Lastevabadus ja rütmivabadus ja toitumisvabadus (4.)

Tänane märksõna on ilmselt siis vabadus nagu ma justkirjutatud pealkirjast loen. Igasugune vabadus.

Esimene vabadus: lastevabadus. Lapsed läksid täna vanaema juurde ja tulevad homme õhtul. Seega esimene vabadus on lastevabadus! See on selline magushapu vabadus, nagu lapsevanematel ikka - ühest küljest on nii hea, et keegi ei vaja pidevalt midagi ega haki minu tegemisi-toimetusi, jutulõnga ja keskendumist, aga teisest küljest on ikka selline tunne nagu mingi tükk oleks kuskilt puudu. Või kolm. Aga see esimene külg jääb peale, sest ma ju tean, et homme saan oma tükid tagasi. Ja kõik muudkui kirjutavad, et hetke tuleb nautida, seega ma teen kõik õigesti, kui ma praegu siin oma vabaduse keskel juubeldan! Mida ma selle vabadusega teen? Noh, ma tegelesin vabalt natukene tööasjadega, uurisin näiteks, kuidas saali kodulehte kuidagi selliseks teha, et ma temaga päriselt rahul oleksin. Ja siis tegin mõned üritused ja mõtlesin natuke uusi üritusi läbi. Ja siis ma käisin poes värvi ostmas õdede magamistoa seina tarbeks (ja maksin rulli, teibi, värvi ja toonimise eest kokku 12 eurot. See oli ikka tükk maad vähem kui ma arvasin) ja siis vaatasime Martiniga üht Rootsi filmi "Vääramatu jõud", mis oli päris huvitav, aga Martin ütles, et seda oleks võinud vaadata kerides, sest sisu oleks saanud mahutada ka palju väiksemasse ajaraami. Mulle iseenesest täitsa meeldis, sest see oli kuidagi selline päris. Nagu pärisinimesed ja sellised reaktsioonid nagu ilmselt pärisinimestel ka oleksid sellistes olukordades. Ja see kulgemine oli ka nagu täitsa asjakohane, sest andis edasi ühe perekonna suusapuhkust, mis venibki, kui eriti omavahel ei suhelda. Ühesõnaga, see rääkis sellest, kuidas pereisa ootamatus ohuolukorras pere kaitsmise asemel põgeneb ja siis saab aru, et on end mehe ja inimesena kuidagi ära kaotanud ja siis kuidas ta enda natuke jälle üles leiab. Ja see on sellises kerges põhjamaiselt koomilises võtmes ka, seega oli päris tore vaatamine. Ja noh, eks see vabadusetunne võttis ka natuke minu filmikriitilisust vähemaks.

Teine vabadus: rütmivabadus. Sellest olen ma minu meelest ka enne kirjutanud, seda eriti suvel. See on see magushapu vabadus, kui otseselt kohustusi ei ole ja saab aega vastavalt oma suvale kasutada, aga samas tekib igatsus rutiini ja planeerituse järele. See on mul homme viimast päeva, sest uuest nädalast algab saalis hooaeg ja tunnid ja see mõnus turvaline rütm, mis mind siis juba nagu iseenesest edasi kannab. Magushapu ongi see rütmivabadus sellepärast, et siis pole eriti selliseid kohustusi, mis sunniks end kokku võtma ja tegutsema. Ja vabalt võib niisama kulgeda. Ja mittekoristada, kui ei taha. Ja kõiki asju edasi lükata. Ja mingil hetkel lihtsalt tunda, et see ei ole üldse mõnus enam. Ja teisel hetkel seda jälle nautida. See näitab seda, et ma ei suuda end alati piisavalt motiveerida ja ilma kindla rütmita lainel hoida. Ja siis ma lappan siin niimoodi poollaisana. Ja kuigi ma naudin seda ikkagi ka kohati, siis see muutub üsna kiiresti tüütuks ja ma saan lausa kurjaks enda sellise ajaäraolesklemise peale. Aga ma mõtlesin selle täna enda jaoks jälle selgeks - see nn puhkus on superoluline aeg kindla ajakavaga perioodide vahel (nagu sügis ja kevad), sest see, kui ma vahepeal olen rütmist väljas, annab kinnitust, et mulle sobib selline rütmis elamine rohkem. MOTT.

Kolmas vabadus: toitumisvabadus. Ka üks selline pooltore vabadus, mis kaasneb tavaliselt rütmivabadusega ja lastevabadusega. Siis ma luban endal piiramatult kooki ja kommi süüa (st kuni süda läheb pahaks and then some), sest lapsi pole, kelle ees peaks korralik olema ja rütmi ka pole, et näiteks oma igahommikust smuutit sinna kuhugi kindlalt paigutada. Ja tähendab see tihti seda, et kommi on tore süüa, aga lõpuks ma ei suuda end motiveerida normaalset toitu valmistama. Aga see nagu iga teinegi asi, on lihtsalt enese kokkuvõtmise küsimus.

Ühesõnaga, vabadus annab vabaduse valida, kas ja millist rütmi ma parasjagu enda ellu tahan. Ja tavaliselt sellised perioodid, kus mulle jääb õhku ja aega ja vabadust lasta kõigest lahti, viivad mind mingite uute arusaamiste ja inspiratsiooni- ja motivatsioonilaenguteni. Ja need tulevad otse ja puhtalt minu seest ja on seega palju vastuvõetavamad ja loogilisemad kui mingid sellised rütmid, kohustused ja toitumiskavad, mida võiks enda ellu suruda, sest need tunduvad vajalikud või teiste puhul toimivat.
Ma lähen nüüd vabalt magama ja tõusen homme vabalt millaliganes oma viimsel vabadusepäeval!

P.S: Mind väga huvitab - inspiratsioonina või nii - kuidas teie oma lastevabu päevi veedate! Ja eriti tore oleks lugeda sellistest eriti ekstreemsetest tegemistest nagu vannisvedelemine, juuste kammimata jätmine, lõunaks jäätise ja koogi söömine, vanade piltide vaatamine, mitmetunnised telefonivestlused jne.

Püha argipäev ja harilik tavapostitus (3.)

