Väikesed lapsed ja suured heateod ehk kuidas lapsevanemaid paari tunniga õnnelikuks teha

Käisime nädalavahetusel abikaasaga ilma lasteta sünnipäeval! Seda siis tänu abikaasa õele, Tädi M-ile, kes oli täiesti vabalt valmis nendega laupäevaõhtut veetma tulema. Olgu ka märgitud, et ta pole enne kõiki kolme hoidnud, veel vähem kõik kolme magama pannud. Ma ise vaikselt mõtlesin, et kui mulle jääb kasvõi pisike tunne, et ta pole selleks valmis, siis võin vabalt kell üheksa kodus tagasi olla (sest ma olen juba poolteist aastat harjunud niimoodi kiirpiduline olema. Sest Ühene hakkas (noo, võib olla mitte päris niimoodi omaalgatuslikult, eksole) alles kaks kuud tagasi rinnapiimavabaks ja polnud seni kogu oma elu jooksul kordagi õhtuti kellegi teise kõrval uinunud. Nii ma siis pidutsesin alati paar esimest peotundi ja siis läksin koju (lastega) magama. Ja see ei olnud minu jaoks probleem. Muidu oleks ma ju mingi muu süsteemi välja mõelnud. Pigem ma kuidagi ei viitsinud hakata midagi muutma ja kuna kõik toimis, siis nii oligi. Ja ma ju alati teadsin, et see on ajutine. Asi see siis poolteist aastat on niimoodi kiirelt pidutseda. Ja mitte käia teatris, kontserditel..). Aga kuna tädi M tundus ilma ühegi probleemita väljakutseks valmis olevat, püüdsin mina kaa siis võtta seda kui mingit täiesti tavalist asja ja natuke tutvustasin meie magamaminekurutiini ja lehvitasin ja nii me läksime. Peole. Ja samal ajal mängles Tädi M mängleva kergusega meie lastega, söötis neid, aitas pidžaamadesse, puhus kriimustusele peale (ja otsis sinna ka tuhkatriinuplaastri!), luges unejutud ära ja kussutas kõik tuttu. Ja pärast ütles, et jumala eest, miks te mind nii vähe laste juurde kutsute (!). Ma ei tea ühtegi ilusamat asja, mida saaks keegi ühele lapsevanemale öelda (peale selle, et lapsed on imelised inglid)!

"Harilik ronihaldjas" Pildi autor: Tädi M

 

Ja samal ajal sattusime sünnipäeval arutlema justnimelt ema/isa (laste)vaba aja teemal. Et ilma selleta võiks põhimõtteliselt juba kohe hulluks minna. Ja siis et kuidas seda siis tekitada ja kes peaks samal ajal lapsi lõbustama. Esimesel kohal olid muidugi vanavanemad. Nemad on tavaliselt juba ise ka natuke rohkem valmis oma lapsehoidmisekätt pakkuma (ja kellelt muult ikka ühel lapsel abi paluda kui mitte oma emmedelt-issidelt. Mis ei tähenda, et me võtaksime teie lastehoidmist enesestmõistetavana. Mkmm. Tänu teile pole me (päris) hulluks läinud). Aga moodsad vanavanemad on ka tihti hõivatud või siis elavad kaugel. Ja kõigil ei ole ka niimoodi vedanud nagu meil, et oleks hunnik abivalmeid tädisid kohe vabalt võtta (me oleme nii õnnelikud, kallid tädid M ja M ja B!).

Ja siis pakkus üks minu vestluskaaslastest üldsegi välja, et tema võiks vabalt hoida sõbranna lapsi, et ta saaks minna ennast (ja ka näiteks abikaasat) tuulutama.  Ja see oli muidugi jälle seesama maailma kõige ilusam asi, mida ühele lapsevanemale öelda ja teiseks täiesti geniaalne. Selles mõttes, et kuidas ma ise selle peale tulnud ei ole? Või noh, miks ma pole seda mõtet edasi mõelnud, isegi kui see mingil kujul on mu peast läbi käinud? Sest me ju oleme ka ikka päris palju kodused ja miks siis ei võiks veel mõni laps tulla siia vahel aega veetma, et nende vanemad saaksid samal ajal minna kuhugi mujale oma täiskasvanuteaega veetma (mitte et me nende vanemaid külla ei ootaks - see oleks ju veel eriti tore! Aga siis see oleks mingi teise pealkirjaga üritus). Muidugi, tuleb tunnistada, et mul on viimased kuus aastat olnud pidevalt mõni oma beebi süles või kõhus. Ja ümberringi on lapsed ka muidugi võib olla olnud liiga pisikesed, et leppida kuskil külapeal kellegi neljandaks lapseks olemisega. Aga igal juhul - praegu tundub see küll täiesti suurepärase mõttena! Või heateona. Teate küll ju - tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse!

