Kui Kolmesest sai Neljane ja värsked sünnipäevatraditsioonid

Tänasest on meil peres Neljane! Eile öösel magas meie peres kehvasti kaks inimest - tulevane Neljane ja tema ema. Sest, ausalt, mul oli tunne nagu minul oleks sünnipäev tulemas. Ja kui ma algselt arvasin, et Neljane magab kehvasti, sest, maidea, lihtsalt, siis kui ta kell neli peale suuremat sahmimist sosistas "Emme, ma olen nüüd neljane!", siis mul tekkisid peas mingid seosed.

Juba eelmisel aastal otsustasin, et tahaks luua meie perre mõne toreda sünnipäevatraditsiooni ja olles pikalt selle üle juurelnud, kutsusin ellu kaks sellist, mida kindlasti ma ise ka tahaksin (võib olla kunagi saan ka, kui neid siin piisavalt juurutanud olen)!

Nimelt, esimene neist on aardejaht ehk kingijaht (see oleks isegi tabavam nimi, aga kuna lapsed selle ühest raamatust inspireerituna kohe aardejahiks ümberristisid, siis polnud minul siin enam midagi öelda. Demokraatia, ikkagi). See on siis selline asi, et mina pakin erinevad kingitused eraldi pakkidesse, peidan igalepoole ära ja joonistan vihjekaardid, mille järgi sünnipäevalaps neid hommikul otsima hakkab. See on nii põnev vaatamine, et pole ime, et ma magada ei saanud. Ja kingipakkides on meil tavaliselt üks suurem ja ülejäänud sellised pisemad asjad - lahedad sukkpüksid, mõni magus asi, raamat, juukseklambrid jne. Aardejahi alatraditsioonina lõin veel sellise traditsiooni, et igaks sünnipäevaks saab iga sünnipäevalaps (sellest unistan ma ise ka kohe eriti) uue kleidikese (täiesti loogiline ju, eks).

Aardejaht täies hoos. Kaasaelajate toel.

Teine traditsioon, mis nüüd ka teist aastat kinnitamisele läheb on see, et sünnipäevalaps saab päeva emaga kahekesi (tavaliselt on see olnud tööpäev ja isa on meil siis tööl olnud. Kindlasti edaspidi teeme võimalusel ema-isa-sünnipäevalapsepäeva ka.). Mis on kolmelapselises peres ikka üks tõeline luksus, eksole. Ta saab siis enne mõelda, et mida toredat ta teha tahab ja siis me läheme ja teeme. Eelmisel aastal käisime näiteks nukuteatris ja ujumas. Ja kindlasti käime ka söömas. See kõik siis leiab meil aset homme (vaatan kella - juba täna!).

Ja spontaanselt lisandus ka sellele traditsioonile alatraditsioon - sel imelisel päeval läheme ka raamatupoodi, kust sünnipäevalaps võib endale ise raamatu valida. See alatraditsioon on selleks aastaks kerge raami saanud, sest vastasel juhul valitaks meil igal aastal mõni kleepekaraamat. Mis iseenesest ei olekski probleem, kui sünnipäevalapse ema ei oleks oma peas kujundanud romantilist visiooni, et me kirjutame sinna kenasti sisse ka, et "selle raamatu valis Sünnipäevalaps omale neljandaks/viiendaks/kolmekümnendaks sünnipäevaks", ja seega ta tahaks, et see oleks mõni püsivam ja sisukam raamat. Mingis osas annab sünnipäevalast suunata ka (näiteks Viiese puhul see eelmisel aastal õnnestus), aga see oleneb nüüd küll tugevasti sünnipäevalapse iseloomust. Nii et sünnipäevaraamatuvalimiseeeskirja uusversioon näeb ette, et raamatu autor on tuvastatav (ja nagu iga hea eeskiri demokraatlikus perekonnas, on see ka alati (sünnipäevale järgneval aastal) parandusettepanekutele avatud).

Ja muidugi me sööme torti ja muid häid asju, mida sünnipäevalaps parasjagu soovib (täna soovis ta näiteks Lotte kohvikusse hommikust sööma minna). Ja tantsime ja laulame rõõmust. Ja peletame õdesid eemale, kes vahepeal ülemäära entusiastlikult sünnipäevalapse kingitustest rõõmu tunnevad. Aga kuna meil on peres ikkagi kõik suurepäraselt planeeritud, siis ei tule ka õekestel siin kaua kannatada, sest meil on nüüd jõuludeni igal kuul mõne kleidikese sünnipäev! Paarti-paarti!