Õnneks ma eile ja üleeile olin siin päris asjalik ja kirjutasin pikemalt ja põhjalikumalt mõnest südameteemast. Aga oli ju arvata, et iga päev ei ole elu puhast kulda täis. See oleks siis nüüd see päev, mille ma jätaks vahele, kui ma just ei oleks endale igapäevblogimiseväljakutset esitanud. Nii et siin ma olen! Selline igapäevane. Täitsa tavalises olekus. Keset üsna märkimisväärset segadust. Lisaks kasti- ja asjadesegadusele ei suuda meie selleaastane kuusk üldse oma okkaid (ega sellest tulenevalt ka ehteid) küljes hoida. Seega öösiti ma muudkui kuulen, kuidas teises toas sajab ehteid. Lapsed muidugi rõõmustavad ja käivad kuuske torkimas ja siis ehitavad langenud okastest mägesid ja maju. Täitsa waldorf-sõbralik värk iseenesest ju! Aga kodu üldmuljele annab see meie poolelioleva minimalismiprojekti kastide ja asjade taustal veel rohkem sellist naturaalrustikaalsust juurde, mis ei ole täna üldse minu stiil.

Mul oli muidu suur plaan siin jagada täna pilte uhkest värvitud seinast kleidikeste värskes magamistoas, kordasaanud mängutoast ja võib olla veel mõnest vägevast ja suurest asjast (nagu kook!), mida me täna ära tegime. Ainult et. Me ei teinud. Ühtegi. Sest kui mina ükskord Viimsi Decorasse värvi ostma jõudsin, selgus, et nemad on uuest aastast ära kolinud. Kujutage ette. Ja kuhugi Bauhausi ma enam ei viitsinud sõita, et kaotada sellepärast mingi poolteist tundi oma õhtust perega. Ja koristada ka nagu täna üldse ei jõudnud, sest ma hoopis tegelesin igasuguste üritustevärkide ja muude saaliperenaiseasjadega. Mille pärast ma sain pidevalt riielda, sest ma pidin selleks kasutama arvutit ja keskenduma, millest kumbagi ma ei tohi teha, kui ma tahan, et lapsed ei riidleks.

Küll sõitsime korra poodi, et hankida pildiraamid (et kaunistada üks vaba sein) ja paar karpi, et saaksime oma asju siin paremini ja mugavamini organiseerida. Sest me ju oleme sellel lainel. Ja selleks, et asjadest lahtisaamise ja nende võimalikult väheste allesjäänute (re)organiseerimisega paremini hakkama saada, pidime minema poodi asju ostma. Üldse ei ole vastuolu siin.

Poodi sõites tõdesime, et õues on maailma kõige hallim ja armetum ilm. Kell oli selline pool neli õhtul - hämar ja kurb ja nutune ja märg. Aga samas tekkis mul jälle õhtul nõusid pestes sellele vastukaaluks kummaline kevade- ja suveootusetunne. Selline tunne, et nad on kohe siin ja isegi mõni selline liblikas tuli kõhtu sellepeale. Jaanuaris. Aga no on ju, noh. Jõulud läbi ja talvine pööripäev läbi ja nüüd saab ainult valgemaks minna! Ausalt, ma saan ju aru, et peaks rohkem hetkes elama ja mitte kogu aeg ootama midagi, mis on kusagil kaugel tulevikus, aga sellega on nagu rämpstoiduga - vahel harva ikka võib. Seega, täna ma lubasin endale ühe ilmahaletseva päeva ja täiesti vabalt unistasin kevadest ja päikesest ja suvest, mis kunagi tulevad.

Mmm.. Päike ja valgus ja muru ja kleidikesed.. Nii hästi.

Sellega seoses ma korra mõtlesin ka seda, et kui hirmus tegelt, et mina siin ootan suve ja siis võibolla jälle jõule ja samal ajal lapsed kasvavad kogu aeg muudkui suuremaks. Mitte et ma siin ei paneks neid selles ootuses tähele, aga ikkagi kuidagi nende pealt on seda ajakulgu eriti intensiivne vaadata. Võib olla see ei olegi hirmus, tegelt. Aga kummaline ikkagi. Et nad ei jää nii väikeseks. Ja ühel päeval ajab hoopis igaüks neist mingeid oma asju ja ma ei tea nendest asjadest peaaegu mitte midagi (ma väga loodan, et ma olen niisama emotsionaalne siin selles osas). Samas igapäevaelus on vastupidiselt jälle tihti hoopis selline tunne, et need ealised iseärasused, mis neil siin kohati esile kerkivad, on igavesed, aga tegelikult ju ei ole (need asenduvad ju kogu aeg uue ea iseärasustega)! Lapsevanemlus: nii palju keerulisi tundeid korraga, ühesõnaga!

Kui me siin juba ajast räägime, siis kell on jälle rohkem kui üks (ma võisin jälle natuke siin jumalat mängida ja blogspoti kellaga aega juurde osta, et mahtuda eilsesse). Ja mina olen ikka siin ja teen mingeid asju. Ja olen homme sellepärast natuke (mhm) pahuram. Sest vanust on juba ka ja enam ei ole nii nagu siin noortel emadel, et jaksan kolmetunnise ööune pealt päev läbi okei ja viisakas olla ja energiat jääb ülegi. Ei ole enam nii, Grete.

Ühesõnaga, võtan selle siin kokku ja soovin teile ka head argiööd, kallid inimesed!

Ümberkorraldused, mööblinihutamised ja (natuke) vähem asju (2.)

Ma olen juba pool aastakest jälginud üht lehte nimega "Becoming Minimalist", kus jagatakse nõu ja soovitusi, kuidas vähendada asjade osakaalu oma elus ning saada seeläbi vabamaks ja õnnelikumaks ja stressivabamaks inimeseks. Väga-väga inspireeriv lehekülg on! Nii usutav ja nii mõjus ja kõik tundub nii lihtne ja loogiline!

