Soome lõbus park ehk kuidas Linnanmäki meid rõõmustas

Kuna ma ühel heal kevadpäeval võisin korra poetada, et läheks suvel Soome lõbustusparki, siis muidugi väikesed kõrvad ja meeled püüdsid selle kohe kinni (mis viis lausa selleni, et ühel hetkel olid sellega tänu Viiesele kursis ka poemüüjad, lasteaiakaaslaste vanemad, naabrionu, inimesed tänavalt. Peaaegu.) ja see tuligi teoks teha. Nüüd see kõlab nagu ma ise ei tahtnudki minna. Ma ikka väga tahtsin minna, lihtsalt samal ajal kui ma seda ütlesin, hakkasin mõtlema, et äkki nad on veel liiga väikesed. Et tunduvad küll juba suured, aga siiski.


Ja siis tuli Martini puhkus ja üks päev oli täpselt veel vaba ühe Linnanmäki-tripi jaoks! See oli siis nüüd reedel. Kuna õel ja perel oli ka Soometripp plaanis, siis ühendasime jõud ja trippisime koos! Mis oli igatpidi hea mõte - lapsi oli küll rohkem, aga lapsehoidjaid kaa, nii et saime õega täitsa mitu korda (ja isegi ühe korra Martiniga) vabalt igalt poolt alla söösta ja kiljuda ja lastele alla lehvitada. See ei oleks saanud juhtuda, kui me oleksime ainult oma perega olnud, sest ma ei usu, et meie kolm tütrekest oleksid olnud nõus all ootama, kuni nende vanemad vabalangevad. Ja üksi ei ole üldse nii tore vabalangeda või kuskil keerelda.



Kuna me pole lastega eriti kusagil lõbustusparkides käinud kus oleks ka midagi muud peale ümber posti ringlevate hobuste, ei osanud ma ennustada, kes neist, kus ja kui palju seal lõbustuspargis on nõus, noh, lõbutsema. Eriti kahtlane oli Viiene, sest kui Kolmese puhul ma enamvähem tean, et ta sellistes küsimustes (veel) eriti julge ei ole, siis Viiekas võis olla selle koha pealt igasuguseid üllatusi täis (tahan? ei taha? ikka tahan? alguses tahan ja pärast ei taha? alguses ei taha üldse ja pärast kahetsen?). Ja seekord ta üllatas meid (ja ilmselt ka iseend) sellega, et ta lihtsalt julges peaaegu igale poole sõitma ja ronima minna (ka ilma minuta!!). Mis rõõmustas minu emasüdant kohe erilisel moel, sest ma ise olen suur lõbustusparkidesõber ja nii ilus oli vaadata, kuidas minu tivoligeenid on edasi kandunud. Lisaks oli tema lemmikatraktsioon Vekkula, mis on selline nagu takistustemaja, kus tuleb silmitsi seista igasuguste asjadega alates keerlevast toast kuni eri suunas liikuvate trepiastmeteni, mis oli ka minu vaieldamatu lemmik, kui ma ise esimest korda Linnanmäki lõbustuspargis käisin (ja tunded ei olnud, muide, muutunud!)! Minu laps! (Ilmselt muidugi oli soodustavaks teguriks ka õelaste seltskond, kes on natukene vanemad ja eeskuju jõud on teatavasti suur ja tugev)

Ma tean.

 Minu laps.

Kõigele lisaks oli ilmantaati meie vastu eriti helde ja kinkis meile päikest (ja natuke vihma ja siis jälle päikest), nii et täitsa suvetunne oli isegi vahepeal!

Tasuta rõõm on see kõige suurem rõõm.

Aga muidu, ma tegelikult täitsa julgen soovitada sellist väikest ühepäevast lõbustuspargitrippi - esiteks on sissepääs lõbustusparki tasuta, mis tähendab, et isegi kui mõni laps ei julge lõpuks ühegi karusselli peale minna, ei ole sellest mittekuimidagi. Teiseks on sel mitmeid täiesti tasuta atraktsioone - eriti just pisikestele lastele. Me käisime, näiteks, ühe sellise tasuta lastekarusselli peal neljakesi - mina, Ühene, Kolmene ja Viiene ja see oli tõesti väga tore ja isegi Ühene oli sillas! Linnanmäki on ka täitsa vankrisõbralik, nii et sule(vankri)lapsed kaa kaasa! Ja seal on ka purskkaevusid ja mänguväljakuid ja muidugi lademetes kommi-jäätist-suhkruvatti. Ma ei kujuta ette, et võiks olemas olla mõni laps, kelles ükski selline asi mingeid tundeid ei tekitaks. Minus tekitas see koht veel ka selliseid tundeid, et tahaks hoopis lapsed koju vanaemaga mängima jätta ja ise päev otsa sõpradega lõbustuspargis nägu suhkruvatine ringi tuuseldada.

Ahned emakäed.

Me jõudsime avamiseajaks (kell 11) kohale ja pidime kell kolm lahkuma ja ma pean ütlema, et sellest ajast jäi ikka väheks. Mõni tunnike jäi õnnest puudu. Sest vahepeal pidi ju söömisele ka aega raiskama. Nii et me ei saanudki näiteks üldse lihtsalt mänguväljakul ronida ega lemmikatraktsioone (ega kõiki tasuta lõbuvärke) sada korda nautida. Järgmisel korral oleme targemad!

Eriti lahedad Soome kaljud. Ja väike kaljuronija.

 

Ja üks ekstremist.

