Kevadine perekondlik puhkamine ja metsaigatsus ja meeldivad mälestused

Sel aastal on kevad jälle nii põnev! Kunagi ei tea, kas ta siis täna tuleb päikesega või hoopis jälle jäätab autoaknaid. Nagu naine, mulle meeldib öelda. Selline muutlik ja emotsionaalne ja natuke vahepeal häbelik ja siis jälle üldse mitte. Külm-soe-soe-külm.

Meie juba käisime siin ühel nädalavahetusel kevadet otsimas Nõval ühes lahedas tiigi/järveäärses puhkemajas. Maja oli ikka täiesti superimeline. Tavaliselt ma alati vaatan, kuhu ma lähen, aga seekord Martin tegeles selle kinnipanemisega ja ma ei jõudnudki lõpuks vaadata. Ja ütleme nii, et kui me sõitma hakkasime, siis ma küsisin, et oota, kuhu poole see jääb? Sinna idakanti? Ja muidugi ei jäänud see sinnapoole üldse mitte. Aga seda võimsam oli minu üllatus, kui me kohale jõudsime - see kant ja see maja ja see ilm ja see kõik, noh. See rahu ja vaikus. See lahe maja erinevatel tasanditel olemisekohtadega ja igasuguste nurkade ja ronimiskohtade ja suurte akendega (ei pea mainima, et enamiku ajast mängisime me toasolles peitust, sest noh, maja lausa karjus, et paluun!). Ja siis veel tiik (järveke?), mis oli siis veel täiesti jääs ja seal peal sai liugu lasta ja joosta. Ja siis oli terrass, mis on täpselt päikese poole ja kus me saime vabalt laupäeval peesitada ja smuutit juua lausa ilma kinnasteta! Kujutage pilti! Ja mingil hetkel oli nii soe, et ma sain lausa paljajalu ja kleidiväel ringi hüpata. Kiirelt. Pildi jaoks. Aga ei olnud külm! Saun oli ka, kust sai õue jääauku hüpata, mille mina aga vahele jätsin, sest ma ikkagi olin just kaks päeva tagasi köhas ja mingis viiruses olnud. Ja ausalt, ma oleksin muidu läinud. Sest tegelikult, sisimas elab minus üks talisupleja, keda ma pole veel siiani välja lasknud. Vahel külma duśi all. Aga kunagi mitte talvel jääaugus. Martin see-eest tegi seda minu eest ka. 

Ja eriliselt nautisin ma hommikuid, mil ma tõusin enne teisi ja läksin alla lugema. Ahh, vaimustav. Kodus ma ei tee seda põhimõtteliselt kunagi. Kuidagi. Siin on alati mingeid asju vaja teha või siis puhata. Aga seal ei saanud teistmoodi. Selline puhkuse mode oli. Ja öösel oli ju täiskuu! Mis paistis sisse meie ümmargusest magamistoaaknast! Täisvärk!

Mereni oli 10 minutit suurte inimeste aja järgi ja kuski pool tundi väikeste inimeste aja järgi, mis oli täpselt hea ja paras pikkus matka jaoks. Ranna ääres pidasime sooja teega piknikku ja natuke loopisime kive merre. Päike paistis ja jube mõnus oli. Noh, selline aprilli alguse mõnus. Et kinnastega ja mütsiga ja talvepükstega oli mõnus.

Igal juhul oli see üks tõeliselt fantastiline nädalalõpp, mille jooksul ma jõudsin selleni, et minu hing igatseb ikka kuskile kaugele metsa, kus ei ole naabreid ja on rahu ja puud ja kõik see. Juba see, et pilk saab kuskil metsa sees puhata, annab kuidagi sellise mõnusa vaba tunde. Muidugi jah, eks sellega kaasneb see transpordiküsimus ja seda eriti suure pere puhul, kus kõik tahavad käia huviringides ja trennides ja inimestega suhelda ja olla selles osas vabad. Ja et siin on igatpidi nii mitu otsa, sellel asjal, siis ma lihtsalt tõden seda kõike. Ja elan edasi. Ja vahepeal põgenen metsa kas koeraga või lausa perega. Ja meri on meil ju kaa siin. Ja praegu, kui ma vaatan sellest konkreetsest aknast välja, siis ka ei ole otseselt naabreid näha! Nii et elu on ilus, muidugi! Ja kuna ma olen teada-tuntud unistaja, siis ma võin vahel unistada metsamajakesest ka. 