Värske Neljane hommikul Lotte juures hommikusöögil ja õhtul vanaema-vanaisa juures peol

Lasteturgutuspakett ehk palun ärge homme enam köhige (võinoh, köhige vähem)

Ja siin ma siis nüüd istun, valvel, sest kohe keegi kindlasti vajab vett või pissile või lihtsalt kaisusolemist (postituse valmimise jooksul olen teinud umbes neli poputamissessiooni). Selline natukene nagu erandolukord on mul siin praegu - kaks last kolmest on nõrgakesed ja köhased ja palavikus ja vajavad turgutamist (ja mees on Tartus õppimas). Tavaliselt on meil siin niimoodi, et Viiene jääb kõigepealt nohusse, siis köhasse ja siis need nimetatud paar päeva on selline õrnakene ja edasi niimoodi nädalake-kaks köhib ja nuuskab ja siis on kõik. Ja vahel harva, kui tal on palavik, siis see on kaa kohe alguses ära ja üldiselt üle ühe päeva ei kesta. Ja siis mõnikord üllatab Ühene meid ka mõne päeva pärast täpselt samasuguste sümptomitega. Aga selleks ajaks on Viiene juba sellises muretus toibumisfaasis.

Seekord on kuidagi niimoodi läinud, et Viiene on juba mitmendat õhtut selles õnnetus õrnakese-faasis, nii et nüüd, mil Ühene järele jõudis, on mul kaks õnnetut jõuetut lapsukest. Ja üks Kolmene, kes ei taha hästi taluda seda karjuvat ebaõiglust, et teised saavad pidevalt sülle ja soovide täitmist (ma küll püüdsin talle niimoodi saladuskatte all selgitada, et me oleme ainsad kaks tervet ja tugevat, kes saavad teiste eest hoolitseda ja see isegi tegi teda rõõmsaks vahepeal, aga päeva jooksul on hetki, mil see ei taha mõjuda).

Ja ma siis siin nüüd püüan aru saada, kuidas see niimoodi on läinud, et Viiene ikka veel terveks ei ole saanud. Ja kuna mul on (võinoh, nüüdseks siis minu grupikaaslastel on) homme joogaõpetajate koolitus, siis püüdsin siin eile õhtul ja täna võtta kasutusele kõikvõimalikud kodused meetmed, mis mul vähegi meelde tulid, et Viiene sinna toibumisfaasi aidata (mul ei ole need kõik alati peast võtta, sest tavaliselt mul ei ole tulnud neid kõiki korraga kasutama hakata). Mu lootused on homsel päeval. Ehk jõuan siis pühapäevalgi koolituma.

Ma panen need meetmed siis nüüd siia kirja, et kui kunagi peaks jälle KÕIKI vaja minema (ptüiptüiptüi), siis ma tean kust võtta:

- lõikan ööseks voodi kõrvale sibulaid ja küüslauke (Martini lemmik! Ta on eriti rõõmus, kui saab magada sibula-küüslaugulõhnalises toas!), sest need pidavat pisikud enda sisse imema. Hommikul tuleb nad ära visata (ja õhtul uued lõigata)

- määrin varbavahed ja tallaalused (ja rinnaku, kui vaja) kokku mingi lätist toodud mee-taruvaigusalviga (mis on juba sada aastat vana, aga ikka töötab) ja panen sokid jalga. Vabalt võib selle kahtlase salvi mingi muu määrdega asendada

- joodan lapsele enne magamaminekut ja hommikul ärgates Biolatte piimhappebakteritega vett sisse (tasakaalustab mikrofloorat ja annab häid baktereid juurde)

- tilgutan voodisse teepuuõli (hingamisteede jaoks)

- võtan välja homöopaatiakarbikese (ja otsin sobivaid terasid, eksole)

- hommikul joodan lapsele sooja sidrunivett (aitab öö jooksul kogunenud mürgid välja viia. Ma ise teen endale ka kuure, mil joon seda igal hommikul)

- teen füsioloogilise lahusega auru (1-5 korda päevas)

- joodan talle sooja teed (kuhu vahel peidan ingverit, mille pärast salaja eemaldan)

- piimatoodete- ja suhkrupaast (piimatooteid nad enamasti ei tarbigi, aga siis on kohe nulltolerants, sest piimatooted tekitavad kehasse veel lima juurde. Ja suhkruga tegelemiseks raiskab keha eriti palju jõudu, mida võiks kasutada selle asemel hoopis tervenemiseks)

- rohkelt toorest toitu (ja mahla sisse topeltkogus ingverit ja sidrunit), sest, noh, vitamiinid ju. Ja kehale hea kerge seedida ja jälle jääb rohkem jõudu tervenemisega tegelemiseks.

- ja palaviku korral vähem hirmu ja rohkem usaldust keha vastu - palavik on kaitsemehhanism, mis kuumutab pisikud surnuks. Meil tavaliselt on kõrgem palavik mõne päeva ja siis lahkub. Kui palavik ei taha pikemat aega ära minna, siis tasub ikka spetsialistiga aru pidada.

- Ja üldse, kui tekib küsimusi või kahtlusi või hirme, millega on raske toime tulla ja tahaks teada, et mida meditsiin mingist olukorrast arvaks, siis mina olen päris mitmel korral helistanud tasulisele lastearstiliinile "Lastearst kuuleb" telefonil 1599 (näiteks ükskord, kui alla aastasel oli puuk).

Praegu rohkem ei meenugi. Aga nüüd on mul vähemalt reaalne list, mida jooksvalt täiendada.

Olge terved siis!