 

Laevasõidud oli täiesti talutava pikkusega ja kleepekaraamatute ja paberite-pliiatsite kaasamine laste lõbustamise protsessi tõestas end ka seekord. Tallink Superstari mängunurk oli ka päris korraliku suurusega ja viisakalt varustatud. Selgus, et tagasiteel oli seal lausa näomaalinguneiu ja muud lõbustused, millest meie jäime ilma, aga et meil oli ka muidu täiesti okei seal oma lauas joonistada ja friikartuleid süüa (millest on meil juba täielik üledoos ja järgmise suveni ma neid enam meie laual näha ei soovi), siis see ei kurvastanud meid ülemäära (eriti kuna meil on siin kodus üks suur näomaalingufestival kogu aeg). Me käisime lisaks veel suures saalis soomekeelseid laule ja tantsivaid kaasreisijaid imetlemas. Ikkagi laivesinemine. Ja poes mänguasju piidlemas. Mis oleks võinud lõppeda pisaratega, kui mul ei oleks geniaalset vastust nende soovidele. Tahate teada, onju? Selleks on: "Paneme kõik need asjad sünnipäevakingisoovide nimekirja!". Toimib (siiani) nagu unistus. Olukorda pehmendab veel asjaolu, et meie pere sünnipäevadehooaeg algab juba kuukese pärast. Nii et selline käegakatsutav unistamine juba. Aga see toimis tegelikult ka juba kevadel. Ilmselt see ei toimiks kell üheksa õhtul, aga tavaliselt ei satu me ka sellisel kellaajal mänguasjapoodi.

Õhtuks oli meid ka külla kutsutud ja ehkki ma olin lastega koos minemise osas skeptiline (sest me olime tõusnud enne kuut ja teinud päev läbi väsitavaid asju), siis kõik laabus ja lapsed hakkasid alles kell kümme õhtul erinevaid tundeid väljendama, mis meid kojuminekuni viisid. Mis tähendas, et me saime täitsa mitu tundi sõprade seltskonda (ja Kätlini imelisi kooke!!) nautida!

Martini puhkus on läbi, elagu puhkus!

Korralik ülevaade saartepuhkusest ehk õppetund, kuidas pressida nii palju elamusi ühte väiksesse postitusse

Oleme nüüd õnnelikult (kusjuures, väga õnnelikult!) oma saartepuhkuselt tagasi ja püüame siin veel Martini puhkusest viimast võtta. Tema näiteks saab nüüd lõpuks rahulolevalt olümpiat vaadata (ja vahepeal ka põrandalt loigukesi (ja muud) koristada, sest mõtlesin, et prooviks täna vaadata, mida Ühene sellest potilkäimisega elust arvab. Hetkel tundub, et vastava seose loomisega läheb veel aega. Võib olla kirjutan sellest meie pere potiteooriast (ja praktikast) mingi aeg pikemalt (ärge muretsege, ma ei lasku väga praktilistesse detailidesse! Kui ma just õhinasse ei satu!). 

Mul on tegelikult kahju, et ma siin niimoodi terve puhkusenädala emotsioonid, mälupildid, elamused ja muud head asjad ühte postitusse suruma pean, sest ilmselt jääb niimoodi tagantjärele niii-nii palju väikeseid jooksvaid elamusi jagamata ja see kirjeldus on nagu mingi ajalooõpik siin niimoodi kenasti kronoloogilises järjestuses. Aga puhkuse ajal ei saagi ometi kogu aeg kirjutada (eriti telefoni abil, sest see bloggeri versioon, mis minul on, ei liigenda teksti ja üldse mulle ei meeldi nii, et ma ei näe postitust pärast suurel ekraanil täies hiilguses), sest ma puhkan ju. Nii et selline kompaktne ülevaade on see, mis siia jõuab (ja kui ma nüüd olen selle kõik ära kirjutanud, vaatan, et võib olla on mõni kirjutis maailmas isegi kompaktsem olnud).

Ühesõnaga. Puhkus saartel. Kõigepealt veetsime mõne päeva koos kallite sõpradega meie kodus, siis lahkusime ühiselt Muhumaale, kus esimestel päevadel viibisime kümne täiskasvanu ja kolmeteistkümne lapsega ja siis edasi kaheksa täiskasvanu ja üheteistkümne lapsega. Mingi osa lastest on juba sellises eas, et oli võimeline täitsa kenasti koos mängima igal pool, kus meid ei olnud. Ja see teine osa vajas natukene hoolt ikka kaa. Et tassid jääksid lauale ja juhtmed seina ja pead-jalad-hinged terveks ja. Ja seal sõprade vanemate talukompleksis oli meil väga mõnus olla. Rahvast oli, nagu öeldud, palju, aga selline suur möll ja värk oligi omamoodi armas. Keegi oli kogu aeg olemas ja kogu aeg oli midagi teha. Ja lapsed olid rõõmsad (ikka suurema osa ajast). Ja mina kaa.

Kergemat sorti väljakutseks osutus kogu kambaga väljas söömas käimine. Sest noh, see üheteistkümnene kamp ei tahtnud täies koosseisus rahulikult laua taga toitu oodata, süüa ja nautida(!?). Neil oli rohkem tegemist maailmaavastamise ja selliste asjadega. Aga samas - ma tunnustan meid, sest me tegime selle ära (mitu korda!) ja (peaaegu) kõik said söönuks ja jäid ellu! Ja lisaks, see oli seda väärt, sest me ei pidanud siis ju ise süüa tegema!

Muhus saime sauna, muffineid, kohapeal suitsutatud kala, päikest, õnne ja rõõmu ja toredaid ühiseid pilte ja mälestusi. Ja õhtuti, kui lapsed magama läksid, saime täitsa täiskasvanute seltskonnas juttu ajada! See kõik kokku oli üks korralik peredepuhkus. Mis ongi ühelt poolt väsitav ja teiselt poolt laadiv.

