Saturday, January 6, 2018

Teatrid, seinavärvimised, piimadegustatsioon ja hilisõhtused muffinid ehk kuidas üks laupäev just mööda läks (6.)

Istusin just maha ja sain aru, et ongi laupäev läinud. Aga mul oli terve päev pühapäevatunne ja kõik need sada korda, mil mulle kohale jõudis, et hoopis laupäev on, need saatsid ja soojendasid mind ja ma olen jumalastrahul igal juhul. Ja tegusid sai ka tehtud üht- ja teistpidi. Normaalne päev oli, noh. Mingi.

Täna saime koos kahe kleidikese ja nende vanaemaga Estonias balletti vaatamas käia! Üks kleidike on mingi teatribloki peale pannud ja päris keeruline oli teda kaasa tulema veenda. Kusjuures ma pole siiani aru saanud, millest selline blokk tekkida võis, sest ma pole täheldanud, et mõni teatrikülastus oleks talle minevikus mingi traumaatilise jälje jätnud. Tavaliselt ta ikka jagab selliseid asju. Ja ega ta ise ka ei oska seletada. Lihtsalt. Ei taha minna. Aga minu pika moosimise peale oli ta nõus end kaasa tulema SUNDIMA nagu ta ise seda ilmekalt rõhutas. Ma ausalt püüdsin teda śokolaadi ja igasuguste alatute võtetega ära osta, aga ükski neist ei olnud piisavalt veenev. Ta siiski tuli! Ja talle meeldis! Ja meil oli supertore teatrikülastus ja puha. Ja kui etendus sai läbi, käisime veel Vigri kohvikus söömas ja kõik oli nagu muinasjutus! Ja siis ma võtsin julguse kokku ja küsisin selle küsimuse. Et kas ta nüüd on nõus järgmisel korral ka teatrisse tulema. Ta ütles "Ei" (see tänaseni meeltes mul kajaaab). Ja mina olen tagasi selles punktis, kus puudub igasugune loogika. Vähemalt sain ma sellise pisikese niidiotsa, et ta on VÕIBOLLA nõus tulema, kui me läheme kahekesi. The saaaga continues. Kui kahekesi, siis kahekesi. Sest ma täna teatrisolles mõtlesin, et ma väga tahaks, et me käiks rohkem teatris ja kontsertidel ja muudel kultuurisugemetega üritustel. Sest nüüd on kõik piisavalt suured ka juba (no võibolla Kolmesega tekib mõningaid kahtluseid, aga samas näiteks käisime esimest korda kinos siin enne jõule ja seal ta oli 1,5h täiesti lummatud. Aga see Pettsoni ja Finduse film oli ka väga hea film, muidugi, mida ma ei saa iga ürituse puhul garanteeerida. Aga sellistel kultuuriüritustel käimise harjumust saame ikka siin tekitada. Ja täna oli Pähklipurejal ka ikka täitsa korralikult päris pisikesi külastajaid. Nii et kui igaks petteks mingi äärepealne koht võtta, siis annaks proovida.). Ma pidasin siin iseendaga ja Martiniga ka natuke aru, et näiteks korra kuus-kahes võiks kuskil kultuurselt käia küll. Vaatasin, et Karlssonit mängitakse ka, seega oleks ehk mõistlik raamat lastega läbi töötada ja siis etendus kohe peale vaadata. Ja siis tekkis mul kohe ka suur isu Linnateatri etenduste järele, kuhu me küll siiski läheks kahekesi vast. Ja väga hea, et ma selle kõik siin endale meeldetuletusena kirja panin praegu.



Õhtuks panin paika plaani see sein ikkagi nüüd seal laste magamistoas ära värvida. Tahtsin juba reedel, aga Seitsmene ei lubanud ilma nendeta alustada ja nii see lükkus siis nüüdseks. Saime ühe kihi peale, aga kuna all oli tumeroheline värv, on vaja homme seda kõike korrata. Aga ma olen sellesse ühte mündirohelisse kihti juba nii armunud, et tahaks nutta! Ja plaksutada! Ja mõtlesin seepeale ka, et kui lihtne ikka elu on. Tahan ja lähen ostan täpselt seda tooni värvi nagu tahan ja värvin oma seina üle. Muidugi kooskõlastasin ikka abikaasaga ka. Ja lastega (natuke resoluuutsemalt kui abikaasaga, sest muidu oleks kõik seinad roosad. Nii et vahelduse mõttes nagu.). Aga noh, põhimõtteliselt üks-kaks ja ongi tuba hoopis uue näoga. Aitäh väikesed suuured asjad!



Ja siis oli meil juba mõned päevad plaanis viia Seitsmesega läbi taimsete piimade degustatsioon, sest tema on meil ühe testi tulemusena nüüd mõnda aega prooviks gluteeni-piimatoodetevabal reźiimil ja ehkki me enne ka erilised toore piima sõbrad ei olnud, siis vahel oleks hea toiduvalmistamisel ja niisama joogiks mõnd taimset piima kasutada. Ja lisaks sellele kõlas selline degustatsioon mulle endale eriti toredalt, seega võtsime selle ette hilisõhtuste (sest puhkepäev on! ja ma olen veel natuke selles rütmivabadusereźiimis omadega) śokolaadimuffinite söömise kõrvale. Muffinid tegime Provena gluteenivabast muffinijahusegust, just because we could. Olin ostnud selle kunagi ja tundus hea hetk see ära kasutada. Võin öelda, et suhkrut oleks ma ise vähem pannud ja mingeid lisaaineid ka, aga samas muffinid olid gluteenvabade muffinite kohta väga pehmed ja mõnusad. Seega ei nurise ja rõõmustame. Piimatestis osales sedakorda (sest me oleme enne jooksvalt ka mõningaid teisi katsetanud) viis piima - kaerapiim, riisipiim, tartapiim(!), riisi-kookosepiim ja riisi-indiapähklipiim. Viimase osas olid mul suured lootused, mis purunesid eriti pisikesteks kildudeks, sest sellel piimal ei olnud mitte mingit maitset. Ja ma loksutasin ja raputasin pakki üht ja teistpidi enne ja pärast, aga ikka ei midagi. Võitjaks osuts tatrapiim! Ma ise valiksin võibolla selle riisi-kookosepiima, aga see oli Seitsmesel ka teisel kohal kohe tatrapiima järel. No ja olgu need tulemused millised nad on - testimine ise oli juba selline mõnus perekondlik aktsioon ja ma lahterdaks selle vabalt ühise laupäevase kvaliteetaja alla! Ja vabalt võib sellist ühisdegusteerimist teha misiganes toodetega!



