Naistepäev ja printsessid ja lennukad naised

Ma küll sel aastal toimetan rohkem Päriselus blogis, kuna see on selline aastane enesejälgimiseteekond, aga mõtlen, et vahepeal jagan temaatilisi postitusi siia ka. Päris keeruline on muidu jagada, milline postitus nüüd kuhu sobiks. Aga vanemaksolemisevärki tahan siia ka koondada.

Lugesin täna ühest fb-grupist postitust, kuidas erinevates lasteaedades tähistatakse naistepäeva printsessipäeva või -nädalaga, mil kõik tüdrukud riietuvad printsessiks. Ja ehkki printsessid on toredad, siis naiseks või tüdrukuksolemise juures on ju nii palju ägedat, mida tähistada. Samas vestluses tuli välja, et mõnes lasteaias (konkreetne näide oli Hispaaniast) tähistatakse naistepäeva sedasi, et iga tüdruk võtab mõne silmapaistva naise ajaloost või tänapäevast, kehastub temaks ja teeb tema tegemistest ettekande. Et nii poistele kui tüdrukutele oleks maast madalast arusaadav, et naised ja mehed võivad mõlemad luua, leiutada ja oma unistusi täide viia. Samas ei leia ma, et nais- ja meesenergia oleks kuidagi samasugused ja ühe vitsaga löödavad. Erinevus rikastab igatahes ja maailm ongi duaalne. Tõde on minu meelest seal vahepeal - me ei pea jääma soorollidesse kinni, aga me ei pea neid ka täiesti assimileerima.

Mees ja naine on inimesed, kellel on oma huvid ja kired ja uudishimu ja inimesena võiks igaüks olenemata soost tunda, et tema unistused on aktsepteeritavad ja ei ole naeruvääristatavad. Kui ma näiteks naisena tunnen, et ma tahan kodus ise rohkem söögitegemisega tegeleda ja mees ei olegi sellest eriti huvitatud (ja see sobib mulle), siis ei taha ma kuulda, et ma olen justkui mingis soorollis kinni. Ja muidugi vastupidi ka. Ja samamoodi kui mõni mees tahab, ma ei tea, naise asemel raskeid kotte tassida, siis see ei pea ka olema mingist rollist tulenev, vaid lihtsalt tugi ja abi ja enamasti ongi mehed looduse tahtel füüsiliselt tugevamad. Me ju aitame üksteist igapäevaselt - kasvõi kottide tassimisel.

Ja ma tunnen, et nii mõnus on olla naine, kanda kleite, hoida kodu ja tegeleda loominguga ja sealjuures ka eneseteostusega, seigelda ja ronida, remonti teha ja tehnikat uurida. Ehk et ma jõudsin jälle tasakaaluni välja. Ja kui lasteaed või kool kisub printsesside poole kaldu, siis meie saame kodus kallutada elu jälle tasakaalu poole tagasi, lugedes ja jutustades lastele (ka poistele, jah!) ägedatest naistest ja sellest, kuidas kõik inimesed, kel on suur soov ja südikust, võivad teha elus mida iganes. Olla piloot või suurpere ema-isa (või mõlemad!) ja sellega absoluutselt ja täielikult rahul. Naiselikud või mehelikud ja iseendad saame olla igas ametis ja see tuleb kusagilt sügavamalt kui lihtsalt ametinimetusest. Selleks, et olla õnnelik ja tasakaalus, tuleb niikuinii võtta ja hoida ühendust oma sisetunde ja südamega. Siis huvitab natuke vähem, kes mida minu mehelikkusest või naiselikkusest arvab. #päriselus

Päriselus 2019 jaanuariteema: toitumine korda ja veganväljakutse #päriselus

Nii! Et juba homme algab uus aasta, siis on paslik välja kuulutada jaanuarikuu teema ehk see valdkond, mille ma oma isiklikul teekonnal #päriselus ette võtan, et seda uurida ja lihvida ja selles inspiratsiooni koguda ja jagada ja saada veel õnnelikumaks ja veel rohkem iseendaks! Minu meelest väga sobivalt valisin esimeseks teemaks toitumise, sest see on see valdkond, millega ma oma elus praegu kõige vähem rahul olen. Ehk et mul on olemas täielik valmisolek ja suur tahe selles osas midagi ette võtta. Lisaks sellele alustatakse nii Eestis kui väljamaal 1. jaanuarist veganväljakutsetega, millega olen ka juba liitunud, nii et me saame olla täielikult varustatud kõikvõimalike ägedate taimsete retseptidega ja julgustavate videote ja soovitustega! Kui Sa tunned, et tahaks ka rohkem ideid ja inspiratsiooni taimsete toitude valmistamiseks, siis minu meelest juba sellepärast tasub selliste aktsioonidega liituda (ainult üks lihavaba päev nädalas on juba tegelikult Su tervisele ja maailmale abiks!)

Taimsed pannkoogid! Leiad nad siit.

Ma ei ole täistaimetoitlane ehk vegan - olen olnud periooditi (ja mul on täielik respekt nende suhtes, kes seda on!), aga praegusel hetkel minu jaoks sobiv toitumisviis ei sisalda liha, kuid sisaldab vahel tuttavate kanade mune, kala ning harva piimatooteid. Minu ülejäänud pere on segatoiduline, kuid kodus teen ma ikkagi pigem selliseid toite, mida ma ka ise söön. Ja minu eesmärgiks on pakkuda neile võimalikult suurt valikut taimsetest toitudest, et nende silmaring oleks selles osas lai ja samas, et nad oleksid ka teadlikud, mis mida sisaldab ja kust see tuleb. Ja siis saavad nad ise teha oma toitumisvalikud, kui nad on valmis. Selleni olen jõudnud siin aastate jooksul ja mu süda on selles osas rahul. Lisaks sellele soovin ma ideaalis tarbida võimalikult vähe nisujahu ja suhkruid.

Aga veganväljakutsed meeldivad mulle, sest ma kipun ka mugavustsooni vajuma ja liiga vähe köögis taimsete toitudega katsetama, seega sellises veganolukorras olen ma niimoodi pehmelt ja kenasti (sest ma ju ise tahan seda) sunnitud mugavustsoonist väljuma ja leidlik olema. No ja kuna entusiastlikud väljakutsete korraldajad saadavad kõigile varmalt retsepte ja tuge, siis seda lihtsam ja mugavam see mugavustsoonist lahkumine on! Ja tulemusena on mul jälle rohkem mõtteid ja nippe taimsete toitude valmistamiseks! Olgu märgitud, et ma pigem eelistan siis päristoitu, mitte töödeldud vegantooteid. Me peame sellist blogi nagu Tervise Juures ja ka sinna oleme kogunud igasuguseid taimseid retsepte, mida ma ikka aeg-ajalt valmistan. Aga ka sinna oleks tore midagi uut ja põnevat lisada, nii et äkki siis õnnestub boonusena sellesama väljakutse raames!

Nii et kokkuvõttes kujuneb jaanuarikuu selliseks, et ma ei tarbi:
- loomseid toite ja tooraineid (ehk välistan lisaks lihale ka kala, piimatooted ja muna)
- nisujahu (ma ei välista esialgu gluteeni täielikult, aga pigem väldin ka muid teravilju ja - tooteid)
- suhkrut (luban endal kasutada agaavisiirupit, vahtrasiirupit, datleid ja mett ja puuvilju, aga ütlen head aega muudele töödeldud suhkrutele nagu valge suhkur ja roosuhkrud).

Hummus päikesekuivatatud tomatitega. Saab siit.