Ja nüüd ma olen siin viimastel kuudel selle asjade vähendamisega alustanud ja juba on tunda, et vaikselt on ka täiesti mulle endalegi üllatuseks toimunud märkimisväärne muutus minu mõtteviisis ja mitte ainult - ka sisetundes. See on vaikselt minu osaks imbunud! Sest ma pean tunnistama, et ma olen küll üks neist, kes on läbi aegade asjade soetamisega oma mäslevaid emotsioone matta ja tuju tõsta püüdnud. See alati toimis. No toimib siiani, kui ma sellele järele annan. Ma küll ei käi suvalisi asju ostmas, aga teinekord, kui on kuidagi rahutu või ebameeldiv või väsinud olla ja ükski produktiivne tegevus ei kutsu, siis poodiminemine küll kutsub. Ja siis ma ostan midagi ja olen korraks rõõmus ja siis natukese aja pärast jälle natuke kurb, et see ostmise mõju nii vähe kestab. Klassika, eksole. Õnnneks olen ma viimasel ajal sellises olukorras pigem toidupoodi sattunud ja ostan mingi asja, mille ma reaalselt ära tarbin. Ja enamasti ei ole see kõige ebatervislikum toode poes. Vahel on. Aga enamasti ei ole. Aga nüüd, olles poole aasta jooksul pidevalt lugenud ja sügavamalt selle asjade- ja tarbimishulluse üle juurelnud, tunnen ma, kuidas ma olen suutnud end ikka juba päris normaalselt brainwashida sel teemal. Ilmselt aitab kaasa ka see, et see teema on tõusetunud igal pool mujal ka ja jõudnud niiöelda massidesse - enne jõule ikka leiab neid inimesi ja eeskujusid, kes sellest kirjutavad ja koputavad inimeste tarbimisihale.

Näiteks. Jõulud. Alatii minu nõrkus olnud. Alatii olen ma pigem see olnud, kes tarbib üle, külvab päkapikke ja jõuluvana abistades nad selle "abiga" üle ja pärast tõdeb, et tegelikult keegi ei mäletagi pärast pooli saadud kingitusi. Aga see on mingi selline muster, eks, mis on kuidagi sügaval sees ja mida on alati väga raske välja juurida. Ja mis tavaliselt jõuab kohale alles siis, kui juba tagajärjed käes on. Aga sel aastal! Täiesti uskumatu, aga oli tunda, et midagi on muutunud ja no te ei kujuta ette kui superõnnelik ma selle üle olin! Pean lisama, et ma ei saa siin rääkida totaalsest muutumisest, aga ma nägin progressi! Ma nägin seda, et ma reaalselt tunnen juba enne kui kõik on juba möödas, kuidas see ei sobi mulle. See, et asju tuleb juurde lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks. Kuidas mulle ei sobi, et ma loon oma lastes igal aastal harjumust olla liiga suurte ootustega ja saada võimalikult palju asju. Ja siis näha juba peale teise kingituse avamist, et nad reaalselt ei jaksa enam üllatuda ja rõõmustada. Ja praegu on nad täpselt nii väikesed, et ma saan kenasti nende ootuseid ja jõuludega seonduvaid tundeid ja mõtteid ja tähendust kujundada. Et kui nad on suured, siis ei ole peamine see, et päkapikud toovad kingituseks suuri asju ja jõuluvana toob sada asja. Sest muidugi on tore saada üllatusi ja midagi uut. Aga seda saab ka tunduvalt väiksemate ASJADEGA tekitada (no ühesõnaga, saab lihtsamaid võtteid ja emotsioone ja teate küll, neid ASJU abiks võtta) - ma näen seda ise ka. Aga millegipärast oli ikka mitu aastat tunne, et tahaks neile ikka suuremaid ja ägedamaid üllatusi teha ja seda asjade näol. Ja kui ma hakkasin kuulma pettumusenoote oma pisikeste heade ja armsate inglite häältes ja sõnades, et päkapikk tõi jälle samasuguse maiustuse või kingituse, siis see haavas mind. Ma tahaks niiväga, et nad oleksid õnnelikud ja tänulikud ükskõik millise kingituse eest. Ja lihtsalt rõõmustada selle üle, et on detsember ja üldse on mingi võimalus hommikuti kingakestest kingitusi leida. Mitte mossitada või pahandada, et seal oli midagi, mida nad juba kaks päeva tagasi said. Ja noh, siis ikka püüame siin üldse rõhutada, miks jõulud veel toredad on (piparkoogid, perevärk, küünlad ja tuledesära ja jõulujutud ja -laulud ja kuused ja hingest soojad inimesed ja selline mõnus tunne). Mind toetab ka Astrid Lindgren, kes oma raamatutes jõule nii mõnusalt kirjeldab. Eriti Madlikese raamatutes. Sealt jookseb seda vähemkindlustatute teemat ja abistamist ka läbi, mis on üks lisapluss. Muidugi on seal ka selliseid lõike ja kirjeldusi, mille me niimoodi sujuvalt vahele jätame, näiteks selliseid, kus naabrionu on kuskil hanges purjus, koni hambus ja naabritädi teda väga kummaliste sõnadega sõimab. Arusaadav, et see oligi päriselu ja on praegu ka osa kellegi elust ja lihtsalt üks viis aidata mõista erinevate inimeste erinevaid külgi, läbielamisi ja eluraskuseid (või hoopis rõõme), aga võib olla mitte näiteks kolme- ja viieaastase puhul. Eriti sellise viiese, kes superpedantselt kõikvõimalikud sõimusõnad tallele paneb.

Ühesõnaga, see kõik pidi olema väike sissejuhatus ainult, aga nüüd on siia üles mingi monsterlõik kogunenud.

Meie pere tänane ühistegevus oli lastetubade ümberkorraldamine kahest poolmängu-magamistoast üheks magamistoaks ja üheks mängutoaks. Ma pole üldse rahul olnud nende ebamääraste tubadega ja nad on olnud suhteliselt ebamõistlikult kasutatavad siiamaani. Seistmene ei taha teistest eraldi toas magada ja magab niikuinii viimasel ajal madratsiga teiste juures ja blokeerib sellega paar riiulit nende toas ja üldse on seal kogu aeg sellepärast mingi magala ja seapesa. Ja teises toas on pidevalt mingi riiete kokkutulek. Ja kuna ma lugesin üht Becoming Minimalisti julgustavat artiklit ka ükspäev jälle, ja kuna mul sel nädalal on ametlikult veel puhkus päriselust, siis ütles mulle minu süda ja hommik, et täna hakkame (veel rohkem) korralikeks ja eriti mõistlikeks ja tõhusateks ja süsteemseteks ja viskame kõik kasutud asjad minema või viime ära ja paneme kõik allesjäävad asjad eriti mõistlikult karpidesse ja oma kohtadele. Te ei kujuta ette, kui mõnus tunne see oli! Selline suurte asjade tegemise tunne! Ja lapsed said ka ühe elulise õppetunni jälle. Noh, et me koos seda kõike tegime ja arutlesime, et miks. Õnneks oli Martin minuga samal lainel (sest vahel ju ikka juhtub, et teised ei jaga minu õhinat ja tuhinat) ja me tõstsime vajalikud kapid ja riiulid ja voodid vabalt ühest toast teise ja teisest esimesse. Oleks, et kõik ebavajalikud asjad nüüd ka viskaks end ise ära.