Täna ma tundsin eriti selgelt seda, et ma olen täiesti pahaaimamatult tekitanud endale sellise ebatervisliku ja mittejätkusuutliku reźiimi, mille alusel olen ma juba kaks nädalat läinud magama kuskil 2-3 ajal (hommikul, ma isegi ütleks) ja siis maganud 9-10ni (kusjuures siis ma ju ei tunne, et jubedalt tahaks ärgata, mis tavaliselt on minu puhul sellisel kellaajal väga imelik) ja imestanud, miks mu silmad tahavad juba enne õhtut kinni vajuda ja kuhu on kadunud suurem osa sellest päikeselisest energiast, millega ma viimasel ajal (enne seda reźiimi) elama harjunud olen. Ja miks kurguvalu tuleb ja läheb ka juba viimased kaks nädalat. Kõige lõpuks vaatasin ma pilti endast, mis on tehtud täna Estonias kell 12 päeval ja mu pildisilmad karjusid appi ja palusid mind, et ma mõistuse pähe võtaks ja hakkaksin jumala eest jälle normaalsel ajal magama minema. Ja ehkki kell on juba 23.38, siis annab nüüd 10 minuti jooksul magamaminek mulle täna öösel ikkagi 2-3 lisaunetundi. Mis on juba märkimisväärne samm tagasi arupähevõtmiseni ja edasi (veel) päikeselisemate päevade poole, mil ma ei ärritu võib olla enam KÕIKIDE asjade peale! Head ööd! Pean kiiresti minema!


Friday, January 5, 2018

Ühe ema vaba reede kodus ehk segamatu milleiganestegemine - parem kui jalgpall!

Et kõi ausalt ära rääkida, alustan algusest.

Ma avasin silmad kell 9.30, aga ma ei tulnud kohe voodist välja, sest keegi ei käskinud! Ma hoopis võtsin oma telefoni(!) ja lugesin mõne blogi ja vaatasin mõne vlogi! Täiesti ilma igasuguste süümepiinade ja häbitundeta!

Kell 10.30 olin ma pestud ja riides ja tegin omale 1,2 liitrit kirsi-spinati-toorkakaosmuutit (mille ma sain kõik ISE ära juua ilma et keegi oleks kõigepealt enda oma ära joonud ja siis minu oma peale) ja ajasin natukene tööasju. Siis ajasin veel natukene tööasju (kusjuures nii naljakas on kirjutada "tööasju" ja siis niimoodi unistavalt õhata sealjuures igakord. Sest mulle täiega meeldib teha neid "tööasju"! Ja ma teeks neid hea meelega kogu aeg, kui mul poleks muid asju, mida ma ka kõik teha tahan).

Siis sõin mingil hetkel ära eilse sushi, mis maitses täpselt nii hästi nagu ükskõik misasi, mida ma saan rahulikult süüa millaliganes ma tahan (ja kuna mulle jõudis äkitselt kohale, et ma polegi täna eriti midagi rohkem söönud, tegin omale praegu ühe kiire südaöise omleti (värsketest ema töökaaslase õnnelike kanade munadest! Isegi murulibled olid kaasas!) nüüd. Aga ärge muretsege - ma saan edasi ikka kirjutada!).

Ja siis lõin nagu muuseas facebookis teadlike vanemate tugigrupi, et oleks, kus hakata jagama ja arutlema ja küsima, et kuidas lapsed suureks kasvatada nii, et nad oleksid võimalikult õnnelikud ja sealjuures ka iseseisvad ja enesekindlad ja üldse ühed toredad inimesed. Ja kuidas ise ka selliseks jääda selle kõige kõrvalt. Sest tuleb olla realist ja tõdeda, et ühel hetkel (ühel tänaõhtusel hetkel) tulevad lapsed vanaema juurest tagasi. Ja meie ühine teekond jätkub. Ja see grupp sai sündida tänu sellele, et mul tuli selline mõte ja MITTE KEEGI ei katkestanud ega seganud mind! Ma jõudsin oma mõtte lõpuni mõelda ja lausa teostada! Selline päev!

Siis ma sain aru, et kui ma ei taha tervet oma igatpidi vaba päeva arvuti taga veeta, pean kiirelt tegutsema. Panin Spotifys mängima listi "2017 wrapped", mis hakkas mulle minu möödunud aasta kõige kuulatumaid hitte serveerima (mis näitas, et nii 75% kuulatud lauludest olid mantrad ühes või teises võtmes. Aga noh, kuna ma kasutan Spotifyd ka "töövahendina" (ohhh...), siis pole siin midagi imestada. Ja ma ei imestagi, vabandage väga, ma lihtsalt konstateerisin fakti) ja võtsin kätte ja koristasin siin majas selle segaduse lõpuks (peaaegu) ära, mille ma siia mõni päev tagasi ise tekitasin. Sain päris mitu kotitäit asju, mida ära anda ja asju, mida garaaźi hoiule panna, kuni Kolmene saab Neljaseks või kasvab oma miniatuursest mõõdust välja. Lisaks leidsin mitmeid suveasju, mis laste kappidest välja ilmusid ja need saatsin ka esialgu garaaźi, sest neid läheb äkki veel vaja! Näiteks suvel! Üldse ma täna tunnetasin, et päris 100% minimalisti minust ilmselt ei saa. Vähemalt mitte lähiajal, sest minu käsi ei tõusnud laste kappides rippuvaid kleite ära panema või jumal hoidku - ära andma! Ja lauamängudega oli täpselt sama asi. Neid on tõesti kogunenud siin aastate jooksul, aga nad on kõik nii toredad ju. Ja mis siis saab, kui me tahame just seda ühte mängu mängida mingil hetkel ja siis istume siin vaikides ringis käed rüpes, sest seda ei ole enam, sest emme on minimalist. Aga täiesti arusaadav ju ka, et igast heast mõttest või praktikast või nõuandest tuleb võtta just täpselt see parajasti kõnetav osa kaasa. Ma praegu siis jätsin kleidid ja mängud alles, aga näiteks särke ja pükse ja vanu mänguasju, millega keegi ei mängi ja beebidele mõeldud raamatuid pakkisin kokku nagu üks minimalist muiste!