P.S. ma ise siin püüan terveks jääda nii, et teen joogat iga päev - purustan ego ja täna ja üleeile tegin ühe korraliku immuunsust tõstva kriya läbi ja kaks päeva olin ka toortoidul/õunatoidul, et kehal puhastuda aidata (mispeale sõin just kausitäie pähkleid śokolaadis. Tore, et need magusasöömisemustrid muutusid siis tänu sellele. Not.). Olen paar korda tundnud selle aja jooksul küll, et kurgus kisub imelikuks, aga siis jälle läheb see üle. Päris õhuke jää siin.

Meie kaunis värviline saak eelmisel aastal. Sest selle aasta kolmest porgandist ja ühest peedist ma ei hakanud pilti tegema. Ütleme nii, et kastmise asemel me avastasime sel suvel Eestimaad hoopis. Ja miks? Sest ma ühes punktis kirjutasin, et me sööme haiguste ajal rohkem toorest ja sest mul ei olnud mitte ühtegi paremat pilti lisada praegu.

Tere tulemast sügis ehk kõik hooajad on alanud

Ma pean tunnistama, et ma olin ikka päris õnnelik, kui september tuli. Mitte et mulle suvi ei meeldiks. Aga mulle hirmsasti meeldib rütm. Mingi kindel rütm. Nädalarütm. Eriti meeldib mulle teadmine, et kolmapäevaõhtud veedan ma iseendaga joogas ja neljapäevad lastejoogades. Sellised kindlad asjad nädalas, millele võib loota. Sest suvel on küll kaa mõnus, et saab igal pool käia ja jääda kauaks tahad, aga samas, augustilõpp on ikka tavaliselt minu jaoks päris väljakutsuv aeg. Sest ma igatsen siis juba rütmi. Kui kodus on kolm last, siis see rütm on üks asi, mis kannab. Aitab koos püsida. Minul. Neil kaa ilmselt.

Ja niimoodi me siis nüüd kohaneme oma uue hooaja rütmiga siin - mina käin joogas ja annan tunde ja  käin laulmas ja lapsed käivad vahepeal lasteaias ja tantsutunnis ka (aga Viiesel on vist mingi probleem selle rütmiga ikkagi, sest tal õnnestus juba köhaseks jääda). Hooaja teise nädala lõpuks tunnen, et kõik on nii nagu peab (kui veel Viiene ei köhiks). Kõik on paigas ja ma saan mõnusalt selles sügiserütmis kulgeda.

Et kõik ei oleks liiga lihtne ja pehme ja kaunis, siis meil vahetatakse kööki siin ja viimased nädalad valmistame me kõik oma road esikunurgas. Mis alguses tundus eriti hirmsana, aga nüüdseks olen sellega juba täitsa ära harjunud. Nagu ka sellega, et taldrikud käivad voodi all ja õunad lastetoa põrandal. Ja et nõudekuivatusrestiks on mähkimislaud (mida meil ei ole enam vaja eesmärgipäraselt kasutada, sest meil ei kanna enam mitte keegi kodus mähkmeid! Kes oleks seda ette kujutanud, et selline aeg võib ükskord saabuda!). Ja et söögiajaks tuleb legod laua teise äärde kokku lükata. Ja et kooki ei saa teha. Aga ärge muretsege, lõpp juba paistab (enam ei olegi auke seinas!) ja võibolla saame juba Kolmese sünnipäevaks uues ahjus kooki küpsetada (või Viiese. Või Ühese. Või jõuludeks)!

Kööginurk

Aga lõpetuseks, miks peaks kellegi lemmikaastaaeg olema sügis, te küsite? Sest õunad. ÕUNAD! Ja täna lõppes ühtlasi pidulikult ka mu kahe(ja poole)päevane õunapaast! Ma tunnen end nüüd puhtana nagu.. mingi puhas asi!

Kohvikud aedades ehk (seekord) Merivälja kohvikutepäev

Ma ei suuda piisavalt väljendada oma rõõmu selle üle, et nii paljud kogukonnad ja külad on avastanud kodukohvikutepäevade võlu! Lihtsalt nii mõnus ja põnev ja südamlik on näha inimesi, kes rõõm südames ja silmis oma kodukandi rahvale kooki ja sööki serveerivad. Ja nendega natuke rohkem tuttavaks saavad.

Isegi meil siin Viimsis on juba mitu aastat kohvikutepäeva peetud, aga millegipärast oleme meie igal korral kuskil mujal olnud.  Sel aastal jõudsime siis koju, kui kohvikud olid juba uksi kinni panemas, aga meie kõrvaltänavas oli üks eriti lahe jazzikohvik, kus oli elav muusika ja ma istusin ja kuulasin seda oma trepil. Nii et natuke nagu sain osa ikkagi kaa.

Jaa, ja loomulikult tekitab selline kodukohvikupidamine minus rahutust ja õhinat ja suurt soovi ise kaa kohvikut pidada. Kodukohvikut siis. Et proovida, kuidas oleks olla kohvikupidaja ja inimestele oma kookidest maid ja ilmu kokku rääkida ja kõike detailideni läbi mõelda ja linikuid ja salvrätikuid ja muusikat valida ja toimetada ja võibolla lastele joogat teha ja kõikvõimalikke naabreid ja külalisi vastu võtta... Igal juhul unistan ma sellest kõigest siin praegu ja juba näen oma tagaaias laudu ja toole ja kooke ja rõõmsaid inimesi ja päikest. Palju päikest!