Muhust sõitsime edasi ainult oma väikese perega Saaremaa kaudu Hiiumaale (3/4 õe perest oli meile sõidukaaslasteks), sest me ei tahtnud mitte, et meie saartepuhkus läbi saaks. Hiiumaal pidutsesid inimesed parajasti kohvikutepäevadel, mis meile kahtlemata sobis. Ja ilm oli täiesti meie poolt ja lubas meil kogu täiega suve nautida. Laupäeval tśillisime vetelpäästesadama Kalakohvikus, mille õhustik oli nagu Hiiumaa postkaart - mahe tuul, pehme päike, meri, paadid, toidu nautimine vaibakesel istudes. Lihtsalt hingasin seda seal sisse ja välja. Salvestasin piltidena fotokas ja mälus. Ja siis jalutasime natukene Kärdla vahel, käisime Helide Aias koogil ja tikreid söömas ja siis juba sai lastel energiakrediit otsa. Autoni oli selline keskmise pikkusega tagasitee, mis Viiesele eriti ei meeldinud (Kolmene sai Ühese vankrisse ja Ühene minu sülle, nii et nende maailmas oli kõik suurepärane). Sest tema jaoks oli see ilmselgelt pikem (väiksemad jalad kaa ju). Aga ma muudkui julgustasin teda, et kui me niimoodi juba linnas jaksame jalutada, siis saame varsti pikematele matkadele minna. Tema vaimu see motiveeris, aga füüsist mitte. Aga kuna ma ise olen jalutamisejumaldaja, siis annan ma endast kõik, et oma lapsi ka jalutajateks julgustada. Nii palju maailmaasju saab jalutades läbi mõelda ja arutada ju. Tulevikus siis. Praegu tuleb veel pigem selle motiveerimisega tegeleda.

Kalakohvik

Pühapäeval käis õe pere meie juurest läbi – näitasime meile oma kodukest (meil on sama koduke, mis oli eelmisel aastal, mille leidsime siis täiesti juhuslikult ja nii ta meile armsaks on saanud. Perenaine on lihtsalt supertore ja hoolitsev ja küpsetas meile isegi muffineid!), viisime nad oma väikesesse randa ja siis lehvitasime nad praamile. Edasi sõitsime ise Luidjale randa, kus olid taevani lained ja päris arvestatav tuul, aga ikkagi  - käisime rannas (check!)!

Hiiumaakoduke ja hiiumaakass

 



Ja kuna Kärdla kohvikutepäevast oli kasvanud välja terve kohvikutenädalavahetus, leidsime ka pühapäeval veel kaks kohvikut, mida nautima minna. Üks neist oli Kalurite Köiekoda Suursadamas, kus oli buffeelauale toodud (ja toodi pidevalt juurde) lihtsalt nii palju head toitu, et ma oleksin võinud sinna jäädagi (leidus ka palju erinevaid taimetoite! Aga ma tarbisin ka kala). Lisaks oli seal palju toredaid ja sõbralikke inimesi, igasuguseid mänge, mida lapsed said proovida ja lahedad sadamaehitised, millel ronida ja üks hennamaalinguid tegev neiu, kelle juurest me loomulikult ka läbi käisime.

Suursadama hennaneiud

Cafe Ingel Värssu külas

Koogile mõtlesime minna Cafe Inglisse, mis ka koduteele jäi, aga kuna lapsed olid jälle oma energiavarud eelmises kohvikus ära kulutanud, siis jäi see selliseks lühikeseks morsi-sõstrapeatuseks (eriti peale seda, kui olime just rõõmustanud gluteenivabade vahvlite olemasolu üle ja siis näinud, kuidas viimane meie nina eest ära osteti..). Aga koht ise oli eriti armas ja ehe ja pidavat olema olnud Marie Underi vanaema Ingli esivanemate põline kodu. Selline helge ja kodune fiil oli küll seal.

Lihtsalt see veski.

Esmaspäeval sõitsime Kassarisse, kus käisime Sääretirpi kaemas ja maailma kõige tugevamat tuult nautimas. Ja tundub, et võtsime selle tulles sealt kaasa, sest sellest ajast alates on igal pool sama tuuline olnud (kaasa arvatud Kaibaldi nõmmel, kus ei pidavat minu õe sõnul kunagi tuul puhuma). Aga see oli tõesti maaliline paik. Ah, ma kipun end kordama. Kogu Hiiumaa on maaliline, ühesõnaga.

Sääretirbi lillekorjajad



Ja siis käisime seal lähedal Lestas ja Lambas söömas, kus sees on suur tahvelsein, millele lapsed alati eriti suure heameelega joonistavad. Ja õues oli lahe waldorf-stiilis palkidest ja okstest mänguväljak ja pottides taimed ja tomatid, mille üle eriti Ühene rõõmustas. Üldse on seal palju ruumi ja see tundub küll selline koht, kuhu sobiks kasvõi, maidea, üheteistkümne lapsega einestama tulla.

Õhtul tegime oma palkidest kodus ehedat puuküttega sauna, lapsed jooksid ümber maja ja kaklesid ja karjusid isegi natukene vähem kui tavaliselt. Ilus õhtu oli.

Lisaks olid mõned inimesed meie lähedal merel paadiga ümber läinud ja me saime oma rannas näha korralikku päästeautode väljapanekut. Oli põnev. Hiljem uudistest selgus, et kõik inimesed päästeti veel kenasti ära ka.

Teisipäeval läksime Kaibaldi nõmme otsima, millest ma olin palju kuulnud ja pilte näinud ka, aga kuhu ma polnud mitme aasta jooksul veel sattunud. Ja kuna mu õde selle olemaolu mulle õnneks meelde tuletas, võtsimegi selle plaani. Lisaks sellele, et see on selline eriti suur liivaala keset metsa, pidavat see ka maagiline koht olema, kus olevat põletatud kunagi Hiiumaa viimane nõid. Mis tekitas minus segaseid tundeid – noh, et kas tasub minna sellisesse kohta siis või. Ja siis samas lugesin, et see nõmm tekkis hoopis kusagil Teise maailmasõja paiku metsapõlengute tulemusena. Millal siis seda nõida seal veel põletati? Nii palju vastusteta küsimusi. Ja muidugi me ikka läksime. Liivik oli suur ja tuuline ja kaunis. Sama kaunid olid metsad selle ümber, mis lihtsalt oli seente ja pohlade ja mustikate all lookas. Ma pole kunagi nii palju seeni korraga samas kohas näinud. Kui nad ei ole korvis. Et aga enamik neist olid pilvikud, siis ma ei hakanud neid korjama (sest neid tuleb sada korda kupatada ja igasuguseid asju teha, et nad kibedad ei oleks ja ma ei jaksanud kuidagi selle peale mõelda. Nad olid niisama ka ilusad seal.). See-eest toppisin endale ja lastele peoga mustikaid suhu. Ja natuke pohli. Ja lihtsalt sulasin imetledes seda samblike, seente ja mändide sümfooniat seal. Tagasiteel tuli jällegi pisut Viiest motiveerida, sest ta oli kulutanud kõik oma jõuvarud liivaku poole jooksmisele, seal kohapeal rullumisele ja hüplemisele ja kaevamisele. Nii et lahkudes liivas sumpamiseks tal enam kuigipalju entusiasmi järel ei olnud. Aga kuna ümberringi oli nii kaunis, siis ma suutsin jääda rahulikuks ja ei ärritunud selle peale peaaegu üldse (olen vist väljapuhanud!).