Ma lugesin ühesõnaga, et asjadest vabamemisega alustades ei tohiks seada sellele kõigele liiga suuri ootuseid. Mõistlik oleks kuskilt lihtsalt vaikselt alustada - kasvõi ühest sahtlist või kapist. Ja siis ei ole ka mõtet oodata, et kõik ebavajalik sealt eemaldatud saab. Siis peaks mõne päeva pärast allesjäänud stafist omakorda eemaldama selle, mis siis ikkagi veel tundub ebavajalik ja nii võib olla veel paar korda. Ja sedasi peaks vaikselt oma tegevust tervele kodule laiendama. Ma tegin seda oma riidekapis mingi aeg tagasi. Ja näen, et peaks minema uuele ringile, sest ikka on seal liiga palju asju, mida ma reaalselt endale selga ei pane. Näiteks koduriideid on mul lihtsalt nii palju, et ma ei jaksaks nii palju kodus olla, et neid kõiki piisavalt mõistlikult ära kanda.

Üks hea selline pool-enesepettuslik trikk on teha sellised "vahekarbid või -kotid", kuhu paned need asjad, mille osas on tunne, et neid võiks ikkagi äkki vaja minna. Need võib tästa kuhugi halfway-houseilikku kohta, milleks meil on garaaź (appi, see sõna tekitab minus juba sellist stressi ja õudust, sest see on see koht, kus meil niimõnedki asjad "vahekarpides" ootavad). Ja siis neid võib revideerida mingi aja pärast. See toimib hästi ka koos lastega koristamisel, sest nagu täna selgus - neil on absoluutselt kõike vaja. Aga niimoodi garaaźi olid nad nõus mõningaid asju saatma. Ja õnneks nad ei jaksanud kaua keskendunult minuga seal asju sorteerida ka, seega ma sain ühe sellise kasti kenasti täis.

Asjad. 

Muide, just eile istus Viiene diivanil ja mõtiskles kõva häälega, et emme tead, mul on selline imelik tunne, et kui ma mingi asja saan, siis see meeldib mulle väga ja siis ma mitu päeva tahan sellega mängida ja siis enam see ei ole huvitav. To the point, kallis laps. Kõik teed viivad Rooma, ma ütlen. See on nii õhus praegu, see kõik. Isegi mu uue aasta horoskoop ütles, et ma teen elus ümberkorraldusi, viskan vanu asju ära ja vabastan end koormaist, et elada (stressi)vaba ja rõõmsana! Siin polnud seega mingit kahtlust, et see kõik just nii pidi minema!

Ma pean ka tunnistama, et ma ei saa tegelikult üldse normaalselt ja täie võimsusega funktsioneerida, kui kodu mu ümber sassis on. Aga vahel peab ja siis ma jälle avastan end imestamas, et miks küll mõte ei lenda ja hinges äng on. Ja siis, olles mingil hetkel jälle kõik ära koristanud, saan aru, et aa! Asi oli selles segaduses ju (nagu alati)!

Ja siis ma pean tunnistama veel, et mulle meeldivad ilusad asjad küll kaa. Ja minu kodu ei saa kunagi olema selline igas mõttes minimalistlik. Aga ma kindlasti hoian alles liiga palju mõttetuid asju, mis ei valmista rõõmu ega tekita mingeid erilisi tundeid. Ja neid asju ei ole kindlasti minu ümber seisva energiana vaja. Ja vaja ei ole ka mänguasju, millega keegi ei mängi, millest lapsed on väljakasvanud ja mis võetakse ainult segadusetekitamisemängudesse. Need asjad saab kas anda edasi või müüa maha, kui nad on sellised suuremad ja mõistlikumad või visata ära, kui muudmoodi ei saa. Ma siin püüdlen selle poole, et meil on sellised montessorilikud kastid ja karbid, millest igaüks on kindlat tüüpi mänguasjade või rollimängude jaoks. Igal asjal on oma koht ja neid asju on lihtne nendest kohtadest kätte saada ja oma kohtadele tagasi panna. Ja et mänguasjad on pigem sellised, mis on ajatud ja sobivad tegelikult igas vanuses inimestele -  no klotsid, ja loomad ja nukud ja pillid ja meisterdamisstaff ja sellised asjad. Ja muidugi raamatud ja lauamängud. Ja mänguasjad on pigem looduslikust (no Legod küll ei ole, aga nende osas teeme vabalt ja ilma igasuguse süütundeta erandi. Vatuspidavad on nad küll, kõik mängivad nendega igas vanuses ja ma isegi) ja mõnusast ja vastupidavast materjalist (ja meil on ikka selliseid asju, mis on pidanud vastu kolm last ja kõik nende sõbrad ja on siiamaani nii ilusad ja endalgi on rõõm neid katsuda ja vaadata. Sellised asjad saab kenasti pärandada tuttavatele beebidele ja väiksematele lastele ja mõned ikkagi ka oma lastelaste jaoks alles hoida. Natuke ikka võib. Keegi ei näe.). Kuna lapsed käivad waldorf-lasteaias, siis on nad sellise mängukeskkonnaga harjunud ka seal, teiste lastega mängides. Ja kodus oleme ikka tegelikult ka seda joont hoidnud. Lihtsalt mul on olnud pisut tegemist selle ülekülvamiseteemaga. Ühesõnaga vähem võiks olla meil siin mõningaid asju. Ja sellega me nüüd tegelemegi!

Veel asju.

Novot ja nüüd nad seal magavad kõik ilusasti õndsalt ja õnnelikult koos ja mina peaksin mängutuba koristama, et seal reaalselt mängima mahuks. Eriti hea oleks seda justpraegu teha, kui keegi ei sega ega keela mul asju ära panna. Aga homme on ka päev. Ühtlasi on homme see päev, mil me läheme seinavärvi ostma, et üks jõuliselt roheline sein, mis enne oli riiuli taga, leebemaks värvida. Sest praegu pimedas oli see kohe eriti jõuline ja kohti nagu lausa pealetükkiv. Ja siis veel mõned pildiraamid. Ja äkki isegi saame kardinad üles! Ja siis on nagu päris! Ja kujutage ette - hommikul mõeldud ja õhtuks peaaegu tehtud!