Merivälja lasteaed lubas oma aias mängida. Aga välja reklaamitud tervislikke salateid me kahjuks ei kohanud. 

Seni aga naudime teiste kohvikuid ja sel pühapäeval jalutasime Merivälja aedades - sõime kooki, suhkruvatti (jaaa, tõesti), proovisime maasika-kombuchat(!) ja olime muidu rõõmsad (kuni me ära väsisime. Väga. Osalt sellepärast, et mõnikord on mõnes kohvikus niii palju rahvast (sest et kohvik on niii mõnus), et toitu tuleb lubatud 45 minuti asemel lausa poolteist tundi oodata. Sest see oli üks väheseid sooja toitu pakkuvaid kohvikuid ja huvi oli oodatust ilmselt kordi suurem. Panen kõrva taha, igaks juhuks)!

 Kohvikus "Argipäeva Muinasjutt" olid sellised eriti lahedad satsitelgid, mis olid nii kaunid, et ma tahaks ühte päris endale ka, kuhu ma kedagi teist ei lubaks. Kahjuks mulle ei jäänud meelde see brändinimi.. Aga sõber guugel kindlasti aitab. Sünnipäevad siin tulemas janii..

Suvelõpunaudingud ja väljasõidurõõmud

Eelmisel nädalal nautisime veel natukene päikest ja ühel ilusal päeval tahtsime veel ühe suvise väljasõidu teha. Võtta viimast võinii. Otsustasin lõpuks sinna Kaberneeme kanti sõita ja lapsed (ja enda) Pootsmani Suvekohvikusse viia ja metsa mustikaid otsima ja Jägala juga vaatama (kuhu jõudsime võimsa paduka ajal, nii et kauneid pilte ma seal selle ühe vaba käega, mis lapsi kinni ei hoidnud, et nad mudajoaga jõkke ei libiseks, ei teinud). Oli täitsa meeleolukas! See suvi näitas, et sellised väljasõidud toovad meile kõigile sära silmadesse ja õhina.. (kuhu?) sisse. Selline tore vaheldus kodusolemisele. Eriti meeldisid mulle väljasõidud loodusesse, kus sai end nagu natuke laadida kaa. Ja värsket õhku hingata ja tunda sellist mõnusat vabadust. Näiteks metsas tunnevad mu lapsukesed end alati väga vabalt ja kappavad ringi nagu noored hirved. Ja mina vaatan ja imetlen neid vaikselt ja muretsen natuke, et kas nad seekord mõnele rästikule astuvad või mitte (sest Hiiumaal oli selline juhus, et Martin vist astus ühele rästikubeebile peale, aga niimoodi, et me nägime seda alles pärast, kui see rästikubeebi seal niimoodi kergelt vigastatuna lebaskles. Ühtlasi oli see mu esimene kohtumine mõne maolisega. Mind valdasid erinevad tunded põnevusest ja siirast avastamisrõõmust kerge õõvastuseni).

Pootsmani Suvekohviku Ühiskiik

Ehkki see oli tõenäoliselt (vaadates aknast välja) selline viimane suvisem väljasõit, siis enne uusi suviseid on meil plaanis veel sügisesed väljasõidud ja talvised ja kevadised. Tahaks Peipsi äärde sibulale ja Tartusse ja võibolla mõnele saarele veel. Just sellepärast, et see keskkonnavahetus toob mõnusa värskuse majja. Ja hinge. Mis on minu meelest eriti vajalik just pimedal sügisel, eks. Ja niipalju kui mina siin internetis ringi vaatan, on meie kodumaal sadaviiskend asja, mida vaatama ja avastama sõita! Pluss mõned kohad, kuhu saaks külla minna!

Soome lõbus park ehk kuidas Linnanmäki meid rõõmustas

Kuna ma ühel heal kevadpäeval võisin korra poetada, et läheks suvel Soome lõbustusparki, siis muidugi väikesed kõrvad ja meeled püüdsid selle kohe kinni (mis viis lausa selleni, et ühel hetkel olid sellega tänu Viiesele kursis ka poemüüjad, lasteaiakaaslaste vanemad, naabrionu, inimesed tänavalt. Peaaegu.) ja see tuligi teoks teha. Nüüd see kõlab nagu ma ise ei tahtnudki minna. Ma ikka väga tahtsin minna, lihtsalt samal ajal kui ma seda ütlesin, hakkasin mõtlema, et äkki nad on veel liiga väikesed. Et tunduvad küll juba suured, aga siiski.


