Värske Neljase sünnipäevahõnguline päev emaga

Eile veetsime päeva koos Neljasega, kes sai siis ise valida, mida ta teha tahaks. Ja ükski õde ei saanud vahele segada. Ja nagu Neljane tabavalt ütles, kui õhtul talle musi tehes sosistasin, et homme on meie päev: " Ma olengi väsinud kogu aeg Viiese ja Ühesega mängimisest!". Väga siiras.

Tema valikud muutusid reaalajas pidevalt, sest ta on ikkagi Neljane ja kesse siis oskaks kohe midagi kindlat välja valida, kui selline õnn sülle langeb. Nii oli meil lõpuks valikus nukuteater, kino, uisutamine, rulluisutamine, ujumine, ratsutamine, poeskäimine ja kohvikus söömine.

Nukuteater jäi kahjuks sellepärast ära, et selle päeva ainus etendus oli väljamüüdud. Ja kuna me eelmisel aastal käisime ka tema soovil nukuteatris, kuhu sain kohe eelneval nädalal piletid ka, siis ma ei osanud seda üldse kahtlustatagi, et piletid seekord otsas olla võivad. Ratsutamist ma ei julgustanud eriti ise seekord ja uisutamine oli meil plaanis kuni pühapäevaõhtuni. Siis otsustas Neljane, et tema ikkagi ei taha uisutada. Uisutamine oli käsil Bullerby lastel nende raamatus ja sealt ka selline värskendav idee. Aga noh. Võibolla ongi parem, sest ma uisutasin viimati.. kümme aastat tagasi? Nii et ma ei tea, kui innustav õpetaja ma oleksin ühele esimest korda uiskudel (ja värisevatel jalgadel) jääd avastama suunduvale Neljasele, kes usaldavalt minule toetub, kui ma ise ei julgeks ka seinast lahti lasta. Ja rulluisutamist mainis ta siis, kui mina enam ei jaksanud hakata uurima, kus seda teha saab (kes teab, võib lahkesti teada anda - panen tallele!).

Sõelale jäi kino, kus vaatasime Kalatüdruk Doryt, mis oli üsna okei ühele Neljasele. Võibolla oli seal pisut liiga palju sellist üksindusest kurba kalalast. Ühel hetkel, lõpupoole, kui lootus hakkas juba kaduma (ja mõnel meist vist siis kaduski), ütles Neljane pettumusest väriseval häälel: "See ei ole ju üldse tore kalamultikas, sest ta ei leia oma emmet-issit üles..". Õnneks oli USA multikatööstus ikkagi ootuspäraselt armuline ja noh, ma ei taha siin teie filmilõppu spoilida, aga ütleme nii, et see oli õnnelik.

Järgmisena jäi sõelale kohvik, milleks oli ka seekord Bliss taimetoidubuffee, mis on ideaalne ühele Neljasele, kes tahaks igast asjast natukene süüa. Ja tema emale, kes tahaks ka igast asjast natukene süüa.

Ja siis läksime raamatupoodi, kust Sünnipäevalaps valis endale ühe ingliraamatu, õdedele (ja endale) jagamiseks mingi tätoveeringuraamatu ja väikese öökulliga veepudeli, mida ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, sest see oli nii nunnu. Ja praktiline kaa ju (eksju?)!

Siis me läksime Prismasse, et osta tänaseks lasteaeda jäätist ja keskturult jäätise peale mustikaid ja maasikaid (kujutage ette, Läti maasikad on seal alla kolmeeurose kilohinnaga!).

