Jooga ja elu ja joogalik elu ja öö

 

Ma olen nüüd täiesti joogast läbi imbunud (ja tunnen, et mul on kehas ikka päris mitmeid lihaseid)! Sel nädalavahetusel oli järjekordne kundalini jooga õpetajate koolitus ja enne seda alustasin üle pika aja igapäevase meditatsiooniga ka (for good fortune). Nii et olen jälle ilusasti joogalainel, kust ma vahepeal kuidagi alla kukkusin.

Ma sain juba ammu aru, sellest ajast peale, kui ma esimest korda joogaga kokku puutusin kunagi kuus aastat tagasi, et tõesti-tõesti, mingi vägi selles on, mida tasub lähemalt uurida. Et asjata kõik ei räägi mediteerimisest ja tasakaalust ja joogast kogu aeg ilusaid sõnu. Kusjuures, ma tegelikult teadsin juba veel enne seda, et jooga ilmselt on minu jaoks, aga kuidagi ei olnud seda õiget aega või tunnet või maidea. Igal juhul siis see teadmine mind joogatundi ei viinud. Ju siis ei olnud elul midagi erilist viga. No selles mõttes, et tasakaal oli enamasti olemas ja kui ei olnud, siis lihtsalt läksin koju magama või lugema või kuduma või jäätist sööma ja ristsõnu lahendama või jooksma või midagi (ilmselt mu kümne aasta tagune mina vaidleks mulle praegu vastu, sest muidugi olid selleaegsed mured ju need kõige suuremad. Aga siis ma natuke räägiksin talle, mis teda ees ootab, kui ta saab lapsed. Siis ta ilmselt ei oskaks midagi öelda enam).

Joogatundi viis mind kõigepealt esimene rasedus, et aidata sünnituseks valmistuda. See andis sellise aimduse, mis see jooga olla võiks. Ja siis, kui ma juba teise lapse õnnelik ema olin, siis tuletas see teadmine end kenasti meelde. Et kui aitas sünnitusel, siis peaks aitama ka muudel rasketel hetkedel. Oli jah natuke keeruline, tasakaal kadus ära, selline lõksusolemise tunne oli ja üldse tundsin, et närvid hakkavad läbi minema. Ja siis sain ma juhtumisi teada, et mu õde hakkas juhtumisi käima kundalini jooga tundides ja mina siis haakisin end sappa (mitte nii juhtumisi enam). Ja siis ma sain vaikselt aru küll, millest need joogainimesed räägivad. Et rahu ja rõõm ja tasakaal ja. Ja selle võtmeks on lihtsalt püüda olla enda sees ja lasta mõtetel minna (mis tegelikult ei ole üldse lihtne), sest selles vaikuses sa nagu ühendud sellest elus parajasti käimasolevast jamast lahti ja tunned, et tegelikult on enda sees päris rahulik olla ja pärast vaatad tänu sellele kõigele värskema pilguga. Siis natukese aja pärast oli mul järjekordne õnn käia rasedate joogas ja siis juba beebijoogas ja siis tuli see lastejooga õpetajate koolitus, kuhu ma lihtsalt juba ei saanud minemata jätta. Ja peale seda algas uus kundalini jooga õpetajate koolitus, kus ma osalen alates aprillist, sest see lihtsalt pidi nii minema. Ja üheks põhjuseks, miks ma just kundalini joogale müüdud naine olin, on see, et kundalini joogas on oluline osa mantrate loitsimisel ja/või laulmisel. Muusika ja laulmine on üks minu kirgedest, eks. Ja pole siis midagi imestada, et järgmisel hetkel ma juba leidsin end ühest väikesest mantrakoorist. Andsin joogale sõrme ja.. Olengi väikestviisi sõltuvuses võinii.

Sellega on see, et kui juba saab selgeks, kui hea enesetunde võib tekitada puhas keskendumine oma kehale, muude mõtete minema saatmine, elu ja inimeste aktsepteerimine ja kõik see muu hea (hetkes elamine ja tänulikkus ja andestamine ja), siis niipea, kui teha mingi paus ja jooga riiulisse panna, annab see kohe tunda. KOHE. Oleks muidugi täiuslik, kui ma suudakski niimoodi seda mitte riiulisse panna, aga noh, ikka ju olen inimene ja vahepeal nagu tuleb midagi vahele ja jälle paus ja - vana hea emotsionaalne ja tasakaalust väljas ja närvitsev Grete on tagasi. Üks õpetaja ütles meile, et tehke iga päev kasvõi natukene, kasvõi üks harjutus, aga tehke ometi midagi! Et see harjumus ja järjepidevus ei kaoks. Tal on jumalastõigus. Samas näitab selline paus ilmekalt, kui märgatavalt teistmoodi võib end tunda, kui jooga riiulisse panna.

Nädalavahetusel käisin esimest korda elus ka kell viis hommikujoogas ehk sadhanal. Kaks ja pool tundi joogat ja mantraid. Tõeliselt mõnus kogemus. Ma olen selline hommikuinimene ka pigem vist. Mulle meeldib mõelda, et hommikul vara, kui inimesed ja linn ja maa ja mets ja meri ja kõik magavad, siis mina ei maga. Ja naudin seda rahu ja vaikust ja hommikulõhna. Ja siis lihtsalt olen endaga ja tśillin. Ja keegi ei sega mind. Päris kena algus ühele päevale, eksole. Nagu selline edumaa teiste ees natuke, et kui nemad alles tõusevad, siis mina olen juba ärganud ja päevaks valmis ja rõõmus. Kodus see ei ole veel päris võimalik, sest siin ikka keegi tõuseks vahepeal ja tahaks minust midagi. Ja segaks minu püha aega. Ja see ilmselt teeks mind hoopis pahuraks.