Ja siis tuli Martini puhkus ja üks päev oli täpselt veel vaba ühe Linnanmäki-tripi jaoks! See oli siis nüüd reedel. Kuna õel ja perel oli ka Soometripp plaanis, siis ühendasime jõud ja trippisime koos! Mis oli igatpidi hea mõte - lapsi oli küll rohkem, aga lapsehoidjaid kaa, nii et saime õega täitsa mitu korda (ja isegi ühe korra Martiniga) vabalt igalt poolt alla söösta ja kiljuda ja lastele alla lehvitada. See ei oleks saanud juhtuda, kui me oleksime ainult oma perega olnud, sest ma ei usu, et meie kolm tütrekest oleksid olnud nõus all ootama, kuni nende vanemad vabalangevad. Ja üksi ei ole üldse nii tore vabalangeda või kuskil keerelda.



Kuna me pole lastega eriti kusagil lõbustusparkides käinud kus oleks ka midagi muud peale ümber posti ringlevate hobuste, ei osanud ma ennustada, kes neist, kus ja kui palju seal lõbustuspargis on nõus, noh, lõbutsema. Eriti kahtlane oli Viiene, sest kui Kolmese puhul ma enamvähem tean, et ta sellistes küsimustes (veel) eriti julge ei ole, siis Viiekas võis olla selle koha pealt igasuguseid üllatusi täis (tahan? ei taha? ikka tahan? alguses tahan ja pärast ei taha? alguses ei taha üldse ja pärast kahetsen?). Ja seekord ta üllatas meid (ja ilmselt ka iseend) sellega, et ta lihtsalt julges peaaegu igale poole sõitma ja ronima minna (ka ilma minuta!!). Mis rõõmustas minu emasüdant kohe erilisel moel, sest ma ise olen suur lõbustusparkidesõber ja nii ilus oli vaadata, kuidas minu tivoligeenid on edasi kandunud. Lisaks oli tema lemmikatraktsioon Vekkula, mis on selline nagu takistustemaja, kus tuleb silmitsi seista igasuguste asjadega alates keerlevast toast kuni eri suunas liikuvate trepiastmeteni, mis oli ka minu vaieldamatu lemmik, kui ma ise esimest korda Linnanmäki lõbustuspargis käisin (ja tunded ei olnud, muide, muutunud!)! Minu laps! (Ilmselt muidugi oli soodustavaks teguriks ka õelaste seltskond, kes on natukene vanemad ja eeskuju jõud on teatavasti suur ja tugev)

Ma tean.

 Minu laps.

Kõigele lisaks oli ilmantaati meie vastu eriti helde ja kinkis meile päikest (ja natuke vihma ja siis jälle päikest), nii et täitsa suvetunne oli isegi vahepeal!

Tasuta rõõm on see kõige suurem rõõm.

Aga muidu, ma tegelikult täitsa julgen soovitada sellist väikest ühepäevast lõbustuspargitrippi - esiteks on sissepääs lõbustusparki tasuta, mis tähendab, et isegi kui mõni laps ei julge lõpuks ühegi karusselli peale minna, ei ole sellest mittekuimidagi. Teiseks on sel mitmeid täiesti tasuta atraktsioone - eriti just pisikestele lastele. Me käisime, näiteks, ühe sellise tasuta lastekarusselli peal neljakesi - mina, Ühene, Kolmene ja Viiene ja see oli tõesti väga tore ja isegi Ühene oli sillas! Linnanmäki on ka täitsa vankrisõbralik, nii et sule(vankri)lapsed kaa kaasa! Ja seal on ka purskkaevusid ja mänguväljakuid ja muidugi lademetes kommi-jäätist-suhkruvatti. Ma ei kujuta ette, et võiks olemas olla mõni laps, kelles ükski selline asi mingeid tundeid ei tekitaks. Minus tekitas see koht veel ka selliseid tundeid, et tahaks hoopis lapsed koju vanaemaga mängima jätta ja ise päev otsa sõpradega lõbustuspargis nägu suhkruvatine ringi tuuseldada.

Ahned emakäed.

Me jõudsime avamiseajaks (kell 11) kohale ja pidime kell kolm lahkuma ja ma pean ütlema, et sellest ajast jäi ikka väheks. Mõni tunnike jäi õnnest puudu. Sest vahepeal pidi ju söömisele ka aega raiskama. Nii et me ei saanudki näiteks üldse lihtsalt mänguväljakul ronida ega lemmikatraktsioone (ega kõiki tasuta lõbuvärke) sada korda nautida. Järgmisel korral oleme targemad!

Eriti lahedad Soome kaljud. Ja väike kaljuronija.

 

Ja üks ekstremist.