Ja viimaks oli plaanis Viimsi spasse ujuma ja mulistama minna, mis lõi isegi vahepeal kõikuma, aga mille ma kenasti ja diplomaatiliselt jällegi päevakorda tõin. Ja mis osutus päeva naelaks. Kuna ma ju tunnen oma lapsi, siis ma saan ka aru, millal tasub midagi päevakorda pushida ja millal mitte. Seekord olin taas õigel teel ja sain aru, et kuna Neljane käis basseinis ujumas viimati kaks aastat tagasi, siis ei ole ta objektiivne hindama, kas ujula on hea mõte või mitte. Ja see oli väga hea mõte! Kahekesi on see eriti mõnus, sest ma saan tema jaoks otsast lõpuni olemas olla ja näiteks otsekohe ja segamatult lohutada, kui ta endale mingi liitri vett ninna tõmbab. Ja kõik oleks olnud 100% ideaalne, kui ta oleks olnud nõus minuga üle kümne sekundi aurusaunas istuma (kus ei olnud ÜHTEGI inimest ja oli pallllju auru..). Ta reaalselt ütles, et ta loeb kümneni ja siis me peame välja minema. Aga noh, see 99% ideaalsust oli ka päris imeline. Paraku ei ole mul fotosalvestust meie ujumisest, sest minu telefoniaku ei jaksanud kogu seda toredust taluda ja minestas. Aga meil oli ausõna väga meeldiv!

Illustreeriv pilt Kolmesest ja veest. 

Ja õhtu lõppes tantsutunniga, mis alati esmaspäeviti meie õhtu lõpetab. Ja nüüd saatsin oma lapsukesed lasteaeda, kus on neil selline traditsioon, et sünnipäevalaps saab kanda krooni ja keepi ja talle jutustatakse muinasjutt temast endast ja ta saab väikese kingituse ja kõik lapsed joonistavad talle pildi ja kogu see südamlik kunst seotakse raamatuks kokku ja pakitakse õnnelikule sünnipäevalapsele kaasa. Ja vanemad panevad midagi head lõunalauale kaasa, milleks meil siis oli sedakorda, nagu öeldud, jäätis ja marjad.

Ja sellega ei ole me veel lõpetanud seda suurt Neljase vanemakssaamise tähistamist, vaid ootame ka sel nädalal vanaema-vanaisa ja sugulasi peole! Ja siis juba hakkab paistma Viiese sünnipäev. Ma ju räägin, et meie peod lõppevad jaanuaris! :)

Kui Kolmesest sai Neljane ja värsked sünnipäevatraditsioonid

Tänasest on meil peres Neljane! Eile öösel magas meie peres kehvasti kaks inimest - tulevane Neljane ja tema ema. Sest, ausalt, mul oli tunne nagu minul oleks sünnipäev tulemas. Ja kui ma algselt arvasin, et Neljane magab kehvasti, sest, maidea, lihtsalt, siis kui ta kell neli peale suuremat sahmimist sosistas "Emme, ma olen nüüd neljane!", siis mul tekkisid peas mingid seosed.

Juba eelmisel aastal otsustasin, et tahaks luua meie perre mõne toreda sünnipäevatraditsiooni ja olles pikalt selle üle juurelnud, kutsusin ellu kaks sellist, mida kindlasti ma ise ka tahaksin (võib olla kunagi saan ka, kui neid siin piisavalt juurutanud olen)!

Nimelt, esimene neist on aardejaht ehk kingijaht (see oleks isegi tabavam nimi, aga kuna lapsed selle ühest raamatust inspireerituna kohe aardejahiks ümberristisid, siis polnud minul siin enam midagi öelda. Demokraatia, ikkagi). See on siis selline asi, et mina pakin erinevad kingitused eraldi pakkidesse, peidan igalepoole ära ja joonistan vihjekaardid, mille järgi sünnipäevalaps neid hommikul otsima hakkab. See on nii põnev vaatamine, et pole ime, et ma magada ei saanud. Ja kingipakkides on meil tavaliselt üks suurem ja ülejäänud sellised pisemad asjad - lahedad sukkpüksid, mõni magus asi, raamat, juukseklambrid jne. Aardejahi alatraditsioonina lõin veel sellise traditsiooni, et igaks sünnipäevaks saab iga sünnipäevalaps (sellest unistan ma ise ka kohe eriti) uue kleidikese (täiesti loogiline ju, eks).

Aardejaht täies hoos. Kaasaelajate toel.