Oh, ma võiksin ja tahaksin sel teemal siin pikalt jahuda.. Pooled mõtted pidin ära jätma, et ma hommikuni ei kirjutaks. Aga õnneks on mul siin veel 29 päeva vaja kirjutada, nii et mul on varusid nüüd!

Head ööd! Koristamiseni!
(Kell on küll väga palju, aga minu jaoks on ikkagi veel täna, seega aeg on suhteline. Ja ma tśiitisin blogikella mõne tunni tagasi. Sest kell on muidu juba 1.45 homme hommikul)

Magamistuba peaaegu valmis (miinus kardinad ja värvitud sein ja pildid seinas. Aga neid ei oleks niikuinii siin näha.)

Igasugused esimesed! Ja enesele esitatud jaanuari blogimisväljakutse (1.)

Teree! Heaaad uut aaaastaaat!
Ongi käes! Aasta esimene päev ja ausalt, õues oli värske lõhn praegu, kui ma uksest nuusutasin. Selline uue asja lõhn nagu.

Nagu ma (endale) lubasin, siis äratan nüüd uuel aastal selle kirjutamise iseendas jälle üles ja et ma ei laseks endal taganeda, teen seda ühe jaanuarikuise väljakutse väljakuulutamisega kirjutada iga päev üks postitus. Siin. Kuni 31. jaanuarini. Mis on jumalatore, sest see võtab kohe maha selle pinge, et ma peaks kirjutama ainult siis, kui mul on mingi hästi suur ja tõsine teema, mis vajab arutlemist. Ja annab hoopis juurde vabadust ja ruumi lihtsalt kirjutada kõigest ja millestiganes, mis minu peas ja sees ja päevas ja elus parajasti toimub. Nagu minu oma väike loovkirjutamisekursus (kusjuures, ma võin ainult ettekujutada, mida loovkirjutamisekursustel tegelikult tehakse, sest ma pole kunagi ühelgi käinud. Juba olin end kirja pannud ja peaaegu läksin, aga siis ma vist rasestusin, mulle meenub, ja midagi tuli veel vahele, mis minu loovkirjutamise alase koolitumise alustamist aktiivselt takistasid. Mitte et rasestununa oleks loovkirjutamisekursus vastunäidustatud, aga mul on meeles, et need kaks asja juhtusid samale ajale. Rasestumine ja koolitusele mitteminemine), mille kestel ma loodetavasti isegi arenen ja midagi uut enda kohta teada saan! Rääkimata sellest, et see minu isehakanud koolitus siin on täiesti ilma rahata. Suur pluss!

Ja üldse, mulle täiega meeldivad väljakutsed ju kaa! Ja uus aasta algas ja mul muidu polekski kuhugi oma seda värsket uueaastavaimustuseenergiat suunata! No muidugi ma suunan seda ikka edasi ka juba olemasolevatesse elulistesse väljakutsetesse, aga tahaks midagi uut kaa! Või noh, mingeid uusi enese tahke jälle käsile võtta! Seda enam, et Sensa aeg sai läbi ja ma tahan kirjutada ja seda kirjutamist mitte täitsa ära unustada. Vaid ikka kütta seda kirjutamiseahju.

Kuna kell on kolmveerand kaksteist, siis on mul napilt aega see postitus siin tänasesse kuupäeva mahutada. Oleks võinud ju ka varem kirjutada, aga väsimus ja vedelemine tulid peale. Sest me arutlesime täna kella viieni hommikul igasugustel olulistel-elulistel inimesi ja elu puudutavatel teemadel, mida ma ei kahetsenud isegi siis, kui kõik siin kodus õhtul väsimusest katkistena üksteisega pahandasid. Sest sellised arutlemised ongi need, mis viivad kuhugi (ja on sada korda olulisema kaaluga, kui kellegi suvaline õhtune kurnatusesõim). Edasi või just tagasi iseendani ja arusaamiseni iseendast ja sellest, kuidas mina ja inimesed toimivad. Ja kui põnev see on, et kõik on justkui erinevad ja saavad asjadest omamoodi aru, aga samas on kõik oma sellises algses-ürgses pärisolekus tegelikult ikkagi peaaegu et täiesti ühesugused. Ja kui juubeldamaajav tunne on sellest inimese pärisiseennast ümbritsevast kultuurikihist ja haavade-haigetsaamiste-kaitsekihist kohati kasvõi eriti pisikesi auke avastades seda tõdeda. Ja praegu ma mõtlen, et kui eriti superlahe see on, et need ühised mõtisklused niimoodi just uue aasta esimestel tundidel peetud said. See on üks hea algus ühele aastale. Mis tuleb täpselt selline nagu ta tuleb. Let´s go, 2018!

Päris hea põhjus kirjutamiseks ehk veel üks aasta läind! Head aega 2017!

Vaatasin, et ma eelmisel aastal ei olegi mitte teinud aastakokkuvõtet! Kuidas nii! Sel aastal ma küll seda tegemata ei jäta! Ja siit ta tuleb.

Iseenesest on mul isegi hea meel, et ma eelmisel aastal selle tegemata jätsin, sest ma kartsin, et tuleb jälle samasugune postitus muidu. Noh, et inimesed on nii lahedad ja head ja kuidas ma neid niiväga armastan (appi, kui mõnus on kirjutada! Ma ju viimati kirjutasin augustis.). Sest just sellest ma tahangi jälle kirjutada. Sest ma jõuan selle tõdemuseni igal aastal. Igal. Aastal.

Seega ma teen selle siis kohe ära. Aitäh, inimesed! Kõik, kes te minu elust sel aastal läbi olete käinud, siia pidama jäänud ja kes te olete läbi aegade olnud ja sel aastal ka. Ma olen täheldanud (ja kuskilt lugenud, et keegi on täheldanud. aga kuna kõik on üks, siis kogu info on niikuinii kogu aeg olemas olnud ja me kõik lihtsalt aeg-ajalt täheldame igasuguseid erinevaid kilde sellest), et iga inimene, kellega ma kuidagi niimoodi kokku puutun, et see mingi jälje jätab, annab mulle nagu ühe pusletüki minu pildist. Sellest suurest minu elu pildist. Mõned tükid on suuremad ja mõned väiksemad, aga iga tükk on nii oluline. Sest selle abil ma saan jälle midagi enda kohta teada ja seeläbi natukene õnnelikumaks. Nii et aitäh!