See on tõesti heategu. See kellegi laste hoidmine. Kasvõi paar tundi. Et suured inimesed saaksid minna sööma või kinno või maidea, kasvõi lihtsalt kodus diivanil istuda, ilma et keegi neid kusagil samal ajal kohe vajaks. Ma tean seda hästi. Seda õndsat tunnet, kui keegi on siiralt hea meelega nõus tulema ja minu lastega mängima, neid toitma, kasima ja võib-olla vahel isegi magama panema!
Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada (nagu ka seda tunnet, mis on peale sellist lastevaba aega. Selline värske ja laetud. Selline, et mingi aja ei aja ükski ving närvi). Aga ma arvan, et ka kõik kellel on vähemalt üks laps, noogutavad praegu.

Ja samas ma mõtlen siin, et kui meile peaks tulema külla mõni laps, kelle vanemad talle (vabaduseootusest põlevate silmadega) lehvitavad ja lubavad varsti tagasi tulla, on minu lapsed tõenäoliselt suure pinge all suutmata otsustada, kuhupoole külalist kõigepealt mängima viia. Ja kui see probleem saab lahendatud, siis ei küsiks keegi minult keset söögitegemist, kas ja millal mina tulen (ja miks ikka veel ei tule) mängima/lugema/joonistama/meisterdama/joogat tegema. Nii et heategu peseb heategu sellisel juhul. Minu lapsed õnnelikud, külalislaps õnnelik (loodetavasti) ja tema vanemad kohe eriti õnnelikud. Ja mina ka, sest ma peaaegu et tunnen nende vanemate kõiki neid erinevaid tundeid, kui ma sellele mõtlen. Lisaks sellele, et ma saan samal ajal ka näiteks süüa teha või pesuruumi koristada (see on nagu Tallinna valmimine, see pesuruumi koristamine. Ma muudkui käin ja pesen ja voldin ja viin väikeseid kleite väikestesse kappidesse, aga teiselt poolt tuleb neid kogu aeg sisse tagasi. Sekka ka voodilinu, mis on sattunud õnnetusteohvreiks. Muideks, lugesin, et feng shui kohaselt asub majaplaani ja ilmakaari vaadeldes minu pesuruumis karjääri- ja teekonnanurk. Ja võin täitsa öelda, et pole ka seal karjääri- ja teekonnanurgas mul tõesti-tõesti sellist pedantset korda praegu. "Mu karjäär on nagu mu pesuruum - raske on sealt seda õiget kleiti leida". Sellise slogani mõtlesin praegu välja.)

Nii et tegelikult võiks ju täiesti toimida selline lastevanematest sõprade vastastikune lastehoidmise kokkulepe. Eriti hädavajalik oleks see neile, kel võib olla laste vanavanemad elavad kaugel või neid polegi või misiganes see põhjus on, et nad ei saa selles osas abiks olla. Aga igal juhul on selle puhul selliseks suureks eesmärgiks see, et vanemad saaksid vahepeal tunda end suurte inimestena ja paarina ja lihtsalt natuke vabamalt (käia nii kinos, et keegi ei hakka hirmsa koha peal nutma ega taha põneva koha peal pissile või restoranis nii, et võib terve oma toidu ära süüa kuni see on veel soe, pannes sealjuures tähele ka mis toit see on üldse). Juba paaril tunnil vabal ajal on tervendav toime. Ausõna. Ja tasuda saab selle imelise vaba aja eest muidugi lastehoidmisega.

Suvine kodu, kodune suvi ja kuidas kõik on korras!