Seega hakkan jaanuaris jagama, kuidas läheb, mis tunne on(!) ja mida me siin siis sööme. Samamoodi tahan avastada uusi ägedaid retseptide allikaid, raamatuid ja äkki ka tooraineid, mida ma pole varem kasutanud. Ilmselt läheb esimene nädal võõrutusnähtude tähe all, sest jube raske on see suhkrusõltuvusest loobumine - seda olen sada korda teinud. Tavaliselt läheb nii, et paar päeva on keeruline isudele vastu panna ja siis enam ei tahagi - selge märk ju, et tegelikult keha seda päriselt ei vaja. Suhkrusõltuvusse kaldumise puhul aitab ka see, kui kodus komme ja värki ei olegi või kui kodus elab keegi, kes parajasti väljakutses ei osale, siis peitku need kenasti ära (eks, Martin).

Mul on ka lapsed, kelle ma seekord väljakutsesse kaasan niivõrd, kui see minu võimuses on. See tähendab, et muidugi võivad nad koolis ja lasteaias (ja ilmselt ikka ka külas ja sünnipäevadel) süüa sealset toitu, aga kodus on meil kõigil üks kommivõõrutus siin peale eriti magusarohket jõulukuud. Mu eesmärk on kehtestada kodus terveks jaanuariks kommi- ja suhkruvaba periood. Edaspidi loome reegli, et magusat võib süüa nädalavahetusel nagu meil on ka multikatega. Nad on juba ettevalmistatud ja hävitavad veel suure rahuloluga viimaseid komme vabandades, et emme, praegu ju veel võib! Viimased tunnid, lapsed.

No sedamoodi siis. Head aastalõppu!
Kavatsen veel täna kala ja kooki süüa!

Täiesti taimne seljanka (natuke töödeldud, aga üldse mitte kohustuslike sojaviineritega. Leitav siit.)

2018. aasta kokkuvõte ankeedis ja aastakokkuvõtete võlud

Foto: Krista Kõiv

Kuna aastalõpp ei soosi suhtlust serveriteenusepakkujatega, siis olen ma endiselt siin! Aga võib olla ongi sümboolne lõpetada aasta siin ja alustada uut aastat uues blogis. Kes teab! Kolm Kleidikest jääb ikka nii nagu on, lihtsalt ma tunnen, et siin on temaatilised piirangud ja ma jääksin siin ikka rohkem kleidikestelainele. Aga päriselus.ee ongi konkreetselt minu 2019. aasta teekond minu endani. Veel rohkem. 

Siin allpool aga ankeet 2018. aasta kohta, millest ka eelmises postituses natuke rääkisin - selle aluseks on #MindsetReset ettevõtmiselt saadud ankeet, mille panin eesti keelde ja millele lisasin paar endapoolset küsimust raamatute ja elamuste kohta. (MindsetReset on 35-päevane teekond coach Mel Robbinsiga, kes siis iga päev saadab lühikese inspireeriva video ja annab väikese ülesande, et saaksid kokkuvõttes muuta oma harjumusi toetavamateks. Mina liitusin ja ootan põnevusega, mis edasi saab!)

Täitsin ankeedi, sest see annab hea ülevaate, milline oli eelmine aasta ja kus ma parajasti olen omadega, et siis järgmise aasta lõpus uuestitäites vaadata, kas ja mis on muutunud. Nii põnev ju! Lõpus ka pisike list ootustest uuele aastale, kuid selle kohta teen nii ehk naa suurema ja põhjalikuma postituse lähipäevil. 

Ma väga soovitan Sul ka midagi sellist täita või lihtsalt vabas vormis kirja panna, sest ausalt, nii põnev on aasta pärast lugeda, mis värk eelmisel oli. #päriselus

Igatahes, aitäh, 2018 ja kõik see, mille Sa kaasa tõid inimeste ja kogemuste ja elamuste ja ka materiaalse näol! 

Inspiratsioonimiiting iseendaga

2018. aasta kokkuvõte 

Mõtle aastale 2018 ja täida ankeet. Ole aus! See on mõnusaks aluseks ja selle abil saab hinnata arengut elu olulistes valdkondades. Ankeedi teises pooles pane kirja soovid uueks aastaks.

Hinda, kuidas Sa tunned end oma elu erinevates valdkondades aastal 2018 – tõmba ring ümber numbrile, mid tundub õige ja põhjenda.

1. KEHA

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Sest aastalõpp läks käest ära toitumise ja liikumise osas – muidu olen rahul, et keha on vastupidav ja aina painduvam tänu joogapraktikatele ja tantsida meeldib talle ka. Lisaks on tema vajadusi ja märke üsna lihtne mõista, nii et iseenesest olen rahul.

2. TÖÖ/KOOL/ENESETEOSTUS

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Ma saan teha seda, mida ma armastan, seega olen päris rahul. Tunnen, et ma ei rakenda täielikult oma potentsiaali ja võiksin rohkem ja julgemalt katsetada, võtta vastu väljakutseid ja võimalusi ja muidugi võiks ühel hetkel ka magistritöö valmis kirjutada. Aga ma usun, et ma olen õiges kohas ja õigel ajal ja lihtsalt vajan julgust, et oma unistusi täide viia!

3. RAHA

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Hästi huvitav valdkond. Ma saan olla rahul, sest mul on tegelikult kõik olemas. Samas olen ikkagi praegu sõltuv oma abikaasast. Jällegi tunnen, et siin saan ma ka ise palju ära teha – leid võimalusi, kuidas kasutada oma potentsiaali ja selle abil ka rahaliselt sõltumatuks saada. Aga ma tänu sellisele olukorrale olen ka sel aastal väga palju mõelnud sellele, kuidas see küllus on tegelikult palju kõikehõlmavam kui raha. Ja kuidas ma kipun kulutama vahel asjadele, millele ei peaks.

4. SUHE/ARMUELU

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Muidu olen rahul, aga mul on sama mure, mis ilmselt paljudel väikeste lastega peredel – me ei võta liiga palju aega kahekesi olemiseks. Samas  saime sel aastal käia kahekesi Barcelonas ja isegi mitu korda spas, aga ma kardan, et sellised olemised ainult annavad mõista, et tahaks ju veel rohkem sellist aega, mil tähelepanu ei pea mitme inimese vahel jagama.

5. SÕPRUSSUHTED

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Ma olen nii õnnelik, et minu ümber on kogunenud nii palju ilusaid ja toredaid pärisinimesi ja et aeg-ajalt esineb ka selliseid ühekordseid kohtumisi, mis on nii omal kohal ja õigel ajal mingit head mõtet meelde tuletamas. Sõpradega muidu sama olukord nagu suhtega – sel aastal võtsime kuidagi liiga vähe aega lihtsalt koosolemiseks. Aga samas see aeg, mille võtsime, oli ikkagi ülimalt mõnus.

6. ENESEVÄÄRTUSTAMINE

1       2       3       4       5       6       7       8       9       10

Ma tunnen, et ma olen teekonnal ja pidevas arengus selle päris iseendani. Ja ma pigem olen hetkedes õnnelik ja enese suhtes armastav. Neid hetki, mil ma seda taipan, on muudkui aina rohkem. Aga ma pean õppima endale rohkem aega võtma ja hetki ja valima ennast enne teisi (nii palju, kui see on väikeste laste emal võimalik). Minu aeg on oluline ja see regulaarsus selles ka. Ma liiga tihti ohverdan selle kellegi või millegi (ka kohustuste) hüvanguks ja jään ise laadimata.

2018. aasta raamat

Ma pean ütlema, et „In the Company of Women“ G. Bonney, mis on lihtsalt nii inspireeriv – seal on üle 100 loomingulise naise ankeedid, milles nad jagavad oma inspiratsiooniallikaid ja kogemusi. Eriti hea lihtsalt võtta korra paariks minutiks raamat kätte ja juba olengi ühest-kahest naisest inspireeritud. Ja jätkuvalt S. Tsabary „The Conscious Parent“. Igal ajal.

