Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult on see isegi hea, et ma niimoodi nädalake hiljem sellest märkimisväärsest tripist kirjutan, sest kui ma olen sellest näiteks eelmisel pühapäeval kirjutanud, mil me olime värskelt tagasi jõudnud, poleks ma suutnud neid emotsioone kuidagi adekvaatselt sõnadesse ja postitusse vormida. Siis ma oleks kirjutanud ja kirjutanud ja saanud aru, et ma ei oska niimoodi kirjutada, et see kõik saaks täpselt nii kirja nagu ma tahaksin. Nagu üritaks esimest armumist kirja panna. Või midagi. Selliseid sõnu lihtsalt ei ole.
Ja ega neid sõnu vahepeal kusagilt juurde tulnud ei olegi, aga need põhilisemad emotsioonid ja hetked on nüüd kuidagi selgemad ja nendest ma saan juba täitsa loetava ülevaate teha. Natukene. Ma vahepeal mõtlesin, et kirjutaks üldse sellise postituse, et "what happens in Tartu, stays in Tartu". Et oleks lihtsam ja ei peakski neid sõnu otsima hakkama. Ja kõik. Aga ma ei raatsinud seda kõike ikkagi täiesti endast välja kirjutamata jätta. Sest ma vägaväga loodan, et meie emadevabadustripp inspireerib teid, naised (ja võibolla ka mehed? Vähemalt annab see aimu, miks naised peaksid niimoodi koos trippima ja millised mõjud sellel on naisele ja sellest tulenevalt ka kõigele muule tema ümber. Ka mehele ju siis) kaa selliseid trippe ette võtma!
Snäkkbääg pikaks teekonnaks
Meie õnnis nädalavahetus algas (ülemöödunud) reedel, mil me asusime niimoodi nelja ajal Tartu poole teele, et jõuda sinna kella kuueks. Sest kuskil feissbukis jõudis minuni mingil hetkel info, et just sel reedel toimub seal viie rütmi tantsu õhtu ja me siis otsustasime minna seda proovima. Ja see oli päris tähendusrikkaks alguseks meie Tartusviibimisele! Sest pärast seda olime tantsu täis ja tantsisklesime läbi terve reisi siiani välja. Ja ma olen päris kindel, et ma tantsisklen homme hommikul tõustes veel edasi. Võibolla isegi öösel. See ei tähenda, muide, ainult otsest füüsilist tantsimist, aga kirjeldab nagu ka sellist üldist meeleolu või õhkkonda. Nii siis, kui täna. (Pee ess, see oli ju 13. kuupäeva reede! Ja müstiline oli selle reede puhul ainult see, et miks me pole varem selliseid trippe teinud!)
Ja nädalavahetus jätkus täiesti sajaprotsendiliselt naisteteemadel. Lugematud vestlused, arutelud, jagamised ja oma hingesoppide avamised, rahulikud ja nõudmistevabad hommikusöögid (mille algus ja lõpp on täpselt siis, kui selleks on soov(!)), meeldiv toit, spa (vähemalt osadel meist), kino (draama! Pisaratega!), eriti diip lauamäng, lugematud küünlad ja hea muusika (minul tekitab selle nädalavahetusega otseühenduse Angeelia) ja muidugi tants (tantstantstants! Ühel ööl lausa neli tundi järjest! Tegime Spotifys listi ja lisasime pidevalt sinna oma uusi ja vanu lemmikuid ja list muudkui venis ja tants muudkui jätkus. Kuni kell sai kolm.)! Ja lihtsalt nii tohutult palju pisarateni naermist! Ja veel vestluseid, jagamisi, natukene und (aga mitte liiga palju! Kesse raatsib magada!). Ja siis veeeeel nalja ja naeru ja pisaraid! Pluss eriti lahe vaade Tartu linnale meie Airbnbst leitud eriti mõnusast Tigutorni apartemendist, mis tekitas tunde, et me oleme kuskil pilvedes. Noh, natukene nagu olimegi ju.
Kuidas me muuhulgas ka asemeid jagasime
Vaade pilvedest
Minu talvine, aga soe Tartu
Diip lauamäng "Ava ja avasta"
Tagasiteel süvenesime naiselikkuse ja mehelikkuse loengute konspekti (aitäh, Kätlin, kes Sa meile nii põhjaliku ülevaate tegid! Ma oleks hea meelega veel kaks tundi sõitnud (sest ma ei olnud ju rooliis!) ja kuulanud ja arutlenud ja koos nalja teinud!) ja mõtlesime, mida me kõike oleme oma elus naisena valesti (ja muidugi ka õigesti) teinud. Ja ma pean märkima, et selles konspektis oli selline kuldne mõte, mis sobis täiuslikult meie trippi lõpetama - naisel peab olema oma sõbrannadering, kellega kõike jagada, elada end välja, olla emotsionaalne ja lihtsalt tema ise. Siis saab naine olla õnnelik. Sest mees toimib emotsionaalselt hoopis teistmoodi ja ikkagi ei ole naisega täpselt samal lainel. Muidugi on mehi, kellega saab ka kõigest rääkida ja see on täiesti suurepärane, aga teine naine on ikkagi teine naine. See on vähemalt minu kogemus küll (pluss konspekt ütles ju ka nii!).
Ja sõbrannadega peaks, muide, kohtuma igal nädalal(!). Tänapäeval on meil õnneks võimalik ka virtuaalses ühenduses olla whatsappide ja messengeride abil, mis minu meelest on imeline! Sest elu sees ei jõuaks neli naist nii tihti füüsiliselt kokku saada (eriti, kui on selliseid sõbrannasid ka, kes elavad väljamaal. Tervitused väljamaale, musirullid!), et kõike seda jagada, mida me messengeris jagame. Jooksvalt. Sest kolmele sõbrannale korraga helistada on ka keeruline. Isegi kui tehnika seda võimaldab, siis kõigil ei ole ju niikuinii aega samal ajal vestelda. Nii et ma ütleks, et need tänapäevased tehnilised võimalused ei ole mitte ainult kurjast! Loomulikult ei asenda need päriselt suhtlemist ja selliseid (lihtsalt SELLISEID) nädalalõppe, aga nad aitavad hoida ühendust ja sidet kuni järgmise päriskohtumiseni. Ja selline koosolemisetunne on ikka natukene. Ja see tunne, et nad on minu jaoks olemas, kusiganes nad füüsiliselt ka ei oleks. Ma kirjutan neile, kui mul on mure või rõõm ja nemad kirjutavad, kui neil on mure või rõõm ja me vestleme ja arutleme ja avame end ja naerame virtuaalselt (naerame vist ikkagi päriselt ka) edasi.
Pangem aeg-ajalt kleidid ühte kappi!
Ma usun, et te saite aru, mida ma selle postitusega öelda tahan. Aga ma ütlen ikkagi veel. Võta oma sõbranna(d) (või õde!!) kaenlasse, hangi koht, kuhu minna (airbnb on imeline, kui mingit oma kohta ei ole) ja võtke endale üks nädalalõpp. Tehke neid asju, mis teevad teid õnnelikuks - nautige hommikusööke ja üldse sööke ja vestluseid nii, et ükski laps või keegi ei sega vahele. Minge, maidea, teatrisse või kinno või ujuma või trenni või tantsima või lihtsalt välja sööma. Või tehke ise süüa. Ja jagage. Kõike. Ja olge täiega naised!
3/4
No comments:
Post a Comment