Meil on siin olnud paar hästi mõnusat suvepäeva! Ja me oleme ausalt võtnud neid nii nagu need oleksid viimased, sest kunagi ei tea, eksju. Täna panin näiteks kohe kell kümme (sest ma tõusin kell kümme, muideks. Jaa, ma kujutan ette teie ammuli suid praegu. Et kesse siis kõikidele mu lastele putru keetis ja neid kasis-riietas, eks. No mul on siin nii hästi läinud (ptüiptüiptüi), et lapsed tõusevad kusagil peale kaheksat ja siis lihtsalt hängivad siit magamistoast minema ja hakkavad igal pool mujal hängima. Ja kuna Ühene ei saa kuidagi lasta õdedel ilma temata uut päeva avastama hakata, siis tema "ookseb ka" neile järele ja nii nad kusagil seal on. Kusagil kaugemal ja päris ilusti ja vaikselt. Aaah, need hommikused hetked, mil kõik on värsked ja puhanud ja rõõmsad ja koostöövalmid ja lahked ja naerusuised. Täielik vastand õhtustele hetkedele. Ühesõnaga, kui keegi tuleb mulle vahepeal ütlema, et tahaks banaani või juua või midagi, siis need on need hetked, mil mulle meenuvad kõik need raamatud ja artiklid, mis julgustavad vanemaid laste iseseisvumist toetama ja laskma neil võimalikult palju omal jõul hakkama saada. Väga väärtuslikud ja õpetlikud ja täiesti asendamatud hommikused hetked. Mis annavad lastele aega enesekindluse kasvatamiseks ja mulle aega. Lihtsalt.) päevitusriided selga, kübara pähe ja tegin kõikvõimalikud uksed lahti, et suvi igalt poolt sisse saaks ja meie välja (elagu terved eraldi lõigud sulgudes ühe väikese lause sees!).

Ja lapsed otsustasid teha puuviljapikniku maja ees hommikupäikese käes. Ja siis nad kiikusid ja mängisid oma majakeses ja sõitsid tõukekatega, sõid peenrast tilli (viimastel päevadel juba koos vartega!) ja joonistasid kriitidega ja lihtsalt nautisid suvehommikut. Ja mina nautisin ka oma suvehommikut natukene õues ja siis ülejäänud aja natukene koristades, putru keetes ja pesu pesema/kuivatisse/kappidesse pannes. Ja kui see tundub selline kurb ja raske, et nii kahju, et ma pidin niimoodi toas kraamima, siis tegelikult ka, ma nautisin oma suvehommikut justtäpselt nii! Sest seda aega, mil mul lastakse rahulikult oma kodukese eest hoolitseda, ei ole väga palju. Alati on keegi, kes ei saa kuskilt kleiti kätte või kellel on vaja nööri kuhugi külge siduda või patsi teha või õuna lõigata või mähkmeid vahetada või sokke otsida või maidea. Ja viimasel nädalal on mul üldse kuidagi õnnestunud niimoodi oma koduelu korraldada, et mul on iga päev ja pidevalt kodu korras! Ma olen võimas! Kusjuures ma püüan väga endale aru anda ja meelde tuletada, et lapsed peavad saama loovalt mängida ja ei tohi sealjuures muretseda selle pärast, et äkki nad ajavad midagi segamini ja emme kurjaks. Aga no need "ühe-minuti-kolimismängud", kui võetakse üks kott ja pannakse sinna lihtsalt suvalt erinevatest karpidest juukseklambreid, pliiatseid, nukutaldrikuid, pusletükke, kivikesi ja kaelakeesid kokku ja siis alustatakse mingit hoopis kolmandat mängu mingi teise kotiga, neid ma püüan küll ennetada.

Tänavakunstnikud

 

Ja põhimõtteliselt mööduski terve päev sellises meeldivas flows - arbuusi(ja tilli)söömise, uno-kaartide mängimise, kriitidega joonistamise, võilillede (ja mingite lillade lillede) korjamise, pideva kleidivahetuse (mida ma ei tauni absoluutselt, sest muidu ei jõua äkki kõiki suvekleite ära kanda, kui see peaks olema üks kolmest soojast päevast sel suvel!), ümber maja jooksmise, kiikumise, joonistamise, liivakookide tegemise, pallimängu ja tänase hittmängu - uinakule sättimise (sest nad magavad muidu meie magamistoas madratsil, aga ma pakkusin välja, et nad võiksid täna jälle üle mitme kuu proovida öösel oma toas magada, mis pani alguse uuele ja senimängimata mängule, mille käigus vahetati mitmeid kordi ööriideid ja pandi kardinaid ette ja valiti kaisuloomi. Mõte oma voodis magamisest oli lihtsalt nii uus ja iksaiting, et seda tuli päeva jooksul erinevates versioonides läbi mängida, et õhtuks valmis olla) saatel.

Kuumaasikal

 

Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis see väga ei erinenud eilsest päevast. Miinus uinakule sättimise mäng.

Ma tahan selle jutuga jõuda sinna, et kui vahel on mitu päeva järjest kodus olemine selline kiirtee monster-emani (ja et mitte öelda monster-lasteni (sest lapsed on inglikesed), siis väljakutsuvalt käituvate lasteni), siis mitte sel nädalal. Sest sel nädalal on suvi. Ja päike. Ja rõõm. Õues ja peas ja südames. Ja muidugi kodu on juba nädal aega korras. Mis on juba ise eraldi üks suur Hea Ema eeldus. Sellest tahan ma veel pärast eraldi kirjutada. 