Sadhana. Kell 5.00.

Ja ma saan aru, et kõigil inimestel ei teki (ega peagi) joogaga mingit klikki või tõmmet. Ja see on ka okei, ma arvan. Aga ma arvan, et kuidagi peaks seda keha ikkagi liigutama - koeraga jalutama või hommikul tööle jalutama (mis oli nii mõnus, ma mäletan. vist) või treppidest käima või. Sest liigutamine ju toodab õnnehormoone ja kellel neid vaja ei oleks, eks. Ja siis võiks võtta päevas endale hetki, mil ei mõtle mitte millegi peale. Tuleviku ega mineviku peale. Nagu selline puhkus mõtetest ja rõõm hetkest ja sellest, mis kõik on hästi ja ilusti. Ja üldse võiks rohkem lähtuda oma sisetundest ja südamest ja nii. Ja siis võiks mitte pahandada teiste inimeste paha tuju peale, sest teise inimese paha tuju on tavaliselt täiesti tema enda kontekstis ja ei ole üldse seotud kellegi teisega. Ja see on nii inimlik olla ebatäiuslik ja see võiks olla lubatud. Lastele ka.

Ma olen vist rääkinud
(kell on kolm öösel)

 

Maakleidikesed, 6. osa: Suvi kuurortis ehk päikeseline Haapsalu, puhkuse lõpp ja kokkuvõte ja kõik

Jõudsin siis lõpuks selleni, et võtan meie reisi kokku! Teate, see igapäevane kirjutamine on päris kurnav! Ma polnud seda enne kogenud ja nüüd sain aru, et see on ikka täitsa omaette töö ju. Sest kui ma kirjutan jutu valmis, siis ma tavaliselt sama kaua korrigeerin, lisan, täiendan, illustreerin fotodega janiiedasi. Nii et ma ikka tunnustan neid, kes seda suudavad järjepidevalt teha.  

 

Meie seekordne reis on edukalt lõppenud ja ma tõdesin, et ma võiksin ikka kümme korda tśillim olla. Vähem muretseda. Rohkem rõõmustada. Eriti õhtuti. Aga seda mõistsin ka, et tegelikult on kõik väga ilus ja hea ikkagi. Ja väike vaheldus kodusest elust aitab sellest eriti hästi aru saada - nii näeb asju ja elu ja lapsi ja ennast teiseltpoolt kasti ka. See on ka põhjus, miks mulle meeldib tihti niimoodi lapsed autosse pakkida ja lihtsalt kuhugi minna. Kasvõi mõneks tunniks või päevaks. See värskus, mis siis õhus on, see on palsam meie hingedele.

 

Pudruhommik

 

Laupäeval algas meie hommik päikeselises Haapsalus vahelduseks terve perega. Sõime putru ja valmistusime teatriks Iloni Imedemaal. Kui me veel alles mõtlesime, kus perega nädalavahetust veeta, siis Haapsalu oli üheks variandiks. Ja et me ikka sada protsenti kindlad oleksime, et Haapsalu on See Õige, jõudis minuni fb-reklaam, et Iloni Imedemaal etendub just sel nädalavahetusel Lärmisepa Tänava Lota etendus. Ostsime selle raamatu eelmisel aastal Iloni muuseumist (ma ei mäleta, et ma oleksin seda lapsena lugenud) ja muidugi meeldib see meile väga, sest Astrid Lindgrenil on väga raske oma kirjutistega kellelegi pettumust valmistada. Ja ega peale Pipi tavaliselt väga palju Lindgreni etendusi vist ei lavastata või vähemalt mitte viimastel aastatel, mil see meie peres aktuaalne on.

Teekond



Etendus ise oli minu meelest üks parimaid lasteetendusi, mida mul õnnestunud näha on ja ma ei mõista isegi, miks seda seal ainult neli päeva mängiti. Esiteks Iloni Imedemaa ise juba on selline muinasjutuline koht, kust ei tahakski kunagi ära minna (ja kui veel ilm soosib selle mängimist vabas õhus..) ja teiseks see on ju Lota ja kolmandaks näitlejatöö oli ka ikka tunnustust väärt. Lotat mängis üks noor neiu, Marie Keldrima, kes suutis väga meeleolukalt anda edasi ühe nelja-aastase kapriise ja tujusid ja lärmi. Tõesti, hästi tore oli. Korralik teatrielamus mulle ka.

Etendus kestis tund aega ja ma natukene muretsesin Ühese pärast, et kuidas ta ühe sellise pika etenduse vastu peab, millest ta mitte midagi aru ei saa. Aga asjatult - kuna ta niiväga tahab teha kõike täpselt samamoodi nagu tema õed ja kuna tema õed olid etendusest lummatuna tooli küljes kinni, proovis tema kaa seda asja. Terve etenduse lõbustas ta end sellega, et ta istus kümme minutit tähtsa näoga oma õdede vahel, siis ronis vahepeal viieks minutiks minu sülle ja siis jälle kümneks õdede vahele. Eeskuju jõud on ikka imeline.

Aa, ja üks asi, mis mulle veel väga meeldis - seal müüdi Jäämari jäätiseid ja mahedaid krõpse ja kõrrejooke!

Ootame etenduse algust. Olen pisut mures, kuna lapsed on juba 15 minutit kaunilt paigal istunud (ressursiraiskamine!)