Meil oli plaan ja unistus minna oma väikesele rannale piknikku pidama, aga kuna tuul tahtis kleidikesed seljast viia, siis me lõpuks ei jõudnudki selleni. Kahjuks. See-eest sain ma teha sada näo-, käe, ja jalamaalingut, mis oli tõeline puhkusehitt. Käisime eelmisel nädalavahetusel kahel sünnipäeval, millest ühele oli kutsutud näomaalingutädi (nagu ma juba vist eelmises postituses mainisin), kellega ma sain vabalt vestelda, kuna ma olin kolm korda järjekorras, ja teisel sünnipäeval olid näomaalingupliiatsid, mida sain proovida. Ja kuna mulle joonistamine ja maalimine ja selline asi on väga hingelähedane, mõtlesin ise ka värvid hankida ja oma lapsi näomaalingute tegemisega ahistama hakata. Mis on viinud hoopis vastupidise olukorrani, millises mina ei ahista enam kedagi, aga mind ahistab kolm inimest (ja vahel ka rohkem). Aga kuna ma praegu veel olen näomaalingutest põhimõtteliselt vaimustuses, siis see ahistamine on okei. Isegi nii okei, et ma mõtlen, et peaks mingid paremad töövahendid hankima. Pluss see hennaasi hakkas ka mulle väga meeldima, nii et ma olen mõelnud ka nende vahendite hankimisele. Tundub, et kehamaalingukunst on mind leidnud.

Näomaalija parem käsi

 



Häbelikud maalitud nägudega kleidikesed

Ja siis saabus kolmapäev, mil me pakkisime oma hiiumaaelu kokku ja sõitsime koju tagasi. Need tagasiteed on minu väljakutsed, sest autosõit oli pehmelt öeldes piin (ma ei ole vist väljapuhanud?!). Ma arvan tegelikult, et kõigile, kes autos viibisid. Ühene küll magas vahepeal, nii et tema sai siis mõne aja õndsas unenäomaailmas puhkamas käia.

Kodus on hea. Esiteks on siin kõik olemas (sealhulgas näiteks pesumasin! Mis tähendab, et ma ei pea enam esiemade kombel käsitsi õnnetuste ohvreiks langenud tekke ja linu pesema! Elagu mittevalusad käed!) ja teiseks.. KÕIK on olemas.


P.S. Ärge muretsege, fotoka sees on kaa veel pilte, mida ühel heal päeval siia lisada saan!

Pidulik aeg ja püha puhkus!

Õed söödikud eilsel Augusti sünnipäeval

 

Täna on meil esimene päev üle nelja päeva, mil meid ei ole oodatud kellegi sünnipäeva tähistama (mõnel päeval oli lausa kaks!)! Päris mõnus oli, kui sai iga päev kellegi juures külas olla, süüa ja lobiseda ja mängida. Õhtuks oli kõik muidugi kergelt väsinud ja selle võrra ka häälekamad. Ja pahuramad. Ja kurjad vahepeal. Ja nutused. Aga noh, eks kõik ongi ju tasakaalus ja selle rõõmu ja energia ja elevuse eest, mida peod pakkusid, tuli ju kuidagi universumile tasuda.

Mia-Ly sünnipäeval oli õhupalliloomaõnne

See sotsiaalne kirevus siin meie ümber näitab igal juhul, et lõpuks ometi on see PÄRISsuvi siis käes (mõtlen ja vaatan aknast lompi. Mis sajab parajasti suuremaks. Mis ei muuda meie puhkust ja meeldivat olemist sõprade keskel kuidagi olematuks!)!

Eile saabusid meile ühed meie kallitest kaugematest külalistest, kes peatuvad meie juures homseni, mil me kõik koos siit juba saartele sõidame! Sest Martinil algas (lõpuksometi) puhkuus (puhkuuus)! Ja siis me puhkame sodiks ennast.

Hommikusöök sõpradega

Mida teevad naised metsas (ja saunas)

Ma olen viimastel aastatel aina rohkem hakanud tundma tõmmet naiseliku väe otsimise ja kogemise vastu. Et mis see on ja kust see tuleb ja mida sellega teha saab ja. Ja aina enam olen aru saanud, et see on nagu mingi põhjatu kaev või universum või midagi. No mingi selline asi, millel puuduvad hoomatavad piirid. Ja kui seda juba natukenegi tunnetada, siis see lihtsalt kannab sind ise. Seda edasi otsima või nii.

Juba vanasti (no kunagi maeideakuiammu) oli täiesti loomulik, et naistel olid oma regulaarsed naisteringid kusagil lõkke ümber või saunaõhtud või sellised kogunemised, kuhu mehed ei tulnud. Naised jagasid oma muresid ja mõtteid ja tundeid ja asju omavahel ja andsid üksteisele nõu ja lihtsalt olid üksteise jaoks olemas. Samal ajal teadsid nad ka veel igasuguseid asju nagu kuidas elada kuukalendri järgi või milline vägi on loitsudel ja tantsul ja kuidas loodusest abi ja jõudu ammutada.