Vahepeal on mõned nädalad mööda läinud ja kevad nagu justkui natuke tuleb lähemale. Ma arvan, et jää on järve pealt ehk juba sulanud seal. Ja ma juba tegelikult teen plaane, et sinna tagasi minna. Kodus on ka hea ja esmaspäeval oli ju lausa suvi! Lapsed ronisid ja möllasid õues ja tulid tuppa koerakakaste saabastega! Must be spring indeed! 

Kevadhingamine ehk kuidas jalutamine päästab maailma

No teree. Ma tunnen juba õhus ja hinges kevadet! Aga selleni ma jõudsin alles eelmisel nädalal, sest sellele eelnevatel nädalatel tajusin ma kergekujulist talveraskust nii õhus kui hinges. Kuidagi jube raske oli! Alustades sellest, et voodist oli raske tõusta ja päevaga ühele poole saamine tundus raske. Ja kõik ülejäänu tundus ka kuidagi, noh raske. Tüütu, rusuv, hall ja liiga suur minu jaoks. Korralik väljakutse või talve viimased rusumispingutused äkki. No kindlasti on oma osa siin minu 40-päevasel joogapraktikal, millega alustasin, mis tegelebki keha puhastamisega. Ju ta siin siis puhastus kohe jõuliselt alguses. Teate, selline kummaline tunne oli. Just selline nagu mingid asjad tõuseks pinnale, aga sellised hoomamatud asjad. Et ma ei saanud aru, millega tegu, aga oli tunda, et midagi tõuseb. Midagi rasket. Ja eriti raske oli võitlus isudega, sest kui on raske ja hall, siis śokolaad alati aitab! Aga mitte puhastuda ju! Uhh. Ja lisage sinna veel haiged lapsed, kes ei tohi kodust välja minna ja elavad end välja kakeldes ja minu peal. Selline kuu algus. Ma mõtlesin, et peaks kirjutama endale juhise sellisteks perioodideks, mil ma olen kinni kuskil ja vahel paratamatult (haiged lapsed pluss mingi sisemine protsess, mis tuleb lihtsalt läbi elada), mis ütleb, kuidas end rõõmustada. Ja lihtsad ja lühiajalised toimed on ka okei. Tegin praegu kiirelt sellise. Kindlasti saan seda täiendada.

Aga nüüd on lapsed terved, mina terve, uksed valla ja linnulaul akna taga, õues valgem ja värskem õhk ja kõik on ilus! Jõudu on ja inspiratsiooni ja mingi seletamatu tegutsemistahe (appii, kuidas ma sind igatsesin, tegutsemistahe!) on ka. Selline sõrmed-sügelevad-ja-ootan-seda-kõike-imelist-mis-kohe-tuleb-kannatamatult-tunne! Kevad!

Ja ma siin istun nüüd oma hommikumantlis, ootan, et minna varsti ujuma ja kirjutan, sest mul on selline tunne, et tahaks kõike ja hästi palju (nii kirjutada kui lihtsalt kogeda) ja tunnen rõõmu, et praegu on selline tunne ja aeg. Ilmselt selleks meile neid raskeid ja väljakutsuvaid faase ja protsesse ongi vaja ka, et nendest välja tulla ja siis kohe südamest rõõmustada ja hinnata neid faase, mil kõik on ilus! Nagu praegu! Juhuu!