 

Kohutav(alt mõnus) üksindus

Oli aeg, millal ma ilmselt mõtlesin, et üksi kohvikus ja kinos käimine on kuidagi kurb. Nüüd on aeg, mil see on lihtsalt suur õnn ja rõõm! Mul oli eile deit iseendaga. Viisin end peale laulmist (mis on kaa ju aeg iseendale) Vapianosse falafleid ja hummust sööma (mis osutusid suurepärasemaks kui ma oodata oskasin) ja siis kinno vene naistekat vaatama (ja kinos selgus, et esmaspäeviti on piletid poole odavamad. Tänks, universum!). Ja laekusin koju peale südaööd, kui õues oli veel ikka (jälle?) valge. Keegi ei olnud kurb.

Kakskendviis kleiti, kakskendkuus kinga ja kotitäis juuksekumme ehk kolm kleidikest väljamaareisil

Kujutage ette, me pakkisimegi kõik oma kleidikesed ja PAAR asja veel kokku ja sõitsime lennukiga nädalaks perereisile Belgiasse (ja Luxembourgi)! Päris kõikvõimas tunne on nüüd!

Me oleme enne käinud niimoodi beebidega, et Viiene sai pooleaastasena meiega reisida ja Ühene ka, aga Kolmesel jäi see kuidagi vahele. Vaene laps. Isegi passi tal ei olnud enne selle aasta maikuud. Ja nüüd siis saab temagi oma esimese välisreisi oma tähtsate esimeste asjade nimekirjast maha kriipsutada.

Kuna olime kursis, et kolme väikese lapsega reisimine võib lisaks augule rahakotti süüa ka mõningaid närve, siis kaalusime kunagi, et teeme igakord enne reisi loosi, milline laps kaasa saab. Aga siis me ikka otsustasime elule tänulikud olla ja võtsime kõik korraga kaasa.

Ja tegelikult läks kõik ju imeliselt! Sõitsime külla oma Brüsselis elavatele sõpradele, siis edasi Luxembourgis elavatele sõpradele ja siis kõik koos (pluss veel Hollandisõbrad) Ardennidesse, kus meil oli nädalavahetuseks üks tore suur maja võetud, kuhu me kaheksateistkümnekesi kõik ilusasti ära mahtusime. Jap. Kümme last ja kaheksa täiskasvanut. Päris vaprad ja produktiivsed eesti pered.

Kõige rohkem pabistasin ma lendamiste pärast, sest tundus hirmus kolme last kaks ja pool tundi niimoodi lõbustada, et keegi meie poole tapvaid pilke (ja sõnu. Ja võibolla mingeid asju.) ei saadaks. Eriti kui äratus oli olnud kell 4.00 (olles ise läinud magama kell 2.00 - kaks tundi ööund. Mitte just eriti hea pinnas kolme väikese lapsega perereisiks). Aga -  kaasapakitud pliiatsid-paberid, kleepekaraamatud, Lotte ja kuujäneste raamat ja küpsised tegid oma töö. Meid oli pandud kõige viimasesse ritta, nii et kõik said vabalt pissile ja Ühene natuke ringi tatsata ja peitust mängida. Aga suurema osa ajast veetis ta ikka oma iidolõdesid kopeerides ja istus kenasti nende kõrval reas ja kleepis tähtsa näoga. Ja ülejäänud päris suure osa ajast ta magas minu süles (tänasin pärast joogat, et mu keha oli nii ilusti ja pikalt nõus väga ebamugavates asendites vastu pidama. Sest ma jumala eest ei tahtnud, et ta oma ingliunest väikeseks pahuraks kuradikeseks tõuseks.) Nii et tõesti, lendamise pärast poleks olnudki vaja muretseda üldse!

 

Väike väljakutse oli suures välismaa lennujaamas liikumine nii, et kõik pereliikmed oleksid suuna osas ühel meelel, aga kuna see oli meil selline esimene kord, siis me leidsime ikka lõpuks oma stiili (Mees kohvrite ja kottidega ees, Viiene ja Kolmene tema järel ja mina Ühesega kõige taga) ja kõik, kes pidid plaani järgi meiega lennujaamast väljuma, sealt ka väljusid.