Peale etendust läksime mõneks ajaks sisse pööningule mängima ja siis jalutasime Beguta Taimetoidukohvikusse lõunale, kus me ka eelmisel aastal mitme perega puhkusel viibides põhimõtteliselt iga päev käisime. Sest seal on selline mõnus piiratud hoov, kus lapsed saavad mängida ja joosta ja buffeelaua toit oli kohe valmis, nii et näljased lapsed (ja vanemad) ei pidanud kaua kannatama. Toit oli seal endiselt mõnus (ja taimne ju!) ja ilm endiselt suvine. Ja nagu sellest oleks veel vähe, kohtusime seal juhuslikult ka Mari ja Mariega (ja nende sõpradega), keda me nägime ja embasime juba ka etendusel (ja jätsime seal juba pidulikult hüvasti), aga kes puhtjuhuslikult olid otsustanud enne kojusõitu samasse kohta sööma minna. Ja nii me saime koos veel lõunat/kooki nautida. Täiuslik suvine lõunapaus!

Käisime veel ka linnuse kõrval asuval mänguväljakul, mis on minu meelest üks täiuslik mänguväljak. Mul ei ole mitte midagi lisada. Ja no ilmataat oli endiselt helde ja poputas meid oma suveilmaga päeva lõpuni. Ja öösel ka.

Ja siis saabuski viimne puhkusehommik, mil õhus oli tunda juba väsimusnoote. No ütleme, et ilma ja meie pere üldmeeleolu vahele sai päris adekvaatseid paralleele tõmmata. Käisime enne tagasisõitu ka Africa (Aafrika?) ranna mänguväljakul, mis oli väga hea mõte, sest seal olid vahelduseks kõik rõõmsad. Taevas oli väga dramaatiline ja andis mõista, et aina dramaatilisemaks läheb ka ilm, aga õhk oli soe ja tõesti, eriti sobiv ilm puhkuse viimaseks päevaks ja tagasisõiduks. Selline võimas.

 



    

Mängud väljakul

 



Sättisime tagasisõidu jällegi Ühese uneajale ja see tund nelikendviis minutit tundus nagu mingi poodisõit nende reedeste reisimiste kõrval. Teepeal pidime tegema ühe pissipeatuse ja ühe vihmapeatuse, sest ma ei näinud läbi vihma ja rahe enam teed. Aga ma ei olnud ainuke nõrk, sest kohe jäid teised ka ees ja taga seisma. Välku lõi pea kohal ja rahe tahtis aknaklaasi augustada. Ja Viiene ehmatas ära ja mina sain rääkida talle looduse võimsusest ja kuidas inimene selle vastu ei saa janii. Aga mitte nii hirmutaval viisil. Ja pärast ta rääkis, et temale meeldis reisil kõige rohkem see, kui vihma sadas ja meie istusime autos. Ma tahaks loota, et mõni asi oli veel tema meelest tore selle viie päeva jooksul.

Jõudsime koju. Mulle nii meeldib kusagilt kaugelt koju tulla. Kodu on siis kohe eriti armas ja hea. Muidu on kaa. Aga vahel tahaks välja. Aga nüüd tahan lihtsalt kodus olla. Isegi kui kõik karjuvad ja elavad oma reisiväsimust välja ümberringi. Ükskord nad lähevad magama ja puhkavad välja ja saavad oma elurütmi paika ja. Ja võib-olla ühel päeval saan ma kõik asjad lahti pakitud ja selle kohutava segaduse likvideeritud (kus sokk on sõbralikult porgandi kõrval) ja pesu pestud. Ja siis võiks kuhugi reisida ju.

 

Maakleidikesed, 5. osa: piiiikkk tee linna(desse) ja kolmelapseema seiklused maailma äärel rippuvates Viljandi linnuse varemetes

Reedel jätsime hüvasti meile väga armsaks saanud maamajaga (mulle avanes suurepärane võimalus jällegi pakkida, aga tegelikult on äraminekupakkimine alati lihtsam, sest mingeid asju juurde ei tule ja on suhteliselt kindel, et need asjad mahuvad kõik ka nüüd ettenähtud kottidesse ära. Ühtlasi sain teada mis tunne on olla Martin, kui kõiki neid kotte natuke kaugemal seisvasse autosse tassisin. Martinitunnustus siinkohal. Ma tean nüüd paremini, mida Sa homme tunned :)). ja alustasime siis oma teed linnapuhkusele.

Ajastasin sõidu Ühese uneajale, et ei tuleks jälle rahustamispeatuseid tegema hakata. Ja sellega läks kohe nii hästi, et mingil hetkel olin ma ainuke inimene autos, kes ei maganud (kasutasin hetke ja sõin ära viimase šokolaadiga kaetud riisigaleti). Pissipeatuste arv - null (tundub, et hakkavad reisimisega ära harjuma!)! Valisin Viljandissesõiduks tee Võrtsjärve alt, kuna see tundus põnevam kui ülevalt. Sest võib-olla sinna järve alla satun ma ka edaspidi oma elus väiksema tõenäosusega.