2018. aasta muusika

Aasta alguses kindlasti Miljardid ja nende plaat „Kunagi läänes“, mis saatis meid naistetripil Tartus. Siis raudselt „I´ve got no roots“Alice Mertonilt või Eden Marylt. Vahepeal avastasin MY BABY, mille ma kindlasti siit aastast kaasa võtan. London Grammarit kuulasin ka palju – selline hea vihmase ilma muusika (ja ma pean ütlema, et ma hingasin kergendatult, kui London Grammar suvel tulemata jäi, sest ma ei oleks saanud minna!). Ja Mirabai Ceiba. Kuna ta esines Prantsusmaal joogafestivalil, siis sealt jäi ta kuidagi eriliselt kõlama. Enne ma pigem ei olnud vaimustunud. Ja muidugi mantrad igas võtmes.

2018. aasta reis

Pean ütlema ikkagi Prantsusmaa joogafestival – kahtlemata reis, millist pole kunagi varem olnud. Ma arvan, et see 8 päeva iseendale oli lihtsalt hädavajalik. Ja ma väga naudin kodumaised rändamisi ka. Sellest aastast jäi kõige paremini meelde lastega Eesti keskel majakeses olemine, rabas matkamine, hiiemäel käimine ja lihtsalt õuesolemine. Tegime taimetoite ja olime omas mullis.

Kleidikestega Kirna mõisas

2018. aasta avastus(ed)

Ma pean ütlema, et üheks avastuseks on kindlasti eeterlikud õlid ja DoTerra. Ma pole aastaid juba lõhnaõlisid kasutanud ja nüüd õlidega on nende aroom boonuseks selle kõige kõrval, mida nad veel teha oskavad. Näiteks tuju tõsta, rahustada ja immuunsüsteemi toetada.

Emili Kool, mis sattus täiesti „juhuslikult“ õigel ajal meie teele ja kuhu tänu sellele saime ka oma Kaheksase sokutatud. Lapsekeskne ja uuendusmeelne kool. Praegu olen superrahul.

Et mu lapsed ei keela enam minul laulda, vaid hoopis laulavad kaasa. See on lihtsalt nii-nii rõõmustav avastus.

1. Kolm head asja, mis sinuga 2018. aastal juhtus ja kuidas Sa end nendes olukordades tundsid:

1. Kundalini jooga festival Prantsusmaal. Ma olin lihtsalt nii mina ise ja ma tundsin ennast supervõimsana ja hoituna ja vägevate elamuste ja inimeste keskel.

2. Ma olen õppinud aega maha võtma! See aasta oli rahulikum ja natuke tasakaalukam kui eelmine. Ja see võimaldas minna sügavuti. Peamiselt tänu kohalolekupraktikatele ja lihtsalt korra hetke võtmisele igal pool ja igal ajal.

3. Inimesed! Kõik need inimesed, kes minu ellu satuvad, siit läbi käivad ja on olemas kaugel ja lähedal – ma olen absoluutselt igaühelt midagi õppinud. Ma olen lihtsalt niii õnnelik, et te olite ja olete. Aitäh!

2. Kolm väljakutsuvat olukorda 2018. aastal ja kuidas end tundsid:

1. Kui ma sain teada, et mu saalikese kohale ehitati liikluslinn. Ma tundsin nii erinevaid tundeid. Võimetust midagi ette võtta, pettumust, kurbust ja ahastust. Aga aasta on näidanud, et kõigega on võimalik harjuda. Ja see on pakkunud nii mulle kui teistele imelisi võimalusi õppida aktsepteerimist – kõik on nagu on. Ja me ei saa vahel mitte midagi muud teha kui aktsepteerida.

2. Lapsevanemana olen tundnud väga mitmeid kordi, et ma olen niii oma alateadvuse mustrites kinni ja kasutan väsinuna autopiloodil kõiki selliseid väljendeid ja käitumismustreid, mida ma absoluutselt südames ei toeta. Ja siis ma tunnen ängi, et ma ei suuda neid kuidagi muuta. Kuidas ma näen end kõrvalt ja ei suuda peatuda. Mõistan, et mustrite ülekirjutamine on protsess ja tegelikult on väga palju olnud neid olukordi, mil ma olen suutnud hoopis uusi mustreid kasutada.  

3. Kui mu 10-aastane koer jäi suvel haigeks ja oli oht, et ta ei saagi terveks. Olin väga mures ja põhimõtteliselt lasin juba etteruttavalt tema elulugu silme eest läbi. Ja natuke mõtlesin sellele, kui enesestmõistetavalt me oleme võtnud seda, kui hea ja tingimusteta armastav ja sõbralik ja koostööd tegev koer ta on. Ja kuidas ma olen talle natuke liiga vähe tähelepanu pööranud. Kuna ta sai imetabaselt terveks (ja ma siiani ei oska seda seletada), siis olen saanud terve poolaasta temaga teadlikult koos olla ja see teeb mind niii õnnelikuks.

3. 2018. aasta suurim õppetund

Et elu usaldades, aktsepteerides ja südamest elades ei saa mööda panna. Ja seda, et ilma julguseta väljakutseid ei ületa.

4. Sinu 2018. aasta suurim saavutus, mille üle oled kõige uhkem

Vau, ma ei teagi. Ma arvan, et minu saal. Ja see, kuidas ta kasvab ja kuidas mina koos temaga kasvan ja igasuguseid põnevaid kogemusi ja elamusi saan nende inimeste ja kohtumiste ja ürituste abil, mis seal loodud saavad. Ja et ma olen suutnud seda kõike seal ikkagi südamega luua. Ka need kõige pisemad ringid, mis on seal kokku saanud, on olnud nii õiged ja ma tunnen, et neid on vaja (ka mulle) ka siis, kui nad vaevu renditasu katavad.

Naised saalis

5. Sinu unistused ja soovid aastaks 2019

Olla julge, täita oma unistusi ja võtta igasuguseid väljakutseid vastu ja elada otse südamest!

2019. aasta

Pane kirja, mida soovid nimetatud valdkondades sel aastal paremaks muuta või mida soovid paremini teha:

1. KEHA – toitumine, looduses jalutamine ja tants! Ja muidugi jätkuvalt jooga.

2. TÖÖ/KOOL/ENESETEOSTUS – jätkan samas vaimus, aga julgemalt!

3. RAHA – korraldan iseendaga (ja teistega) ajurünnakuid, kuidas kavalalt oma potentsiaali rakendades raha enda suunas liikuma panna.

4. ARMUSUHE – planeerime aega kahekesi olemiseks – kasvõi lihtsalt kodus, vahepeal ilma lasteta.

5. SÕBRAD – kohvikud, külaskäimised ja kinod, väljasõidud ja koostegemised!

6. ENESEVÄÄRTUSTAMINE – jätkan iseenda ja elu usaldamist ja elan julgemalt ja ikka läbi südame. Planeerin endale regularset oma aega.

Mis tundub nende muutuste juures kõige hirmsam?

Et vahepeal saab jõud otsa.

Mis on nende muutuste juures elevusttekitav?

Et päriselt on kõik võimalik!

Küsi lähedastelt ja töökaaslastelt, mida Sa saaksid teha, et olla parem vanem/ülemus/kolleeg/partner/abikaasa/sõber

In process.

Uueks aastaks rohkem naistehänge!