 

Ja ka siit edasi oli kõik puhas rõõm ja mäng! Meie sõbrad hoolitsesid meie eest, toitsid meid, seadsid valmis pehmed asemed ja viisid välismaistesse parkidesse ja poodidesse (ma sain lausa kolm korda käia ilma lasteta poes! Kaks neist olid kohalikud ökopoed, kus mul hakkas pea valutama sellest suurest taimse toodangu valikust ja natukene tahtsin nutta, sest kõik oli ikka täitsa märgatavalt odavam kui meil (ei, mitte odav, aga odavam)! Ja siis üks oli Hema, mis on selline Hollandi pood, kus müüakse igast lahedat värki. Sealt saime Jipi ja Jannekese sümboolikaga vihmavarju, kaks Takit (Jipi ja Jannekese ühine koer) ja memory (eesti keeles oleks see.. mälumäng?) mängu (Jipi ja Jannekesega). Kes siinkohal Jipist ja Jannekesest mitte midagi ei tea, siis soovitan lugeda. Lastele. See on küll aastast 1965, seega vahepeal on lugusid sellest, kuidas lapsed lähevad sigareid ostma ja nii, aga kokkuvõttes on see üks tõeliselt toredasti kirjutatud raamat väikesest poisist ja tüdrukust. Kes on sõbrad ja naabrid. Ja illustratsioonid on minimalistlikud, aga väga-väga lahedad. Ma praegu vaatan, et see lõik on põhimõtteliselt üleni sulgudes. Päris eriline.)

Atomium Brüsselis

''

Vaade Brüsselile

 

Rühmavanem/kaardilugeja

 

Ja üsna kirev ja melurohke oli ka meie viibimine Ardennides, kus meie kümme last päris kenasti omavahel mängisid ja niisama toimetasid. Ja vahepeal muidugi oli ka tujukamaid perioode. Sellised peredega ritriidid on küll omajagu väsitavad, nii et õhtuti juhtub rohkem kui tihti, et ma jään (pool)kogemata koos lastega magama. Millest on kahju, sest tegelikult ju tahaks suurte inimestega ka natuke vestelda (ja teistpidi – kui ma suudangi üleval olla ja suurte inimestega vestelda, siis see toimub mu ööunetundide arvelt, mis tähendab, et järgmisel päeval on mul selle võrra vähem jõudu ja kannatlikkust. Mis ei ole väga kasulik pere sisekliimale). Aga teisest küljest, see mõnus suur möll ja värk on jälle omamoodi lahe ja selline suur elamus kõigile. Ja lapsed olid ikka superõnnelikud. Et me reisile läksime, et me lennukiga sõitsime, et nad oma sõpru nägid, kes elavad kaugel, et nad said pargis käia, et nad said perega koos olla, et nad said naril magada, et nad nägid aknast tiigil ujuvaid linde, et me saime toidupoest ostudega jalgpalli ja nokamütsi kaasa, et nad said uued punamütsikesega ja väikese printsiga seljakotid, et nad said looduspargis kitsesid toita ja mänguväljakutel ronida, et nad said sõpradega kostüümimänge mängida, et päike paistis, et vihma sadas, et aias sai lilli korjata jne jne.

 

Käisime kahes looduspargis, kus elasid ka loomad, keda sai toita. Ma ei ole eriline loomaaedade ja loomaparkide austaja, sest mulle eriti ei meeldi, kui loomad kusagil kinni peavad olema kellegi rõõmuks, aga tuleb tunnistada, et need pargid seal on ikka hoopis midagi muud kui meie loomaaed. Muidugi, loomad elavad piiratud alal, aga neil on seal võimalik oma loomuomastes tingimustes toimetada. Näiteks karud elasid eriti suurel maa-alal, millest suurem osa oli mets ning sealt voolas läbi jõekene, kus nad vahepeal joomas ja niisama suplemas käisid. Ma ei püüa siin muidugi loomaaedasid kui selliseid õigustada. Viiesega ja Kolmesega oleme sel teemal palju arutlenud ja mul on süda rahul, et nad mõistavad, kuidas loomad päriselt elavad (või elama peaksid) ja miks neil vabana parem on.

Aga sealsed looduspargid on juba iseenesest väga lahedad ja kutsuvad loodusesse - seal on ikka vaeva nähtud, et lastel ja peredel oleks huvitav ja seigeldav - igasugused matkarajad ja sillad ja tunnelid ja piknikulauad ja muud sellised asjad. Ma juba jõudsin unistama hakata, kuidas meil on ka kusagil kunagi selline park, kuhu saaks perega päeva veetma minna, kus on lastel ruumi joosta ja ronida ja peitust mängida ja näiteks vihmase ilma korral piknikku pidada ja lihtsalt looduses olla. Selline waldorfparadiis, kus kõik on valminud loodusega koostöös - palkidest ja okstest ja kividest ja. Ja on üldse võimalikult looduslähedane - plastikuvaba ja loomulik. Muidugi on alati variant ka lihtsalt metsa või mere äärde minna. Aga vahel on tore, kui keegi on kuhugi kindlasse kohta midagi põnevat juba valmis ehitanud. Kui keegi teab kusagil sellist kohta, siis ma tahaksin kindlasti ka teada!