Teine traditsioon, mis nüüd ka teist aastat kinnitamisele läheb on see, et sünnipäevalaps saab päeva emaga kahekesi (tavaliselt on see olnud tööpäev ja isa on meil siis tööl olnud. Kindlasti edaspidi teeme võimalusel ema-isa-sünnipäevalapsepäeva ka.). Mis on kolmelapselises peres ikka üks tõeline luksus, eksole. Ta saab siis enne mõelda, et mida toredat ta teha tahab ja siis me läheme ja teeme. Eelmisel aastal käisime näiteks nukuteatris ja ujumas. Ja kindlasti käime ka söömas. See kõik siis leiab meil aset homme (vaatan kella - juba täna!).

Ja spontaanselt lisandus ka sellele traditsioonile alatraditsioon - sel imelisel päeval läheme ka raamatupoodi, kust sünnipäevalaps võib endale ise raamatu valida. See alatraditsioon on selleks aastaks kerge raami saanud, sest vastasel juhul valitaks meil igal aastal mõni kleepekaraamat. Mis iseenesest ei olekski probleem, kui sünnipäevalapse ema ei oleks oma peas kujundanud romantilist visiooni, et me kirjutame sinna kenasti sisse ka, et "selle raamatu valis Sünnipäevalaps omale neljandaks/viiendaks/kolmekümnendaks sünnipäevaks", ja seega ta tahaks, et see oleks mõni püsivam ja sisukam raamat. Mingis osas annab sünnipäevalast suunata ka (näiteks Viiese puhul see eelmisel aastal õnnestus), aga see oleneb nüüd küll tugevasti sünnipäevalapse iseloomust. Nii et sünnipäevaraamatuvalimiseeeskirja uusversioon näeb ette, et raamatu autor on tuvastatav (ja nagu iga hea eeskiri demokraatlikus perekonnas, on see ka alati (sünnipäevale järgneval aastal) parandusettepanekutele avatud).

Ja muidugi me sööme torti ja muid häid asju, mida sünnipäevalaps parasjagu soovib (täna soovis ta näiteks Lotte kohvikusse hommikust sööma minna). Ja tantsime ja laulame rõõmust. Ja peletame õdesid eemale, kes vahepeal ülemäära entusiastlikult sünnipäevalapse kingitustest rõõmu tunnevad. Aga kuna meil on peres ikkagi kõik suurepäraselt planeeritud, siis ei tule ka õekestel siin kaua kannatada, sest meil on nüüd jõuludeni igal kuul mõne kleidikese sünnipäev! Paarti-paarti!

Värske Neljane hommikul Lotte juures hommikusöögil ja õhtul vanaema-vanaisa juures peol

Lasteturgutuspakett ehk palun ärge homme enam köhige (võinoh, köhige vähem)

Ja siin ma siis nüüd istun, valvel, sest kohe keegi kindlasti vajab vett või pissile või lihtsalt kaisusolemist (postituse valmimise jooksul olen teinud umbes neli poputamissessiooni). Selline natukene nagu erandolukord on mul siin praegu - kaks last kolmest on nõrgakesed ja köhased ja palavikus ja vajavad turgutamist (ja mees on Tartus õppimas). Tavaliselt on meil siin niimoodi, et Viiene jääb kõigepealt nohusse, siis köhasse ja siis need nimetatud paar päeva on selline õrnakene ja edasi niimoodi nädalake-kaks köhib ja nuuskab ja siis on kõik. Ja vahel harva, kui tal on palavik, siis see on kaa kohe alguses ära ja üldiselt üle ühe päeva ei kesta. Ja siis mõnikord üllatab Ühene meid ka mõne päeva pärast täpselt samasuguste sümptomitega. Aga selleks ajaks on Viiene juba sellises muretus toibumisfaasis.

Seekord on kuidagi niimoodi läinud, et Viiene on juba mitmendat õhtut selles õnnetus õrnakese-faasis, nii et nüüd, mil Ühene järele jõudis, on mul kaks õnnetut jõuetut lapsukest. Ja üks Kolmene, kes ei taha hästi taluda seda karjuvat ebaõiglust, et teised saavad pidevalt sülle ja soovide täitmist (ma küll püüdsin talle niimoodi saladuskatte all selgitada, et me oleme ainsad kaks tervet ja tugevat, kes saavad teiste eest hoolitseda ja see isegi tegi teda rõõmsaks vahepeal, aga päeva jooksul on hetki, mil see ei taha mõjuda).