Iseenesest ei ole selles midagi uut (või vana), sest praegu ju ka saavad naised kusagil kohvikus või külas kokku ja teevad samu asju. Vorm on muutnud, aga sisu on jäänud samaks. Sest kui elus näiteks parajasti midagi suurt toimub, kui mingi emotsioon lööb üle pea, siis üks sõbranna (või paar) on täiesti hädavajalik. Sest tavaliselt see sõbranna (või paar) on kuidagi rohkem samal lainel kui mõni mees. Sest naistel on kuidagi see emotsioonidespekter nii palju laiem ja kõige paremini mõistab seda juba sõnadetagi mõni teine naine. Muidugi püüavad mehed ka naisi kuulata ja toetada ja mõista, aga päris lõpuni ja igal tasandil nad selles osas naistega samale mõistmiselevelile ikkagi ei jõua (sest kasvõi juba kehas toimuvad meil erinevad protsessid (mis käivitavad omakorda protsessid ka meeltes ja tunnete tasandil), mida mõistavad kõige paremini need, kes neidsamu protsesse ka oma kehas kogevad).

Aga see ühendus loodusega ja selle müstilisema poolega elust on ehk pisut nõrgem kui vanasti. Sest me ei ela ju enam üldiselt metsas ja looduses. Samas on aga naisi alati tõmmanud väike maagia ja inimeste lahtiharutamine, tunded ja vaimsed teemad. Ja intuitsioon (või sisetunne. Või südamehääl. Või isegi kuues meel). See on ikkagi naistega siiani salaja kaasas käinud. Iseasi, kas me alati seda tähele paneme ja tõsiselt võtame. Kui aga sellega niimoodi teadlikult katsetama hakata, siis tuleb välja küll, et see on elus üks päris võimas abivahend. Või väeallikas. Kuhu on tegelikult kogu see kuukalendrivärk ja loitsud ja tantsud ka sissekirjutatud. Ja kui oma sisetunnet usaldada, siis reeglina ei saa väga mööda panna. Sisetunde järgi tehtud otsuseid on raske ka hiljem kahetseda. Selleks peab aga selle sisetunde ja tema hääle enda seest selle paksu eelarvamuste- ja hirmudekihi alt välja kaevama.

Vaade metsaservalt põllule

 

Mingil hetkel jõudis minuni ka siis see naiseliku väe teema ja hakkas end minu ees (ja sees) lahti rullima. Tekkis hirmus huvi selle vastu. Siis, kui ootasin Ühest, oli see teema kohe eriti üleval ja muidugi kohe leidis mind üles ka üks kolmepäevane naiste täiskuuaegne laager (laager kõlab imelikult. Võib olla oli sellel mingi teine nimi. Ma ütleks, näiteks, väering, võimidagi) Lõuna-Eesti metsade vahel Hundiallikal. Ja see oli üks tõeliselt väekas kohtumine. Me jagasime oma mõtteid ja tundeid ja hirme ja rõõme ja õppisime erinevaid väekaid tehnikaid, kuidas end tasakaalustada, tunnetasime kontakti maa ja loodusega ja tegelesime selle kõige abil oma sisemiste teemadega, mis ei lasknud rahulikult ja õnnelikult elada. Seda naiselikku jõudu ja väge õhkas igast nurgast. Ja eriti õnnelik olin ma selle üle, et ma sain seda koos kõhus kaasas viibiva Ühesega jagada. Nagu meie väike ühine kogemus.

Siis vahepeal tunnetasin joogajõudu ja siis juba peale Ühese sündi leidis mind lastejooga koolitus, kus ma kohtusin järgmiste väekate ja äärmiselt südamlike naistega ja tõdesin jällegi, et naised on lihtsalt imelised. Et neil on selline sisemine jõud ja sära, mis aitavad neid läbi absoluutselt igasugustest asjadest, mis võivad kõrvaltvaatajatele üle mõistuse tunduda (ma ei pea isegi siin igasuguseid dramaatilisi näiteid tooma. Ma võin öelda näiteks kasvõi sellise lihtsa sõna nagu „sünnitus“ ja juba saab adekvaatse pildi asjast).

Ja nende suuremate (ühis)kogemuste vahel ja ümber olen ma kasvõi lihtsalt sõbrannadega või naistega suheldes sedasama tõdenud ja kogenud. Et naised on müstilised ja soojad ja mingit kummalist väge täis, mida väga sõnadesse panna ei oskagi. Ja et nendega koosolemine ja nende toetus on lihtsalt asendamatud (ja näiteks minu pulmaeelne tüdrukuteõhtu leidis aset ühes metsamajas koos kallite naistega, kus me käisime saunas ja määrisime endale näkku Beriti toodud maske ja Õe südamega valmistatud toite ja lihtsalt nautisime ühist naisteaega. Ma ei oleks elus osanud soovida paremat naistekat. See oli lihtsalt täiesti super, Õde ja Naised! Te teadsite juba siis!).

Selle kõige peale (ja eelkõige selle peale, et Ühene oli väike ja vajas mind palju ja et Kolmene ja Viiene vajasid mind samal ajal ja peaaegu sama palju ja mina vajasin hoopis õhku ja natuke lastevabadust enese laadimiseks) küpses minu peas mõte, et peaks mõned naised kokku kutsuma ja kuhugi metsa või kuhugi end koos laadima minema. Lihtsalt kõigest eemale ja lihtsalt jagama ja kuulama ja puhkama ja loodusest jõudu ammutama. Kuni lõpuks, kui aeg oli küps ja ma sain Ühesest juba öösel ka eemal olla, sai kõik tänu väekatele naistele teoks ja ma veetsin kaks päeva naistega metsas tehes kõike seda, millest ma juba kirjutasin.