Foto: Krista Kõiv

2019. aasta päriselus ehk alustan blogiteekonda pärisminuni

Nii! Otsustasin alustada aastapikkust blogiteekonda, mis kajastab tervet aastat keset õnne ja rõõmu ja väljakutseid ja inspiratsiooni! Mõtlesin end kätte võtta (samas olles enda vastu ka hästi hea ja armastav - ka üks väljaakutse mulle endale) ja tegeleda oma kõikvõimalike eluvaldkondade, unistuste ja väljakutsetega, et ma muudkui lendleks päriselt iseenda poole. Kõik need valdkonnad ja unistused ja väljakutsed baseeruvad niikuinii minu väärtustel ja on minu osad juba praegu ka, seega midagi uut ja radikaalset siin minu jaoks ei ole. Ainult see on, et ma tahaksin olla järjepidevam ja et keegi (ehk siis ma ise) torgiks mind aeg-ajalt mugavusest välja. Ja see ka, et maailm on inspiratsiooni täis ja nii raske on kõike valida. Ma siis valin jõudumööda neid asju ja inimesi ja elamusi, mis tulevad!

Ma küll lootsin, et ma saan domeeni registreerimise ja serveriruumiga kõik kiiresti korda ja päriselus.ee sünnib enne seda postitust (või nagu siis samal ajal), aga saatus tahtis, et ma teeksin esimese postituse avalikuks siin, oodates uut lehekülge. Mis ei olegi võib olla väga halb variant, sest siis te kõik näete seda siin! Ja oskate pärast päriselus (hah!) selle uue blogi ka üles leida!

Homseks loodan saada ka pärislehekülje tööle, lehe kujundatud ja siis juba täidan oma ankeeti 2018. aasta kohta, panen kirja 2019. aasta teemad, eesmärgid ja unistused ja räägin, millisest valdkonnast jaanuarikuus eriti rõõmsalt ja entusiastlikult alustan (sest sõnadel on jõud, eks!)! Ma väga-väga loodan, et Sa tuled ka teele kaasa!

Esimene pärispostitus algab nüüd:

Üks hea aasta päriselt elus olemiseks. Ka päriselus.

Otsustasin võtta ette aasta 2019 (sest tundub ju täitsa hea aasta), et lihvida oma elusolemist, elamist ja rõõmu elust ja igasugustest väikestest ja suurematest ja lihtsatest ja keerulisematest asjadest/elamustest/inimestest. See näeb ideaalis välja niimoodi, et ma panen kirja kõik need valdkonnad ja suunad ja unistused, mis on mulle elus olulised ja siis hakkan neid vaikselt otsast harutama, et mul oleks nad kõik silme ees ja ma võiksin anda endast parima, et nad saaksid tähelepanu ja et mina võiksin muudkui liikuda iseenda parima versiooni poole. Ja seda ma teen uusi harjumusi otsides ja analüüsides ja kogedes ja luues, mis võiksid mind muudkui edasi, pärisminuni viia. Ja üks aasta võiks olla hea periood selle kõige jälgimiseks ja kirjapanemiseks. Kõik need valdkonnad on seotud minu väärtustega ja kõige sellega, mida ma niikuinii oma elus hindan ja armastan, seega selles mõttes ei tee ma siin midagi uut ja radikaalset. Ma lihtsalt soovin seda kõike veel rohkem kogeda ja natuke nagu iseennast inspireerida olema veel rohkem mina ise.

Ma mõtlesin ja kaalusin ja piinlesin pikalt, et kuidas seda kõike mingisse päriselt esitatavasse vormi valada. Ja ma jõudsin sellise variandini, et ma panen eriti rustikaalselt kirja kõik suunad ja valdkonnad, milles ma tahan kuhugi liikuda ja siis valin mõned välja ja pühendan iga kuu 2019. aastas ühele valdkonnale või teemale. Ja selle teemaga ma siis tegelen terve kuu – esitan endale ehk mingi mõõdetava väljakutse, leian toetavaid allikaid raamatute, videote, inspireerivate inimeste ja ettevõtmiste näol ja siis niimoodi matkan läbi kuu, et leida kõikide variantide vahel see paras tasakaal ja tee ja harjumus, mis võiks olla just minu jaoks. Infot ja inspireerivat on muidugi tohutult palju ja see ajab pea segamini. Aga ma otsustasin lihtsalt kuskilt alustada ja teha seda usaldades, et küllap siis ikka jõuavad minuni just need õiged infokillud ja inimesed. Ja no vaatame!

Ja ehkki mu tänane tee ütles mulle, et „Share only your strentghs, not your weaknesses“, siis ma tahan tegelikult just kajastada kõiki aspekte ja tundeid ja väljakutseid, mis ette ja taha tulevad. Et oleks aus. Ja päris. Nagu päriselt elus.

Ma tahan seda kõike teha võimalikult vabalt ja rõõmsalt ja kergelt, aga samas ikkagi ka mingitpidi end torkides, sest mugavus just kõige paremini edasiminekut ja enesearengut ei toeta. Nii et selle aasta pühendan iseendale ja oma teekonnale ja elurõõmule ja väljakutsetele ja hirmude ületamisele ja „jah“-ütlemistele ja avastustele ja taipamistele ja selle kõige kirjapanemisele ja jagamisele. Sest see jagamine ja kirjapanemine on üheks toetuspunktiks ka. Kirjapannes jäävad mulle maha märgid, kuidas see kõik läheb ja millised on väljakutsed ja aasta lõpuks on mul olemas ülevaade kõikidest elamustest ja õppetundidest. Ja mul on suur lootus ja usk, et selle teekonna jagamisel leian ma mõttekaaslaseid ja saan inspiratsiooni ja tagasisidet.

Niisiis. Kõigepealt on tarkade ja süsteemsete inimeste sõnul oluline märkida ära enda hetkeseis, ehk kaardistada praegune olukord, et oleks hiljem, millega tulemusi võrrelda. Ja selleks ma täidan ära ühe ankeedi, mille ma sain Mel Robbinsi lehelt, kes alustab 35-päevast Mindset Reset coachingut, millega saab tasuta liituda ja mille raames see kohe mõni minut peale liitumist Sulle saadetakse. Ma soovitan seda Sinul ka teha, sest kasvõi juba kord aastas sellise ankeedi täitmine ja võrdlemine järgmistega annab päris toreda iseenda analüüsimise võimaluse. Ankeedi eestikeelse tõlke saad praegu minu käest mulle kirjutades (nt fb Grete Sutrop)!

Ja seejärel teen ma sellise listi eesmärkidest, mida uuel aastal täita võiks. See võiks olla selline list, kust leiab suuremaid ja väiksemaid eesmärke, et vahepeal oleks mõnus midagi maha tõmmata ja rõõmustada. Näiteks, klassikalised eesmärgid, mida ma pidevalt endale mõttes (!) sean (ja sellepärast need hästi ei töötagi, et nad on ainult kuskil mõttes), on perepiltide tellimine või kord kuus lastepäevikusse kirjutamine (päevik, mida ma pean oma lastele, kuhu kirjutan neile neile emaks olemise mõtetest ja elamustest) või õigel ajal teatripiletite ostmise meelespidamine või x-arvu raamatute lugemine aastas (eriti rahuldustpakkuv list mahatõmbamise võimalusega!). Aga kindlasti saab sinna panna ka suuremaid või järjepidavustnõudvamaid eesmärke nagu iga päev vähemalt 10-minutilise jalutuskäigu ettevõtmine (ja kui jääbki võtmata, siis peab järgmisel selle võrra rohkem jalutama!) või lubadus, et sel aastal ei osta mõttetut pudi-padi (ilmselt tuleks see ka kuidagi lahti mõtestada, et mida see pudi-padi täpselt minu jaoks tähendab) või lubadus, et ma ei tõsta kodus häält (ja panen preemiaks kirja kõik korrad, kui suudan seda mitte teha). No ühesõnaga, selliseid liste on internetis küllaga ja mina sain inspiratsiooni näiteks siit Gretchen Rubini postitusest. Ja sarnaselt talle soovin ma ka aasta jooksul iga mõne aja tagant teha endale ülevaate listi täitmise hetkeolukorrast.