Ühesele oli see kõik kokku kohe nii suureks elamuseks, et ta jäi reisi lõpus palavikku ja nohuseks (millele ilmselt andsid oma panuse ka need neli hammast, mis seal kõik korraga igemest väljuma otsustasid hakata nagu pärast kodus suhteliselt juhuslikult avastasime), aga see põhimõtteliselt ei morjendanud teda (päeval) ja ta pidas vapralt vastu ka tagasilennu. Ja tagasilend läks üldse kuidagi eriti lihtsalt – kui sinnalennul tekkis hetk, mil lapsed olid pisut häiritud, et me üldse kohale ei jõua, siis tagasilennul nad juba ilmselt olid lennu pikkusega leppinud ja ei protesteerinud üldse.

Ma olen juba ammu aru saanud, et kolme (või ühe või kahe või mitme) väikese lapsega ei tea kunagi päriselt, milliseks üks väljasõit või reis kujuneda võib, sest tegemist on sellisel juhul ikkagi kokku viie erineva inimesega, kellest igaühel on oma mured ja rõõmud ja tujud ja probleemid. Aga see esimene mahukam reis andis küll sellise meeldiva positiivse laengu ja julguse seda ka edaspidi proovida. Ja noh, lapsed ju kasvavad kogu aeg suuremaks ja saavad targemaks ja julgemaks ja ehkki tujud ja asjad ikka jäävad, siis oskused nendega toimetulekuks ikka muudkui paranevad (nii meil kui neil). Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ei tea, kas seda väikeste lastega reisimist tasub ikka niiväga puhkuseks nimetada, siis mina julgen küll! See on selline ühine ja ühendav katsumus, mille käigus kõik õpivad teineteise piire paremini tunnetama ja koostööd tegema ja üldse. Igasugune vaheldus on ju puhkus rutiinist.

Märkmed järgmiseks reisiks:

-          Kummikud ja vihmajope. Mulle.

-          Pakin kohvrid samamoodi – ikka ujukatest jopedeni (pluss siis kummikud ja vihmajope mulle), siis on kindel, et kõik on olemas!

-          Stressan vähem mõttetute asjade pärast (seda meeldetuletust pean endale pidevalt ja läbivalt meelde tuletama)

Kuidas me seda tegime?

Ma olen viimasel ajal siin aina rohkem mõelnud, kuidas ma kunagi meenutan seda praegust aega siin. Seda armsat-õudsat segadust. Nii füüsilist kui vaimset. Mitte et mulle ei meeldiks hetkes elada. Lihtsalt. Kuidagi püüan seda kõike siin ikka vahel niimoodi laiemalt või kaugemalt vaadelda.

Ma tahaks tegelikult iga päev nii paljust kirjutada just sellepärast, et sellest tormilisest ajast siin ja praegu, mil minu ümber on nii palju erinevaid (ja enamasti samaaegseid) vajadusi ja toimetusi ja asju, mida tahaks teha ja asju mida peab tegema ja uni, mis vajaks magamist, jääks maha mingi detailsem märk mulle endale. Kunagi lugemiseks. Ja ilmselt ahhetamiseks. Et mismooodiii? Kas tõesti olidki sellised ülemõistuse ajad ja sellised harvad minutid (tavaliselt öösel, kui ma just ei maganud), mil ma sain üleüldse millegi peale mõelda, mis ei olnud seotud järgmise toimetuse või kellegi teise vajadusega? Sest see argine möll ja kõik selle kaunid nüansid ei jää ju nii hästi meelde. Sest mingi aja pärast ju ei tundu raskemad hetked enam nii rasked (kes on sünnitanud, see saab päris hästi aru).
Ja panite paradoksi tähele? Noh, et muidugi ma siis ei leia ju hetke, et sellest kõigest veel kirjutada.

Ma olen mõelnud, muide, ka diktofoni peale. Et lihtsalt lindistaks kõike seda siin aeg-ajalt ja siis kunagi, vanaduspõlves, kuulaks neid lindistusi ja nutaks ja naeraks härdusega. Ja annaks lastele ka kuulata, kui nad peaksid saama mitmeid lapsi, et nad hingaksid kergendatult, et nii see just kõik peabki olema.

