Vahepeal oli suvi! Ja nüüd on juba näha märke uuest ja värskest sügisest!

Tõesti! Ja väga tore suvi oli! Ma tean küll, ametlikult on praegu ka veel, aga mul on suhteliselt keeruline olla suvelainel, sest ma olen juba sügiselainel! Lapsed läksid juba sellest nädalast lasteaeda proovima, mina annan sellest nädalast juba sügishooaja joogatunde (tule kaa, ometi!) ja rahmeldan saalis, sest pühapäeval on avamispidu. Ja mõni kardin ootab poes ja mõni pilt ootab, et teda raami pandaks. Aga see kõik muidugi on märk sellest, et tõesti, ma tegelen selliste pisikeste asjadega. Mis tähendab, et vist saab valmis? Juba peaaegu? Kas tõesti?

Jaa see viimane ja ühtlasi esimene lõik ilmestab minu elu praegu. Ükskõik, millise mõttega lause algab, lõpuks jõuab ta ikka omadega saalini. Aga see on vist normaalne. Mul on selline tunne, et see neljas beebi siis nüüd kohe sünnib selle avapeoga ja otseloomulikult on siis see beebi ainus asi, millest ma mõelda suudan (ja siis peale sündi me harjume teineteisega ja siis hakkab kõik kaunilt juba ise voolama. Ma loodan.). Aga ma vahepeal proovin siis. Näiteks suvele mõelda.

Suvi. Jaa. Käisime küll natukene puhkamas ka ikka. Taas korraks armsas Haapsalus, taas armsas Haanjamaa talus (supersuur aitäh, Kristel!) ja taas Hiiumaal. Ja Lottemaal. Ja Soomes lõbustuspargis. Ja naistelaagris. Täitsa selline kindlamapoolne list hakkab tekkima "kohad, kus suvel käia tuleb". Külalisi käis sel aastal vähe. Vähemalt ma nagu mäletaks, et tavaliselt on rohkem terrassipidusid olnud. Aga samas sellist tunnet ka ei ole, et oleks olnud kohta, kuhu need peod mahutada, sest ikkagi kogu aeg oli midagi teoksil. Väga mõnus, kiire ja tore suvi on olnud! Ma olen rahul!

Eriti rahul olen ma selle bullerbyga, mis siin meie ümber on tekkinud. Kuna lapsed on juba suuremapoolsed ja õppisid lõpuks rattasõidu ära (see nägi välja nii, et kuni nad tõesti ei soovinud, nad ka ei osanud. Ja selsamal päeval, mil tekkis soov, istusid Kuuene ja Neljane ratastele ja lihtsalt sõitsid minema. Naabrite juurde. Niimoodi, et meie suud olid lahti.), siis nad sõidavad meil küla vahel ringi ja kohtuvad teiste lastega, nii et ühel hetkel oli meil aias üheksa last. Ja see oli nii śokeerivalt armas. Sest ma ju olen igatsenud oma lastele sellist kogukonnaelu. Ja nüüd see ongi siin! Ja siin on igas vanuses lapsi ja igasuguseid erinevaid lahkarvamusi ja leppimisi ja jagunemisi. Ah, milline imeline lapsepõlv ja sotsiaalsete oskuste ja suhtlemise suvekursus!

Ja siis ma olen rahul sellega, et ma olen üllatuslikult rahul sellega, et ma ei elagi metsas. Vähemalt praegu. Ja kes mind vähegi tunneb, teab, et ma olen kogu aeg tahtnud metsas elada. Aga praegu, mil ma tunnen seda eriti mõnusat kogukonnatunnet siin, ei tahagi ma enam siit ära! Siin on mõnus! Siin oma kodukandiinimesed ja külalapsed ja igale poole saab rattaga.. Ja meri on! Kõik on olemas! No võibolla võiks olla rohkem metsa meie maja ümber, aga me saame hakkama!

Metsas. 

Ma nüüd tõmban otsad siiski kokku, sest aitab sellest suvejutust. Ma lähen sügiseasju tegema. Lähen tantsin saalis aafrika tantsu ja mängin djembet. Tavaline teisipäev (alates tänasest ongi!)!

 

pärjalised