See aasta näitas mulle eriti selgelt, kui keeruline võib olla tasakaalu leidmine emaksolemise ja oma asja ajamise ja kodu ja abikaasaksolemise ja üldse siis kõikide minu aspektide ja rollide vahel. No ikka väga raske! Igasuguseid huvitavaid mustreid koorus siin välja minust. Seda vihast ja kurja ja väsinud aspekti oli sel aastal kuidagi tihemini näha kui eelmisel, ma praegu tõden (aga võibolla on see sel aastal lihtsalt kohati intensiivsem). Muidugi vastukaaluks tuleb tõdeda ka seda, et tihemini oli näha ka sellist eriti eufoorilist ja superhäpit ja laineharjal kriiskavat aspekti. Seega omamoodi nagu tasakaal selles tasakaalutuses ka.

Ma olen siin ikka püüdnud hoiduda sellest hukkamõistust iseenda suunal ja olla enese suhtes kaastundlik ja mõistev. Sest ongi olnud üks põnev ja sündmusterohke aasta! Ja lastega olen ma ka alati äraleppinud ja selgitanud, miks minuga selliseid imelikke asju juhtub. Eks nad ikka püüavad mõista. Aga no ühel kolmeaastasel on võibolla ka keeruline igal hetkel endale loogiliselt seletada, miks ema jälle pahur on ja väikeste asjade peale pahandab. Pean ilmselt arvestama, et nende lapsukeste hingedes tekitatud arusaamatuste eest tuleb mul pärast mitmekordset lõivu maksta. Teismeeas või muudel raskematel ajaperioodidel. Aga noh - on nagu on. Ja kokkuvõttes ikka päris tore on! Elu. Ja lained. Ja üldse.

Ettevalmistused saalikeses. Kevad 2017.

Kahtlemata on siis 2017.aasta suursündmuseks see, et täiesti uskumatul kombel materialiseerus minu ammune unistus oma inspiratsioonipesast, kus nii suured kui väikesed saavad tegeleda Kundalini joogaga ja kus toimub igasuguseid muid lahedaid asju, mis panevad silmad ja südamed särama - kontserdid ja inspikaõhtud ja trummitöötoad ja pereüritused ja kuhjadeviisi tantsu ja laulu ja meditatsioone ja häid ja ilusaid inimesi. Ja seda kõike ongi mu aasta nüüd täis olnud! Ma ausõna olen iga päev tänulik. Et ma saan praegu sellist asja teha. Uskumatu. Elujõusaalis on mul igatpidi hea olla püsti ja pikali ja üksi ja inimestega ja öösel ja päeval. See on nagu selline oaas keset kõike. Aitäh kallis abikaasa ja kallid lapsed, et te lubate mind nii palju kodust välja saali ja üldse, et te olete mind siin väljakannatanud, kui ma seda kõike hallata olen püüdnud (muide, Seitsmene vahepeal arvas, et ma armastan saali rohkem kui oma lihaseid lapsi, sest ma kogu aeg tegelesin saaliasjadega, ostsin asju saalile ja olin kogu aeg saalis. Nüüd on ta kas aru saanud, et see päris nii ei ole või siis olukorraga leppinud.). Ühesõnaga, aitäh kõikvõimaliku toe ja olemasolemise eest, kallis perekond! Ja aitäh kõik inimesed, kes te olete mind toetanud, inspireerinud, mulle sisemiseks arenguks väljakutseid esitanud ja kes te olete tulnud saali igasuguseid asju tegema. Kui teid ei oleks, siis meid ei oleks. Teeme edasi, eks! Teeme suurelt ja loome koos ja inspireerime üksteist nagu jaksame!

See on siin kõik ainult üks murdosa kõigest vaimustavast. 

Seda õppisin ka sel aastal jälle, et kui ikka endale aega ei võta, noh, nagu päriselt endale, siis jääb energia seisma ja kõik kisub halliks ära. Aga no kus see siis õigel hetkel meelde tuleb. Ei tule ju alati. Või tuleb ja siis ikka lükkan seda ajavõtmist edasi. Siinkohal pean jälle joogat tänama, sest igapäevane jooga on olnud see, mis mind sellest sügisest läbi on vedanud. Niimoodi, et ma isegi imestan, kuidas see sügis nii normaalselt on mööda läinud. Ei olegi nii tohutult suuri tormi- ja pimeduse- ja hallikahjusid hinges. Jälle elasime üle! Another autumn bites the dust!

Üks armas etapp sai ka selle aastaga läbi - nimelt ajakiri Sensa, kes minu kolumnidele nii soojaks ja toetavaks koduks on olnud juba mitu aastat, tõmbab nüüd oma kaaned Eestis koomale või lausa kokku ja ilmub jaanuaris viimast korda. Muidugi on kurb, sest kirjutada oli tore. Ja jään äärmise soojusega hinges ja varvastes meenutama meie ühiseid vanniõhtuid (ajakirjaga siis. Mitte kogu Sensa tiimiga. Et oleks selge.). See oli ikka üks mõnus ajakiri. Aga no uksed sulguvad ja avanevad ja ju siis oli Sensa ukse sulgumise kord. Igal juhul aitäh, Sensa!

Ja mis siis uuel aastal saab?

Ma mõtlen, ma siis panen ka ühtlasi kirja, mida ma selle uue aastaga teha plaanin, eks.

1. Teadlik vanemlus. Sellega peaks rohkem tegelema, sellesse panustama. Iseendas siis eelkõige. Sest see aasta näitas, et ega see teooria niimoodi niisama inertsist külge ei jää ja rasketel hetkedel oleks supertore, kui vanade mustrite asemel ikka need uued ja paremad, teadlikumad kohe automaatselt käivituksid. Aga selleks peab neid ikka pidevalt ja järjekindlalt juurutama ja seda protsessi töös hoidma. Seega, elustan seda teadlikku lapsevanemat endas, loen ja kuulan ja mõtlen rohkem ja et see oleks lihtsam, kaasan teisi ka! Just täna tegin ära evendi teadliku lapsevanemluse õhtute kohta! Ehk et korra kuus teeme kohe sellise kohtumise, kus saame kokku ja jagame rõõme ja muresid ja loeme läbi häid raamatuid ja artikleid ja loome sellise suure ja mõnusa toetava ringi! Ma ise olen sellest juba sada aastat unistanud ja nüüd siis teeme ära, eks! Kui tahad ka rohkem teada ja kaasa lüüa, uuri siit.