Mängutoa riiulid mängudega, mida ma ära ei andnud! Ja kõikide muude väga vajalike asjadega.

Lasteriietega oli veel selline lugu, et ma siin niimoodi poolvaludes ja hingepiinades panin lisaks särkidele ja pükstele ikka mõne kleidi ka ära ja sain tänu sellele laste kapid nii toredasti korda - ruumi jäi ülegi, et lapsed saaksid ise stressivabalt asju kappi tagasi panna ja pesuruumil on ka vähem koormust. Ja olin endaga (ikka väga) rahul. Kuni mulle meenus, et pesuruumis on ju veel pesus ja masinas ka kleite ja särke ja pükse ja kõike. Nii et ühel hetkel olen ma jälle samas kohas. Ja pean tegema elus neid raskeid valikuid - milline kleit jääb. Saage aru, kõik kleidid on ju hoolega valitud! Paljud on olnud Seitsmese kleidid kunagi ja mõned olen vahepeal ka Viiesele ja Kolmesele ostnud, sest nad on olnud nii lahedad. Ja kuna nad on üldiselt kõik head ja vastupidavad, siis pole mul võimalik isegi nende kulumisele või vananemisele tugineda. Kuidas ma neile seletan, mille põhjal ma neid välja praagin?! Lihtsalt. Ei armasta neid enam? Kui ma oleks kleit ja keegi saadaks mind kuhugi garaaźi, et "ei-ei, ega me teid ju ära ei viska, lihtsalt vahepeal hoiame teid siin", siis ma oleks ikka südamest solvunud. Nad on ikkagi nii suur osa meie elust! Nagu pereliikmed, põhimõtteliselt! Seega, ma pean tunnistama, et need kleidid, mis rippusid kappides riidepuudel, said õiguse jääda. Sest nad ju ei sega seal kedagi.. Ja pealegi on ilus vaadata ja tore valida, et milline neist võiks ühele või teisele üritusele sobida. Pluss, meie neiud ei kanna peaaegu kunagi pükse, nii et me võime ju nende võrra kleitide osakaalu garderoobis suurendada, onju. Minu enda garderoobis kehtivad samad reeglid, nii et nii on ainult aus. Võib olla võtan selle teema uuesti käsile kunagi siis, kui ma olen juba arenenum minimalist. (Ja kui te mäletate, siis ma mainisin, et esimese sorteerimisringiga ei saa alguses kunagi hakkama. Ühel heal päeval lähen niikuinii järgmisele kleidi-lauamänguringile, kui tunded on lahtunud)

Õhtu lõpetuseks de-ehtisime oma kuuse ja viisime ta ära õue. Selleaastane kuusk kannatas raskekujulise okasteväljalangemise all, seega oli viimane aeg tema piinad lõpetada. Ja jah, me andsime talle piisavalt juua ja ei, ta ei olnud kuskil küttekeha lähedal. Kuna me ei suutnud oma harja ja kühvlit üles leida (sest garaaźi pole minimalism veel laienenud), pidin okkaid koristama paljaste kätega nagu üks tõeline raudsete kätega eesti naine. Ja see oli nagu mingi jalutuskäik pargis koogitükiga. Sest ma olen ometi rasedana tuimestuseta hambaauke parandada lasknud ja kolm last sünnitanud.

Lõpetuseks jagan teiega oma selle aasta üht parimat pingete vabastamise, hüppamise, rõõmu ja segase tantsu laulu! Ja ma võin lausa kahe käe sõrmedel üles lugeda need inimesed, kes sel aastal koos minuga selle saatel saalis tantsinud on! Pühendan selle teile, naised! Uuel aastal uued tantsud, hüppamised ja laulud (ja võib olla ka mõni vanade aegade mälestuseks)!


Tegin endale tugigrupi! Ja teile ka.

Inimesed. 

Tundsin, et vajan tugigruppi, et sel keerulisel ja väljakutseterohkel (eriti pimedal aal!) lapsevanemluseteel kuskilt küsida ja nõu saada ja siis ise ka võibolla vastata ja jagada ja nagu kogu selle hea eest vastu anda! Ja kuna sellist ei olnud, siis tegin ise! Tule ka? 

Misasi? Teadlik vanemlus? Kes teab mida?

Lapsevanemlusele ja laste kasvatamisele läheneda sajal erineval moel, aga minu arvates on ühe teadlikuma lapsevanema sisemiseks sooviks seda teha nii, et lapsed jääksid terveks ja õnnelikuks ja vanemad ka.

See mõiste on igaühe jaoks ilmselt omamoodi tähendusega (see on vabalt üks punktidest, mille üle arutleda), aga kõige üldistavamalt võiks see olla midagi sellist, mis ei lase meil kodus kasvavaid väikeseid inimesi (kes on ju tegelikult samasugused inimesed nagu me isegi, lihtsalt väiksemad) juhtida ja õpetada ainult esilekerkivate emotsioonide ja reaktsioonide ajendil, vaid pigem sügavamalt tunnetades, südamel ja armastusel juhtida lastes. Ja samal ajal saame järjest teadlikumaks, et kõik need tunded, mida lapsed oma tegude ja käitumise ja sõnadega meis äratavad (mis alati ei ole võibolla kõige soojemad ja kaunimad), ei ole üldse seotud meie bioloogiliste laste, vaid meie sisemiste lastega. Meie oma lapsepõlves saadud haavade ja allasurutud tunnetega. Seega ühtlasi püüame oma lastega kooskasvades ja nende abil ka oma lapsepõlvemuredega ja sealsete haigetsaamistega rahu teha. 


