Kuidas ma ühel täiesti tavalisel päeval ootamatult kleidikestele seelikud õmblesin

Olime siin kodus ja hommik oli ja vihma sadas. Päev algas nagu iga teine vihmane päev. Pooled kleidid köhisid ja mina tahtsin juba hommikul sokid jalga panna. Ja siis, justkui eikuskilt, tekkis mul vastupandamatu soov võtta kaissu oma 2,5-aastane õmblusmasin ja lõpuks ometi sellega midagi valmis õmmelda! Sest see seisab mul sellise koha peal, et kogu aeg hinges kriibib, kui ma temast möödun. Igatsus ja soov. Õmmelda väikeseid seelikuid ja kleidikesi. Elu on mulle siin õpetanud, et selleks, et midagi tehtud saaks, tuleb hakata tegema. Kohe. Kui tunne tuleb. Ma siis järgisin iseenda nõandeid ja läksin panin proovile oma õmblemisande. Mida ma ei ole eriti saanud avastada, tuleb tunnistada. Aga kuna tahe ja soov on nii tohutud, siis mingi oskuste puudumine mind küll ei takista! Ja ma reaalselt õmblesin valmis kaks täiesti superimelist satsiseelikut! Loomulikult ei julgeks ma seelikuid ühegi käsitööst lugupidava inimese ees tagurpidi keerata, aga kellele seda täiuslikkust ikka vaja on! Seelikud näevad (väljastpoolt) kaunid välja, mahuvad selga ja lapsed on õnnelikud! Good enough for me!

See postitus võib olla tundub uhkustamisena, aga loomulikult see ei ole seda! Uhkustammine ei ole ju ilus! See on hoopis see postitus, et "võta kätte ja tee ära!". Isegi kui arvad, et ei oska, ei saa, ei tule välja, siis tegelikult sa ei tea enne, kui sa pole proovinud! Ja see tunne, kui oma kätega mingi pärisasi valmis saab.. noh.. teate küll seda.

Tõestuseks, kui lihtne saab olla ühe satsiseeliku õmblemine, panen siia selle lingi, mille järgi mina seelikud valmis tegin. Sest ma ei ole nii kõva kästöökäsi, et mul sellised asjad loomulikult ja peast ja kogemata kaunid ja praktilised välja kukuks. Nii et mul oli ikka üks postitus abiks. Ma pean märkima, et kindlasti on veel paremaid viise, kuidas sellist seelikut teha, sest need kolm kihti kangast on päris korraliku paksusega lõpuks. Aga seelikusatsid jäävad samas lahedalt puhvis selletõttu, et kolm kihti kangast üksteise peal on. Igatahes jäid meie kleidikesed oma seelikutega rahule ja ma olen vabalt valmis selliseid veel õmblema (no üks seelik on niikuinii vaja juurde teha, sest kleidikesi on mul ju ometi kolm)! Teise seeliku õmblesin lausa vähem kui tunniga valmis! Kujutage ette! Ma rõhutan siinkohal, et ma olen see, kellele on vaja sellist puust-punaseks tutoriali, et midagi sellist õnnestuks. Ma ei ole õmblejaks ega käsitööliseks sündinud. Aga see tõmbab mind kohutavalt, seega ma olen kohe eriti superõnnelik, kui keegi jagab nii lihtsat ja kiiret seelikuõpetust ja kui mul midagi sellist ka kohe esimesel korral välja tuleb! Sest ma olen ikka kümneid asju teinud, mida ei ole hiljem paslik selga panna. Sest mu tahe ja soov on nii suured ja õhin ka, et ma ei jaksa lihtsalt olla kannatlik ja nokitseda, vaid ma tahaks, et kõik saaks kohe ja kiirelt valmis. Samas tahaks ju kauneid asju. Selle dilemmaga pean ilmselt veel tegelema.

Aitäh, vanaema!

Aa, ja kangad võtsin ma garaaźist, kuhu ma ettenägelikult neid kogunud olin justtäpselt selliseks päevaks. Kõik olid minu käsitöölembese vanaema kangad ja kangajäägid, mille ta mulle pärandas. Ja need said nüüd seelikutena sündida! See tekitab sellise lisandväärtuse veel sellele kõigele! Minu unistuseks on õmmelda veel kohe täitsa vanadest riietest uued ja kaunid. Taaskasutus to the max. Ma muidugi ei luba, et ma midagi uut järgmise 2,5 aasta jooksul valmis saan. Sest ma olen realist. Praegu selles küsimuses. Aga kui ma masina niimoodi sinna kapi äärele jätan, siis on tõenäoline, et viimane positiivne kogemus mind mõnel vihmasel päeval jälle teda näppima viib.

Igal juhul jõudu ja pealehakkamist! Kõik on võimalik, inimesed! Vaadake!