Ja ma siis siin nüüd püüan aru saada, kuidas see niimoodi on läinud, et Viiene ikka veel terveks ei ole saanud. Ja kuna mul on (võinoh, nüüdseks siis minu grupikaaslastel on) homme joogaõpetajate koolitus, siis püüdsin siin eile õhtul ja täna võtta kasutusele kõikvõimalikud kodused meetmed, mis mul vähegi meelde tulid, et Viiene sinna toibumisfaasi aidata (mul ei ole need kõik alati peast võtta, sest tavaliselt mul ei ole tulnud neid kõiki korraga kasutama hakata). Mu lootused on homsel päeval. Ehk jõuan siis pühapäevalgi koolituma.

Ma panen need meetmed siis nüüd siia kirja, et kui kunagi peaks jälle KÕIKI vaja minema (ptüiptüiptüi), siis ma tean kust võtta:

- lõikan ööseks voodi kõrvale sibulaid ja küüslauke (Martini lemmik! Ta on eriti rõõmus, kui saab magada sibula-küüslaugulõhnalises toas!), sest need pidavat pisikud enda sisse imema. Hommikul tuleb nad ära visata (ja õhtul uued lõigata)

- määrin varbavahed ja tallaalused (ja rinnaku, kui vaja) kokku mingi lätist toodud mee-taruvaigusalviga (mis on juba sada aastat vana, aga ikka töötab) ja panen sokid jalga. Vabalt võib selle kahtlase salvi mingi muu määrdega asendada

- joodan lapsele enne magamaminekut ja hommikul ärgates Biolatte piimhappebakteritega vett sisse (tasakaalustab mikrofloorat ja annab häid baktereid juurde)

- tilgutan voodisse teepuuõli (hingamisteede jaoks)

- võtan välja homöopaatiakarbikese (ja otsin sobivaid terasid, eksole)

- hommikul joodan lapsele sooja sidrunivett (aitab öö jooksul kogunenud mürgid välja viia. Ma ise teen endale ka kuure, mil joon seda igal hommikul)

- teen füsioloogilise lahusega auru (1-5 korda päevas)

- joodan talle sooja teed (kuhu vahel peidan ingverit, mille pärast salaja eemaldan)

- piimatoodete- ja suhkrupaast (piimatooteid nad enamasti ei tarbigi, aga siis on kohe nulltolerants, sest piimatooted tekitavad kehasse veel lima juurde. Ja suhkruga tegelemiseks raiskab keha eriti palju jõudu, mida võiks kasutada selle asemel hoopis tervenemiseks)

- rohkelt toorest toitu (ja mahla sisse topeltkogus ingverit ja sidrunit), sest, noh, vitamiinid ju. Ja kehale hea kerge seedida ja jälle jääb rohkem jõudu tervenemisega tegelemiseks.

- ja palaviku korral vähem hirmu ja rohkem usaldust keha vastu - palavik on kaitsemehhanism, mis kuumutab pisikud surnuks. Meil tavaliselt on kõrgem palavik mõne päeva ja siis lahkub. Kui palavik ei taha pikemat aega ära minna, siis tasub ikka spetsialistiga aru pidada.

- Ja üldse, kui tekib küsimusi või kahtlusi või hirme, millega on raske toime tulla ja tahaks teada, et mida meditsiin mingist olukorrast arvaks, siis mina olen päris mitmel korral helistanud tasulisele lastearstiliinile "Lastearst kuuleb" telefonil 1599 (näiteks ükskord, kui alla aastasel oli puuk).

Praegu rohkem ei meenugi. Aga nüüd on mul vähemalt reaalne list, mida jooksvalt täiendada.

Olge terved siis!

P.S. ma ise siin püüan terveks jääda nii, et teen joogat iga päev - purustan ego ja täna ja üleeile tegin ühe korraliku immuunsust tõstva kriya läbi ja kaks päeva olin ka toortoidul/õunatoidul, et kehal puhastuda aidata (mispeale sõin just kausitäie pähkleid śokolaadis. Tore, et need magusasöömisemustrid muutusid siis tänu sellele. Not.). Olen paar korda tundnud selle aja jooksul küll, et kurgus kisub imelikuks, aga siis jälle läheb see üle. Päris õhuke jää siin.