Teepeal ei suutnud ma vastu panna ja keerasin Antsla peale (ainult 7 km ju! Ma jäin isegi enne teeviita tee äärde seisma ja proovisin veenda end ratsionaalselt mõtlema (Ühese uneaeg limiteeritud, tõenäosus talu üles leida pisikene), aga ma ei satu sinnakanti peaaegu kunagi ja emotsioonid võitsid (ainult seitse kilomeetrit! ja äkki siiski?!)). Sest see on koht, kus ma veetsin perega mitmed lapsepõlvesuved ja sellega on seotud nii palju meeldivaid mälestusi. Seal oli suitsusaun, mis asus iidsete õunapuude aias (sealt on pärit ka mu suur armastus martsipanõunte vastu!) ja paks mustikamets, mis algas maja tagant ja päris alguses ka lehmad ja kanad. Ja kobrulehed, mida me õega suvises maavihmas vihmavarjudena kasutasime. Ja ehe talumaja kõikvõimalike abihoonetega ja tädi Olga viljakohv ja hommikusöögid hämaras taluköögis (sealt võis vabalt saada alguse mu maaeluarmastus!). Nii ma siis otsustasin võtta riski (sest tegelikult oli Viljandini veel mingi poolteist tundi sõitu ja Ühese uni üldiselt umbes sama pikk) ja minna korraks oma kunagist maakodu otsima. See maja jäi kunagi sugulastele ja siis minu teada seisma. Sain emalt teada küla nime ja kahekümneviie aasta tagused juhised. Ja kuna guuglmäpsitädi juhatas mind hoopis kuhugi metsa, kus ma ei suutnud ühtegi teeotsa või puud või asja ära tunda, siis otsustasin lõpuks selle kurva olukorraga leppida ja jälle Viljandi poole keerata. Praeguseks pidavat see talu olema kellelegi maha müüdud, nii et võib olla on nad seal juba hakanud midagi hoole ja armastusega korda tegema (meeldib mulle mõelda).

Viljandis läksime sööma Rohelisse Majja, millest ma olen aastaid unistanud, aga kuna ma pole tükk aega Viljandisse sattunud, siis pole mul see siiani õnnestunud. Ja see oli tõeliselt armas koht oma kõikide väikeste detailidega. Siis otsustasin ma, et peaks lapsed veel kuhugi viima midagi tegema, sest Viljandist Haapsallu sõit pidi guuglmäpsi sõnul olema kaks tundi ja kakskend minutit pikk. Olin päris mures. Õhtune aeg ja. Võib olla kergelt väsinud reisikaaslased.

Õed Kabetajad Rohelises Majas

 

Viljandijalutus

Viisin meid siis Viljandi Lossimägedesse ja linnusevaremetesse ja see viimane ei olnud just üks minu parimatest otsustest selle reisi jooksul. Tundsin end umbes nagu üksik täiskasvanu kolme väikese lapsega maailma äärel asuvates linnusevaremetes. Vaade oli jaa kaunis. Aga mitte siis, kui kõik erinevate äärte poole jooksid. Ja leidsid, et ma olen lihtsalt üks õel inimene, et ma tahan neile keelata kogu rõõmu, mida ühed varemed pakkuda võivad. Ja otsustasid enda õiguste eest kogu südamest seista. Kahju, et mulle siis see šokolaadiga motiveerimine meelde ei tulnud.

Üks vähestest kolmelapsesõbralikest kohtadest Viljandi linnuse varemetes

Olles elusalt autosse jõudnud (mis tähendas tohutut tööd iseendaga, et ma ei kasutaks oma eesmärgi saavutamiseks (ainult) alatuid vanemlikke võtteid), alustasime teed Haapsalu poole, mis tundus täiesti võimatu ülesandena, aga kokkuvõttes ei olnudki nii hirmus hoolimata selle pikkusest. Ühene ja Kolmene lõbustasid end kõikvõimalike asjadega, mida nad tagaistmel istudes kätte said (joped ja kingad ja mingid broźüürid ja), meie Viiesega imetlesime jõgesid ja lahedaid väikeseid külasid, millest läbi sõitsime. Ja paarkend minutit enne Haapsalu premeerisin neid selle ülima vastupidavuse demonstreerimise eest jäätistega.

Väga kahju oli mul sellest, et saime eile lausa kaks kutset sõprade juurde Otepääle ja Pärnusse, aga kuna sõitmist tuli ühte väikesesse päeva juba nii palju mahutada ja sinna sekka veel magamiste ja söömiste ja jalapuhkepausidega arvestada, jäid need tripid seekord ära.

Kella üheksa ajal õhtul jõudsime lõpuks oma Haapsalu elamisse, kus me pidavat olema esimesed külalised peale remonti ja ülejäänud õhtu värisesid mu süda ja käed vildikate pärast, millega kõik otsustasid kümneid ja kümneid pilte joonistada. Sest Ühene on meil vildikatega kohati väga loov ja tahaks oma kunsti näha kõikjal enda ümber. Õnneks piirdus ta seekord ainult oma käte ja jalgadega ja siiani on värskelt tapetseeritud seinad ja vaibad kunstivabad (ptüiptüiptüi).

Õhtune magamaminek ei erinenud kuidagi eilsest, sest ma ei suutnud jällegi leppida sellega, et kõik ei jäänud kohe peale unejuttu magama (miks?!). Ma olin juba mõned tunnid unistanud sellest vaiksest ajast. Ja magamisest. Seekord aga said meie magamaminekurituaalidest osa ka ilmselt kõik naabrid, sest esiteks, siin on naabrid ja teiseks oli kenasti kuulda, kui mõni naaber köhatas. Öösel liitus meiega ka abikaasa ja seega algas meie perepuhkus (võib olla saan siis homme vahepeal kasvõi ühe käe vabaks kaa!).