Ühesõnaga, ma arvan, et et laps on samasugune inimene nagu ma ise oma tunnete ja arusaamade ja arvamusega. Aga seda on jube raske meeles pidada, sest igasugused vanad mustrid ajast, mil ma ise olin laps, tahavad segama tulla. Ja ma absoluutselt ei mõista kedagi sellepärast hukka - tol ajal oli oluliselt vähem infot ja teadlikkust ja kõik andsid endast parima. Aga kuna meil on palju rohkem infot ja teadlikkust ja võimalusi teistmoodi teha, siis seda silmas pidades lähekski edasi! Nii see ju käibki, et me õpime mineviku toel! Ja ma tänan siinkohal oma vanemaid ja õpetajaid ja muid minu lapseelus olnud täiskasvanuid ja inimesi, et nad tegid nii nagu tol hetkel oskasid ja ma olen siin justpraegu tänu kõigele sellele.

"See lapsevanemaks saamine on üks tohutut isiklikku arengut soodustav teekond - kui me ainult endal seda niimoodi näha lubame." G.Sutrop



Kui ma ei olnud veel lapsevanem. Ja arvasin, et elu ongi selline. Ja kui ma ei teadnud, et see võib olla veel sada korda parem, sisukam, väljakutseterohke, aga põnev, mitmetahulisem ja lihtsalt vägev! #parentpower!

Thursday, January 4, 2018

Lastevabadus ja rütmivabadus ja toitumisvabadus (4.)

Tänane märksõna on ilmselt siis vabadus nagu ma justkirjutatud pealkirjast loen. Igasugune vabadus.

Esimene vabadus: lastevabadus. Lapsed läksid täna vanaema juurde ja tulevad homme õhtul. Seega esimene vabadus on lastevabadus! See on selline magushapu vabadus, nagu lapsevanematel ikka - ühest küljest on nii hea, et keegi ei vaja pidevalt midagi ega haki minu tegemisi-toimetusi, jutulõnga ja keskendumist, aga teisest küljest on ikka selline tunne nagu mingi tükk oleks kuskilt puudu. Või kolm. Aga see esimene külg jääb peale, sest ma ju tean, et homme saan oma tükid tagasi. Ja kõik muudkui kirjutavad, et hetke tuleb nautida, seega ma teen kõik õigesti, kui ma praegu siin oma vabaduse keskel juubeldan! Mida ma selle vabadusega teen? Noh, ma tegelesin vabalt natukene tööasjadega, uurisin näiteks, kuidas saali kodulehte kuidagi selliseks teha, et ma temaga päriselt rahul oleksin. Ja siis tegin mõned üritused ja mõtlesin natuke uusi üritusi läbi. Ja siis ma käisin poes värvi ostmas õdede magamistoa seina tarbeks (ja maksin rulli, teibi, värvi ja toonimise eest kokku 12 eurot. See oli ikka tükk maad vähem kui ma arvasin) ja siis vaatasime Martiniga üht Rootsi filmi "Vääramatu jõud", mis oli päris huvitav, aga Martin ütles, et seda oleks võinud vaadata kerides, sest sisu oleks saanud mahutada ka palju väiksemasse ajaraami. Mulle iseenesest täitsa meeldis, sest see oli kuidagi selline päris. Nagu pärisinimesed ja sellised reaktsioonid nagu ilmselt pärisinimestel ka oleksid sellistes olukordades. Ja see kulgemine oli ka nagu täitsa asjakohane, sest andis edasi ühe perekonna suusapuhkust, mis venibki, kui eriti omavahel ei suhelda. Ühesõnaga, see rääkis sellest, kuidas pereisa ootamatus ohuolukorras pere kaitsmise asemel põgeneb ja siis saab aru, et on end mehe ja inimesena kuidagi ära kaotanud ja siis kuidas ta enda natuke jälle üles leiab. Ja see on sellises kerges põhjamaiselt koomilises võtmes ka, seega oli päris tore vaatamine. Ja noh, eks see vabadusetunne võttis ka natuke minu filmikriitilisust vähemaks.

Teine vabadus: rütmivabadus. Sellest olen ma minu meelest ka enne kirjutanud, seda eriti suvel. See on see magushapu vabadus, kui otseselt kohustusi ei ole ja saab aega vastavalt oma suvale kasutada, aga samas tekib igatsus rutiini ja planeerituse järele. See on mul homme viimast päeva, sest uuest nädalast algab saalis hooaeg ja tunnid ja see mõnus turvaline rütm, mis mind siis juba nagu iseenesest edasi kannab. Magushapu ongi see rütmivabadus sellepärast, et siis pole eriti selliseid kohustusi, mis sunniks end kokku võtma ja tegutsema. Ja vabalt võib niisama kulgeda. Ja mittekoristada, kui ei taha. Ja kõiki asju edasi lükata. Ja mingil hetkel lihtsalt tunda, et see ei ole üldse mõnus enam. Ja teisel hetkel seda jälle nautida. See näitab seda, et ma ei suuda end alati piisavalt motiveerida ja ilma kindla rütmita lainel hoida. Ja siis ma lappan siin niimoodi poollaisana. Ja kuigi ma naudin seda ikkagi ka kohati, siis see muutub üsna kiiresti tüütuks ja ma saan lausa kurjaks enda sellise ajaäraolesklemise peale. Aga ma mõtlesin selle täna enda jaoks jälle selgeks - see nn puhkus on superoluline aeg kindla ajakavaga perioodide vahel (nagu sügis ja kevad), sest see, kui ma vahepeal olen rütmist väljas, annab kinnitust, et mulle sobib selline rütmis elamine rohkem. MOTT.

Kolmas vabadus: toitumisvabadus. Ka üks selline pooltore vabadus, mis kaasneb tavaliselt rütmivabadusega ja lastevabadusega. Siis ma luban endal piiramatult kooki ja kommi süüa (st kuni süda läheb pahaks and then some), sest lapsi pole, kelle ees peaks korralik olema ja rütmi ka pole, et näiteks oma igahommikust smuutit sinna kuhugi kindlalt paigutada. Ja tähendab see tihti seda, et kommi on tore süüa, aga lõpuks ma ei suuda end motiveerida normaalset toitu valmistama. Aga see nagu iga teinegi asi, on lihtsalt enese kokkuvõtmise küsimus.

Ühesõnaga, vabadus annab vabaduse valida, kas ja millist rütmi ma parasjagu enda ellu tahan. Ja tavaliselt sellised perioodid, kus mulle jääb õhku ja aega ja vabadust lasta kõigest lahti, viivad mind mingite uute arusaamiste ja inspiratsiooni- ja motivatsioonilaenguteni. Ja need tulevad otse ja puhtalt minu seest ja on seega palju vastuvõetavamad ja loogilisemad kui mingid sellised rütmid, kohustused ja toitumiskavad, mida võiks enda ellu suruda, sest need tunduvad vajalikud või teiste puhul toimivat.
Ma lähen nüüd vabalt magama ja tõusen homme vabalt millaliganes oma viimsel vabadusepäeval!

