Raba, väekad paigad, ehe saun ja Must Notsu ehk selle suve kleidikeste metsatripp Eesti keskele

Reedel saabusime oma sellesuviselt metsakleidikestetripilt tagasi ja nagu ikka, teen väikese ülevaate mis seal toimus. Juba praegu on jube tore lugeda eelmiste aastate trippide kohta, nii et ma jätkan traditsiooni, et hoida traditsiooni. Mulle ikka hirmsasti meeldivad need tripid! Selline mõnus olemine, uute kohtade avastamine, võimalikult tervislikult toitumine (sest ma pakin alati suurte kottidega toorainet kaasa ja motiveerin end niimoodi kokku võtma ja päristoitu tegema ja ei võta meelega kommi kaasa) ja õhtused koostegemised hämarduvas suvises uue koha öös. Ja eriti nüüd on selline mitu päeva koosolemine kuidagi tähendusrikas, sest suuremad lapsed on nii suured, et kodusolles käivad muudkui kuskil ratastega oma asju ajamas, sõpradega mängimas ega taha mitte enam nii väga minuga koos nunnutada nagu varem. Aga metsas, seal ei saa nad minu käest kuhugi põgeneda! Nii kaval! Ja ma teen sellest traditsiooni, nii et see kujuneb nende jaoks normaalsuseks, et ema neid aeg-ajalt metsa ära viib ja teistele ei näita! Naiss!

Leidsin meile majakese booking.comist ja majake oli täitsa tore - sellise pisikese metsatuka sees puidust saunamaja, kus kahjuks saun ei olnud valmis. See-eest tegi peremees meile sauna, mis asus natuke eemal. Pererahva maja oli läheduses, seega täitsa üksi keset metsa me ei olnud. Ehkki see oleks tore olnud, siis tegelikut ei olnud eriti vahet - majakeses olime ikka omaette ja ringi sõitsime ka niikuinii. Ja nemad kütsid meile sauna ja ühel päeval ka majakest. Nii et meie eest kanti hoolt. Lapsed said kogeda kuivkäimlarõõme - ikka need vanad head, mis minulgi lapsepõlves, et mis seal augus on ja kui sügav on ja kas ma võin auku kukkuda. Ja et miks selline imelik lõhn on kogu aeg. Kohe alguses sai selgeks, et selleks, et korgid välja ei läheks, tohib kasutada ühte pliidirauda korraga ja teekannu üldse mitte. Aga inimene harjub kõigega ja absoluutselt ei olnud probleeme toiduvalmistamisel ühe pliidirauaga. Planeerimise küsimus. Majakene oli väga nunnusti sisustatud ja meil oli isegi üks nari, mida võib kahtlemata pidada üheaegselt meie reisi üheks lemmikatraktsiooniks ja tülideallikaks. Ja niimoodi seal 20 ruutmeetri peal õppisime niimõndagi üksteise piiride kohta. Noh, kes õppis ja kes mitte. Või siis igal juhul kontrolliti piiride ulatust üsna mitu korda.

Hommikupudrutamine.

Sel korral võtsime oma koera ka kaasa, sest ta on meil juba kümnene ja tema puhul ilmneb juba vanadusemärke. Ja noh, tahaks temaga veel palju toredasti koos aega veeta. Sest ta on nii hea ja armas ja koostöövalmis ja tõesti, üks vaimustav koer. Ja eks ma püüan ka ühtlasi mõningaseid süümekaid lunastada, et ma siin selle lastekarja keskel olen võib olla tema vastu mõned eelnevad aastad olnud pisut tõredam kui ma oleksin tahtnud. Või ütleme nii - ma tahan, et meile jääksid ilusad viimased aastad. (Issand kui kurb ja õudne on seda kirjutada. Noh, samas realistlik. Aga ikkagi kuidagi liiga. Ma lõpetan.) Enne pole me koera kaasa saanud võtta, sest auto peale peavad mahtuma ju 3 last ja kõik meie asjad - toidud-värgid, aasta tagasi veel ka vanker, varustus rannariietest talvejopedeni ja nii edasi. Ja mul ei ole väikebuss. Aga kõik mahtus ära! Isegi see kogus toitu, millega oleks ühe väiksema riigi rahva ära toitnud. Tundub, et ma pean veel harjutama seda koguste arvestamist. Ühtlasi sain aru, et pakkimisel ja pakkimisel on vahe, sest tagasitulles tundus, et asju oli rohkem kui minnes.