Minu suureks sooviks on kirjutada blogisse vähemalt kaks kuni kolm korda nädalas. Selline järjepidevus on üks minu arengukohti, tuleb tunnistada. Aga ma tunnen, et see toetaks mind ja aitaks mind minu elu loomisel just selliseks nagu ma tahan! Julge pealehakkamine on vähemalt pool võitu!

Ma loodan, et Sa saad ka ise innustust ja tuge ja jõudu ja rõõmu 2019. aastal iseennast rohkem tundma õppida ja võib olla natuke proovile panna ja lihtsalt kõike õnnelikumalt võtta!

Grete

Mind inspireerisid seda kõike tegema kohe eriti (ühel hetkel saabuvad ka lingid!):

#MindsetReset Mel Robbinsiga

Gretchen Rubin ja Happiness Project

Become Minimalist ajakiri Simplify

G. Bonney raamat „In the Company of Women“

M. Gastoni raamat „The Art of Wellbeing“

Five-year Diary

Ja lugematud naised, inimesed, tsitaadid, filmid ja hetked.

Ametlik jõuluootuse algus ehk meie maja jõulutegemised 2018

Vaatasin, et ma polegi eelmisel aastal üldse meie jõuluvärgipostitust teinud ja lugedes 2016. aasta postitust oli küll täitsa tore ajas tagasi minna ja neid väikseid asju mäletada. Kuidas pisikesed kleidikesed päkapikke ootasid ja kuidas ma püüdsin meie pere jõulutegevuste kalendrit traditsiooniks juurutada. Ja ma mäletan, kuidas ma olin kohati õnnetu, et nad üldse nii õhinas ei olnud sellest nagu mina. Selliseid hetki mäletan mitmeid, tegelt, kui nüüd mõtlema hakata. Kuidas mul on suur visioon, kuidas meil kõik hakkab olema ja kuidas me kõik harmooniliselt igasuguseid asju koos teeme. Üleni kleitides ja rõõmsad. Ja siis saabub reaalsus. Haa. Mõnikord on ta koostöövalmim  ja mõnikord mitte nii väga. Aga ma olen vahepeal suuremaks kasvanud ja selliste asjadega harjuma õppinud. Et ootused ja reaalsus on nagu õed - ühel hetkel on  nende vahel suur ja paks armastus ja järgmisel täiesti ettenägematu sõda. Isegi sellega olen harjunud leppima, et vahepeal tuleb mõnel kleidikesel kleidiblokk ja ta käib mõnda aega pükstes (appi! ma tean! õudne!).

Igatahes, ma kirjutan nüüd siia päevikusse üles meie selle aasta jõuluvärgi. Et kuidas me ootame ja miks ja keda ja kuidas jõulud sel aastal tulevad (seda siis jooksvalt ja hetkeseisuna, sest ma just kirjutasin ju ootustest ja reaalsusest).  

Sel aastal käivad meil endiselt päkapikud ja sel aastal oleme endiselt suutnud advendikalendritest mööda vaadata. Ma ausalt ei tea, kuidas see meil kõik need aastad õnnestunud on. Sest neid on ju igal pool ja nii ägedaid. Ja ma imestan ka, et ma ise pole murdunud, sest olgem ausad, seda juhtub isegi pigem rohkem kui seda, et keegi väga survestaks mind midagi ostma. Nõukaajalaps, noh. Ma olen nõrk, kui mänguasjapood on lahedaid värvilisi asju täis. Aga samas olen isegi mina õnneks filtriga ja kui ka need hullusehetked on, siis ikkagi KÕIK asjad mulle ei meeldi ja kui ma olen piisavalt suures mänguasjapoes, kus on piisavalt kirev ja segadusttekitav olla, siis lõpuks läheb mul süda sellest pahaks ja ma ei taha enam midagi osta. Õnneks. Ja segadusttekitav on minu jaoks see, et ühest küljest ma ju ei taha igasuguseid mänguasju oma koju lubada, sest paljud lihtsalt ei ole minu jaoks ägedad ega piisavalt loovust arendavad ega üleüldse keskkonnasõbralikud ja paljudest on rõõmu ainult mõneks korraks ja siis nad on siin igal pool ja me peame sõdima, et kes millise ja kuhu ära koristab ja teisest küljest see kõik ajab segadusse, sest mulle ikkagi meeldivad ju igasugused toredad asjad (jah, ka mõned nendest mittekeskkonnasõbralikest). 

Aga advendikalendreid meil ei ole, sest meil käivad päkapikud ja minu meelest sellest piisab. Ja ma ka püüan seda magusatarbimist siin kontrolli all hoida rohkem, nii et ka sellest küljest olen ma rahul, et ma pole murdunud. Päkapikud on ka seda teed läinud, et magusat toovad nad pigem vähem. Ja ma igal aastal hoian hinge kinni, kas sellest tuleb probleem, sest iga kleidike on ju ka osa erinevatest lastekollektiividest, kus ikka tuleb teemaks, et kes mida sai. Aga esimesed päevad on paljulubavad. Eks me siis seal lõpupoole näe. Õnneks saab kõik päkapikkude kaela ajada.

Mida päkapikud toovad, te mõtlete (isegi kui ei mõtle, siis mina kahe aasta pärast seda lugedes raudselt mõtlen)? Tundub, et sel aastal (nagu ka eelmistel) lähtuvad meie päkapikud strateegiast, et üle päeva on midagi söödavat ja aeg-ajalt kolmepeale. Praeguseks on susside sees olnud karp mustikaid (hitt!), koerapiltidega sokid (mitte kolmepeale), väike lumememmeśokolaad, lumekoera raamat ja väikesed siili-, pingviini- ja elevandikujulised post-itid. Tundub, et neil on plaanis veel mõningaid tervislikumaid palakesi ja muidu toredaid kingitusi sussidesse panna, nagu näiteks pakiga kuivkülmutatud mustikaid ja maasikaid, müslipalle, juukseklambreid, pliiatseid, kuuseehteid, looduslikke komme, smuutisid ja looduslikke kõrrejooke, ilusaid alukaid (praktiline ja alati teeb rõõmsaks), kristalle, magneteid (meil on magnettahvel) ja mine tea, mida veel, sest kes oskab seda praegu, detsembri alguses öelda, eksole! Aga ma võib olla kirjutan neile, et nad tooksid ükspäev Kaheksasele sinihallitusjuustu, Kuuesele marineeritud seeni ja Neljasele paki sojaviinereid. Lihtsalt sest need on nende lemmikasjad, mida me siiski iga päev ei söö ja ma tahaks näha nende reaktsiooni. 

Ja nagu kombeks on saanud, siis ka sel aastal tegin ööl vastu esimest detsembrit valmis meie pere jõulutegevuste kalendri, kus kuni jõuludeni on iga päev üks ühine jõulune tegevus, mille peaksime päeva jooksul suutma ära teha. Kui kunagi aastaid tagasi võisin sinna panna mida iganes, sest me olime peamiselt ikka kodused, siis nüüd pidasin korralikku plaani ja arvestasin ja vaagisin ja mürgeldasin siin kalendri ja nimekirjaga, et mõnel päeval, kui me pea üldse üksteist ei näe, saaks ka mõne jõulutegevuse teha. Lisan meie selle aasta nimekirja siia ka, et oleks huvitav (ka mul mõne aasta pärast):

Pere jõulutegevuste kalender 2018:

1. Joonistame koos jõulupildi
2. Teeme piparkooke ja kingin kellelegi ühe
3. Kallistan kõiki pereliikmeid
4. Räägime miks on hea teha head
5.  Laulame koos jõululaule
6.  Kingin kellelegi mandariini
7.  Jutustame ühe jõululoo
8.  Riietume jõuluhaldjateks või -loomadeks
9.  Vaatame koos jõulufilmi
10. Meisterdame paberist lumehelbeid
11.  Joonistan päkapikule kaardi tema portreega ja soovin talle midagi head
12.  Joome teed ja sööme piparkooke
13. Ütlen täna teistele palju häid sõnu
14. Meisterdame kuuseehte
15. Kaunistame söögilaua ära
16. Teeme jõuluteemalisi näomaalinguid
17. Igaüks saab muinasjutu valida
18.  Meisterdame jõuluingleid
19.  Joonistame jõulukaardi ja saadame ära
20.  Joonistan päkapikule pildi endast
21.  Sööme koos jõuluśokolaadi
22.  Teeme jõululauamängu
23.  Mõtleme koos jõululuuletuse välja
24. Teeme perefoto

Ja kalender ise sai inspiratsiooni pinterestist, nagu ikka, ning valmis käepärastest vahenditest. Sel aastal tahavad suuremad kleidikesed ise teateid lugeda, sest üks käib koolis ja teine eelkoolis ja neil on tekkinud lugemishasart (lõpuks ometi!). 