P.S: Mind väga huvitab - inspiratsioonina või nii - kuidas teie oma lastevabu päevi veedate! Ja eriti tore oleks lugeda sellistest eriti ekstreemsetest tegemistest nagu vannisvedelemine, juuste kammimata jätmine, lõunaks jäätise ja koogi söömine, vanade piltide vaatamine, mitmetunnised telefonivestlused jne.



Wednesday, January 3, 2018

Püha argipäev ja harilik tavapostitus (3.)

Õnneks ma eile ja üleeile olin siin päris asjalik ja kirjutasin pikemalt ja põhjalikumalt mõnest südameteemast. Aga oli ju arvata, et iga päev ei ole elu puhast kulda täis. See oleks siis nüüd see päev, mille ma jätaks vahele, kui ma just ei oleks endale igapäevblogimiseväljakutset esitanud. Nii et siin ma olen! Selline igapäevane. Täitsa tavalises olekus. Keset üsna märkimisväärset segadust. Lisaks kasti- ja asjadesegadusele ei suuda meie selleaastane kuusk üldse oma okkaid (ega sellest tulenevalt ka ehteid) küljes hoida. Seega öösiti ma muudkui kuulen, kuidas teises toas sajab ehteid. Lapsed muidugi rõõmustavad ja käivad kuuske torkimas ja siis ehitavad langenud okastest mägesid ja maju. Täitsa waldorf-sõbralik värk iseenesest ju! Aga kodu üldmuljele annab see meie poolelioleva minimalismiprojekti kastide ja asjade taustal veel rohkem sellist naturaalrustikaalsust juurde, mis ei ole täna üldse minu stiil.

Mul oli muidu suur plaan siin jagada täna pilte uhkest värvitud seinast kleidikeste värskes magamistoas, kordasaanud mängutoast ja võib olla veel mõnest vägevast ja suurest asjast (nagu kook!), mida me täna ära tegime. Ainult et. Me ei teinud. Ühtegi. Sest kui mina ükskord Viimsi Decorasse värvi ostma jõudsin, selgus, et nemad on uuest aastast ära kolinud. Kujutage ette. Ja kuhugi Bauhausi ma enam ei viitsinud sõita, et kaotada sellepärast mingi poolteist tundi oma õhtust perega. Ja koristada ka nagu täna üldse ei jõudnud, sest ma hoopis tegelesin igasuguste üritustevärkide ja muude saaliperenaiseasjadega. Mille pärast ma sain pidevalt riielda, sest ma pidin selleks kasutama arvutit ja keskenduma, millest kumbagi ma ei tohi teha, kui ma tahan, et lapsed ei riidleks.

Küll sõitsime korra poodi, et hankida pildiraamid (et kaunistada üks vaba sein) ja paar karpi, et saaksime oma asju siin paremini ja mugavamini organiseerida. Sest me ju oleme sellel lainel. Ja selleks, et asjadest lahtisaamise ja nende võimalikult väheste allesjäänute (re)organiseerimisega paremini hakkama saada, pidime minema poodi asju ostma. Üldse ei ole vastuolu siin.

Poodi sõites tõdesime, et õues on maailma kõige hallim ja armetum ilm. Kell oli selline pool neli õhtul - hämar ja kurb ja nutune ja märg. Aga samas tekkis mul jälle õhtul nõusid pestes sellele vastukaaluks kummaline kevade- ja suveootusetunne. Selline tunne, et nad on kohe siin ja isegi mõni selline liblikas tuli kõhtu sellepeale. Jaanuaris. Aga no on ju, noh. Jõulud läbi ja talvine pööripäev läbi ja nüüd saab ainult valgemaks minna! Ausalt, ma saan ju aru, et peaks rohkem hetkes elama ja mitte kogu aeg ootama midagi, mis on kusagil kaugel tulevikus, aga sellega on nagu rämpstoiduga - vahel harva ikka võib. Seega, täna ma lubasin endale ühe ilmahaletseva päeva ja täiesti vabalt unistasin kevadest ja päikesest ja suvest, mis kunagi tulevad.

Mmm.. Päike ja valgus ja muru ja kleidikesed.. Nii hästi.

Sellega seoses ma korra mõtlesin ka seda, et kui hirmus tegelt, et mina siin ootan suve ja siis võibolla jälle jõule ja samal ajal lapsed kasvavad kogu aeg muudkui suuremaks. Mitte et ma siin ei paneks neid selles ootuses tähele, aga ikkagi kuidagi nende pealt on seda ajakulgu eriti intensiivne vaadata. Võib olla see ei olegi hirmus, tegelt. Aga kummaline ikkagi. Et nad ei jää nii väikeseks. Ja ühel päeval ajab hoopis igaüks neist mingeid oma asju ja ma ei tea nendest asjadest peaaegu mitte midagi (ma väga loodan, et ma olen niisama emotsionaalne siin selles osas). Samas igapäevaelus on vastupidiselt jälle tihti hoopis selline tunne, et need ealised iseärasused, mis neil siin kohati esile kerkivad, on igavesed, aga tegelikult ju ei ole (need asenduvad ju kogu aeg uue ea iseärasustega)! Lapsevanemlus: nii palju keerulisi tundeid korraga, ühesõnaga!

Kui me siin juba ajast räägime, siis kell on jälle rohkem kui üks (ma võisin jälle natuke siin jumalat mängida ja blogspoti kellaga aega juurde osta, et mahtuda eilsesse). Ja mina olen ikka siin ja teen mingeid asju. Ja olen homme sellepärast natuke (mhm) pahuram. Sest vanust on juba ka ja enam ei ole nii nagu siin noortel emadel, et jaksan kolmetunnise ööune pealt päev läbi okei ja viisakas olla ja energiat jääb ülegi. Ei ole enam nii, Grete.

Ühesõnaga, võtan selle siin kokku ja soovin teile ka head argiööd, kallid inimesed!