Aga ma lohutan end sellega, et isegi kui ma sellest kõigest kirjutamist sama hoogsalt jätkan nagu ma seda seni teinud olen ja ka seda diktofoniplaani ei teosta (sest ma lihtsalt ei jõua või unustan ära või äkitselt ongi lapsed juba selleks ajaks mehele läinud, kui ma selleni jõuan), siis jääb meile alati vist ikkagi midagi täiesti harilike mälestustena kaa meelde. Võib olla mitte nii värvikalt ja nüansirohkena, aga midagi siiski. Ja siis me reisime Martiniga mööda ilma ja joome mõnusaid ananassi seest serveeritavaid kokteile ja meenutame seda aega praegu ja naerame ja patsutame teineteist õlale, et vot sellise asja elasime üle! (ja siis tuleme koju ja hoiame vabatahtlikult lapselapsi, sest esiteks nad on kindlasti nunnud ja teiseks, see on lihtsalt maailma suurim heategu. Musid ja kallid siinkohal vanaemale-vanaisale!)

Lapsed, jooga ja lastejooga

Ma tulin nüüd siia ennast õigustama, et te ei arvaks, et ma siin olen niisama kodus mittemidagi teinud, eks. Istunud jalg üle põlve. Või seinal. Ei ole (teate, ma ei mäletagi enam, mis see on). Ma nimelt pühendusin möödunud sügisel õpingutele ja olen nüüdseks täiesti ametlikult sertifitseeritud lastejooga õpetaja! Palju õnne mulle!

See käis nii, et suvi hakkas läbi saama ja mina mõtlema, et sel sügisel võiks endaga midagi asjalikku ette võtta. Midagi õppida või. Eriti kuna imik hakkas juba vaikselt aastaseks saama ja oli nõus mind mõneks tunniks kodust välja lubama. Ja teised olid nõus hakkama paaril päeval nädalas lasteaias käima. Kõik oli nagu millekski valmis ja siis jõudis minu silmadeni kuulutus, et Laste Jooga Stuudio on korraldamas lastejooga õpetajate koolitust. Ma pean ütlema, et ma ei kahelnud isegi natukene mitte. Sest kundalini joogat olin ma juba paar aastat enne armastama hakanud ja noh, lapsi kaa ju. Ja nii ta läks. Sügis möödus joogavines - öiste meditatsioonide (sest kesse mulle siin päeval rahu ja vaikust annab, eks), eriti armsate kaasõpilaste ja hirmude ületamise saatel. See oli üks võimas teekond, ma teile ütlen.

No ja nüüd ma siin siis olengi nagu täitsa lastejooga õpetaja või nii. Mul on juba mõned kuud päris oma pisikeste inglikeste grupp ühes väikeses armsas lasteaias ja lisaks sain kõvasti praktikat teisi õpetajaid asendades. Ja veendusin, et jaa. See on jaa. See on ikka täitsa mulle. Ja nüüd juba järgmisest nädalast alustan kohe päris mitme erineva lastegrupiga üle linna. Nii et jah. Sellist stsenaariumit ma poleks tõesti osanud sügisel ette näha.

Vähe sellest kõigest, mu pea juba valutab kõikidest nendest mõtetest ja ideedest, mida ma kõike veel selle kõigega ette tahaks võtta. Ma loodan, et mu jõud ja jaks (ja abikaasa ja lapsed ja nende armas vanaema, kes neid nõus hoidma on) selle kõik kaunilt välja kannatavad ja on mulle ikka jätkuvalt toeks.

Nagu meile õpetati - kõik mida antakse tuleb lihtsalt vastu võtta! Ma siis võtan! Aitäh!

Ebatäiuslikkuse täiuslikud rütmid ehk kuidas ma oma perioodilist laiskust "hea ema" sildi all õigustan

Sügis ja argised rütmid on tagasi ja ruulivad meie elu. Vahepeal. Ja siis jälle meie ise ruulime siin oma elu Neljase nohu taktis. Ja ma täna mõtlesin sellele, kui hästi see kõik tegelikult meile sobib. Et see ongi nagu meie rütm - paar eriti tegusat nädalat lasteaias-külas-tantsimas-voolimas ja siis paar tšilli nohust kodunädalat, mil pesuhunnik kasvab omaette ühes toas ja mänguasjakuhi kõikides teistes tubades (selles kontekstis esindab pesuhunnik siis seda kurba osa kodunädalast ja mänguasjakuhjad rõõmsat. Ja õhtuti, siis kui kõik on väsinud ja ma teadvustan, et ma pole midagi ära koristada jõudnud, siis esindavad mõlemad kurba osa).