Pakkisin meile kaasa palju joonistuspaberit ja joonistusvahendid, sest neid meil ikka kulub, ja mõned mängud. Enamasti olen kavalalt pakkinud kaasa selliseid mänge, mida me kodus eriti ei mängi just sel põhjusel, et kuskil metsas, mängudenäljas me oma avastamata mänge avastada saaksime. Aga kuna sel korral ostsin kaasa Musta Notsu kaardid, siis said hoopis need tripinaelaks. Ja lisaks ka mängukaardid kaisukatepiltidega, mille lapsed kunagi kingituseks said, millega mängisime linnade põletamist. Kui äge, et lapsed on päriselt nii suured, et me saame kaarte mängida!

Otsisin Pinterestist ka ideid, mida looduses ja looduses leiduvate materjalide abil meisterdada, aga reaalselt tegime ainult PVA-liimiga looduspilte. Aitäh, Gertrud, kes Sa selle idee andsid! Me pigem joonistasime ja jalutasime ja kahel päeval ka sõitsime ringi, nii et väga ei olnudki isu ega aega rohkem meisterdada. Muidu olid valikus veel ka looduslikest materjalidest unenäopüüdjad, puupulganukud, lillepärjad ja lillemandalaid, aga need paneme siis tallele!

Meie lähedal asus Väätsa raba, mis sai ilusa laudtee Eesti sajanda sünnipäeva puhul, mida mööda oli lust ja rõõm kõndida. Raja pikkus oli 3 kilomeetrit. Ma olin superkahtlev, mida teha koeraga. Võtta kaasa? Kas tal on seal mugav käia? Kas seal on inimesi, keda see võiks häirida? Aga kuna ma arvasin, et me niikuinii elu sees Kolmesega seda 3 km ära ei käi, siis läheme kõik koos, natuke kõnnime ja siis võime vabalt ümber keerata. Tegelikkuses kõndisime kõik koos nagu muuseas raja läbi. Ma pean siinkohal toetuse eest tänama raba väga head mustikatega varustatust, murakaid, rabajärvi, kuhu koer sai ujuma minemisega meid lõbustada ja lahedaid metsaradu punaste lindikestega, mis rajal hoidsid. Ma ausalt ei kujutanud ette, et see nii valutult kõik minna võiks. Ja kuna mul puudusid ootused, sain kohe selle eest preemia! Tavaliselt ma ikka sean olukordadele ootused ja siis pahandan, et need ei täitu. Eks ma tegelen selle kohaloleku-teemaga ikka vaikselt ka, aga tuleb ette, et kukun sinna mustrisse ja ärritun, et reaalsus ja ootused ei klapi.

Siin juhtus selline asi, et koer hüppas mingisse kitsasse mülkasse ja ma pidin ta sealt välja tõmbama. 

Ja tõmbasin välja sellise koera.

Ühel õhtul tegi peremees meile ehedat sauna ämbrite ja kopsikutega ja ilma elektrita! See oli see saun, mida me päev enne vaatama läksime, et "kas see meile linnainimestele ikka sobib". Ja selle kahe sekundi jooksul, mis me saunas sees viibisime, suutis koer sauna põranda oma õhtusööki täis oksendada. Õnneks oli saatus meile ukse taha labida jätnud ja nii ma seda saunaaknast välja kühveldasin seal. Onju tore lugu! Aga saun oli aus ja hästi mõnus. Kolmene nautis seda kõige rohkem oma roosas vannis. See pilt tuli nii lahe, minu meelest!

Saunamaja, kus päriselt oli saun

Kolmene. Naudib. 

Ja järgmisel päeval sõitsime Hiiemäele, mida perenaine soovitas külastada, kuna olevat selline väekas paik, kus soovid täituvad. Mul, vanal puukallistajal (nagu Martin hellitavalt (ma ise mõtlen nii) mind kutsuda armastab), pani see inff muidugi silmad särama ja neljapäevane plaan nägi ette Hiiemäe külastust ja sealt edasi Kirna mõisa külastust, kus lisaks heale energiale on ka kohvik. Rääkisime lastega vanadest traditsioonidest ja hiiemäe olemusest, ohverdasime Muhu leiba (only the best, eksole!), pähkleid ja kõrvitsaseemneid ja soovisime häid soove. Sidusime minu hugbagi paela (sest mul ei olnud ühtki muud paelalist kaasas!) ühe pihlaka külge ka, sest vaatasime, et kõik olid puude ümber lõngu ja paelu sidunud. Lugesin kohe guuglist, et see on selline tänukaunistus vist? Ka nagu ohverdus püha paigale tänutäheks soovide kuulamise ja väe andmise eest. Ja guugel ütles veel, et hiiemäele eelneval õhtul on paslik käia saunas, mida me täiesti kogemata olime teinud! See oli üks äge kogemus seal. Just see, et sain seda teha lastega ja nendele midagi esivanematetarkustest edasi anda. Kui me seal kulgesime, sadas samal ajal vihma ja paistis päike, mis andis kogu kogemusele sellist erilisust juurde. Viiene ainult ütles: "Lähme ära, siin on liiga sünge". Ja kui ma küsisin, et mida see sünge tähendab, siis ta vastas, et ei tea täpselt, aga sünge on. Eksole.