Tagantjärele ma mõtlen, et sellest raskest faasist aitas mind läbi ennekõike lilhtsalt selle aktsepteerimine, selles olemine ja selle kõige läbitundmine, aga kindlasti ka inimesed, nendega rääkimine ja jagamine ja kõige tipuks see, et lapsed said terveks ja andsid mulle seda minu oma aega, mil seda kõike seedida. Aega, et see endast läbi lasta ja lihtsalt hingata. Ja mul on päriselt selline tunne, et ma saan nüüd kuidagi eriti sügavalt hingata ja tahaks kohe ahmida seda kevadeõhku. Ma lihtsalt eile ahmisingi siin õhtul lahtise akna ees. Ja tundsin, kuidas ei saa küllalt, noh. Ma mäletan, kuidas vanasti, kui vanemad käisid kuskil külas või mujal natuke soojemal ajal ja ma ootasin neid kodus rõdul või aknal ja hingasin seda ööõhku. See oli nii hea. Niimoodi üksi iseenda ja mõtetega või pigem täitsa ilma mõteteta. Isegi seal mustamäemajade keskel. Selline sume ja vaikne ja mõnus. Ja mulle meeldis jubedalt õhtuti koeraga pikemaid ringe jalutada just selles vaikuses ja sumeduses. Ma arvan, et need jalutamised koeraga päästsid mind lapsena. Andsid selle aja olla lihtsalt iseendaga. Värskes õhus. Jalutades. Selline kogematajooga. Ma hakkasin seda jälle tegema nüüd ühe armsa tuttavaga taaskohtumise järel, kes ütles, et teda hoiab just see koeraga metsa sõitmine ja jalutamine tasakaalus. Kus saab lihtsalt olla ja hingata. Selline paus kiires elus. Ja see kõik tui mulle meelde. See lapsena jalutamine ja hingamine. Nii lihtne väike asi, mis tegelikult andis mulle nii olulise teadmise ja tunde ellu kaasa.

Ma mõtlen, et see jalutamine on kohe selline eriti mitmekülgselt kasulik ja vajalik ajaveetmisviis. Seda saab teha üksi, et mõelda ja olla ja puhata ja seedida ja kuidagi lihtsalt endale aega anda. Ja samas saab seda teha kahekesi või mitmekesi, mis annab võimaluse olla koos, liikuda ja hingata õhku, aga salaja ka sellise ühise aja, mil võib millest iganes rääkida. Sest ei pea. Keegi ei oota seda (avalikult). Aga see võimalus on olemas. Ja tavaliselt seda kasutatakse. Ma pean siinkohal jälle oma vanemaid ja koeri tänama, sest me käisime väga tihti nendega kas metsas või kuskil linnast väljas jalutamas. Ja need olid nii mõnusad sundimatud ja pingevabad koosolemised, kus ma tegelikult alati teadsin, et ma võin alati midagi küsida või arutleda või ühiseid plaane teha. Keegi ei teinud midagi muud, mis segaks keskendumist. Selline aken oli, mil ma võisin alati kindel olla, et kõik on üksteise jaoks olemas.

Selle kõige tulemusena armastan ma siiani pikki jalutuskäike kas siis üksi või mitmekesi. Seda olemise aega. Ja ma tahan selle ka oma lastele edasi anda. Selle harjumuse, võimaluse ja kogemuse. Aitäh vanemad ja koerad ja jalad ja värske õhk.

Grete ja Brita aastal 2009

Sokihobused, sisesuusad ja śokolaad

Tänane pühapäev möödus meil kodus hängides, sest Seitsmene on köhane ja mina ei ole ka kõige nohuvabam kriit karbis. Ja sellistel päevadel (või ausalt, tegelt igal päeval, mil ma natukenegi lastega kodus olen) on meil vaja siinse rahva tungival soovil meisterdada. Ka täna. Me oleme põhimõtteliselt kogu pinteresti tühjaks meisterdanud (siinkohal on oodatud kõikvõimalikud head soovitused, kust lahedaid ideid ja inspikat saada), aga selliseid sokihobuseid me veel teinud ei olnud. Väga lahedad tulid! Originaal on siin, aga nemad rõhusid liimipüstolile ja meie rohkem ikka õmblemisele. Seega meil ei ole niivõrd "no-sew horses", aga on täiesti korralikud sokihobused (sokisuksud, hah!).

Õhtul tundis Seitsmene vajadust sisesuuskade järele ja teipis need endale jalgade külge. Hiljem sai need eemaldada koos sukkpükstega, seega on need tegelikult sisesukksuusad. Take this, Ajujaht!