 

Laevasõidud oli täiesti talutava pikkusega ja kleepekaraamatute ja paberite-pliiatsite kaasamine laste lõbustamise protsessi tõestas end ka seekord. Tallink Superstari mängunurk oli ka päris korraliku suurusega ja viisakalt varustatud. Selgus, et tagasiteel oli seal lausa näomaalinguneiu ja muud lõbustused, millest meie jäime ilma, aga et meil oli ka muidu täiesti okei seal oma lauas joonistada ja friikartuleid süüa (millest on meil juba täielik üledoos ja järgmise suveni ma neid enam meie laual näha ei soovi), siis see ei kurvastanud meid ülemäära (eriti kuna meil on siin kodus üks suur näomaalingufestival kogu aeg). Me käisime lisaks veel suures saalis soomekeelseid laule ja tantsivaid kaasreisijaid imetlemas. Ikkagi laivesinemine. Ja poes mänguasju piidlemas. Mis oleks võinud lõppeda pisaratega, kui mul ei oleks geniaalset vastust nende soovidele. Tahate teada, onju? Selleks on: "Paneme kõik need asjad sünnipäevakingisoovide nimekirja!". Toimib (siiani) nagu unistus. Olukorda pehmendab veel asjaolu, et meie pere sünnipäevadehooaeg algab juba kuukese pärast. Nii et selline käegakatsutav unistamine juba. Aga see toimis tegelikult ka juba kevadel. Ilmselt see ei toimiks kell üheksa õhtul, aga tavaliselt ei satu me ka sellisel kellaajal mänguasjapoodi.

Õhtuks oli meid ka külla kutsutud ja ehkki ma olin lastega koos minemise osas skeptiline (sest me olime tõusnud enne kuut ja teinud päev läbi väsitavaid asju), siis kõik laabus ja lapsed hakkasid alles kell kümme õhtul erinevaid tundeid väljendama, mis meid kojuminekuni viisid. Mis tähendas, et me saime täitsa mitu tundi sõprade seltskonda (ja Kätlini imelisi kooke!!) nautida!

Martini puhkus on läbi, elagu puhkus!

Korralik ülevaade saartepuhkusest ehk õppetund, kuidas pressida nii palju elamusi ühte väiksesse postitusse

Oleme nüüd õnnelikult (kusjuures, väga õnnelikult!) oma saartepuhkuselt tagasi ja püüame siin veel Martini puhkusest viimast võtta. Tema näiteks saab nüüd lõpuks rahulolevalt olümpiat vaadata (ja vahepeal ka põrandalt loigukesi (ja muud) koristada, sest mõtlesin, et prooviks täna vaadata, mida Ühene sellest potilkäimisega elust arvab. Hetkel tundub, et vastava seose loomisega läheb veel aega. Võib olla kirjutan sellest meie pere potiteooriast (ja praktikast) mingi aeg pikemalt (ärge muretsege, ma ei lasku väga praktilistesse detailidesse! Kui ma just õhinasse ei satu!). 

Mul on tegelikult kahju, et ma siin niimoodi terve puhkusenädala emotsioonid, mälupildid, elamused ja muud head asjad ühte postitusse suruma pean, sest ilmselt jääb niimoodi tagantjärele niii-nii palju väikeseid jooksvaid elamusi jagamata ja see kirjeldus on nagu mingi ajalooõpik siin niimoodi kenasti kronoloogilises järjestuses. Aga puhkuse ajal ei saagi ometi kogu aeg kirjutada (eriti telefoni abil, sest see bloggeri versioon, mis minul on, ei liigenda teksti ja üldse mulle ei meeldi nii, et ma ei näe postitust pärast suurel ekraanil täies hiilguses), sest ma puhkan ju. Nii et selline kompaktne ülevaade on see, mis siia jõuab (ja kui ma nüüd olen selle kõik ära kirjutanud, vaatan, et võib olla on mõni kirjutis maailmas isegi kompaktsem olnud).

Ühesõnaga. Puhkus saartel. Kõigepealt veetsime mõne päeva koos kallite sõpradega meie kodus, siis lahkusime ühiselt Muhumaale, kus esimestel päevadel viibisime kümne täiskasvanu ja kolmeteistkümne lapsega ja siis edasi kaheksa täiskasvanu ja üheteistkümne lapsega. Mingi osa lastest on juba sellises eas, et oli võimeline täitsa kenasti koos mängima igal pool, kus meid ei olnud. Ja see teine osa vajas natukene hoolt ikka kaa. Et tassid jääksid lauale ja juhtmed seina ja pead-jalad-hinged terveks ja. Ja seal sõprade vanemate talukompleksis oli meil väga mõnus olla. Rahvast oli, nagu öeldud, palju, aga selline suur möll ja värk oligi omamoodi armas. Keegi oli kogu aeg olemas ja kogu aeg oli midagi teha. Ja lapsed olid rõõmsad (ikka suurema osa ajast). Ja mina kaa.

Kergemat sorti väljakutseks osutus kogu kambaga väljas söömas käimine. Sest noh, see üheteistkümnene kamp ei tahtnud täies koosseisus rahulikult laua taga toitu oodata, süüa ja nautida(!?). Neil oli rohkem tegemist maailmaavastamise ja selliste asjadega. Aga samas - ma tunnustan meid, sest me tegime selle ära (mitu korda!) ja (peaaegu) kõik said söönuks ja jäid ellu! Ja lisaks, see oli seda väärt, sest me ei pidanud siis ju ise süüa tegema!

Muhus saime sauna, muffineid, kohapeal suitsutatud kala, päikest, õnne ja rõõmu ja toredaid ühiseid pilte ja mälestusi. Ja õhtuti, kui lapsed magama läksid, saime täitsa täiskasvanute seltskonnas juttu ajada! See kõik kokku oli üks korralik peredepuhkus. Mis ongi ühelt poolt väsitav ja teiselt poolt laadiv.