Lapsed tegid endale ka individuaalsed jõuluootusekalendrid ja teipisid need seinale. Igal aastal on minu abi aina vähem vaja, tundub. Magushapu.

Piparkookidehooaja avasime juba novembris, sest Kuuene ütles ühel päeval, et teeks. Ja poes oli taigen täiesti olemas, seega tegime! Ja nüüd pühapäeval oli meil väike jõuluootusepidu, kus saime seda korrata. See on raudselt üks minu lemmikjõulutraditsioone - oli siis, kui mina olin väike ja on ka täna. Vahepeal tegin ise gluteenivaba taigent, aga olgu öeldud, et siis olime enamasti kodused ja saime seda endale lubada. Nüüd olen valinud Pagar Võtaks taigna või siis mõne kohviku (nagu Delicato) käsitöötaigna. Sest elus tuleb teha valikuid. Glasuure leiab ka juba looduslike värvainetega, mis teeb mind nii rõõmsaks! Iga pakk, millel ma näen suurelt selliseid kirju, mis lubavad, et igasugune säilitusaine ja kunstvärv ja värk on väljajäetud, teeb mind ausaõna nii rõõmsaks! Järelikult on nõudlust! Järelikult inimesed hoolivad sellest aina rohkem! Nii tore! Niimoodi saame lõpuks kõik olla tervemad ja rõõmsamad (and world peace!).

Kuuse osas oleme otsustanud, et me siiski toome ühe elava kuuse tuppa. Ja kunagi kevadel teeme tema auks lõkke. Tavaliselt toome kuuse kuskil kaks nädalat enne jõule vist. Kuuseehteid oleme ka siin aastatega kogunud ja tavaliselt püüame ka midagi ise kuusele meisterdada. Kuigi, ma pean ütlema, et me oleme pinteresti põhimõtteliselt nende paari aastaga täiesti tühjaks meisterdanud. Lisaks meisterdavad nad lasteaias ka lahedaid värke ja lastejoogas teeme ka igasuguseid asju, nii et tõesti, internet on end ammendanud. Aga õnneks on  nad siin ise nii suured, et mõtlevad ise igasuguseid kaunistusi välja - anna ainult materjal ette. Peaks lihtalt selle maalriteibi ära peitma, sest viimasel ajal riivab paistab see enamike meisterduste puhul silma.

Sokimemmed. Pühapäevaselt lastejooga-loovushommikult. Sokke saab näiteks Magaziinist hea hinnaga!

Kuna selline tagasiandmine ja heategevus on minu jaoks oluline teema, siis olen püüdnud sellesse ka lapsi kaasata. Praegu oleme igal aastal midagi sellist teinud nagu näiteks Täht Idas projektis kaasa löönud ja põgenike lastele kingipakki kokku pannud või näiteks Viimsis oli eelmisel aastal ka kingipakkide kogumine vähekindlustatud peredele. Sel aastal pole ma veel süvenenud, mida head võiksime korda saata. Ma mõtlen, see võiks ehk olla midagi teistsugust, et lapsed näeksid erinevaid võimalusi. Ja selle tegemise käigus tõusetub (või saab tõstatatud) vastavaid teemasid ka. Põgenike lastele kingituste tegemise aegu me näiteks arutlesime, et nendeni ei jõua palju kingitusi, sest neil on seal keeruline olukord ja nad ei saa oma kodudes olla ja jõulude ajal on hea neid natuke rõõmustada, saates neile joonistusvahendeid ja kaisuloomi ja selliseid praktilisi asju. Sellest kasvas ka teema, et me võiksime ise ka vähem kingitusi soovida ja paluda päkapikkudel viia rohkem kingitusi neile, kel on raskem. Ja see toimis. Tol hetkel seitsmene Seitsmene arvas, et ehk me võiksime siiski ühe asemel kaks kingitust saada, aga kõik ülejäänud võivad minna nendele lastele, kel parajasti natuke rohkem jõulurõõmu vaja. Mu süda rõõmustab. Sest ma soovin niii väga, et mu lapsed mõtleksid sellistele asjadele ja näeksid võimalusi teisi aidata. Isegi kui need võimalused on pisikesed ja ei rõõmusta kohe tervet maailma. Väikesed märkamised on aluseks suurematele, ma usun.

Igal juhul, kui Sul on mõni hea mõte, kuidas võiksime lastega sel aastal natuke maailmale rõõmu juurde tuua, siis ma olen väga tänulik soovituste eest! 

Ja ma nii-nii hea meelega loeksin Sinu pere toredatest traditsioonidest või väikestest nüanssidest, mida Sina tahad oma peres juurutada või kuidas mõne soovitud traditsiooni juurutamine on viinud hoopis mingi uue traditsiooni sünnini. Sest seda on nii huvitav lugeda ja niimoodi saab ju koguda häid mõtteid ja oma peres vastavalt mugandada. Mina olen ka just niimoodi teiste kogemustest ja lugudest hästi palju inspiratsiooni saanud. Share the love!

Sügisene variapostitus ehk ühest, teisest ja kolmandast

Sügis on siin meie juures selline tegus aeg, sest meil siin kõik muudkui saavad vanemaks ja tähistavad ja saalis ka ju ikka toimetame ja teeme tunde ja saame kokku. 

Praeguseks on siis kaks sünnipäevatamist tehtud ja üks ees. Päris ruttu on see sügis siin mööda läinud ja tegelikult siiski ilma suuremate tõusude ja mõõnadeta. Sest tavaliselt on need sügised pikad ja venivad ja kõik väsivad ja elavad oma emotsioone välja ja sisse ja igatpidi. Ilmselt ma võin siin ka joogat tänada. Või siis sellist lakkamatut kohaloleku harjutamist. Või seda, et sügis pole veel läbi. Ja kindlasti ka sünnipäevadehooaega, sest lihtsalt kogu aeg tuleb kellelegi torti teha ja saab pidutseda. Aga teisest küljest kipun ma ikka sinna oma vanasse heasse mustrisse vajuma, kus ma sean kõikide teiste vajadused ettepoole, niristades niimoodi vaikselt oma karikat tühjemaks ja tühjemaks.  Aga näete - ma teadvustan seda ja peaaegu võtan end kätte ka ja täitsa luban endale oma aega, tundmata, et ma peaks midagi muud tegema. Vahepeal. Mõnikord. No vähemalt ma tegelen sellega, et panna end tegelema sellega, et ma lubaks.