Vaade Valgehobusemäe vaatetornist

Sõitsime maale ühte elektrita ja veeta metsamajakesse (enne käisime Valgehobusemäel, ronisime eriti hirmsasse vaatetorni ja tegelesime seega kõrgusekartusest ja kontrollikaotusehirmust vabanemisega ja käisime karjääris ujumas), lülitasime telefonid välja ja lihtsalt puhkasime kõigest, jagasime mõtteid ja muresid-rõõme, käisime saunas ja viskasime oma hirme ja värke lõkkesse ja lihtsalt kulgesime rahus ja vaikuses ja kohustustevabalt ja tunnetasime, milline tohutu jõud on maal, veel, õhul, tulel ja üldse loodusel ja kuidas see lihtsalt nii võimsalt toetab meid. Ja maisemate tegevustena tooksin välja lõkkematerjali kogumise raiesmikult, sauna kütmise (au ja kiitus Merlele) ja sinna kaevust ämbritega vee tassimise, lõkke tegemise, laua katmise pitslina ja värske kraamiga ja muu väiksem olme. Mis ei olnud kohustused, sest neid asju oli lihtsalt suur rõõm mõnusa äraolemise hüvanguks teha. Ja Kristina muudkui pildistas kogu aeg seda ilu (seda postitust illustreerivad fotod on siiski minu tehtud).

 

Vilgas lõkkematerjalikogumine

Väekas ja paljunäinud sajaviiekümneaastane kask õuel

 

Õhtul tegime pärisehtsat sauna. Saun oli selline eriti ehe pisikene majakene, kus oligi ruumi põhimõtteliselt neljale inimesele, mida tuli puudega kütta, kuhu tuli ämbritega vett tassida, kus ei olnud elektrit nagu majaski ning seal keset ööd küünlavalgel istudes ja koos elu üle järele mõeldes/vesteldes tundsin, et vot selline peakski üks saunaskäimine olema. Teraapiline. Päris. Soe ja ehe. Pime. Rahu täis. Ja võimas.

Vaade saunakesele päevavalguses

 

Õues ootas meid maailma kõige soojem ja sumedam suveöö, milles süütasime kõigepealt küünlad ja siis nendest omakorjatud okstest ja kändudest ja värkidest lõkke. No ma ei pea teile kirjeldama, millise tunde tekitab üks suur, soe ja võimas lõke sumedas suveöös metsa ääres tähistaeva all täielikus vaikuses koos armsate naistega (sest ma ei oska seda sõnadega kirjeldada, lihtsalt). Eriti ehe oli see tunne siis, kui me kõik lihtsalt pikali viskasime ja lasime sellel kõigel otse kehasse imbuda. Kuna Kätlin teadis meile rääkida, et kahaneva kuu ajal on hea tegelda asjadest lahtisaamisega, hakkasime paberitele igasuguseid asju kirjutama, millest oli tarvis lahti saada. Hirmud, vanad käitumismustrid ja muud sellised asjad. Ja nii nad seal kenasti meil lõkkes ära põlesid.

 

Pärast mitmeid saunaskäimisi ja metsaöö sissehingamist läksime tuppa (ikka küünlavalgele) edasi lobisema ja lõpuks mingil ajal pööningule magama. Kella meil ei olnud, nii et ma ei teagi täpselt, mis ajal, aga taevas hakkas minu meelest juba vaikselt heledamat varjundit võtma.

 

Hommikusöök. Selline, lihtsalt.

 

Hommikul kogesime oma jõudu ja muid häid omadusi värskes õhus ja päikeses linnulaulu saatel joogat tehes, nautisime oma värsket puuviljalist hommikusööki ja kohapealt korjatud taimedest teed ja lihtsalt hingasime seda väge ja vabadust sisse ja välja. Ja muidugi jagasime ja jagasime ja jagasime ja toetasime ja kuulasime ja arutlesime. Ja Kätlin jagas meiega oma tarkusi ja õpetusi, mida tema naiselikkuseloengutest kogunud oli. Ja siis võttis Merle kätte ja lõi (nagu kunsti mõttes siis, mitte niimoodi valusalt) mulle seljale imelise hennamaalingu. Ise ma tahtsin seda seljale ja nüüd ma siin pidevalt (peaaegu et)pahandan endaga, sest ma tahaks seda maailma kõige kaunimat maalingut ju kogu aeg näha, aga selleks pean ma iga kord minema kuhugi peegli ette ja niimoodi kõõritama seda seal.

Minu esimene hennamaaling ja Merle loomingustpakatav käsi

 

Siis hakkas välku lööma ja vihma sadama ja see oli kõik lihtsalt üle mõistuse värskendav ja kaunis ja võimas ja (eba)maine. Ja tekitas täiesti sajaprotsendilise tunde, et ma olen osa sellest. Ja siis pidin mina lahkuma, aga teised naised jäid veel üheks ööks metsa ja maja ja muresid ja rõõme ja kogemusi ja toetust ja hennamaalinguid jagama. Ja mina saabusin tagasi oma pere juurde seest hoopis teise inimesena. Puhkuse ja puhta looduse ja maa väega laetud naisena. Ja emana. Ja inimesena. Natuke rohkem päris-iseendana.

Kristina kaunis ja naiselik kätetöö



Ma ei tea, kui kogu see ülaltoodud kirjeldus ei tekitanud teis tunnet, et tahaks kohe esimeste naistega metsa joosta, siis ma toon veel eraldi välja, et see oli maailma kõige jõulisem, vabastavam, loodusega ühendavam, puhtam ja südamlikum ja voolavam naistega puhkuse kogemus ever. Ja et kui sul, naine, on vähegi aega (sul ON see aeg), võta mõni sõbranna kaasa, otsige mingi koht (see ei pea ju olema üldse elektrita metsamajakene, aga soovitavalt ikkagi mingi koht kodust veits kaugemal ja looduse keskel) ja lihtsalt sõitke paariks päevaks minema. Naistepuhkusele. Lobisemispuhkusele. Paljajalumurulpuhkusele. Kohustustevabale puhkusele, kus ei pea kellegi teise eest hoolitsema peale iseenda ja üksteise. Väekogumispuhkusele. Tehke juustele õlimaske ja pediküüri ja muid toredaid asju, mis rõõmustavad. Pange kleidid selga ja. Ja jagage ja kuulake ja lobisege. Ja tunnetage, et olete osa loodusest ja selle väest ja jõust. Ja saabuge tagasi uue naisena. Ja emana. Ja inimesena. Ja natuke rohkem päris-iseendana.

