väljumata kõiki neid treppe seal, siis otsustasime hoopis edasi Värskasse sõita ja pärast tagasiteel linnusesse ronima tulla.
Värskas läksime Tsäimajja sööma, kus oli lastega väga mõnus - õues olid igasugused puidused atraktsioonid ja kuidagi kodune oli. Sööma kolisime lõpuks ikkagi palktaresse sisse, sest seal õues olid sellised palkidest lauad-pingid, kust lapsed ei ulatanud normaalselt sööma. Sööma pidime kardulaid ja kohopiima, mis olid kõige taimsemad asjad, mida setod pakkusid. Kolmene, nagu ikka, sõi oma kolm ampsu ja ülejäänud jäi mulle. Tsäimaja kõrval oli kohe Seto talumuuseum, kus saime teada, kuidas setod vanasti elasid. Põhimõtteliselt elas kolm põlvkonda tarekeses, mis oli sama suur nagu meie, maidea, köök. Ja meie köök on täiesti normaalne (meie kokkadel ja teenijatel on eradi maja). Ma kujutan ette, kuidas setolapsed kaklesid seal hommikust õhtuni. Ja emad-isad karjusid nende peale (ma lohutan siin ennast). Aidas üritasin paista tark ja tutvustasin lastele sealseid toidutegemiseriistasid. Tõenäoliselt ma ei pannud kõiki riistasid õigete kasutusjuheditega kokku, aga ma arvasin, et eks nad mingi hapukapsast, võid ja silku seal sõid. Lapsed kuulasid (ja küsisid, et kuidas sa tead seda kõike, emme (jumal)) ja mina tundusin endale tark. Väga tore oli :)
Sõitsin veel Värska Sanatooriumi juurde, et näha milline see on. Oli selline.. Retro. Siis tahtsin lastele Eesti-Vene piiri näidata. Sõitsime kaardi järgi võimalikult piiri lähedale, aga keegi oli sinna oma maja ette ehitanud. Kaugelt nägime õnneks metsa servas punasetriibulist piiriposti ja mingit silti, mis vist keelas inimestel Venemaa metsa minna. Päris lahe nii elada vist, kui aia taga on mingi teine riik.
Ja kuna selgus, et Vastseliina linnus on ainult kella kuueni lahti, pidime kurvastusega tõdema, et sinna me ei jõuagi. Aga Piusa koopad olid seitsmeni ja sinna jõudsime ideaalselt. Kui mina olin laps, siis saime koobastesse täitsa vabalt sisse minna kustiganes tahtsime. Ja see, et see võis kokku variseda, lisas ainult põnevust. Nüüd oli seal moodne külastuskeskus (mis on väga ilus, tõesti!) ja lubati ainult ühest väiksest nurgast koopasse vaadata. Kuna seal elavad kaitsealused nahkhiired ja kuna koobastik variseb jõudsalt. Ma sain ühtlasi pärast kõiki neid aastaid teada, et need ei olegi looduslikult tekkinud koopad. Mitte et ma oleksin tulihingeliselt nende koobaste kohta aastaid infot kogunud. Lihtsalt, lapsena keegi ei öelnud mulle. Või ma ei pannud pimedates liivakoobastes turnides seda suvalist infot tähele. Viiene oli pehmelt öeldes pettunud selles külastuskeskuses, sest tema ilmselt lootis ka pimedates liivakoobastes turnida. Aga sai ainult natuke eemalt vaadata. See-eest liivakarjäär punase liivaga ja keskuse juures olev (täiesti waldorf-standarditele vastav!) mänguväljak päästsid meie õhtu.
Waldorf-mänguväljak Piusa koobaste juures
Ja kui me kell pool üheksa kohale jõudsime (peale seda, kui guuglmäpsi pilvetädi oli meid maailma kõige väiksemaid teid pidi siia juhatanud, mis oli aga täitsa tore, sest nägime kahte jänest, erinevaid metsaliike, kurepesasid, mahajäetud talusid, kauneid kordatehtud talusid ja kuhjaga järvekesi), olid kõik päris väsinud ja näljased. Ja nagu eelmistelgi õhtutel, pääsesid ka kõik oma kõige väsinumad ja näljasemad tunded valla. Hea, et me olime metsas, kus naabrid on poole kilomeetri kaugusel. Õudne. Kartsin, et ajame need uinunud kummitused ka üles siin. Ja siis sõime kõhud tatraputru täis (ma ei jõudnudki oma unistatud ahjushautatud tartapudru tegemiseni seekord, sest kuna oli soe (ja kell juba palju), ei tundunud mõistlik halata pliidi alla tuld tegema. Lisaks avastasin, et olin kogemata tatrahelbed kaasa haaranud, nii et siis see unistus läheb täitmisele ehk siinsel sügispuhkusel!) ja kõik oli ilus kusagil viisteist minutit. Mängisin kitarri ja laulsime ja. Ja siis hakkasid kõik jälle üksteist kiusama. Ja mina riidlema. Ilmselt mu kitarrimäng ei olnud veel piisavalt paeluv. Lõpuks jõudsime voodisse, kallistasime-musitasime-vabandasime(no mina) ja mina lohutasin ennast, et vähemalt päeval olen ma olnud rokkstaarema (ma tõesti julgustan lastega rändama, sest neil on põnev ja teil on põnev ja kõik on suhteliselt ikka koostöövalmid enamasti. Ja lihtne on end supervanemana tunda. Või noh, proovida tasub seda kõike, igal juhul. Ühiste raskuste ületamine ühendab ka, kui võtta perekonda tiimina, kus kõik liikmed ja nende tunded on ühtviisi olulised).
Fotograaf: Viiene
Meie jalutuskäigurada (sääsed elavad siit edasi, kus need puud paistavad)
Ja täna siis on plaanis sõita Haapsallu vahepeatusega Viljandis. Sest meie meresõitjast pereisa plaane segas torm ja ta jõuab nii hilja Pärnusse, et me ei jaksa teda seal neljakesi oodata. Nii et läheme teda oma Haapsalu (Air-bnb) koju ootama.
No comments:
Post a Comment