Meil oli näiteks siin vahepeal sünnipäev, mil Kahesest sai Kolmene (peaksin nüüd blogitutvustusse jälle nime muutma minema) ja suur pidu vanaemate-vanaisade-tädidega jättis endast järele erinevaid nõusid, mida ma pesin kolm päeva. See tähendab, et kuna keegi ei pidanud meile mitu päeva külla tulema, sest meil oli nohunädal ja ma otseselt ei pidanud eeskujulik olema, siis ma ei kiirustanud selliste edasilükatavate puhastustoimingutega (ehk tegelesin pigem jooksvate hädavajalike asjadega nagu söögitegemine, magama sõidutamine, söögitegemine, magama sõidutamine, hädavajalike nõude pesemine (sest ühekordsed nõud lihtsalt ei meeldi mu südametunnistusele) ja hädavajaliku baleriinidega aluspesu pesemine).

 

Ja see kõik oli kuidagi nii vabastav ja teraapiline, sest ma olen sellistes küsimustes tegelikult superstressav. Korralagedus ajab mu peas kõik sassi. Ma ei saa puhata, kui mu ümber valitseb segadus, näiteks. Või töötada. Või lihtsalt normaalselt funktsioneerida. Aga seekord ma olin väga tubli, ületasin ennast ja lülitasin segaduse lihtsalt peas välja! Tegelesin oma ebamugavustunde veenmisega, et see kõik on okei ja ükskord ma pesen need nõud niikuinii ära (vähemalt oktoobri lõpuks, mil Neljasest saab Viiene ja needsamad vanaemad-vanaisad-tädid tahaksid kuskilt pealt kooki süüa). Ja et mina ei pea mustade nõudega samastuma. Et koogijäägid kolmandal päeval on normaalne (?). Tundsin küll aeg-ajalt mõningaid ebamugavaid tundeid, tuleb tunnistada. Eriti elutoalauast möödudes, kus need nõud kõik kuivanud koogipuru all nutsid ja hääletult appi karjusid (ja mind süüdistavalt piidlesid). Aga siis ma jälle keskendusin olulisele.

Ehk - ma õpetasin lapsi reisi ümber maailma ja aliast mängima, ehitasime onne ja klotsimaju, lugesime muinasjutte, joonistasime-värvisime ja müüsime üksteisele puust kooke. Ja siis tegime päris kooke. Ja vahepeal sõime ka (üsna) täisväärtuslikku toitu. Ja ma pidin tunnistama, et see kõik, mis teoorias on alati nii õigesti kõlanud, tekitas, tõesti-tõesti praktikas ka ikka päris arvestatava hea-ema-tunde (soovin siinkohal täpsustada, et "hea-perenaise-tunne" on hoopis üks teine tunne).

 

Ja siis, ühe öö eel võtsin end kokku ja koristasin kõik ära, pesin nõud, kuivatasin ja panin kappi ja tegelesin pesuruumis erinevate riietega. Hea-perenaise-tunne on ikka kaa üks päris meeldiv tunne, tõdesin, ja olin endaga jälle päris rahul. Vahel tuleb see peale ka keset ööd. Siis ma lihtsalt annan järele ja koristan rahus kell pool neli oma kodu, et hommikul oleks kõik puhas ja värske. Koristamine on teraapiline (nagu ka rohimine, nõude pesemine ja muud üllatavad asjad, mis peale lastesaamist väga imelikul kombel armsaks on saanud), kui seda saab teha üksi.

Kokkuvõttev sõnum endale, emadele ja maailmale on see, et kuigi tahaks emana-naisena-inimesena suuta KÕIKE kohe ja korraga, tõestab elu järjekindlalt ja pidevalt (ja seda eriti kolme lapsega, kuigi see fakt ilmnes juba ka kahega ja isegi ühega), et vist ikkagi ei suuda. Isegi kui vahel tundub, et juba hakkab täitsa minema, selgub varsti, et pigem mitte. Nii et isegi täiuslikkus on ebatäiuslik. See tähendab siis, et täiuslikkust ei olegi. On lihtsalt jooksev (möllav, kisav, segane, üllatusterohke, imeline) elu, mis kogu oma ebatäiuslikkuses on nii põnev ja mitmekesine, et patt oleks viriseda (ja kuna me pole täiuslikud, siis võib-olla vahel natukene). Ema on tavaline inimene nagu Sinagi.