Maakleidikesed, 4. osa: Sääsed, Setomaa ja suurpereema (lugesite superema, eks :)) saladused suletud uste taga

Eile õnnestuski meil hommikul metsateele jalutama minna (tehtud!). Toppisin siis lastele kummipüksid-joped selga ja lootsin veel natuke, et kuna päike paistis ja kõik oli ilus ja kena, siis äkki sääsed on kuhugi ära lennanud. Ei olnud. Seekord siis suutsime natukene kaugemale jalutada enne kui Kolmene oma raskestitalutavat sääsenuttu hakkas valla päästma (tegelt siis vist mu närvid olid seekord kannatlikumad ja võimaldasid Kolmesevirinal ja sääsepirinal kauem kesta). Kolmene korjas lilli, mis on tema meelistegevus ja see natuke päästis meie kõrvu juhtides tema tähelepanu kohati sääskedest eemale ja teised hängisid niisama. Leidsime odra(?)põllu, mis oli eriti kaunis heleroheline ja klõpsisin selle taustal kakstuhat pilti. Ja hing nuttis natuke, et keegi minust pilti ei teinud. Viiene, kes sellega päris hästi hakkama saab, oli selleks ajaks juba poole oma positiivsusest kaotanud ja temalt ma ei julgenud küsida. Aga samas, ma polnud veel jõudnud juukseid pesta, nii et ilmselt oli see kõigile niimoodi parem.

Edasi jäid teepeale metsvaarikapõõsad (jumal tänatud! Kõik nautisid vaikuses!). Siis jõudsime ühe mahajäetud taluni (neid on siinkandis ikka omajagu, muide! Nii kurb on neid vaadata. Üksindusest kössi vajunud majad, läbikasvanud hoovid metsikute õunapuudega (mis muidugi omakorda ajendasid mind juba siinkandis sügisplaane tegema), selline hoolitsust ja armastavat kätt igatsev ja hingevaakuv olemine.), aga kuna peamaja tundus kohati nagu korralik olevat, siis ma ei julgenud sinna avastama minna. Et võib olla oleks mingil hetkel oma kambaga mõne läbi akna paistva hommikukohvi joova vanainimesega tõtt vaadanud. Oleks selline imelik olukord olnud natukene. Ja jäigi talu avastamata.

Lõpuks jõudsime metsajärveni, kus majaperenaine teadis linde elavat. Nägime mõningaid kurelisi ja selliseid suuremaid linde (mul pole erilisi ornitoloogivõimeid, eks). Aga kuna selleks ajaks oli pinge meie grupis tõusnud haripunkti, siis ilmselt ülejäänud linnud pidasid mõistlikumaks peitu jääda kuni see hirmus lärm möödub.

Tagasitee kohta võin ainult nii palju öelda, et see oli pikem ja vaevalisem kui sinnajõudmine ja ma pidin kasutama oma parimaid ellujäämismatkatiimi motiveerimise oskuseid (millest kõige efektiivsemaks osutus lubadus majjajõudes otsekohe Sännast ostetud šokolaadi anda. Te saate nüüd aru, eks, kui ummikusse mu tiim oli end jooksnud, et ma selliseid võtteid juba kasutama pidin. Aga kuna see oli selline esmakordne pikem katsumus (raja pikkus oli küll ilmselt kuskil 500 meetrit (x2 siis), aga sääski oli arvuliselt rohkem), oli kogu see läbitud tunnetespekter õigustatud.

Pahurad matkalised kolgata teel



Aga peale hommikuputru (jah, see oli pärast matka. Enne sõime puuvilju ja leiba, et esiteks jõuaksime kiiresti teele asuda ja teiseks, et pärast kõhud Setomaale sõites kohe jälle tühjad ei oleks) pakkisime end sisse ja sõitsime Vastseliina linnusesse. Et aga Ühene oli selleks ajaks end unele sättinud ja ma nägin juba kohe ilma autost väljumata kõiki neid treppe seal, siis otsustasime hoopis edasi Värskasse sõita ja pärast tagasiteel linnusesse ronima tulla.

Värskas läksime Tsäimajja sööma, kus oli lastega väga mõnus - õues olid igasugused puidused atraktsioonid ja kuidagi kodune oli. Sööma kolisime lõpuks ikkagi palktaresse sisse, sest seal õues olid sellised palkidest lauad-pingid, kust lapsed ei ulatanud normaalselt sööma. Sööma pidime kardulaid ja kohopiima, mis olid kõige taimsemad asjad, mida setod pakkusid. Kolmene, nagu ikka, sõi oma kolm ampsu ja ülejäänud jäi mulle. Tsäimaja kõrval oli kohe Seto talumuuseum, kus saime teada, kuidas setod vanasti elasid. Põhimõtteliselt elas kolm põlvkonda tarekeses, mis oli sama suur nagu meie, maidea, köök. Ja meie köök on täiesti normaalne (meie kokkadel ja teenijatel on eradi maja). Ma kujutan ette, kuidas setolapsed kaklesid seal hommikust õhtuni. Ja emad-isad karjusid nende peale (ma lohutan siin ennast). Aidas üritasin paista tark ja tutvustasin lastele sealseid toidutegemiseriistasid. Tõenäoliselt ma ei pannud kõiki riistasid õigete kasutusjuheditega kokku, aga ma arvasin, et eks nad mingi hapukapsast, võid ja silku seal sõid. Lapsed kuulasid (ja küsisid, et kuidas sa tead seda kõike, emme (jumal)) ja mina tundusin endale tark. Väga tore oli :)

                          Lendviiene Tsäimaja mänguväljakul                              Talukleidikeste jälgedes


Sõitsin veel Värska Sanatooriumi juurde, et näha milline see on. Oli selline.. Retro. Siis tahtsin lastele Eesti-Vene piiri näidata. Sõitsime kaardi järgi võimalikult piiri lähedale, aga keegi oli sinna oma maja ette ehitanud. Kaugelt nägime õnneks metsa servas punasetriibulist piiriposti ja mingit silti, mis vist keelas inimestel Venemaa metsa minna. Päris lahe nii elada vist, kui aia taga on mingi teine riik.

