Kui Kolmesest sai Neljane ja värsked sünnipäevatraditsioonid

Tänasest on meil peres Neljane! Eile öösel magas meie peres kehvasti kaks inimest - tulevane Neljane ja tema ema. Sest, ausalt, mul oli tunne nagu minul oleks sünnipäev tulemas. Ja kui ma algselt arvasin, et Neljane magab kehvasti, sest, maidea, lihtsalt, siis kui ta kell neli peale suuremat sahmimist sosistas "Emme, ma olen nüüd neljane!", siis mul tekkisid peas mingid seosed.

Juba eelmisel aastal otsustasin, et tahaks luua meie perre mõne toreda sünnipäevatraditsiooni ja olles pikalt selle üle juurelnud, kutsusin ellu kaks sellist, mida kindlasti ma ise ka tahaksin (võib olla kunagi saan ka, kui neid siin piisavalt juurutanud olen)!

Nimelt, esimene neist on aardejaht ehk kingijaht (see oleks isegi tabavam nimi, aga kuna lapsed selle ühest raamatust inspireerituna kohe aardejahiks ümberristisid, siis polnud minul siin enam midagi öelda. Demokraatia, ikkagi). See on siis selline asi, et mina pakin erinevad kingitused eraldi pakkidesse, peidan igalepoole ära ja joonistan vihjekaardid, mille järgi sünnipäevalaps neid hommikul otsima hakkab. See on nii põnev vaatamine, et pole ime, et ma magada ei saanud. Ja kingipakkides on meil tavaliselt üks suurem ja ülejäänud sellised pisemad asjad - lahedad sukkpüksid, mõni magus asi, raamat, juukseklambrid jne. Aardejahi alatraditsioonina lõin veel sellise traditsiooni, et igaks sünnipäevaks saab iga sünnipäevalaps (sellest unistan ma ise ka kohe eriti) uue kleidikese (täiesti loogiline ju, eks).

Aardejaht täies hoos. Kaasaelajate toel.

Teine traditsioon, mis nüüd ka teist aastat kinnitamisele läheb on see, et sünnipäevalaps saab päeva emaga kahekesi (tavaliselt on see olnud tööpäev ja isa on meil siis tööl olnud. Kindlasti edaspidi teeme võimalusel ema-isa-sünnipäevalapsepäeva ka.). Mis on kolmelapselises peres ikka üks tõeline luksus, eksole. Ta saab siis enne mõelda, et mida toredat ta teha tahab ja siis me läheme ja teeme. Eelmisel aastal käisime näiteks nukuteatris ja ujumas. Ja kindlasti käime ka söömas. See kõik siis leiab meil aset homme (vaatan kella - juba täna!).

Ja spontaanselt lisandus ka sellele traditsioonile alatraditsioon - sel imelisel päeval läheme ka raamatupoodi, kust sünnipäevalaps võib endale ise raamatu valida. See alatraditsioon on selleks aastaks kerge raami saanud, sest vastasel juhul valitaks meil igal aastal mõni kleepekaraamat. Mis iseenesest ei olekski probleem, kui sünnipäevalapse ema ei oleks oma peas kujundanud romantilist visiooni, et me kirjutame sinna kenasti sisse ka, et "selle raamatu valis Sünnipäevalaps omale neljandaks/viiendaks/kolmekümnendaks sünnipäevaks", ja seega ta tahaks, et see oleks mõni püsivam ja sisukam raamat. Mingis osas annab sünnipäevalast suunata ka (näiteks Viiese puhul see eelmisel aastal õnnestus), aga see oleneb nüüd küll tugevasti sünnipäevalapse iseloomust. Nii et sünnipäevaraamatuvalimiseeeskirja uusversioon näeb ette, et raamatu autor on tuvastatav (ja nagu iga hea eeskiri demokraatlikus perekonnas, on see ka alati (sünnipäevale järgneval aastal) parandusettepanekutele avatud).

Ja muidugi me sööme torti ja muid häid asju, mida sünnipäevalaps parasjagu soovib (täna soovis ta näiteks Lotte kohvikusse hommikust sööma minna). Ja tantsime ja laulame rõõmust. Ja peletame õdesid eemale, kes vahepeal ülemäära entusiastlikult sünnipäevalapse kingitustest rõõmu tunnevad. Aga kuna meil on peres ikkagi kõik suurepäraselt planeeritud, siis ei tule ka õekestel siin kaua kannatada, sest meil on nüüd jõuludeni igal kuul mõne kleidikese sünnipäev! Paarti-paarti!

Värske Neljane hommikul Lotte juures hommikusöögil ja õhtul vanaema-vanaisa juures peol