Tuesday, January 2, 2018

Ümberkorraldused, mööblinihutamised ja (natuke) vähem asju (2.)

Ma olen juba pool aastakest jälginud üht lehte nimega "Becoming Minimalist", kus jagatakse nõu ja soovitusi, kuidas vähendada asjade osakaalu oma elus ning saada seeläbi vabamaks ja õnnelikumaks ja stressivabamaks inimeseks. Väga-väga inspireeriv lehekülg on! Nii usutav ja nii mõjus ja kõik tundub nii lihtne ja loogiline!

Ja nüüd ma olen siin viimastel kuudel selle asjade vähendamisega alustanud ja juba on tunda, et vaikselt on ka täiesti mulle endalegi üllatuseks toimunud märkimisväärne muutus minu mõtteviisis ja mitte ainult - ka sisetundes. See on vaikselt minu osaks imbunud! Sest ma pean tunnistama, et ma olen küll üks neist, kes on läbi aegade asjade soetamisega oma mäslevaid emotsioone matta ja tuju tõsta püüdnud. See alati toimis. No toimib siiani, kui ma sellele järele annan. Ma küll ei käi suvalisi asju ostmas, aga teinekord, kui on kuidagi rahutu või ebameeldiv või väsinud olla ja ükski produktiivne tegevus ei kutsu, siis poodiminemine küll kutsub. Ja siis ma ostan midagi ja olen korraks rõõmus ja siis natukese aja pärast jälle natuke kurb, et see ostmise mõju nii vähe kestab. Klassika, eksole. Õnnneks olen ma viimasel ajal sellises olukorras pigem toidupoodi sattunud ja ostan mingi asja, mille ma reaalselt ära tarbin. Ja enamasti ei ole see kõige ebatervislikum toode poes. Vahel on. Aga enamasti ei ole. Aga nüüd, olles poole aasta jooksul pidevalt lugenud ja sügavamalt selle asjade- ja tarbimishulluse üle juurelnud, tunnen ma, kuidas ma olen suutnud end ikka juba päris normaalselt brainwashida sel teemal. Ilmselt aitab kaasa ka see, et see teema on tõusetunud igal pool mujal ka ja jõudnud niiöelda massidesse - enne jõule ikka leiab neid inimesi ja eeskujusid, kes sellest kirjutavad ja koputavad inimeste tarbimisihale.

Näiteks. Jõulud. Alatii minu nõrkus olnud. Alatii olen ma pigem see olnud, kes tarbib üle, külvab päkapikke ja jõuluvana abistades nad selle "abiga" üle ja pärast tõdeb, et tegelikult keegi ei mäletagi pärast pooli saadud kingitusi. Aga see on mingi selline muster, eks, mis on kuidagi sügaval sees ja mida on alati väga raske välja juurida. Ja mis tavaliselt jõuab kohale alles siis, kui juba tagajärjed käes on. Aga sel aastal! Täiesti uskumatu, aga oli tunda, et midagi on muutunud ja no te ei kujuta ette kui superõnnelik ma selle üle olin! Pean lisama, et ma ei saa siin rääkida totaalsest muutumisest, aga ma nägin progressi! Ma nägin seda, et ma reaalselt tunnen juba enne kui kõik on juba möödas, kuidas see ei sobi mulle. See, et asju tuleb juurde lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks. Kuidas mulle ei sobi, et ma loon oma lastes igal aastal harjumust olla liiga suurte ootustega ja saada võimalikult palju asju. Ja siis näha juba peale teise kingituse avamist, et nad reaalselt ei jaksa enam üllatuda ja rõõmustada. Ja praegu on nad täpselt nii väikesed, et ma saan kenasti nende ootuseid ja jõuludega seonduvaid tundeid ja mõtteid ja tähendust kujundada. Et kui nad on suured, siis ei ole peamine see, et päkapikud toovad kingituseks suuri asju ja jõuluvana toob sada asja. Sest muidugi on tore saada üllatusi ja midagi uut. Aga seda saab ka tunduvalt väiksemate ASJADEGA tekitada (no ühesõnaga, saab lihtsamaid võtteid ja emotsioone ja teate küll, neid ASJU abiks võtta) - ma näen seda ise ka. Aga millegipärast oli ikka mitu aastat tunne, et tahaks neile ikka suuremaid ja ägedamaid üllatusi teha ja seda asjade näol. Ja kui ma hakkasin kuulma pettumusenoote oma pisikeste heade ja armsate inglite häältes ja sõnades, et päkapikk tõi jälle samasuguse maiustuse või kingituse, siis see haavas mind. Ma tahaks niiväga, et nad oleksid õnnelikud ja tänulikud ükskõik millise kingituse eest. Ja lihtsalt rõõmustada selle üle, et on detsember ja üldse on mingi võimalus hommikuti kingakestest kingitusi leida. Mitte mossitada või pahandada, et seal oli midagi, mida nad juba kaks päeva tagasi said. Ja noh, siis ikka püüame siin üldse rõhutada, miks jõulud veel toredad on (piparkoogid, perevärk, küünlad ja tuledesära ja jõulujutud ja -laulud ja kuused ja hingest soojad inimesed ja selline mõnus tunne). Mind toetab ka Astrid Lindgren, kes oma raamatutes jõule nii mõnusalt kirjeldab. Eriti Madlikese raamatutes. Sealt jookseb seda vähemkindlustatute teemat ja abistamist ka läbi, mis on üks lisapluss. Muidugi on seal ka selliseid lõike ja kirjeldusi, mille me niimoodi sujuvalt vahele jätame, näiteks selliseid, kus naabrionu on kuskil hanges purjus, koni hambus ja naabritädi teda väga kummaliste sõnadega sõimab. Arusaadav, et see oligi päriselu ja on praegu ka osa kellegi elust ja lihtsalt üks viis aidata mõista erinevate inimeste erinevaid külgi, läbielamisi ja eluraskuseid (või hoopis rõõme), aga võib olla mitte näiteks kolme- ja viieaastase puhul. Eriti sellise viiese, kes superpedantselt kõikvõimalikud sõimusõnad tallele paneb.

Ühesõnaga, see kõik pidi olema väike sissejuhatus ainult, aga nüüd on siia üles mingi monsterlõik kogunenud.