Muhust sõitsime edasi ainult oma väikese perega Saaremaa kaudu Hiiumaale (3/4 õe perest oli meile sõidukaaslasteks), sest me ei tahtnud mitte, et meie saartepuhkus läbi saaks. Hiiumaal pidutsesid inimesed parajasti kohvikutepäevadel, mis meile kahtlemata sobis. Ja ilm oli täiesti meie poolt ja lubas meil kogu täiega suve nautida. Laupäeval tśillisime vetelpäästesadama Kalakohvikus, mille õhustik oli nagu Hiiumaa postkaart - mahe tuul, pehme päike, meri, paadid, toidu nautimine vaibakesel istudes. Lihtsalt hingasin seda seal sisse ja välja. Salvestasin piltidena fotokas ja mälus. Ja siis jalutasime natukene Kärdla vahel, käisime Helide Aias koogil ja tikreid söömas ja siis juba sai lastel energiakrediit otsa. Autoni oli selline keskmise pikkusega tagasitee, mis Viiesele eriti ei meeldinud (Kolmene sai Ühese vankrisse ja Ühene minu sülle, nii et nende maailmas oli kõik suurepärane). Sest tema jaoks oli see ilmselgelt pikem (väiksemad jalad kaa ju). Aga ma muudkui julgustasin teda, et kui me niimoodi juba linnas jaksame jalutada, siis saame varsti pikematele matkadele minna. Tema vaimu see motiveeris, aga füüsist mitte. Aga kuna ma ise olen jalutamisejumaldaja, siis annan ma endast kõik, et oma lapsi ka jalutajateks julgustada. Nii palju maailmaasju saab jalutades läbi mõelda ja arutada ju. Tulevikus siis. Praegu tuleb veel pigem selle motiveerimisega tegeleda.

Kalakohvik

Pühapäeval käis õe pere meie juurest läbi – näitasime meile oma kodukest (meil on sama koduke, mis oli eelmisel aastal, mille leidsime siis täiesti juhuslikult ja nii ta meile armsaks on saanud. Perenaine on lihtsalt supertore ja hoolitsev ja küpsetas meile isegi muffineid!), viisime nad oma väikesesse randa ja siis lehvitasime nad praamile. Edasi sõitsime ise Luidjale randa, kus olid taevani lained ja päris arvestatav tuul, aga ikkagi  - käisime rannas (check!)!

Hiiumaakoduke ja hiiumaakass

 



Ja kuna Kärdla kohvikutepäevast oli kasvanud välja terve kohvikutenädalavahetus, leidsime ka pühapäeval veel kaks kohvikut, mida nautima minna. Üks neist oli Kalurite Köiekoda Suursadamas, kus oli buffeelauale toodud (ja toodi pidevalt juurde) lihtsalt nii palju head toitu, et ma oleksin võinud sinna jäädagi (leidus ka palju erinevaid taimetoite! Aga ma tarbisin ka kala). Lisaks oli seal palju toredaid ja sõbralikke inimesi, igasuguseid mänge, mida lapsed said proovida ja lahedad sadamaehitised, millel ronida ja üks hennamaalinguid tegev neiu, kelle juurest me loomulikult ka läbi käisime.

Suursadama hennaneiud

Cafe Ingel Värssu külas

Koogile mõtlesime minna Cafe Inglisse, mis ka koduteele jäi, aga kuna lapsed olid jälle oma energiavarud eelmises kohvikus ära kulutanud, siis jäi see selliseks lühikeseks morsi-sõstrapeatuseks (eriti peale seda, kui olime just rõõmustanud gluteenivabade vahvlite olemasolu üle ja siis näinud, kuidas viimane meie nina eest ära osteti..). Aga koht ise oli eriti armas ja ehe ja pidavat olema olnud Marie Underi vanaema Ingli esivanemate põline kodu. Selline helge ja kodune fiil oli küll seal.

Lihtsalt see veski.

Esmaspäeval sõitsime Kassarisse, kus käisime Sääretirpi kaemas ja maailma kõige tugevamat tuult nautimas. Ja tundub, et võtsime selle tulles sealt kaasa, sest sellest ajast alates on igal pool sama tuuline olnud (kaasa arvatud Kaibaldi nõmmel, kus ei pidavat minu õe sõnul kunagi tuul puhuma). Aga see oli tõesti maaliline paik. Ah, ma kipun end kordama. Kogu Hiiumaa on maaliline, ühesõnaga.

Sääretirbi lillekorjajad



Ja siis käisime seal lähedal Lestas ja Lambas söömas, kus sees on suur tahvelsein, millele lapsed alati eriti suure heameelega joonistavad. Ja õues oli lahe waldorf-stiilis palkidest ja okstest mänguväljak ja pottides taimed ja tomatid, mille üle eriti Ühene rõõmustas. Üldse on seal palju ruumi ja see tundub küll selline koht, kuhu sobiks kasvõi, maidea, üheteistkümne lapsega einestama tulla.