Ja kuna homsest alustan ma 40-päevase Kundalini harjutusteseeriaga (vt lähemalt homme Elujõusaali blogist!), mis puhastab ja ergutab keha ja valmistab kogu süsteemi kevadeks ette, otsustasin homsest hakata tervislikuks ja korralikuks toitujaks ka. Mistõttu peab täna sööma kapist ära kõik need śokolaadid, mis Martin täna tõi. Ma lihtsalt tegin otsuse peale seda, kui ma olin juba poest śokolaadi palunud. Ise olen süüdi ja pean nüüd seda kohutavat risti teise tuppa kandma minema.

Ühtlasi, kuna täna kuulasin seda Wilhlemi laulu ja ei saa seda enam peast, siis palun, teile ka.

Traditsiooniline naiste Tartutripp ehk kuidas emad (jälle) lõunas puhkamas käisid

Sain vist oma jaanuariväljakutse aftershockist üle ja olen valmis jälle kirjutama! Päris suur tükk aega läks küll, jah. Sest ma magasin välja siin nendest jaanuarikuuöödest, eksole. Igal juhul ei saa ma ju enne üldse midagi edasi kirjutada, kui ma ei ole andnud ülevaadet meie selleaastasest Tartutripist, mis on järjekorras teine ja seega võib seda juba traditsiooniliseks nimetada!

Peatusime jälle Airbnb vahendusel Tigutornis, täpselt nagu eelmisel korral (traditsioon jälle ju?). No lihtsalt nii mõnusa vaate ja laheda planeeringuga korter ja me mahume neljakesi ja kõik asjad ja kohad on nii lähedal! Ja noh, 12. korruselt on nii tore hommikul unistades peaaegu et tervet Tartut tervitada.

Seekord me käisime muudkui kohvikutes ja kinos ja mõni leidis isegi poest kleite ja mõni meist käis  trennis ja siis käisime jälle kohvikus ja siis Miljardite kontserdil (mis oli nii vahetu ja mõnus - täpselt nagu Tartu) ja pühapäevahommikul jällegi kohvikus. Kuhu me jalutasime mööda talvist miinuskümnest Tartut. Täielik idüll igatpidi. Ja sel aastal oli üheks lisaväärtuseks veel see, et nii Mari kui mina oleme joogaõpetajaks õppinud ja nii me seal siis mitmekesi vahepeal joogatasime ka ja andsime üksteisele tunde. Nii mõnuuus.

 Vangid ja Miljardid Genklubis. Milline mõistlik viis riietehoiunumbrite ärakaotamist vältida!

Karlova Kohv. Ja meie kahetunnine brunch.

Kui tundub, et neid kohvikuid on kuidagi ebaproportsionalselt palju siin nimistus, siis tundugu pealegi! Esiteks peavad ka naised sööma ja sellistel väljasõitudel võimalusel nii, et me ei pea seda ise valmistama ja teiseks, ma pole ammu nii mitu korda kohvikus käinud nii, et ma võin seal istuda ja olla kaua tahan. Kuhugi ei olnud kiiret ei mul ega teistel ja nii hea oli lihtsalt olla ja lobiseda ja arutleda ja naerda. Ja õues oli täielik talv ja lumi ja kohvikus oli soe ja hea ja Karlova Kohvist sain isegi kurkumipiima!

Ja no muidugi need arutelud ja mõtisklused. Naistega. Nii et keegi ei sega. Keegi ei vaja midagi. Lihtsalt ongi aee aeg, et rääkida ja muresid ja rõõme jagada ja ühiseid nalju tekitada. Ja muidugi naeeerdaaaa. Niinii vajalik lihtsalt. Selline ritriit. R-P. Täpselt paras aeg olemiseks. Naine ja inimene. See lõik tundub ikka niiinii pisike arvestades, kui palju selle sisse tegelikult mahub. Aga ma ju LOOOmuLIKult ei hakka siin jagama, millest kõigest me rääkisime ja milliste järeldusteni jõudsime!

Rändaja ja Klaarsuse väeveed. Nendes me peaaegu et kümblesime.