Meie kaunis värviline saak eelmisel aastal. Sest selle aasta kolmest porgandist ja ühest peedist ma ei hakanud pilti tegema. Ütleme nii, et kastmise asemel me avastasime sel suvel Eestimaad hoopis. Ja miks? Sest ma ühes punktis kirjutasin, et me sööme haiguste ajal rohkem toorest ja sest mul ei olnud mitte ühtegi paremat pilti lisada praegu.

Tere tulemast sügis ehk kõik hooajad on alanud

Ma pean tunnistama, et ma olin ikka päris õnnelik, kui september tuli. Mitte et mulle suvi ei meeldiks. Aga mulle hirmsasti meeldib rütm. Mingi kindel rütm. Nädalarütm. Eriti meeldib mulle teadmine, et kolmapäevaõhtud veedan ma iseendaga joogas ja neljapäevad lastejoogades. Sellised kindlad asjad nädalas, millele võib loota. Sest suvel on küll kaa mõnus, et saab igal pool käia ja jääda kauaks tahad, aga samas, augustilõpp on ikka tavaliselt minu jaoks päris väljakutsuv aeg. Sest ma igatsen siis juba rütmi. Kui kodus on kolm last, siis see rütm on üks asi, mis kannab. Aitab koos püsida. Minul. Neil kaa ilmselt.

Ja niimoodi me siis nüüd kohaneme oma uue hooaja rütmiga siin - mina käin joogas ja annan tunde ja  käin laulmas ja lapsed käivad vahepeal lasteaias ja tantsutunnis ka (aga Viiesel on vist mingi probleem selle rütmiga ikkagi, sest tal õnnestus juba köhaseks jääda). Hooaja teise nädala lõpuks tunnen, et kõik on nii nagu peab (kui veel Viiene ei köhiks). Kõik on paigas ja ma saan mõnusalt selles sügiserütmis kulgeda.

Et kõik ei oleks liiga lihtne ja pehme ja kaunis, siis meil vahetatakse kööki siin ja viimased nädalad valmistame me kõik oma road esikunurgas. Mis alguses tundus eriti hirmsana, aga nüüdseks olen sellega juba täitsa ära harjunud. Nagu ka sellega, et taldrikud käivad voodi all ja õunad lastetoa põrandal. Ja et nõudekuivatusrestiks on mähkimislaud (mida meil ei ole enam vaja eesmärgipäraselt kasutada, sest meil ei kanna enam mitte keegi kodus mähkmeid! Kes oleks seda ette kujutanud, et selline aeg võib ükskord saabuda!). Ja et söögiajaks tuleb legod laua teise äärde kokku lükata. Ja et kooki ei saa teha. Aga ärge muretsege, lõpp juba paistab (enam ei olegi auke seinas!) ja võibolla saame juba Kolmese sünnipäevaks uues ahjus kooki küpsetada (või Viiese. Või Ühese. Või jõuludeks)!

Kööginurk

Aga lõpetuseks, miks peaks kellegi lemmikaastaaeg olema sügis, te küsite? Sest õunad. ÕUNAD! Ja täna lõppes ühtlasi pidulikult ka mu kahe(ja poole)päevane õunapaast! Ma tunnen end nüüd puhtana nagu.. mingi puhas asi!

Kohvikud aedades ehk (seekord) Merivälja kohvikutepäev

Ma ei suuda piisavalt väljendada oma rõõmu selle üle, et nii paljud kogukonnad ja külad on avastanud kodukohvikutepäevade võlu! Lihtsalt nii mõnus ja põnev ja südamlik on näha inimesi, kes rõõm südames ja silmis oma kodukandi rahvale kooki ja sööki serveerivad. Ja nendega natuke rohkem tuttavaks saavad.