Õhtul tegime oma palkidest kodus ehedat puuküttega sauna, lapsed jooksid ümber maja ja kaklesid ja karjusid isegi natukene vähem kui tavaliselt. Ilus õhtu oli.

Lisaks olid mõned inimesed meie lähedal merel paadiga ümber läinud ja me saime oma rannas näha korralikku päästeautode väljapanekut. Oli põnev. Hiljem uudistest selgus, et kõik inimesed päästeti veel kenasti ära ka.

Teisipäeval läksime Kaibaldi nõmme otsima, millest ma olin palju kuulnud ja pilte näinud ka, aga kuhu ma polnud mitme aasta jooksul veel sattunud. Ja kuna mu õde selle olemaolu mulle õnneks meelde tuletas, võtsimegi selle plaani. Lisaks sellele, et see on selline eriti suur liivaala keset metsa, pidavat see ka maagiline koht olema, kus olevat põletatud kunagi Hiiumaa viimane nõid. Mis tekitas minus segaseid tundeid – noh, et kas tasub minna sellisesse kohta siis või. Ja siis samas lugesin, et see nõmm tekkis hoopis kusagil Teise maailmasõja paiku metsapõlengute tulemusena. Millal siis seda nõida seal veel põletati? Nii palju vastusteta küsimusi. Ja muidugi me ikka läksime. Liivik oli suur ja tuuline ja kaunis. Sama kaunid olid metsad selle ümber, mis lihtsalt oli seente ja pohlade ja mustikate all lookas. Ma pole kunagi nii palju seeni korraga samas kohas näinud. Kui nad ei ole korvis. Et aga enamik neist olid pilvikud, siis ma ei hakanud neid korjama (sest neid tuleb sada korda kupatada ja igasuguseid asju teha, et nad kibedad ei oleks ja ma ei jaksanud kuidagi selle peale mõelda. Nad olid niisama ka ilusad seal.). See-eest toppisin endale ja lastele peoga mustikaid suhu. Ja natuke pohli. Ja lihtsalt sulasin imetledes seda samblike, seente ja mändide sümfooniat seal. Tagasiteel tuli jällegi pisut Viiest motiveerida, sest ta oli kulutanud kõik oma jõuvarud liivaku poole jooksmisele, seal kohapeal rullumisele ja hüplemisele ja kaevamisele. Nii et lahkudes liivas sumpamiseks tal enam kuigipalju entusiasmi järel ei olnud. Aga kuna ümberringi oli nii kaunis, siis ma suutsin jääda rahulikuks ja ei ärritunud selle peale peaaegu üldse (olen vist väljapuhanud!).

Meil oli plaan ja unistus minna oma väikesele rannale piknikku pidama, aga kuna tuul tahtis kleidikesed seljast viia, siis me lõpuks ei jõudnudki selleni. Kahjuks. See-eest sain ma teha sada näo-, käe, ja jalamaalingut, mis oli tõeline puhkusehitt. Käisime eelmisel nädalavahetusel kahel sünnipäeval, millest ühele oli kutsutud näomaalingutädi (nagu ma juba vist eelmises postituses mainisin), kellega ma sain vabalt vestelda, kuna ma olin kolm korda järjekorras, ja teisel sünnipäeval olid näomaalingupliiatsid, mida sain proovida. Ja kuna mulle joonistamine ja maalimine ja selline asi on väga hingelähedane, mõtlesin ise ka värvid hankida ja oma lapsi näomaalingute tegemisega ahistama hakata. Mis on viinud hoopis vastupidise olukorrani, millises mina ei ahista enam kedagi, aga mind ahistab kolm inimest (ja vahel ka rohkem). Aga kuna ma praegu veel olen näomaalingutest põhimõtteliselt vaimustuses, siis see ahistamine on okei. Isegi nii okei, et ma mõtlen, et peaks mingid paremad töövahendid hankima. Pluss see hennaasi hakkas ka mulle väga meeldima, nii et ma olen mõelnud ka nende vahendite hankimisele. Tundub, et kehamaalingukunst on mind leidnud.

Näomaalija parem käsi

 



Häbelikud maalitud nägudega kleidikesed

Ja siis saabus kolmapäev, mil me pakkisime oma hiiumaaelu kokku ja sõitsime koju tagasi. Need tagasiteed on minu väljakutsed, sest autosõit oli pehmelt öeldes piin (ma ei ole vist väljapuhanud?!). Ma arvan tegelikult, et kõigile, kes autos viibisid. Ühene küll magas vahepeal, nii et tema sai siis mõne aja õndsas unenäomaailmas puhkamas käia.

Kodus on hea. Esiteks on siin kõik olemas (sealhulgas näiteks pesumasin! Mis tähendab, et ma ei pea enam esiemade kombel käsitsi õnnetuste ohvreiks langenud tekke ja linu pesema! Elagu mittevalusad käed!) ja teiseks.. KÕIK on olemas.


P.S. Ärge muretsege, fotoka sees on kaa veel pilte, mida ühel heal päeval siia lisada saan!