Eraldi märkimist väärib tagasisõit mööda kõrvalist (Piibe?) maanteed, mis oli lihtsalt nii talvine ja lumine ja päikseline ja kaunis, et me nentisime seda nii 10-15 minuti tagant aina uuesti ja uuesti. Ja peatusime ja tegime pilti ja jälle õhkasime. Ja kuulasime ja laulsime koos Miljardite uue plaadiga. Nii täiuslik lõpp lihtsalt! Musid, naised! Panen varsti meile Tigutorni järgmiseks aastaks kinni jälle.

The End ehk kuidas väljakutse sai täiesti välja kutsutud (31.)

Ahaa. Ongi viimane päev! Või öö siis, pigem, jah. Kuu aega igapäevast kirjutamist on nüüd igaveseks läbi! Praegu. Ma olen väga õnnelik, et ma sellle ära tegin, See andis mulle sellise hea pildi, mida üks blogija läbi elama peab. See, kes iga päev kirjutab, siis. Pean tunnistama, et iga päev kirjutamine osutus pingelisemaks kui ma arvasin. Sest ma tegin seda uneajast. Ja kuna ma ikka tahan mitu korda veenduda, et kõik on õige ja jälgitav ja loogiline, siis ma lugesin mitu korda üle ja nii see tunnike kulus. Või rohkem. Minu ööst. Ei olnud harvad juhud, mil ma jäin keset kirjutamist tukkuma ja siis ehmatasin üles ja kirjutasin edasi. Ja isegi kui mul oli parajasti plaan teha lühike postitus, siis mitte kunagi tegelikult ei tea, kuidas ja kuhu see postitus kaasa viib. Vahel viib ikka juba kohe teisele leheküljele ja mõtteradadele ja igale poole. Ja siis ongi juba hommikupoole ööd.

Aga see igapäevane kirjutamine on samas ikka natuke seda kirjutamissoont ka elavdanud ja pean ütlema, et ma vist tõesti leian praegu paremini ja jooksvalt sõnu ritta kui enne. Sest mingi kanal on ilmselt nüüd puhas ja laseb juttu läbi. See on küll mõnus.

Ja no tegelt oli mõnus siin kirjalikult mõtiskleda - mõnel õhtul sisukamalt kui teisel, aga nii ongi ju. Elu on selline. Seega ma arvan, et ma võiksin kirjutada vähemalt kord nädalas (aitäh soovituse eest, Triin!), et hoida joont ja soont. Ja ma tunnen puudust teadliku vanemluse artiklitest ja mõtisklustest siin, seega neid hakkab ka vahepeal tulema.

Aga kui nüüd tänane päev kokku võtta, siis see oli lihtsalt üks väga hea ja igasuguseid energiaid täis päev, milles ma tõepoolest ei leia ühtki asja või sõna või midagi, mida kahetseda. Ja ehkki jube kiire oli kogu aeg, siis kõik läks kuidagi sundimatult, aga samas jõuliselt. Ja ma olin mina ise. Täiesti ja lõpuni. Ma unustasin isegi päeval süüa. Selline päev oli. Ja nüüd ma lähen puhkama ja annan endale ehk mõne kirjutamisevaba päeva preemiaks!

Aitäh, armas lugeja, kes Sa siin oled kannatlikult lugenud ja kaasa mõelnud,  ja aitäh mulle kirjutamast ka, kui Sa seda tegid. See annab palju jõudu ja motivatsiooni. Tänu teile ma kirjutan. Edaspidi ka.

Kirjutamise-lugemiseni!

Viimane päev, aga kõigepealt eilne postitus (30.)

Tere hommikust. Niimoodi siis ikka lõpuks tuli ära see, et üks päev jäi vahele. Aga pulma-aastapäev oli. Ja muidu tore päev ja täna saab see-eest kohe kaks postitust!

Eile oli üks energiarohke ja tegevusterohke ja mõteterohke ja üldse igati ülev ja elav päev. Tegin tunde ja käisin linnas toimetusi tegemas ja kohtusin ühe armsa inimesega võimaliku koostöö asjus. Ja siis tuli õhtu ja läksime sööma ja kinno ja siis oligi päev otsas (peaaegu). Ja ma suikusin unne teadmisega, et ma valin abikaasa kaisu blogimise asemel.

