Kuidas ma Kuueses Mick Pedaja abil muusika- ja kontserdipisikut kasvatasin

Ma olin enne eilset juba kaks korda sel sügisel Mick Pedaja kontserdil käinud. Esimesel korral läksin siirast huvist (olles enne kuulnud põhimõtteliselt ainult tema seda ühte laulu), et milline tema ülejäänud muusika on. Ja pärast seda ma muidugi sain aru, et ma ilmselt tahan igale järgmisele kaa minna. Ja nii ma siis olengi siin jõudumööda läinud. Tema muusika (ja eriti siis veel elavas esituses) on minu jaoks nagu meditatsioon, nii et ma siis põhimõtteliselt teen joogat ju!

Tänase kontserdiga oli niimoodi, et kuna see sattus olema kolmapäeval, mil minu abikaasa trennis käib ja vanaema on parajasti reisil, siis ma küll proovisin abikaasat veenda, et see on üks selline kontsert, kuhu ma minna tahaksin, aga ilmselt siis mitte piisavalt kirglikult. Ja kuidagi olin leppinud asjaoluga, et seekord siis nii. Kuni siis tuli see plaat nüüd päriselt kaa välja ja ma hakkasin seda spotifys kuulama. Ja veenduma, et ei, ma ikka tahan küll kontserdile minna. Ja kuna me siin kuulasime seda kõik koos, mõtlesin, et võiks ju siis Kuuese ka kaasa võtta. Sest me pole eriti temaga koos kontsertidel käinud. Ja no see oleks küll selline kontsert, kuhu ma tahaks teda viia. Ja selles, et ma lihtsalt ei taha, vaid pean kontserdile saama, veendusin lõplikult teisipäeva õhtul autoga koju sõites, mil Eesti Popsis lasti kaks Micku laulu järjest. Autoga. Õhtul. Üksi. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal mitte midagi täpsustuseks lisama. No hea küll, ütleme nii, et auto on nagu vaese mehe kontserdisaal. Ja kuna ükski lapsehoidmisvariant ei tahtnud realiseeruda, halastas mu kallis abikaasa minu peale ja lasi mind Kuuesega kontserdile. Ja ma ausõna ei ürita siin end huvitavaks teha, kui ma ütlen, et ma ostsin piletilevist kaks viimast piletit. Kaks täiesti viimast piletit. Piletilevi näitas: piletite kogus:2. Ja mina ostsin need ära. Tänks jälle, universum!

Ja kontsert oli muidugi jälle fantastiline (ka see saalitäis rahvast, kes pärast püsti aplodeeris ja juubeldas, oli minuga nõus). Ma ei tea, mulle ei meenu praegu eriti teisi selliseid artiste, kes oma hinge ja südame kõik nurgad niimoodi muusika kaudu täiesti otsast lõpuni lahti rulliks. Ja kelle puhul tekiks tunne, et ma nagu tunneks teda tänu sellele läbi ja lõhki. Täiestu uskumatu, mu meelest. Selline ehe ja otse hingest läbi värk, kuhu ma lihtsalt kaon sisse ära. Iga. Kord. Ja mis siin salata - üle mõistuse inspireeriv. Väike arg ja häbelik laulja-Grete sai eile jälle natuke julgustust ja tuge juurde. Ma ei tea. Aitäh!

Kuuesele ilmselt ka meeldis (seda ei ole kunagi kerge päriselt mõista). Ma muidugi ei jätnud eriti midagi juhuse hooleks ja  püüdsin luua tema õhtu õnnestumiseks soodsad tingimused: esiteks läksime me piisavalt vara kohale, et esiritta saada ja kellegi pea ei varjanud kitarriga onu ega tossumasinat ega sügavaid looduskaadreid ekraanil, ja teiseks oli ta neid laule kodus kuulnud ka (ripiidi peal). Et tuli nagu tuttav ette. Millest oli kindlasti ka abi. Millegipärast tal oli küll vahepeal raskusi rahulikult istumisega ja mul tuli talle aeg-ajalt meelde tuletada, et sahmerdamine on pisut häiriv, eriti kui tahaks parajasti keskenduda ja kogu seda laval toimuvat imelisust endast läbi lasta. Aga kokkuvõttes lubas ta ka järgmisel korral kontserdile kaasa tulla. Ja kojusõites rõõmustas ta mind oma avastusega, et autos on nii mõnus kõvasti muusikat kuulata. Tundub, et hakkab looma! Ma lihtsalt nii tahaks, et ta kaa ühel päeval mõistaks, milline võimas ja toetav abivahend on Muusika maailma ja asjade ja iseenda mõistmiseks ja selle kõigega toime tulemiseks ja meelte puhkamiseks ja igasuguse sisemise jama vabastamiseks. Ega ma ei kujutaks oma maailma ilma helide ja muusikata ette küll. Mitte vähemalt nii suurepärasena, kui see olla võib. Ja ükskord ma laulan teile!