Ja lõpetuseks tahan ma südamest tänada kõiki naisi, kes on mingil hetkel (või alati) olnud mulle toeks, kes on oma elukilde minuga jaganud või lihtsalt minu ellu juhtunud ja ühel või teisel moel mulle ilmekalt näidanud, milline ulatus naiselikkusel ja selle toel ja väel olla võib. Aitäh, naised! Ja aitäh, loodus!

Vaba ema jõud ehk väekas pühapäev (ja paar järgmist päeva)

Sel nädalavahetusel pääsesime Martiniga KOOS sünnipäevale! Lapsed olid vanaema-vanaisa juures ja sellepärast ei pidanud me üldse mingiks kindlaks kellaajaks koju tulema mõnd lapsehoidjat vabastama (see on selline päris suur asi, sest ma pole päris kaua niimoodi rõõmsalt väljas käia saanud. Eriti koos Martiniga. Sest kusagil poolteist aastat ma läksin koos Ühesega magama ja peale tema uneaega kuhugi välja ei läinud (nagu ka kunagi Viiesega ja Kolmesega). Sest ma ise tundsin ja tahtsin nii ja olin oma otsusega rahul ega virisenud üldse. Hoopis rõõmustan praegu sada korda, sest Ühene on nüüd juba suurem ja ma raatsin teda ööseks kodust välja ja ennast linnapeale suhtlema ja tantsima lubada). Väikesed lastevanemate rõõmud! 

Ja siis kui me keset ööd koju jõudsime, olin ma täiesti kindel, et järgmine päev saab olema selline.. väsinud moega. Aga teate! Mul oli hoopis täiesti uskumatu päev, mil minust lihtsalt purskas imelisi ideid välja, mul oli sada eriti lahedat erinevat tulevikuvisiooni, kõik tundus võimalik ja ilus ja tuju ja elujõud oli laes (mul tulevad praegu ka külmavärinad selle peale mõeldes!). Minaidea, mis kanalid mul selle linnapealkäimisega avanesid ja mis see täpselt selle initsieeris. Võib olla siis see vabadusetunne? Noorusetunne? Tuli meelde? Igal juhul ma pole ammu nii avatud ja inspireerunud olnud! Supervärskendav!

Pilt noorusest, mil ma olin ka rõõmus

Ma natukene kartsin, et see läheb üle ja sellepärast ma muidugi nautisin seda seletamatut pühapäeva kohe eriti. Aga, ma pean tunnistama, et kui võib olla see suurem eufooria elust natukene vaibus, siis ikkagi on mul praegu ka eriti hea olla ja meeled avatud ja elu on ilus ja mingi kummaline jõud on soontes. Pole muidugi eriti raske ka rõõmus olla, kui õues on 27 kraadi ja saab poolpaljalt ringi hüpata. Võib olla seda kõike illustreerib ka see, et ma käisin eile õhtul peale lastega rannaskäiku jooksmas! Üle saja aasta! Ehk et kehasse on tekkinud jõud, mis otsib erinevaid väljundeid ja minu asi on neid talle pakkuda! Can do!

Kuna mul inspireerivast pühapäevast pilte pole, siis pakun lohutuseks seda toredat eilset rannapilti

 

 

Selle suurepärase energiaga lähen täna väekate (suurte) naistega metsa väekate naiste asju tegema! Paari päeva pärast näeme!

Ja seda.

Jalutamisepostitus ehk elamus spontaansest kojukõndimisest

Olime parajasti Viimsi Keskuse juures, sest ma pidin korra poodi minema ja kuna ma just enne olin jätnud Martini päris mitmekümneks minutiks autosse ootama kuni ma kunstipoes käisin lastele guašše ja pabereid ja endale igast kaartide tegemise asju ostmas (sest Mari ja Marie kinkisid meile kunagi kinkekaardi ja me olime just Mustamäel ja lapsi polnud ja ma sain rahulikult seal kõiki asju ise näppida), siis ta ei olnud eriti rõõmus, et ma jälle pidin korra poodi minema. Kaasa ta kaa ei tahtnud tulla, sest ta unistas hoopis kodus muruniitmisest. Igal juhul, olime siis seal keskuse juures ja siis ma mõtlesin, et ma võiksin ju koju hoopis jalutada ja samal ajal ka Martini vabastada. Sest kodu on  kuskil pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja ilm oli ilus ja lapsed olid endiselt vanaema-vanaisa juures ja ma pole maideamisajast niimoodi lihtsalt kuskilt kuhugi jalutanud. Ja ma armastan jalutamist. Eriti selliseid pikemaid jalutuskäike, mida võib-olla siis ei teeks, kui kiire on. Aga teeks siis, kui tahaks lihtsalt jalutada. Vanasti jalutasime Heleniga mitmel korral Õismäelt Kakumäele ja mina Mustamäelt Hiiule ja Ülemistest südalinna ja linnast Mustamäele ja nii edasi. Sest lihtsalt nii mõnus on jalutada. Kui on aega. Ja kui ma saan jalutada normaalses tempos ja omavalitud suunas. Sellepärast ma ka oma kleidikestega jalutamist ei nimeta (veel) SELLEKS jalutamiseks, millest ma siin räägin. Sest mõni kleidike on veel selline muutliku suunaga meil.

 

Ja kui ma selle peale mõtlesin, et ma saan kohe peale poeskäiku koju jalutada, siis oli selline eriti põnevil tunne. Nagu reisile läheks. Mõnele on ikka päris vähe vaja, et elu oleks huvitav, eks. Niimoodi natuke moosivarganägu tuli pähe ka sellele mõeldes. Et mul on selline salajane missioon, millest teie keegi ei tea midagi, inimesed poes (kes lihtsalt piinlesid oma teadmatuses, ma nägin nende silmist).