2. Tants! Tegelikult oli 2017 juba oluliselt tantsulisem kui eelmised, aga siiski, ma tunnen, et minus on veel rohkem tantsu! Seega, 2018 toob ehk tantsu juurde! Lisaks aafrika tantsule, mis on superlahe, tahaks mingit sellist mõnusat kaasaegset freestyle-värki (ma ei tea, kas sellel on mingi nimi veel? tahaks tantsida! ükskõik mis nime all!) ka proovida. Tantsu on mul sees küll, aga vahel tundub, et keha pole selleks kõigeks veel nii valmis ja vajab natuke järeleaitamist. Sellest ka siis soov tunde võtta.

3. Laul ja muusika. Sellega on samamoodi nagu tantsuga - hakkab tulema! Ma lasen ära parandada oma katkise kitarrikeele, harjutan ukulelet veel rohkem ja laulu ka! Tahaks vähemalt jõulude ajal vähemalt ühe laulu vähemalt ühe instrumendi saatel ära esitada! Täitsa selge eesmärk ju! Kusjuures juba aasta-kaks tagasi oli mul selline suur soov, et jõulude ajal tuleme isa ja õega muusikakapist välja ja esitame midagi koos. Aga ju siis ei olnud õige aeg, eks. Proovime siis sel aastal, äkki nüüd on!

4. Joogasuunad sel aastal: beebiootajad ja värsked emad. Nagu tellitult algas detsembris kursus, mille kestel saan jaanipäevaks täpsemalt teada, kuidas toetada beebiootajaid, sünnitajaid ja juba sünnitanud emasid-peresid-beebisid! Ehk, ma õpin sel aastal joogalikuks sünnitoetajaks ehk jooga-doulaks ning beebiootajate ja värskelt sünnitanute joogaõpetajaks! Te ei kujuta ette, kuidas see teema mind kutsub ja igatpidi tõmbab juba aastaid ja nüüd ma saangi sellega niimoodi sügavamalt tegeleda (no selle teiste inimeste beebide ja rasedusega, enda omadega olen juba tegelenud küll, jah)! Võite nüüd vabalt rasedaks jääda ja üsna peatselt mind endaga sünnitama kutsuda! Või kui sünnitama ei taha kutsuda (no ma mõistan, põhimõtteliselt), siis tulen niisama teed jooma ja kuulama ja vestlema ja arutlema ja joogaharjutusi õpetama!

5. Olen naine. No tegelikult olin möödunud aastal ka, jah. Aga see teema on superpõnev - just see, kuidas seda naiselikkust siis igast erinevast küljest vaadata (joogalikust ja mittejoogalikust ja arhetüüpe silmas pidades ja mitte ja meeste vaatenurgast ja ravitsejate vaatenurgast ja energeetilisest vaatenurgast ja mitte jne jne) ja mõista ja mis see siis minu jaoks täpsemalt on ja kuidas olla õnnelik naine, hoida end, suhet ja lapsi ja teisi ka õnnelikena, voolata ja inspireerida ja luua ja tasakaalus olla. Sellega tegelen raudselt edasi. Sest see, mida siiani olen õppinud ja teada saanud ja katsetanud, on end ikka päris kenasti õigustanud! Ja ma pean ütlema, väga raske oleks seda kõike mõista, kui minu ümber poleks nii palju nii imelisi naisi! Just teiega arutledes, tantsides ja naerdes see kõik selgemaks saabki ju!

Ühtlasi sain teada, et minust ei olegi viimasel ajal ühtki pilti tehtud, 

kus ma oleks ilma lasteta ja joogata peal. Note to self.

6. Unistan ja teostan unistusi. Täiesti möödapääsmatu punkt. Sest, kujutage ette, ausalt, kui ikka südamest unistada, siis hakkab igasuguseid imelikke asju juhtuma. Seega ma kavatsen unistamise ja visualiseerimisega jätkata ja vaadata, mis edasi saab! Aa, ja siit üks hea mõte, mida ma kuulsin Erkilt, kui ta meile muinasjutte jutustamas käis (kes kuulis seda kelleltki kolmandalt) - kirjuta üles kõik asjad, tunded, värvid, inimesed, aspektid, taimed, no kõik asjad, mis Sind inspireerivad ja teevad tuju heaks ja hakka end nendega ümbritsema. Siis Sa lood enda ümber inspireerivat keskkonda, mis lõpuks võtab Su elu üle ja kõik Su ümber ongi üks suur ja ilus voolav loovus ja ilu, mis lõputult igiinspireerib. Parim mõte vist sel aastal. No üks parimaist küll.

7. Lisatud punkt! Jaanuariväljakutse - kirjutan siia iga päev! Mõtlesin siin, et nii kahju, et ma end üldse kokku ei võta ja kirjutan siia mingi kaks korda aastas ainult. Nii tore on vahel vanu postitusi lugeda ja igasuguseid asju meenutada. Aga selleks peab ju postitusi tegema, et oleks hiljem midagi lugeda vist, eks. Seega, et end väljapääsmatusse olukorda lükata, annan lubaduse kirjutada jaanuaris siia iga päev (vau, niimoodi kuulutasingi välja nüüd)! Wait for it!


Mul rohkem ei tule. Õnneks saan ma siia punkte jooksvalt lisada, kui peaks vaja minema. Ja vähemalt nüüd on mul olemas referents, mille juurde järgmise aasta lõpus tagasi tulla ja mille alusel aru anda. Superpõnev, iseenesest, sest näiteks eelmise aasta lõpus ei oleks ma küll kuidagi osanud ettekujutada, et ma kirjutan siin aastakokkuvõttes näiteks Elujõusaalist. Seega niipõnev, millest ma siin 2018 detsembris kirjutan. Jumaltänatud, et keegi blogid välja mõtles. Aitäh nendele inimestele ka!

Musid ja uuel aastal näeme! Võibolla!