Isegi meil siin Viimsis on juba mitu aastat kohvikutepäeva peetud, aga millegipärast oleme meie igal korral kuskil mujal olnud.  Sel aastal jõudsime siis koju, kui kohvikud olid juba uksi kinni panemas, aga meie kõrvaltänavas oli üks eriti lahe jazzikohvik, kus oli elav muusika ja ma istusin ja kuulasin seda oma trepil. Nii et natuke nagu sain osa ikkagi kaa.

Jaa, ja loomulikult tekitab selline kodukohvikupidamine minus rahutust ja õhinat ja suurt soovi ise kaa kohvikut pidada. Kodukohvikut siis. Et proovida, kuidas oleks olla kohvikupidaja ja inimestele oma kookidest maid ja ilmu kokku rääkida ja kõike detailideni läbi mõelda ja linikuid ja salvrätikuid ja muusikat valida ja toimetada ja võibolla lastele joogat teha ja kõikvõimalikke naabreid ja külalisi vastu võtta... Igal juhul unistan ma sellest kõigest siin praegu ja juba näen oma tagaaias laudu ja toole ja kooke ja rõõmsaid inimesi ja päikest. Palju päikest!

Merivälja lasteaed lubas oma aias mängida. Aga välja reklaamitud tervislikke salateid me kahjuks ei kohanud. 

Seni aga naudime teiste kohvikuid ja sel pühapäeval jalutasime Merivälja aedades - sõime kooki, suhkruvatti (jaaa, tõesti), proovisime maasika-kombuchat(!) ja olime muidu rõõmsad (kuni me ära väsisime. Väga. Osalt sellepärast, et mõnikord on mõnes kohvikus niii palju rahvast (sest et kohvik on niii mõnus), et toitu tuleb lubatud 45 minuti asemel lausa poolteist tundi oodata. Sest see oli üks väheseid sooja toitu pakkuvaid kohvikuid ja huvi oli oodatust ilmselt kordi suurem. Panen kõrva taha, igaks juhuks)!

 Kohvikus "Argipäeva Muinasjutt" olid sellised eriti lahedad satsitelgid, mis olid nii kaunid, et ma tahaks ühte päris endale ka, kuhu ma kedagi teist ei lubaks. Kahjuks mulle ei jäänud meelde see brändinimi.. Aga sõber guugel kindlasti aitab. Sünnipäevad siin tulemas janii..

Suvelõpunaudingud ja väljasõidurõõmud

Eelmisel nädalal nautisime veel natukene päikest ja ühel ilusal päeval tahtsime veel ühe suvise väljasõidu teha. Võtta viimast võinii. Otsustasin lõpuks sinna Kaberneeme kanti sõita ja lapsed (ja enda) Pootsmani Suvekohvikusse viia ja metsa mustikaid otsima ja Jägala juga vaatama (kuhu jõudsime võimsa paduka ajal, nii et kauneid pilte ma seal selle ühe vaba käega, mis lapsi kinni ei hoidnud, et nad mudajoaga jõkke ei libiseks, ei teinud). Oli täitsa meeleolukas! See suvi näitas, et sellised väljasõidud toovad meile kõigile sära silmadesse ja õhina.. (kuhu?) sisse. Selline tore vaheldus kodusolemisele. Eriti meeldisid mulle väljasõidud loodusesse, kus sai end nagu natuke laadida kaa. Ja värsket õhku hingata ja tunda sellist mõnusat vabadust. Näiteks metsas tunnevad mu lapsukesed end alati väga vabalt ja kappavad ringi nagu noored hirved. Ja mina vaatan ja imetlen neid vaikselt ja muretsen natuke, et kas nad seekord mõnele rästikule astuvad või mitte (sest Hiiumaal oli selline juhus, et Martin vist astus ühele rästikubeebile peale, aga niimoodi, et me nägime seda alles pärast, kui see rästikubeebi seal niimoodi kergelt vigastatuna lebaskles. Ühtlasi oli see mu esimene kohtumine mõne maolisega. Mind valdasid erinevad tunded põnevusest ja siirast avastamisrõõmust kerge õõvastuseni).