 

Ja siis hakkasingi minema, mööda jalgteed, mida ma alati autoaknast näen muidu. Ja tõdesin, et nii palju armsaid maju ja aedasid ja taimi ja värki on meie koduteel, mida autoga või rattaga sõites ei jõua tähele panna. Ühe tänava lõpus oli isegi meri paista, aga ma ei teagi, miks ma pilti ei teinud. Jalutasin vist keskendunult. Selline maalolemise tunne oli. Vahepeal väljus mõnest väravast mõni laps, kes läks rattaga kuhugipoole. Nagu maal vanaema juures. Vahepeal vaheldusid väikesed paarikümneaastased retrosuvilad uute ja kõrgemate majadega. Oli lilli, oli kasvuhooneid, oli õunapuuaedasid. Aga ühtegi kana ma ei näinud. Võib-olla magasid.

Ja siis pool tundi hiljem jõudsin ma koju ja olin päris rahul endaga. Et ma sain sellise tśillimisjalutamise teha, et ma sain mõtteid puhata ja boonusena veel mõne (jäätise)kalori kulutada. Et ma sellisele lihtsale ja geniaalsele mõttele üldse tulin ja selle kohe reaalsuseks konverteerisin kaa. Nii väike asi, aga nii suur elamus! Premeerisin end jäätise ja mustikatega.


Laul, mis mind sel teekesel saatis (ja saadab põhimõtteliselt igal minutil (ka öösel) juba mitumitu päeva) on see.

Vaarikapidu vanaema juures, kauged külalised ja lähemad külalised

Nagu ma juba kirjutasin, siis see nädal on meil nii tegus olnud, et juba ongi jälle nädalavahetus. Kui me teisipäeval käisime linnapeal, siis kolmapäeval trippisime vanaema juurde vaarikale. Sest seal kasvab lihtsalt kilomeetreid vaarikapõõsaid ja vaarikad nutsid ja halasid, sest keegi ei jõudnud nendega tegeleda. Peale tigude ja herilaste, kes seal vaarikasöömistalguid pidasid. Ja siis me läksime nagu driimtiim neile appi - kaks õde, viis last. Ja sõime end vaarikaid täis (uuesti ja uuesti. ja uuesti) ja tõime isegi mõned koju. See on ikka üle mõistuse mõnus, kui saab niimoodi marju süüa, et need ei saagi otsa. Täna tegime viimastest vaarikatest ühe eriti vaarikase smuuti (banaanidest, nektariinidest ja vaarikakuhjast, kuhu lisasin veel spirulinat ja linaseemneid. Et meil oleks ikka maailma kõige tervislikum smuuti).

Kui ma laps olin, siis ma polnud pooltki nii õnnelik, et vanaema juures kilomeetreid vaarikapõõsaid kasvab. Sest neid pidi KOGU AEG korjama. Sest kui need said korjatud, siis paari päeva pärast tulid UUED. Õudne. Aga õnneks on mul mõned onu- ja tädilapsed, kellega koos polnud üldse nii hirmus see värk. Esiteks sai kiiremini ja teiseks sai vaarikaga kedagi visata ja kolmandaks, toredas seltskonnas on ju kõik tore. Ja noh, eks see natuke ikka ju õpetas, et moosi saamiseks tuleb tööd teha. Nii et kui ma nüüd mõtlen sellele tagasi, siis kõigepealt on meeles see vaarikakorjamisekohustusega kaasnenud raske ohe ja siis kohe järgmine pilt on sellest, kuidas me seal põõsas itsitame ja üksteist läbi lehtede näpistame ja siis juba ongi järsku kõik korjatud (muidugi olid vanaemal veel sõstrad ja maasikad ja õunad ja igasugused asjad, mis kaa meie väikesed käsi ootasid, aga nendega oli suhteliselt sama lugu). Siis ma veel ei osanud hinnata seda, kui suur õnn on täiesti ihuüksi rahulikult marju korjata. Praegu oskan küll. Oskan hinnata ka nõude pesemist, rohimist ja paljusid muid asju, mis kunagi tundusid kohutavalt tüütutena. Andke mulle ainult pool tunnikest või tunnike (laste)vaba aega ja. Võin vabalt midaiganes ära teha.

Haldjad maal. Foto:õde

Neljapäeval tulid meile suvised külalised kaugelt Lääne-Euroopast ja saime üle pika aja viia läbi emade-laste päevadeidi, mis kunagi (enne kui kõik väljamaale kolisid) oli täiesti normaalne peaaegu et iganädalane nähtus. Tegime lastele suppi ja endale tellisime jaapani toitu ja jagasime muresid ja rõõme ja (enne tegime kooki ka, aga nüüd viimasel ajal olen ma juba sellest ka viilida suutnud). Erinevus võrreldes möödunud aegadega seisnes nüüd selles, et mõned lapsed on vahepeal nii suureks kasvanud ja mängisid nii kenasti omavahel, et me saime emadega omavahel rääkides (vahepeal) isegi täitsa laused ära lõpetada, enne kui mõni laps midagi tahtma tuli. Väiksemad tahavad ka nüüd rohkem hoopis suurte laste tähelepanu suurte inimeste asemel. Selline õnnis aeg siis. Ma ei kujuta ette, mis veel paari aasta pärast hakkab juhtuma, kui need väiksemad ka suuremad on!

Lastemäng

 

Õed sinised

 

Ja täna tulid meile lähemad külalised, kellele ma tegin lausa peedirisotot (oleksin võib olla vähementusliastlikult selle ette võtnud, kui mul oleks meeles olnud, et see võtab mingi sada tundi aega, aga kõik lõppes hästi ja see ei seganud emadesuhtlust absoluutselt rohkem kui lapsed) ja saime vestelda ja meie seitsmeteistkraadist suvepäeva nautida. Ja Martin tõi nüüd turult mustikaid ja kukekaid, millest teen meile homme ühe võimsa seenekastme (lapsed lähevad vanaema juurde ja ei saa siin meie ees kirglikult seeni põlata).