Ja kuna selgus, et Vastseliina linnus on ainult kella kuueni lahti, pidime kurvastusega tõdema, et sinna me ei jõuagi. Aga Piusa koopad olid seitsmeni ja sinna jõudsime ideaalselt. Kui mina olin laps, siis saime koobastesse täitsa vabalt sisse minna kustiganes tahtsime. Ja see, et see võis kokku variseda, lisas ainult põnevust. Nüüd oli seal moodne külastuskeskus (mis on väga ilus, tõesti!) ja lubati ainult ühest väiksest nurgast koopasse vaadata. Kuna seal elavad kaitsealused nahkhiired ja kuna koobastik variseb jõudsalt. Ma sain ühtlasi pärast kõiki neid aastaid teada, et need ei olegi looduslikult tekkinud koopad. Mitte et ma oleksin tulihingeliselt nende koobaste kohta aastaid infot kogunud. Lihtsalt, lapsena keegi ei öelnud mulle. Või ma ei pannud pimedates liivakoobastes turnides seda suvalist infot tähele. Viiene oli pehmelt öeldes pettunud selles külastuskeskuses, sest tema ilmselt lootis ka pimedates liivakoobastes turnida. Aga sai ainult natuke eemalt vaadata. See-eest liivakarjäär punase liivaga ja keskuse juures olev (täiesti waldorf-standarditele vastav!) mänguväljak päästsid meie õhtu.

Waldorf-mänguväljak Piusa koobaste juures

Ja kui me kell pool üheksa kohale jõudsime (peale seda, kui guuglmäpsi pilvetädi oli meid maailma kõige väiksemaid teid pidi siia juhatanud, mis oli aga täitsa tore, sest nägime kahte jänest, erinevaid metsaliike, kurepesasid, mahajäetud talusid, kauneid kordatehtud talusid ja kuhjaga järvekesi), olid kõik päris väsinud ja näljased. Ja nagu eelmistelgi õhtutel, pääsesid ka kõik oma kõige väsinumad ja näljasemad tunded valla. Hea, et me olime metsas, kus naabrid on poole kilomeetri kaugusel. Õudne. Kartsin, et ajame need uinunud kummitused ka üles siin. Ja siis sõime kõhud tatraputru täis (ma ei jõudnudki oma unistatud ahjushautatud tartapudru tegemiseni seekord, sest kuna oli soe (ja kell juba palju), ei tundunud mõistlik halata pliidi alla tuld tegema. Lisaks avastasin, et olin kogemata tatrahelbed kaasa haaranud, nii et siis see unistus läheb täitmisele ehk siinsel sügispuhkusel!) ja kõik oli ilus kusagil viisteist minutit. Mängisin kitarri ja laulsime ja. Ja siis hakkasid kõik jälle üksteist kiusama. Ja mina riidlema. Ilmselt mu kitarrimäng ei olnud veel piisavalt paeluv. Lõpuks jõudsime voodisse, kallistasime-musitasime-vabandasime(no mina) ja mina lohutasin ennast, et vähemalt päeval olen ma olnud rokkstaarema (ma tõesti julgustan lastega rändama, sest neil on põnev ja teil on põnev ja kõik on suhteliselt ikka koostöövalmid enamasti. Ja lihtne on end supervanemana tunda. Või noh, proovida tasub seda kõike, igal juhul. Ühiste raskuste ületamine ühendab ka, kui võtta perekonda tiimina, kus kõik liikmed ja nende tunded on ühtviisi olulised).

Fotograaf: Viiene

 

Täna mõtleme, kas läheme veel linnusesse ronima enne tagasiteed või mitte. Ilm on selline hall ja kergelt tormine ja telefon ütleb, et õues on 13 kraadi. Ma pean siinkohal küll ikkagi Ilmataati tänama, sest kõik meie siinsed puhkusepäevad oleme me põhimõtteliselt õigel ajal vihmast pääsenud - midagi pole sellepärast tegemata jäänud. Nii et tänks, taat!

Meie jalutuskäigurada (sääsed elavad siit edasi, kus need puud paistavad)



Ja täna siis on plaanis sõita Haapsallu vahepeatusega Viljandis. Sest meie meresõitjast pereisa plaane segas torm ja ta jõuab nii hilja Pärnusse, et me ei jaksa teda seal neljakesi oodata. Nii et läheme teda oma Haapsalu (Air-bnb) koju ootama.

Maakleidikesed, 3. osa: krooniline paigalpüsimatus

 

Eile, nagu võib olla panite fbs tähele, rändasime siin ringi ja vaatasime suud ammuli igasuguseid asju. Mis pani mind kurvastusega tõdema,  et me juba homme hakkame oma linnapuhkusele sõitma. Ja meil on pooled plaanid teostamata..

 

Eile juba PEAAEGU käisime siin meie metsas jalutamas. Vihma kallas, tõmbasime vapralt vihmajoped selga ja kummarid jalga ja hakkasime minema. Korjasime eriti meeldiva suvise maavihma saatel lilli ja.. Aga kuna ühesed teatavasti ei ole just kõige kiiremad liikujad (Lill! Käbi! Muda! See eelmine lill!), siis meil läks omajagu aega, et hoovist välja saada ja selle aja peale olid sääsed meie tagumikud ära söönud (märkus iseendale: kummipüksid oleks siiski olnud hea mõte). Ja mina oleksin ehk veel suutnud vastu pidada (ja Viiene ja Ühene), aga Kolmese jaoks saabus (sügelus)piir üsna ruttu ja nii me siis jalutasime tagasi, mets Kolmese sääsevihast kajamas. Me mõtleme täna hommikul uuesti proovida. Siin pidi üks armas metsajärveke ja linnud ja mustikad ja mahajäetud talu olema. Tahaks näha. Ja muidugi pildistada.