Meie pere tänane ühistegevus oli lastetubade ümberkorraldamine kahest poolmängu-magamistoast üheks magamistoaks ja üheks mängutoaks. Ma pole üldse rahul olnud nende ebamääraste tubadega ja nad on olnud suhteliselt ebamõistlikult kasutatavad siiamaani. Seistmene ei taha teistest eraldi toas magada ja magab niikuinii viimasel ajal madratsiga teiste juures ja blokeerib sellega paar riiulit nende toas ja üldse on seal kogu aeg sellepärast mingi magala ja seapesa. Ja teises toas on pidevalt mingi riiete kokkutulek. Ja kuna ma lugesin üht Becoming Minimalisti julgustavat artiklit ka ükspäev jälle, ja kuna mul sel nädalal on ametlikult veel puhkus päriselust, siis ütles mulle minu süda ja hommik, et täna hakkame (veel rohkem) korralikeks ja eriti mõistlikeks ja tõhusateks ja süsteemseteks ja viskame kõik kasutud asjad minema või viime ära ja paneme kõik allesjäävad asjad eriti mõistlikult karpidesse ja oma kohtadele. Te ei kujuta ette, kui mõnus tunne see oli! Selline suurte asjade tegemise tunne! Ja lapsed said ka ühe elulise õppetunni jälle. Noh, et me koos seda kõike tegime ja arutlesime, et miks. Õnneks oli Martin minuga samal lainel (sest vahel ju ikka juhtub, et teised ei jaga minu õhinat ja tuhinat) ja me tõstsime vajalikud kapid ja riiulid ja voodid vabalt ühest toast teise ja teisest esimesse. Oleks, et kõik ebavajalikud asjad nüüd ka viskaks end ise ära.


Ma lugesin ühesõnaga, et asjadest vabamemisega alustades ei tohiks seada sellele kõigele liiga suuri ootuseid. Mõistlik oleks kuskilt lihtsalt vaikselt alustada - kasvõi ühest sahtlist või kapist. Ja siis ei ole ka mõtet oodata, et kõik ebavajalik sealt eemaldatud saab. Siis peaks mõne päeva pärast allesjäänud stafist omakorda eemaldama selle, mis siis ikkagi veel tundub ebavajalik ja nii võib olla veel paar korda. Ja sedasi peaks vaikselt oma tegevust tervele kodule laiendama. Ma tegin seda oma riidekapis mingi aeg tagasi. Ja näen, et peaks minema uuele ringile, sest ikka on seal liiga palju asju, mida ma reaalselt endale selga ei pane. Näiteks koduriideid on mul lihtsalt nii palju, et ma ei jaksaks nii palju kodus olla, et neid kõiki piisavalt mõistlikult ära kanda.

Üks hea selline pool-enesepettuslik trikk on teha sellised "vahekarbid või -kotid", kuhu paned need asjad, mille osas on tunne, et neid võiks ikkagi äkki vaja minna. Need võib tästa kuhugi halfway-houseilikku kohta, milleks meil on garaaź (appi, see sõna tekitab minus juba sellist stressi ja õudust, sest see on see koht, kus meil niimõnedki asjad "vahekarpides" ootavad). Ja siis neid võib revideerida mingi aja pärast. See toimib hästi ka koos lastega koristamisel, sest nagu täna selgus - neil on absoluutselt kõike vaja. Aga niimoodi garaaźi olid nad nõus mõningaid asju saatma. Ja õnneks nad ei jaksanud kaua keskendunult minuga seal asju sorteerida ka, seega ma sain ühe sellise kasti kenasti täis.

Asjad

Muide, just eile istus Viiene diivanil ja mõtiskles kõva häälega, et emme tead, mul on selline imelik tunne, et kui ma mingi asja saan, siis see meeldib mulle väga ja siis ma mitu päeva tahan sellega mängida ja siis enam see ei ole huvitav. To the point, kallis laps. Kõik teed viivad Rooma, ma ütlen. See on nii õhus praegu, see kõik. Isegi mu uue aasta horoskoop ütles, et ma teen elus ümberkorraldusi, viskan vanu asju ära ja vabastan end koormaist, et elada (stressi)vaba ja rõõmsana! Siin polnud seega mingit kahtlust, et see kõik just nii pidi minema!

Ma pean ka tunnistama, et ma ei saa tegelikult üldse normaalselt ja täie võimsusega funktsioneerida, kui kodu mu ümber sassis on. Aga vahel peab ja siis ma jälle avastan end imestamas, et miks küll mõte ei lenda ja hinges äng on. Ja siis, olles mingil hetkel jälle kõik ära koristanud, saan aru, et aa! Asi oli selles segaduses ju (nagu alati)!

Ja siis ma pean tunnistama veel, et mulle meeldivad ilusad asjad küll kaa. Ja minu kodu ei saa kunagi olema selline igas mõttes minimalistlik. Aga ma kindlasti hoian alles liiga palju mõttetuid asju, mis ei valmista rõõmu ega tekita mingeid erilisi tundeid. Ja neid asju ei ole kindlasti minu ümber seisva energiana vaja. Ja vaja ei ole ka mänguasju, millega keegi ei mängi, millest lapsed on väljakasvanud ja mis võetakse ainult segadusetekitamisemängudesse. Need asjad saab kas anda edasi või müüa maha, kui nad on sellised suuremad ja mõistlikumad või visata ära, kui muudmoodi ei saa. Ma siin püüdlen selle poole, et meil on sellised montessorilikud kastid ja karbid, millest igaüks on kindlat tüüpi mänguasjade või rollimängude jaoks. Igal asjal on oma koht ja neid asju on lihtne nendest kohtadest kätte saada ja oma kohtadele tagasi panna. Ja et mänguasjad on pigem sellised, mis on ajatud ja sobivad tegelikult igas vanuses inimestele -  no klotsid, ja loomad ja nukud ja pillid ja meisterdamisstaff ja sellised asjad. Ja muidugi raamatud ja lauamängud. Ja mänguasjad on pigem looduslikust (no Legod küll ei ole, aga nende osas teeme vabalt ja ilma igasuguse süütundeta erandi. Vatuspidavad on nad küll, kõik mängivad nendega igas vanuses ja ma isegi) ja mõnusast ja vastupidavast materjalist (ja meil on ikka selliseid asju, mis on pidanud vastu kolm last ja kõik nende sõbrad ja on siiamaani nii ilusad ja endalgi on rõõm neid katsuda ja vaadata. Sellised asjad saab kenasti pärandada tuttavatele beebidele ja väiksematele lastele ja mõned ikkagi ka oma lastelaste jaoks alles hoida. Natuke ikka võib. Keegi ei näe.). Kuna lapsed käivad waldorf-lasteaias, siis on nad sellise mängukeskkonnaga harjunud ka seal, teiste lastega mängides. Ja kodus oleme ikka tegelikult ka seda joont hoidnud. Lihtsalt mul on olnud pisut tegemist selle ülekülvamiseteemaga. Ühesõnaga vähem võiks olla meil siin mõningaid asju. Ja sellega me nüüd tegelemegi!