Kuidas me nüüd unenägusid püüame

Ma olen niiii ammu juba unistanud unenäopüüdjate meisterdamisest ja ma olen alati arvanud, et ma pean selleks mingi koolituse läbima. Päris imelik, tavaliselt ma ikka lähen guugeldan ja proovin kõike ise teha. No ja siis ma saingi aru, et miks ma ometi ei lähe guuglisse vaatama, kuidas neid unenäopüüdjaid siis tehakse. Ja kuna ma lastele olin ka selle idee välja käinud (vahel ma mõtlen kõva häälega ja see saab mulle saatuslikuks. Aga seekord mulle saatus meeldis), siis läksin ja otsisin guuglist "how to make dream catchers with kids" ja nii ta läks. Ja kuna meil on siin koduekstra, saime sealt sulgi ja mingit lahedat paksu traati, mis sai unenäopüüdja raamiks. Kuigi me olime eelnevalt paju käest oksi laenanud. Nendega proovime kindlasti ka, sest tegelikult mulle meeldib selline maalähedane stiil küll kaa väga. Lapsed jällegi rõõmustasid värviliste sulgede üle. Ja niimoodi traadist, lõngast ja sulgedest me endale unenäopüüdjad saimegi. Paar puidust pärlit laenasime ehtekarbist ka. Aga nii lihtne oli! Ma ei tea, miks ma arvasin, et see on midagi hirmus keerulist. Muidugi saab ka keeruliselt teha, jah. Aga ma olen juba nende meie omadega väga rahul! Ma ei tea, kust ja miks see unenäopüüdjavaimustus nüüd järsku tuli. Aga ju siis oli vaja, eks.

Mis on unenöopüüdjad? Unenäopüüdjaid hakkasid kõigepealt valmistama indiaanlased. Nad riputasid neid laste hällide ja voodite kohale, et kaitsta lapsi halbade unenägude ja kurjade hingede eest. See võrk seal on nagu sümboolne ämbrlikuvõrk ja see peaks siis püüdma kinni kõik halvad unenäod. Halvad unenäod jäävad võrku kinni ja esimesed hommikused päikesekiired küpsetavad nad ära. Head unenäod aga pääsevad võrgust läbi ja hõljuvad mööda sulgi ja pärleid alla laste juurde. Selline kaunis legend! Mõnede uskumuste kohaselt pidavat see ka niisama halba energiat võrgutama ja head kiirgama ja võimendama. Sobib meile! Pealegi, iga unenäopüüdjavalmistaja punub sinna oma soove ja energiat sisse ja see annab juba omakorda püüdjale sellise jõu ja väe. Nii et soovitame ka neid imelisi kaunistusi meisterdama hakata! Ja näidake meile ka siis!

Vahepeal oli suvi! Ja nüüd on juba näha märke uuest ja värskest sügisest!

Tõesti! Ja väga tore suvi oli! Ma tean küll, ametlikult on praegu ka veel, aga mul on suhteliselt keeruline olla suvelainel, sest ma olen juba sügiselainel! Lapsed läksid juba sellest nädalast lasteaeda proovima, mina annan sellest nädalast juba sügishooaja joogatunde (tule kaa, ometi!) ja rahmeldan saalis, sest pühapäeval on avamispidu. Ja mõni kardin ootab poes ja mõni pilt ootab, et teda raami pandaks. Aga see kõik muidugi on märk sellest, et tõesti, ma tegelen selliste pisikeste asjadega. Mis tähendab, et vist saab valmis? Juba peaaegu? Kas tõesti?

Jaa see viimane ja ühtlasi esimene lõik ilmestab minu elu praegu. Ükskõik, millise mõttega lause algab, lõpuks jõuab ta ikka omadega saalini. Aga see on vist normaalne. Mul on selline tunne, et see neljas beebi siis nüüd kohe sünnib selle avapeoga ja otseloomulikult on siis see beebi ainus asi, millest ma mõelda suudan (ja siis peale sündi me harjume teineteisega ja siis hakkab kõik kaunilt juba ise voolama. Ma loodan.). Aga ma vahepeal proovin siis. Näiteks suvele mõelda.

Suvi. Jaa. Käisime küll natukene puhkamas ka ikka. Taas korraks armsas Haapsalus, taas armsas Haanjamaa talus (supersuur aitäh, Kristel!) ja taas Hiiumaal. Ja Lottemaal. Ja Soomes lõbustuspargis. Ja naistelaagris. Täitsa selline kindlamapoolne list hakkab tekkima "kohad, kus suvel käia tuleb". Külalisi käis sel aastal vähe. Vähemalt ma nagu mäletaks, et tavaliselt on rohkem terrassipidusid olnud. Aga samas sellist tunnet ka ei ole, et oleks olnud kohta, kuhu need peod mahutada, sest ikkagi kogu aeg oli midagi teoksil. Väga mõnus, kiire ja tore suvi on olnud! Ma olen rahul!

Eriti rahul olen ma selle bullerbyga, mis siin meie ümber on tekkinud. Kuna lapsed on juba suuremapoolsed ja õppisid lõpuks rattasõidu ära (see nägi välja nii, et kuni nad tõesti ei soovinud, nad ka ei osanud. Ja selsamal päeval, mil tekkis soov, istusid Kuuene ja Neljane ratastele ja lihtsalt sõitsid minema. Naabrite juurde. Niimoodi, et meie suud olid lahti.), siis nad sõidavad meil küla vahel ringi ja kohtuvad teiste lastega, nii et ühel hetkel oli meil aias üheksa last. Ja see oli nii śokeerivalt armas. Sest ma ju olen igatsenud oma lastele sellist kogukonnaelu. Ja nüüd see ongi siin! Ja siin on igas vanuses lapsi ja igasuguseid erinevaid lahkarvamusi ja leppimisi ja jagunemisi. Ah, milline imeline lapsepõlv ja sotsiaalsete oskuste ja suhtlemise suvekursus!

Ja siis ma olen rahul sellega, et ma olen üllatuslikult rahul sellega, et ma ei elagi metsas. Vähemalt praegu. Ja kes mind vähegi tunneb, teab, et ma olen kogu aeg tahtnud metsas elada. Aga praegu, mil ma tunnen seda eriti mõnusat kogukonnatunnet siin, ei tahagi ma enam siit ära! Siin on mõnus! Siin oma kodukandiinimesed ja külalapsed ja igale poole saab rattaga.. Ja meri on! Kõik on olemas! No võibolla võiks olla rohkem metsa meie maja ümber, aga me saame hakkama!

Metsas. 

Ma nüüd tõmban otsad siiski kokku, sest aitab sellest suvejutust. Ma lähen sügiseasju tegema. Lähen tantsin saalis aafrika tantsu ja mängin djembet. Tavaline teisipäev (alates tänasest ongi!)!

 

pärjalised