 

Lilli (ja sääsepunne) korjamas

 

Aga eile sõitsime marsruudil Munamägi-Rõuge Suurjärv-Ööbikuoru Villa-Hinni Kanjon-Sänna Kultuurimõis-Hinni Kanjoni allikas (täitsime jälle pudelid)-Kodu (vist oli kõik meeles?). Ja ega meil ei olnud otsest plaani kindlasti kõik kohad läbi sõita, aga kuna kõik olid rahul ja meeleolukas soosis rändamist,  siis muidugi rändasime. Ja iga järgmine koht jäi 15 minuti raadiusesse, nii et isegi Ühene ei jõudnud hakata järjekordsest autosseistumisest keelduma. Ja need 15 minutit tegin meile eriti lahedat lõbusõitu kurvilistel ja mägistel Lõuna-Eesti teedel, nii et endalgi võttis seest õõnsaks kohati. Noh, et tõused mäkke ja isegi ei tea, mis mäe taga on (Laskumine? Kurv? Kuhupoole?).

 

Kolmene ripub Eesti tipus

 

Kabiinimngud Rõuge Suurjärve ääres

 

Kõige suuremaks elamuseks minu jaoks oli vist Hinni Kanjon.  Ja sinna me sattusime täiesti juhuslikult tänu sellele, et guuglmäpsitädi (Kolmene ristis ta mikskipärast pilvetädiks(?)) oli segaduses ja me hakkasime valelt poolt Sännasse sõitma. Aga kuna see tee oli ainult mingi kaks minutit pikem, siis ma ei viitsinud ümber keerata. Ja siis juba näitas silt kanjoni poole ja tundus hea mõte olevat sinnapoole keerata. Oli küll. Kanjoni vahel looklesid oja ja laudtee, mis lubas seal isegi vankrismagava Ühesega tiirutada. Aga mingil hetkel oli rajal üks murdunud puu ja hakkasime vaikselt tagasi minema. Ma isegi natuke hingasin kergendatult, sest ma ei kujutanud isegi ette kui pikk see rada olla võiks ja kuhu lõpuks välja jõuab. Ja kuna Ühene oli juba virgunud, siis ma kujutasin ette, et ta varsti tahab vankrist välja laudtee äärele oja kohale kõõluma. Nii et sõitsime vapralt tagasi ja kasutasime seekord treppide asemel täiesti normaalset teed autoni jõudmiseks. Kuigi, no ma oleks raudselt jaksanud vankri süles ka üles tassida (väljapääsmatus olukorras ilmnevad mul supervõimed (teil kaa, muide. Proovige!)!)! (vau, kolm hüüumärki niimoodi põnevalt) Seal oli ka üks allikas, kus täitsime oma pudelid ja pärast Sännast tagasi tulles läksime spetsiaalselt oma suurema pudeliga veel korra tagasi. Ja nii me siin rüüpame oma allikavett ja tunneme, kuidas oleme tervemad ja rõõmsamad.

 

Siin ma natuke juba aiman, et võib tulla hetki, mil pean vankri magava Ühesega sülle võtma. Mul oli põhimõtteliselt õigus. Õnneks hiljem tagasiteel selgus, et teed mööda saab ka.

 

Täna öösel oli vähemkõhe, aga siiski, tuleb tunnistada, et iga krõps või naks tekitasid kergeid liblikaid kõhtu. Sest kesse teeb neid siin, ah? Aga ma ikka julgen majas liikuda ja õnneks väga ei peagi, sest vesiklosett (jaa, see on selline mugavustega talu - soe vesi tuleb kraanist ja isegi pesumasin on! Ma ei kurda, tegelikult!) on meil kohe magamistoa kõrval. Aga niipea kui läheb valgeks, ei ole enam mingeid selliseid tundeid. Mul on lapsepõlvest alates see pimedusehirm ja imelik ka, kui see järsku siin nüüd kuhugi kadunud oleks. Ma isegi kodus natuke tunnen end imelikult, kui pean pimedast läbi minema. Natuke veel minna sinna hirmudevabaduseni.

 

Täna siis plaanis hommikul uuesti metsa minna ja pealelõunal Setomaad külastada (sest ma lihtsalt ei suuda vastu panna - see on siinsamas ju ja ma pole kunagi käinud..) ja siis õhtul peab jõudma veel mõned unistused täita.

Sänna Kultuurimõisa raamatukogus

 

Maakleidikesed, 2.osa: Kohaneme

Jõudsime ilusasti kohale ja elasime sisse kaa juba!

 

Teel Tartusse oli meil kõigest kolm pissipeatust ja üks Üheserahustamisepeatus, sest tema unistuseks oli saada toolist "äljaaaa", aga ma lubasin seda õnne alles kahekümneseitsme minuti pärast. Ja siis ta lõpuks jauras end kurvastusest magama.

 

Andsin heast südamest lastele šokolaadiga kaetud riisigalette. Kui vaatasin taha, siis seal istus Ühene, kellel olid reaalselt varbavahed ka šokolaadised. Turvatoolist rääkimata. Aga see 15 minutit rõõmu oli seda väärt!

 

Ühtlasi saime teel kutse lõunale Tartusse Ingi ja poiste juurde, mille me suurima rõõmuga vastu võtsime! Kuna me polnudki nende juures enne käinud, oli meie rõõm kohe eriti suur! Sõime ja mängisime ja vestlesime ja jätkasime rõõmsalt teed maapuhkuseni!

 

Teel jäid Kolmene ja Ühene magama ja tõusid kell pool seitse, mistõttu me sõime õhtust kell kümme ja uinusime kell 11. Ja sõime nii hilja osalt sellepärast ka, et me siin panime kleidikesi kappi ja nii.