Aa. ja me käisime just nüüd siin koolivaheajal perega esimesel klassikalisel soojamaareisil Türgis, mis oli ka täitsa mitmekülgne elamus. Mulle väga meeldisid soe meri ja vägevad lained ja uhked männid, ja see, et kogu söök oli hinna sees ja ma ei pidanud kaheksa päeva süüa tegema! Samas sain aru, et mulle istuvad rohkem siiski sellised seiklusterohkemad või ettearvamatumad reisid, kus me läheme ja avastame ise igasuguseid asju, mida me seekord otsustasime juba ette mitte teha, sest läksime ikkagi esimest korda niimoodi kolme lapsega ja nii tundus mugavam. Igal juhul oli mõnus keskkonnavahetus ja nagu reisidel ikka, sain igasuguseid taipamisi ja igasuguseid asju loksus paika - selle osas, mida ma tahan ja mida mitte, kuidas reisida kolme lapsega (ja et see pole üldse nii hull nagu võiks arvata) ja kuidas kõik-hinnas-pakett on kahe otsaga asi (sest tegelikult ei ole ühel inimesel vaja kogu aeg süüa). Seega võimas.

Kaheksane käib meil nüüd vapralt koolis ja see on nii talle kui mulle selline mõnusalt põnev aeg! Sest mul on tavaliselt raskusi selliste rütmidega ja rutiinidega ja struktuuridega - ei, nad meeldivad mulle tegelikult ka, aga ma ei suuda neid piisavalt järjepidevalt järgida ja kipun ära voolama ja vahel nad tunduvad ahistavat. Näiteks lasteaiaga on tihti nii, et mõtleme, et mõni päev ei jaksa minna ja nii mõnus on. Ja siis kulgeme siin ise. Kooliga nimoodi ju ei saa! Ja see on ka ühtepidi ahistav, aga teistpidi nii selge ja kindel ja turvaline. Ja hetkel siiski pigem selge ja kindel ja turvaline. Seda ka sellepärast, et ma näen, kui tore neil koolis on ja kui palju põnevaid asju nad õpivad ja läbi praktiliste tegevuste ja mängude kogevad. Tahaks ise ka. Ja nii mõnus on snäkke kotti pakkida ja riideid valida. Ja kuulata, mida uued sõbrad tegid ja mida nad teada said. Ja näha, kuidas mu beebi lihtsalt iga päevaga järjest iseseisvam on ja samas tuleb nõu küsima ja arutlema mingite asjade üle. Mis kinnitab mulle, et ma pole kõike ka päris ära rikkunud. 

Ja et midagi asjalikumat ka öeldud saaks, siis lisan postituse lõppu taipamisi, mida tekitas Vikerraadio Peresaade, kus räägiti, kuidas ja miks häid ja paremaid juhtimisoskuseid ka kodus kasutada.

Väljavõte minu facebooki-postitusest (sest ma kirjutasin seal kõik ära ja ma olen mugav ja ma tahan, et see jääks kuhugi püsivamalt kui facebooki-seinale, et ma saaksin seda jälle vahepeal üle lugeda):

Kuulasin siin muudkui Vikerraadio peresaateid vahepeal ja kõik on muidugi väga inspireerivad (kui Sa pole veel kuulanud, siis kindlasti soovitan!), aga eriti kõnetas mind see osa (link siin), kus räägiti Tiit Kõnnussaarega, kuidas kasutada juhioskuseid koduses elus ja lapsevanemana.

Esiteks mõistsin ma, et tõesti, vahel need inimesed, kes on superhead ja avatud juhid, ei suuda neid tehnikaid kodusesse ellu üle tuua, sest lapsevanemana ja paarisuhtes juhivad neid hoopis teised mustrid - lapsepõlvemustrid. Ja see oli kuidagi nii selge ja mõistetav ja aktsepteeritav mõte! Et seda tuleb lihtsalt teadvustada ja hakata neid seoseid nägema ja hea juhi omadusi teadlikult kodusesse ellu üle tooma.

Teiseks sain aru, et ma võin kodus lapsevanemana olla päris autoritaarne juht, tehes kõike ise, sest nii on minu arvates õige, samas koormates iseend ja tekitades niimoodi endale ise ülekoormatust ja väsimust ja läbipõlemistunnet. Ja olles sellest nüüd jälle aru saanud, otsustasin hakata kodus teadlikumaks juhiks. Rääkisime juba lastega läbi ja teeme sellise kohustustetahvli, kuhu märgime, kuidas igaüks saab kodusesse ellu panustada koduseid töid tehes. Sest nad on mul siin juba täitsa võimekad ja tegelikult juba mõnda aega valmis natuke ka ise koduste toimetuste osas vastutust võtma. Ja see annab neile enesekindlust ja tunnet, et nad saavad hakkama ja ühtlasi vähendab minu ja abikaasa koormust. Sest tõesti - ma olen siin riielnud ja pahandanud, miks keegi enda järelt ei korista, samal ajal ikkagi ise kõike ära tehes. Ja samal ajal leides, et minu moodi on õiget moodi ja parem teengi ise.

Ühesõnaga, leidsin sellest saatest kuhjaga äratundmist ja mõistmist, et saaks paremini.Kuidas teie peres see kohustuste jagamine toimib? Millised juhid teie olete ja kas kasutate mõnd head juhtimispõhimõtet, mis kodus imelisi tulemusi annab? Palun jagage siis ometi!

Harjutusi iseseisvumiseks ehk lapsepõlvesuved, piiride seadmine ja kasulikud konfliktid

 

Ma olen siin viimastel kuudel avastanud enda jaoks podcastid ja üldse igasuguse järelkuulamise võlud. Alustasin kunagi ammu juba Hallo Kosmose järelkuulamisest, mida sain rahus teha, kui lapsed olid ära ja ma kuulasin vanu põnevaid saateid kappide koristamise kõrvale. Või näiteks oli mul suviti traditsioon selle saatel öösiti marju puhastada. Ah, good times.

Paar kuud tagasi avastasin enda jaoks Popkulturistid ja siis ma kuulasin neid kogu aeg lastele lasteaeda järele minnes ja üldse üksi autoga sõites, koristades ja süüa tehes. Ülimõnus ja efektiivselt kasutatud aeg, minu meelest. Ehkki auto on ju ka asendamatu koht ja võimalus laulmiseks, on mul praegu mingi faas, mil ma tahan just pigem igasugustel ajakohastel ja muidu elulistel teemadel kaasa mõelda. Siis alustas millalgi podcast Armastusest, mis on jälle selline omamoodi hingekosutav kuulamine sellest, kuidas inimesed näevad armastuse kogemist erinevatest nurkadest. Ja siis jõudsin Vikerraadio Peresaateni, mida siin nüüd andunult mitu nädalat järelkuulanud olen - suhteteemad, vanemluseteemad ja igasugused psühholoogilised selgitused suhete ja suhtlemise mõistmise toetamiseks. Ja selle pika jutuga jõudsingi nüüd siia, kust ma alustan.

Tänu ühele Peresaate episoodile, kus räägiti parajasti emadusest ja ülehoolitsemisest, saingi ma aru, et ma olen endale vaikselt auku kaevanud siin. Seda "teen laste eest liiga palju ära ja siis ise virisen, et kõik ootavad, et ma neid teenindaksin" auku. Ma ei saagi veel päris täpselt aru, kust see alguse on saanud või kus selle mustri juured on siis, aga sellega ma jõuan selle mustri ülekirjutamisega paralleelselt tegeleda. Või hiljem. Oluline on, et ma saan aru, et selline muster tõepoolest minu emakäitumise osa on. Ja ma muudkui teenindan ja pahandan ja teenindan ja pahandan ja tihti üheaegselt. Et samal ajal kui ma pahandan, miks lapsed ei võiks ise endale sahtlist lusikaid tuua, viin neile lusikad. Sellistlaadi auku või lausa karjääri olen siin vapralt ja kindlalt kaevanud.