Pootsmani Suvekohviku Ühiskiik

Ehkki see oli tõenäoliselt (vaadates aknast välja) selline viimane suvisem väljasõit, siis enne uusi suviseid on meil plaanis veel sügisesed väljasõidud ja talvised ja kevadised. Tahaks Peipsi äärde sibulale ja Tartusse ja võibolla mõnele saarele veel. Just sellepärast, et see keskkonnavahetus toob mõnusa värskuse majja. Ja hinge. Mis on minu meelest eriti vajalik just pimedal sügisel, eks. Ja niipalju kui mina siin internetis ringi vaatan, on meie kodumaal sadaviiskend asja, mida vaatama ja avastama sõita! Pluss mõned kohad, kuhu saaks külla minna!

Soome lõbus park ehk kuidas Linnanmäki meid rõõmustas

Kuna ma ühel heal kevadpäeval võisin korra poetada, et läheks suvel Soome lõbustusparki, siis muidugi väikesed kõrvad ja meeled püüdsid selle kohe kinni (mis viis lausa selleni, et ühel hetkel olid sellega tänu Viiesele kursis ka poemüüjad, lasteaiakaaslaste vanemad, naabrionu, inimesed tänavalt. Peaaegu.) ja see tuligi teoks teha. Nüüd see kõlab nagu ma ise ei tahtnudki minna. Ma ikka väga tahtsin minna, lihtsalt samal ajal kui ma seda ütlesin, hakkasin mõtlema, et äkki nad on veel liiga väikesed. Et tunduvad küll juba suured, aga siiski.


Ja siis tuli Martini puhkus ja üks päev oli täpselt veel vaba ühe Linnanmäki-tripi jaoks! See oli siis nüüd reedel. Kuna õel ja perel oli ka Soometripp plaanis, siis ühendasime jõud ja trippisime koos! Mis oli igatpidi hea mõte - lapsi oli küll rohkem, aga lapsehoidjaid kaa, nii et saime õega täitsa mitu korda (ja isegi ühe korra Martiniga) vabalt igalt poolt alla söösta ja kiljuda ja lastele alla lehvitada. See ei oleks saanud juhtuda, kui me oleksime ainult oma perega olnud, sest ma ei usu, et meie kolm tütrekest oleksid olnud nõus all ootama, kuni nende vanemad vabalangevad. Ja üksi ei ole üldse nii tore vabalangeda või kuskil keerelda.



Kuna me pole lastega eriti kusagil lõbustusparkides käinud kus oleks ka midagi muud peale ümber posti ringlevate hobuste, ei osanud ma ennustada, kes neist, kus ja kui palju seal lõbustuspargis on nõus, noh, lõbutsema. Eriti kahtlane oli Viiene, sest kui Kolmese puhul ma enamvähem tean, et ta sellistes küsimustes (veel) eriti julge ei ole, siis Viiekas võis olla selle koha pealt igasuguseid üllatusi täis (tahan? ei taha? ikka tahan? alguses tahan ja pärast ei taha? alguses ei taha üldse ja pärast kahetsen?). Ja seekord ta üllatas meid (ja ilmselt ka iseend) sellega, et ta lihtsalt julges peaaegu igale poole sõitma ja ronima minna (ka ilma minuta!!). Mis rõõmustas minu emasüdant kohe erilisel moel, sest ma ise olen suur lõbustusparkidesõber ja nii ilus oli vaadata, kuidas minu tivoligeenid on edasi kandunud. Lisaks oli tema lemmikatraktsioon Vekkula, mis on selline nagu takistustemaja, kus tuleb silmitsi seista igasuguste asjadega alates keerlevast toast kuni eri suunas liikuvate trepiastmeteni, mis oli ka minu vaieldamatu lemmik, kui ma ise esimest korda Linnanmäki lõbustuspargis käisin (ja tunded ei olnud, muide, muutunud!)! Minu laps! (Ilmselt muidugi oli soodustavaks teguriks ka õelaste seltskond, kes on natukene vanemad ja eeskuju jõud on teatavasti suur ja tugev)

Ma tean.

 Minu laps.

Kõigele lisaks oli ilmantaati meie vastu eriti helde ja kinkis meile päikest (ja natuke vihma ja siis jälle päikest), nii et täitsa suvetunne oli isegi vahepeal!