 

Panime kleidid ühte kappi

 

Öö oli pime ja mõnus ja alguses isegi natukene kõhe, sest kui ma enne polnud mõelnud sellele, et ma olen ikkagi üksi lastega keset metsa ja mis erinevad ohud siin võiks varitseda (olgu öeldud, et ma olen omal ajal oma fantaasiat ka korraliku koguse õudusfilmidega rikastanud), siis keset ööd isegi natukene mõtlesin. Aga siis ma püüdsin endale sisendada, et tegelikult niimoodi elatigi ja elatakse siiani ja võib olla on siin hoopis vähem ohte kui kuskil linnas. Eks mõnes mõttes tekitas kõhedust see ka, et tegemist oli ikkagi esimese ööga võõras majas (keset metsa, eks. Kus naabrid on kuskil metsa taga). Ma usun, et täna on juba julgem. Sest vähemalt kummitusi, kellele me ei meeldiks, siin ei tundu elavat (või neid polnud täna kodus).

Maakleidikesed, 1. osa: Miks ja kuidas me valmistume mõnepäevaseks maapuhkuseks

On jälle kätte jõudnud aeg, mil minul tuleb kella kaheni öösel kotte (ja kotte ja kotte ja kotte ja kotte..) pakkida, sest homme (ehk siis nüüd täna, juba kohevarsti) topin oma kleidikesed autosse ja me sõidame seekord neljakesi oma maa- ja metsapuhkusele (abikaasa toimetab seekord oma toimetamisi). Ma kirjutasin ka juunikuu Sensas sellest plaanist suvel lastega kuhugi metsa ära minna metsamänge mängima ja puupliidil või lausa lõkkel süüa tegema ja kitarri mängima ja laulma ja üldse igasuguseid asju tegema, mida maal ja metsas tehakse (? ma ei tea ju kaa, ma lähen siis nüüd vaatan, mis seal teha annab)

Meie tavaar: keha- ja jalakatted Eesti suve moodi päevitusriietest talvejopedeni, 100% taimne toidumoon ja meelelahutus (pillid, raamatud, paberid-pliiatsid)

Asi sai alguse sellest, et ühel hetkel (täpsemalt joogas, kui ma ei mõelnud millelegi ja lihtsalt nautisin omaenda vaikust ja rahu) kangastus mulle selline pilt, kuidas ma olen oma tupsukestega kusagil kaugel metsas. Peamine, mis sellelt pildilt meelde jäi oli see, et me olime metsas neljakesi ja meil olid kleidid (muidugi) ja soe oli ja päike paistis okste vahelt. Ja ma unistasin edasi, kuidas me teeme seal igasuguseid lahedaid asju. Korjame oksi ja lehti ja kive ja teeme nendest skulptuure või noh, meisterdame. Mina jutustan hommikust õhtuni muinasjutte, keedan puupliidil putru ja pärast mängin kitarri ja laulan kaa veel. Käime paljajalu ringi ja kui vähegi soe on, siis viin meid kuhugi üksikusse järve (paljalt?) ujuma (kasvõi varbad).  Ja siis ma hakkasin mõtlema, et miks ma pole siis läinud nendega kuhugi metsa või maale majakesse, kui ma ju sellest pidevalt unistan. Selleks ei pea ju endale seda metsa ja maja ostma ju, et seda unistust päriselt teostada. Esialgu, vähemalt.

No ja kui sa ikka midagi hingest soovid, siis küsi ja seda antakse sulle kaa (ja muide, päris igasuguseid asju ka ei tohiks lambist soovida! Sest need võivad ju täituda täiesti omal imelikul ja ettenägematul moel). Nii ma siis küsisin ja kohe leidsin ühe armsa inimese, kes oli valmis mulle heast südamest pakkuma võimalust veeta lastega mõned päevad Eesti teises otsas tema imelises talumajas. Ja mina loomulikult ei kõhelnud üldse (ja põhimõtteliselt isegi ei kohkunud selle ees, et sinna tuleb kolm ja pool tundi sõita).

Tähelepanelikud lugejad võib-olla panid tähele, et sealsamas juunikuises kolumnis kirjutasin ka seda, et suvised linnapuhkused on jälle teistpidi toredad. Ja nii meil õnnestus ühendada need kaks ja meie plaan näeb ette, et me puhkame oma metsapuhkuse ära ja läheme otse edasi linnapuhkusele Haapsallu, seda juba täies koosseisus.

Ja siin ma siis jälle pakin (leidsin isegi selle käigus ühe koti, kus olid veel asjad meie eelmisest reisist. Puhtad, õnneks.), kell saab kolm öösel (tegelikult ma ju hoopis kirjutan praegu, mitte ei paki. Viil.) ja päike hakkab tõusma. Aga ma olen põhimõtteliselt valmis! Ainult ma tahtsin kirjutada ühe plaadi tee peale kaasa (sest ma armastan teha reisidele plaate kaasa, mis pärast väga kenasti koos piltidega seda reisi meenutama jäävad), mis vist jääb tegemata . Võib olla hommikupudru ajal õnnestub mul see kuidagi ära teha. Aga kui ei õnnestu, siis meid saadavad seekordsel reisil Kali Briis (kes saatis meid ka Belgias) ja I Wear Experiment ja ilmselt ma leian midagi toredat veel.

Ühesõnaga, ma lähen nüüd ikka magama, et olla hommikul reisirõõmus. Ja püüan meie tegemisi metsa, puupliidi ja kitarriga ja Haapsalu linnaga ikka ka jooksvalt vähemalt pildis kajastada kleidikeste Facebooki-lehel!