Hiiemäelt sõitsime edasi Kirna mõisa, sest ma olen sellest palju kuulnud ja tean, et seal toimub igasuguseid põnevaid üritusi ja kontserte ja et mõisapark on tuntud bioloogilisi rütme tasakaalustava toime poolest ja seal jalutades on hea end maandada ja hea energiaga laadida. Ja lapsed olid nõus tulema, sest ma lubasin neile kohvikut ja sealt kooki osta. Mõis ise on seest eriti ilus ja kohvik väga eheda ja mõnusa toiduga. Ja teenindus oli supersõbralik. Ma täiesti armusin sellesse mõisa ära ja unistasin seal elamisest. Küsisin lastelt ka, kas nad tahaksid seal elada, aga ma isegi ei mäleta, mida nad vastasid, sest ma ise olin nii elemendis lihtsalt. Pargis jooksid ja hüppasid kleidikesed jänese moel ringi, sõid jänesekapsast ja mina lihtsalt pildistasin kogu aeg. Sest valgus oli nii õige nagu ka see värviline lilleaed ja mõisa fassaad ja muidugi mu oma lapsed. Hästi armas väike park igasuguste soppidega ja pinkidega erinevate puude all ja nurgakestes. Lugesin nende kodulehelt, et tegelikult tulekski leida see õige pink, mis kutsub. Kuna mina seal rohkem üritasin oma lapsi veenda, et nad ei roniks puude otsa ega astuks peenardesse, siis ma oma pingi ledmisele keskenduda ei saanudki, aga üldine vaib oli väga mõnus. Ja lapsed istusid igal pool. Küllap nemad siis laadisid end nii nagu vaja. Ühispildi suutsin ka lastelt välja pressida, ehkki selleks ajaks olid nad kõik juba äraväsinud ja üks kurjem kui teine. Aga pilt tuli täitsa nagu päris.

Kirna mõisa kohviku üks tubadest. Prajasti käsil mõisakleidikestetants.

Kõik kleidid

Kokkuvõtteks võin öelda, et selline mõnus oma rütm tekkis meil seal kohe ja tegelikult oli mõnus sellise väikese pinna peal - asju oli vähe ja ruumi ka ja väga lihtne oli neid korras hoida. See minimalism on ikka üks tore asi. Õhtuti lugesime Leelo Tungla raamatut "Kristiina, see keskmine", mis oli selline tore tagasivaade nõukaaegsele lapsepõlvele, aga samas olid kõik olukorrad ja juhtumised ja suhtlemiserrorid sellised, mis on ka täna aktuaalsed ja lapsed (ja mina) said samastuda küll. Tõesti üks tore raamat. Minu peas jooksis pidevalt pilt minu lapsepõlvekoduks olnud üheksakordsest majast, selle hoovist ja sisekujundusest. Ja aeg-ajalt viskas Leelo sisse toredaid retromärksõnu nagu "plastikaatkott" ja "limonaad Fiesta". Väga armas lugemine. Ja lugesime kokku - nägime täpselt kümmet looma-lindu selle tripi jooksul: lehm, metskits, hobune, konn, kurg, koer, kass, sisalik, lammas ja mingi hall haigrulaadne lind. Ja viljapäid proovisime ka põllul. Ja sõime mustikaid, metsmaasikaid  ja murakaid. Ja korjasime metsalilli ja takjaid. Ja nägime pisikesi konnabeebisid. Ja mahajäetud talumaju. Ja kordatehtud talumaju. Ja mul on nii hea meel, et lapsed on juba nii suured, et nad päriselt pärast mäletavad ka seda kõike (vähemalt 2/3 neist)!

Leia pildilt kits!