Veel asju.

Novot ja nüüd nad seal magavad kõik ilusasti õndsalt ja õnnelikult koos ja mina peaksin mängutuba koristama, et seal reaalselt mängima mahuks. Eriti hea oleks seda justpraegu teha, kui keegi ei sega ega keela mul asju ära panna. Aga homme on ka päev. Ühtlasi on homme see päev, mil me läheme seinavärvi ostma, et üks jõuliselt roheline sein, mis enne oli riiuli taga, leebemaks värvida. Sest praegu pimedas oli see kohe eriti jõuline ja kohti nagu lausa pealetükkiv. Ja siis veel mõned pildiraamid. Ja äkki isegi saame kardinad üles! Ja siis on nagu päris! Ja kujutage ette - hommikul mõeldud ja õhtuks peaaegu tehtud!

Oh, ma võiksin ja tahaksin sel teemal siin pikalt jahuda.. Pooled mõtted pidin ära jätma, et ma hommikuni ei kirjutaks. Aga õnneks on mul siin veel 29 päeva vaja kirjutada, nii et mul on varusid nüüd!

Head ööd! Koristamiseni!
(Kell on küll väga palju, aga minu jaoks on ikkagi veel täna, seega aeg on suhteline. Ja ma tśiitisin blogikella mõne tunni tagasi. Sest kell on muidu juba 1.45 homme hommikul)

Magamistuba peaaegu valmis (miinus kardinad ja värvitud sein ja pildid seinas. Aga neid ei oleks niikuinii siin näha.)

Monday, January 1, 2018

Igasugused esimesed! Ja enesele esitatud jaanuari blogimisväljakutse (1.)

Teree! Heaaad uut aaaastaaat!
Ongi käes! Aasta esimene päev ja ausalt, õues oli värske lõhn praegu, kui ma uksest nuusutasin. Selline uue asja lõhn nagu.

Nagu ma (endale) lubasin, siis äratan nüüd uuel aastal selle kirjutamise iseendas jälle üles ja et ma ei laseks endal taganeda, teen seda ühe jaanuarikuise väljakutse väljakuulutamisega kirjutada iga päev üks postitus. Siin. Kuni 31. jaanuarini. Mis on jumalatore, sest see võtab kohe maha selle pinge, et ma peaks kirjutama ainult siis, kui mul on mingi hästi suur ja tõsine teema, mis vajab arutlemist. Ja annab hoopis juurde vabadust ja ruumi lihtsalt kirjutada kõigest ja millestiganes, mis minu peas ja sees ja päevas ja elus parajasti toimub. Nagu minu oma väike loovkirjutamisekursus (kusjuures, ma võin ainult ettekujutada, mida loovkirjutamisekursustel tegelikult tehakse, sest ma pole kunagi ühelgi käinud. Juba olin end kirja pannud ja peaaegu läksin, aga siis ma vist rasestusin, mulle meenub, ja midagi tuli veel vahele, mis minu loovkirjutamise alase koolitumise alustamist aktiivselt takistasid. Mitte et rasestununa oleks loovkirjutamisekursus vastunäidustatud, aga mul on meeles, et need kaks asja juhtusid samale ajale. Rasestumine ja koolitusele mitteminemine), mille kestel ma loodetavasti isegi arenen ja midagi uut enda kohta teada saan! Rääkimata sellest, et see minu isehakanud koolitus siin on täiesti ilma rahata. Suur pluss!

Ja üldse, mulle täiega meeldivad väljakutsed ju kaa! Ja uus aasta algas ja mul muidu polekski kuhugi oma seda värsket uueaastavaimustuseenergiat suunata! No muidugi ma suunan seda ikka edasi ka juba olemasolevatesse elulistesse väljakutsetesse, aga tahaks midagi uut kaa! Või noh, mingeid uusi enese tahke jälle käsile võtta! Seda enam, et Sensa aeg sai läbi ja ma tahan kirjutada ja seda kirjutamist mitte täitsa ära unustada. Vaid ikka kütta seda kirjutamiseahju.

Kuna kell on kolmveerand kaksteist, siis on mul napilt aega see postitus siin tänasesse kuupäeva mahutada. Oleks võinud ju ka varem kirjutada, aga väsimus ja vedelemine tulid peale. Sest me arutlesime täna kella viieni hommikul igasugustel olulistel-elulistel inimesi ja elu puudutavatel teemadel, mida ma ei kahetsenud isegi siis, kui kõik siin kodus õhtul väsimusest katkistena üksteisega pahandasid. Sest sellised arutlemised ongi need, mis viivad kuhugi (ja on sada korda olulisema kaaluga, kui kellegi suvaline õhtune kurnatusesõim). Edasi või just tagasi iseendani ja arusaamiseni iseendast ja sellest, kuidas mina ja inimesed toimivad. Ja kui põnev see on, et kõik on justkui erinevad ja saavad asjadest omamoodi aru, aga samas on kõik oma sellises algses-ürgses pärisolekus tegelikult ikkagi peaaegu et täiesti ühesugused. Ja kui juubeldamaajav tunne on sellest inimese pärisiseennast ümbritsevast kultuurikihist ja haavade-haigetsaamiste-kaitsekihist kohati kasvõi eriti pisikesi auke avastades seda tõdeda. Ja praegu ma mõtlen, et kui eriti superlahe see on, et need ühised mõtisklused niimoodi just uue aasta esimestel tundidel peetud said. See on üks hea algus ühele aastale. Mis tuleb täpselt selline nagu ta tuleb. Let´s go, 2018!