Ma mõtlen, et mulle pole ilmselt lihtsalt enne kohale jõudnud, et lapsed on vahepeal suuremaks kasvanud. Et tegelikult on suur osa neist juba täitsa inimesed ja võiksid vabalt hoopis minu koduteenindusealast töökoormust vähendada, mitte suurendada. Ühesõnaga, õnneks jõudis see kõik mulle ühel hetkel kohale ja ma tegin kohe kleidikeste välkkoosoleku, teatades neile, et meil hakkab suvine iseseisvuskool, kus kõik saavad igasuguseid asju ise teha ja mina olen toetav jõud. Ja kusjuures, ma pean tunnistama, et tulemused on juba täitsa mõõdetavad ja võiks öelda, et rahuldavad! Ja mitte eriti suureks üllatuseks mulle, olen selle ürituse peamine torpedeerija ma ise, sest ma võitlen pidevalt oma ihaga kõike ise kiiresti ja efektiivselt ära teha (sest see oleks ju lihtsalt nii tohutult palju kiirem ja efektiivsem! Lühikeses plaanis)

Millised on tulemused? Näiteks viivad kõik peale sööki juba automaatselt ise oma taldrikud kööki (jah, see on suur asi!)! Siis teevad nad endale ise võileibu ja pakivad need oma sponaansetele piknikele kaasa, aeg-ajalt aitavad süüa teha ja lauda katta (ja selle sügavam juurtamine rutiiniks on minu järgmine eesmärk), toidavad koera ja lasevad õue jms pisemad toimetused. Aga suurim rõõm on mul selle üle, et nad tahavad ja julgevad ratastega siin külavahel ringi sõita, ise külapoes käia ja külalastega suhledes ja kembeldes oma sotsiaalseid oskuseid lihvida - ma näen siin paralleele oma lapsepõlvesuvedega maal ja see teeb mind lihtsalt üle mõistuse õnnelikuks, et nad saavad seda kogeda! Iga päev kuulen siin jooksvalt selliseid elulisi üleskerkinud muresid ja mõttekäike, kuidas neid võiks lahendada - keegi võttis kellegagi kampa, keegi kiusas, keegi ütles kellelegi midagi, keegi lubas, et ei ole enam sõber jne. Ja sinna juurde ohtrasti jalgratastega uute kohtade avastamist, ajataju kaotamist ja lihtsalt hommikust õhtuni õuesolemist. Nagu minu lapsepõlves.

Umbes nii lähedalt ma neid päeval näengi, kui üldse.

Ainus erinevus minu lapsepõlvega seisneb selles, et minu lapsepõlves oli vähem ahvatlevaid ekraane. Multikaid näidati kindlal kellaajal ja muid ekraane polnudki. Meil on reegel juba siin mitu aastat vist isegi, et nädala sees me multikaid ei vaata. Ja kui teistel kleidikestel on sellest suhteliselt ükskõik, siis Seitsmene ikka veel testib selle reegli painduvust. Mida sellel ei ole. Juba ammu. Aga testimine on järjepidev ja selle paindumatus põhjustab ikka veel pahameelt.

Üks asi, mida ma aga Peresaatest veel kaasa sain on tarkusetera, et ema ei tohiks karta lapsega konflikti minna, vaid terved konfliktid aitavad hoopis lapse arengule kaasa. Mõeldud on siis just selliseid põhjendatud konflikte, mille alla ma ka kenasti sellesama ekraanipiiride seadmise haagiksin (ja teine aktuaalne konflikt, mis meil siin pidevalt tõusetub, seondub toitumisega). Sest lihtsam oleks ju konflikti vältida ja lasta tal neid multikaid vaadata. Kasvõi ühe. Lihtsam siis lühemas perspektiivis. Aga pikemas perspektiivis tunnen, et see ei teeni tema huve. Sest nüüd on tal teadmine, et ta peab kasutama loovust ja leidma muid toredaid tegevusi multikavaatamise asemel, kui parajasti midagi teha ei oska (mida ta tegelikult ju leiab. Igavus on loovuse ema.). Teiseks on tema puhul alati peale teleka ees istumist näha muutuseid olemises ja temas tekib mingi selline loidus ja tahtmatus midagi teha, mis kasvab edasi kergeks ärrituvuseks. Seega sain ma aru, et pikemas perspektiivis targem jätkata selle piiri hoidmist, isegi kui see tekitab vahel hetkes konflikte. Ja selle võrra on nädalavahetusehommikute multikavaatamised romantilised ja väärtuslikumad.
(Muidugi ei taha ma siin anda hinnanguid neile, kelle jaoks multikavaatamine pole probleem. Igal perel on igasugustes asjades mingid oma reeglid ja piirangud ja põhimõtted, mis just nende peres toimivad ja nii ongi ju hästi.)

Igal juhul mind väga kõnetas see konfliktiteema, sest ma täheldasin, et mul on küll kalduvus mõelda, et ma ei taha konflikte, sest ma tahan olla hea ema ja konfliktid justkui näitaksid, et ma ei ole. Aga tegelikkuses võtan lastelt konflikte või vastandumist vältides ära võimaluse kasvada, mis on ema üheks ülesandeks. Ja võimalus kasvada on siin lapsel, aga emal kaa ju. Ja selle aluseks on olukordade hindamine lähtudes just pikemast perspektiivist, mitte lühemast. Selline ebapopulaarne ülesanne. Aga samas nii õige ja loogiline kuidagi. Ja nii ma siin vaikselt seda seedin ja püüan vaikselt end ümber harjutada ja seda mõtet kuidagi teadlikumalt rakendada. Sest see konfliktivältimiseteema ei ole aktuaalne ju ainult suhetes lastega, vaid kõikides suhetes. Kui keegi suhtes väldib konflikte, siis võtab ta teiselt poolelt ära võimaluse endast aru saada ja kogu suhtelt võimaluse sügavamaks kasvada. (Ah, aga nii ebamugav on ju konfliktides, ma tean.)

Mõned nädalad tagasi sai Seitsmene endale telefoni, et ta saaks meid igal ajal kätte ja vastupidi, kui ta on kodust eemal või kui meie oleme eemal ning selleks, et ta saaks suhelda sõbrannadega ning neid välja kutsuda, kes siin lähistel elavad. Supermugav. Aga ka sellega seoses on meil iga natukese aja tagant ikka sellised üsna ühetaolised vestlused, milles Seitsmene tahab oma telefoni mänge, et neid "kord nädalas mängida" ja mina hellalt, aga kindlalt meelde tuletan, et telefon suhtlemisvahend (ja kord nädalas võib vabalt issi telefonis mngida). Millest ta saab iseenesest aru, aga ahvatlused on kiuslikud. Osadel lastel ju on (ja see on täiesti eraldi teema, mida lahata, see "miks teistel on ja minul ei ole"). Ja sellepärast ta jälle aeg-ajalt katsub kui vettpidav see mängudereegel ikka on. Ja ma ei ole sajaprotsendiliselt mängude vastu - moodsad ajad ja moodsad mängud (millest ju paljud on väga arendavad ka), aga eriti siin suvel tahaks ma, et laste tähelepanu oleks rohkem õues ja õuemängudel ja sõpradel ja vanade heade aegade moodi suvepuhkusel. Mingil hetkel ilmselt tuleb ka see reegel üle vaadata - iseseisvuse huvides, aga hetkel see töötab.

Sellegipoolest ei kahetse ma telefoni soetamist absoluutselt, sest ma näen, kui palju see on andnud talle juurde julgust ise suhelda ja kui tugevalt see suhtlemine tema enesekindlust tõstab. Enne ei tahtnud ta oma häbelikkuses üldse telefoniga rääkida, aga nüüd võtab julguse kokku ja harjutab. Ja helistab lausa ise, mis oleks kuu tagasi ta täiesti endast välja ajanud. Lisaks motiveerib WhatsApp teda kirjutama ja niimoodi täiesti praktilisest vajadusest tulenevalt õigekirjapraktikat saama, mis on ka suur asi. Ja seda suure tüdruku hoiakut, mis sellega kaasneb, on lihtsalt nii ilus kõrvalt vaadata.