Tasuta rõõm on see kõige suurem rõõm.

Aga muidu, ma tegelikult täitsa julgen soovitada sellist väikest ühepäevast lõbustuspargitrippi - esiteks on sissepääs lõbustusparki tasuta, mis tähendab, et isegi kui mõni laps ei julge lõpuks ühegi karusselli peale minna, ei ole sellest mittekuimidagi. Teiseks on sel mitmeid täiesti tasuta atraktsioone - eriti just pisikestele lastele. Me käisime, näiteks, ühe sellise tasuta lastekarusselli peal neljakesi - mina, Ühene, Kolmene ja Viiene ja see oli tõesti väga tore ja isegi Ühene oli sillas! Linnanmäki on ka täitsa vankrisõbralik, nii et sule(vankri)lapsed kaa kaasa! Ja seal on ka purskkaevusid ja mänguväljakuid ja muidugi lademetes kommi-jäätist-suhkruvatti. Ma ei kujuta ette, et võiks olemas olla mõni laps, kelles ükski selline asi mingeid tundeid ei tekitaks. Minus tekitas see koht veel ka selliseid tundeid, et tahaks hoopis lapsed koju vanaemaga mängima jätta ja ise päev otsa sõpradega lõbustuspargis nägu suhkruvatine ringi tuuseldada.

Ahned emakäed.

Me jõudsime avamiseajaks (kell 11) kohale ja pidime kell kolm lahkuma ja ma pean ütlema, et sellest ajast jäi ikka väheks. Mõni tunnike jäi õnnest puudu. Sest vahepeal pidi ju söömisele ka aega raiskama. Nii et me ei saanudki näiteks üldse lihtsalt mänguväljakul ronida ega lemmikatraktsioone (ega kõiki tasuta lõbuvärke) sada korda nautida. Järgmisel korral oleme targemad!

Eriti lahedad Soome kaljud. Ja väike kaljuronija.

 

Ja üks ekstremist.

 

Laevasõidud oli täiesti talutava pikkusega ja kleepekaraamatute ja paberite-pliiatsite kaasamine laste lõbustamise protsessi tõestas end ka seekord. Tallink Superstari mängunurk oli ka päris korraliku suurusega ja viisakalt varustatud. Selgus, et tagasiteel oli seal lausa näomaalinguneiu ja muud lõbustused, millest meie jäime ilma, aga et meil oli ka muidu täiesti okei seal oma lauas joonistada ja friikartuleid süüa (millest on meil juba täielik üledoos ja järgmise suveni ma neid enam meie laual näha ei soovi), siis see ei kurvastanud meid ülemäära (eriti kuna meil on siin kodus üks suur näomaalingufestival kogu aeg). Me käisime lisaks veel suures saalis soomekeelseid laule ja tantsivaid kaasreisijaid imetlemas. Ikkagi laivesinemine. Ja poes mänguasju piidlemas. Mis oleks võinud lõppeda pisaratega, kui mul ei oleks geniaalset vastust nende soovidele. Tahate teada, onju? Selleks on: "Paneme kõik need asjad sünnipäevakingisoovide nimekirja!". Toimib (siiani) nagu unistus. Olukorda pehmendab veel asjaolu, et meie pere sünnipäevadehooaeg algab juba kuukese pärast. Nii et selline käegakatsutav unistamine juba. Aga see toimis tegelikult ka juba kevadel. Ilmselt see ei toimiks kell üheksa õhtul, aga tavaliselt ei satu me ka sellisel kellaajal mänguasjapoodi.

Õhtuks oli meid ka külla kutsutud ja ehkki ma olin lastega koos minemise osas skeptiline (sest me olime tõusnud enne kuut ja teinud päev läbi väsitavaid asju), siis kõik laabus ja lapsed hakkasid alles kell kümme õhtul erinevaid tundeid väljendama, mis meid kojuminekuni viisid. Mis tähendas, et me saime täitsa mitu tundi sõprade seltskonda (ja Kätlini imelisi kooke!!) nautida!

Martini puhkus on läbi, elagu puhkus!