Käisime vaatamas filmi Mollyst, sellest pokkerinaisest, mis oli ülipikk, aga samas idee oli kaunis - et nutikad naised jõuavad kaugele ja headus ja ausus viivad veel kaugemale. Aga see kestis 2,5 tundi. Õhtul hilja. Ma jõudsin vahepeal peaaegu magama jääda (sest kell oli palju!) ja siis ikka sain sellest üle ja vaatasin huviga lõpuni. Kinos on ikka mõnus. Selline suure inimese tunne kohe.

Täna on siis see kauaoodatud sinine täiskuu ka oma varjutusega ja hakkan siis igasuguseid asju tegema ja looma ja püüan kuujõu kampa meelitada. Tunne on ülev, igal juhul.

Õhtul näeme siis! Väljakutse viimnepäev on käes ja tõmbame otsad kokku. Loeme haavu ja rõõme ja teeme otsuseid. Head täiskuupäeva!

Pre-täiskuupower (29.)

Kui eile oli meil siin mõnus kodune pühapäevaidüll, siis täna oli mingi eriti võimasilus esmaspäevaidüll! Kuna lapsed on siin ikka sellised toibuvad, siis me ei ole juba kaks nädalat eelkoolis, tantsimas ja kunstitamas käinud, millest on natuke kahju, aga natuke ei ole ka. Sest ma ei pea kedagi kuhugi viima ja me saame siin lihtsalt olla. Kodus. Ja kuigi ka mul on päevi, mil see pigem frustreerib mind, siis täna oli lihtsalt superpäev. Ma ei tea, mis värk on, sest tavaliselt enne täiskuud on siin üks kaos. Aga võibolla on see vaikus enne tormi! Igal juhul täna olid kõik lapsed 95% ajast sõbralikud, viisakad ja abivalmid. Ma sain isegi tööd teha ja mitte keegi ei riielnud, inimesed ootasid, kuni ma lõpetasin lauseid. Seitsmene oli eriti ülevas tujus ja muudkui viskas nalja ja naeris, vahepeal mängisid kõik koos legodega ega läinud tülli (!), lõikusid ja meisterdasin paberist värki ja mingil hetkel leidsin Seitsmese meeleheitel Kolmese juurest kükitades rahulikult selgitamas: "Miina, ma ei saanud aru, palun ütle rahulikult uuesti, siis ma saan äkki paremini aru ja saan sind aidata.". Eks ole! Mis toimub! Kas ma olen mingis saates?

Lisaks sellele kõigele tundsin ma hommikust peale, et minusse voolab kuskilt tohutult energiat - no lausa niimoodi, et ma ei osanud seda kuhugi panna. Selline tunne, et käed hakkavad kohe värisema, kui ma ei saa seda kuhugi suunatud. No ja kuna lapsed olid nii kenasti seal omadega ise hakkama saamas, suunasin selle mitmel erineval moel saali. Muudkui postitasin ja täiendasin kodulehte ja töötasin strateegiaid välja. Ja ise veel mõtlesin, et appi, tahaks śokolaadi, aga ei julge süüa, sest ma ei taha teada, mis siis saab, kui ma veel suhkrut ka peale söön.

Sellise üleva energiaga lendasin saali, andsin ühe mõnusa joogatunni, peale mida ma lihtsalt tantsisin oma hilisõhtuses saalis täiesti üksi küünlavalgel ja eriti mõnusalt sütitava muusika saatel nagu homset poleks! Ja mõtlesin, et jumalaeeeeest ma ei taha, et see jõud lõppeks! Nii hea on olla tagasi oma SIHUKESES olekus. Ma olen seda täiega igatsenud juba alates maideamisajast. No ikka mõnda aega!

Ja siis siin ma olen, kell saab üks ja ma lähen kohe magama, et võtta varsti vastu uus tegus päev ja lastevaba õhtu oma vaimustava abikaasaga, kellega tähistame homme kaheksandat pulma-aastapäeva. Äkki läheme isegi kinno (siinkohal tervitan kümne aasta tagust iseennast, kes ütleks selle peale, et misasja, kinos saab iga päev käia. Talk to you in the future, baby)!

Sellise näoga on üks harilik Grete, kellel on just seljataga eriti kummaliselt lahe päev 

eriti rohke ja mõnusa energia, jooga ja soolotantsuga