Suvine kodu, kodune suvi ja kuidas kõik on korras!

Meil on siin olnud paar hästi mõnusat suvepäeva! Ja me oleme ausalt võtnud neid nii nagu need oleksid viimased, sest kunagi ei tea, eksju. Täna panin näiteks kohe kell kümme (sest ma tõusin kell kümme, muideks. Jaa, ma kujutan ette teie ammuli suid praegu. Et kesse siis kõikidele mu lastele putru keetis ja neid kasis-riietas, eks. No mul on siin nii hästi läinud (ptüiptüiptüi), et lapsed tõusevad kusagil peale kaheksat ja siis lihtsalt hängivad siit magamistoast minema ja hakkavad igal pool mujal hängima. Ja kuna Ühene ei saa kuidagi lasta õdedel ilma temata uut päeva avastama hakata, siis tema "ookseb ka" neile järele ja nii nad kusagil seal on. Kusagil kaugemal ja päris ilusti ja vaikselt. Aaah, need hommikused hetked, mil kõik on värsked ja puhanud ja rõõmsad ja koostöövalmid ja lahked ja naerusuised. Täielik vastand õhtustele hetkedele. Ühesõnaga, kui keegi tuleb mulle vahepeal ütlema, et tahaks banaani või juua või midagi, siis need on need hetked, mil mulle meenuvad kõik need raamatud ja artiklid, mis julgustavad vanemaid laste iseseisvumist toetama ja laskma neil võimalikult palju omal jõul hakkama saada. Väga väärtuslikud ja õpetlikud ja täiesti asendamatud hommikused hetked. Mis annavad lastele aega enesekindluse kasvatamiseks ja mulle aega. Lihtsalt.) päevitusriided selga, kübara pähe ja tegin kõikvõimalikud uksed lahti, et suvi igalt poolt sisse saaks ja meie välja (elagu terved eraldi lõigud sulgudes ühe väikese lause sees!).

Ja lapsed otsustasid teha puuviljapikniku maja ees hommikupäikese käes. Ja siis nad kiikusid ja mängisid oma majakeses ja sõitsid tõukekatega, sõid peenrast tilli (viimastel päevadel juba koos vartega!) ja joonistasid kriitidega ja lihtsalt nautisid suvehommikut. Ja mina nautisin ka oma suvehommikut natukene õues ja siis ülejäänud aja natukene koristades, putru keetes ja pesu pesema/kuivatisse/kappidesse pannes. Ja kui see tundub selline kurb ja raske, et nii kahju, et ma pidin niimoodi toas kraamima, siis tegelikult ka, ma nautisin oma suvehommikut justtäpselt nii! Sest seda aega, mil mul lastakse rahulikult oma kodukese eest hoolitseda, ei ole väga palju. Alati on keegi, kes ei saa kuskilt kleiti kätte või kellel on vaja nööri kuhugi külge siduda või patsi teha või õuna lõigata või mähkmeid vahetada või sokke otsida või maidea. Ja viimasel nädalal on mul üldse kuidagi õnnestunud niimoodi oma koduelu korraldada, et mul on iga päev ja pidevalt kodu korras! Ma olen võimas! Kusjuures ma püüan väga endale aru anda ja meelde tuletada, et lapsed peavad saama loovalt mängida ja ei tohi sealjuures muretseda selle pärast, et äkki nad ajavad midagi segamini ja emme kurjaks. Aga no need "ühe-minuti-kolimismängud", kui võetakse üks kott ja pannakse sinna lihtsalt suvalt erinevatest karpidest juukseklambreid, pliiatseid, nukutaldrikuid, pusletükke, kivikesi ja kaelakeesid kokku ja siis alustatakse mingit hoopis kolmandat mängu mingi teise kotiga, neid ma püüan küll ennetada.

Tänavakunstnikud

 

Ja põhimõtteliselt mööduski terve päev sellises meeldivas flows - arbuusi(ja tilli)söömise, uno-kaartide mängimise, kriitidega joonistamise, võilillede (ja mingite lillade lillede) korjamise, pideva kleidivahetuse (mida ma ei tauni absoluutselt, sest muidu ei jõua äkki kõiki suvekleite ära kanda, kui see peaks olema üks kolmest soojast päevast sel suvel!), ümber maja jooksmise, kiikumise, joonistamise, liivakookide tegemise, pallimängu ja tänase hittmängu - uinakule sättimise (sest nad magavad muidu meie magamistoas madratsil, aga ma pakkusin välja, et nad võiksid täna jälle üle mitme kuu proovida öösel oma toas magada, mis pani alguse uuele ja senimängimata mängule, mille käigus vahetati mitmeid kordi ööriideid ja pandi kardinaid ette ja valiti kaisuloomi. Mõte oma voodis magamisest oli lihtsalt nii uus ja iksaiting, et seda tuli päeva jooksul erinevates versioonides läbi mängida, et õhtuks valmis olla) saatel.

Kuumaasikal

 

Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis see väga ei erinenud eilsest päevast. Miinus uinakule sättimise mäng.

Ma tahan selle jutuga jõuda sinna, et kui vahel on mitu päeva järjest kodus olemine selline kiirtee monster-emani (ja et mitte öelda monster-lasteni (sest lapsed on inglikesed), siis väljakutsuvalt käituvate lasteni), siis mitte sel nädalal. Sest sel nädalal on suvi. Ja päike. Ja rõõm. Õues ja peas ja südames. Ja muidugi kodu on juba nädal aega korras. Mis on juba ise eraldi üks suur Hea Ema eeldus. Sellest tahan ma veel pärast eraldi kirjutada. 

 

Kohutav(alt mõnus) üksindus

Oli aeg, millal ma ilmselt mõtlesin, et üksi kohvikus ja kinos käimine on kuidagi kurb. Nüüd on aeg, mil see on lihtsalt suur õnn ja rõõm! Mul oli eile deit iseendaga. Viisin end peale laulmist (mis on kaa ju aeg iseendale) Vapianosse falafleid ja hummust sööma (mis osutusid suurepärasemaks kui ma oodata oskasin) ja siis kinno vene naistekat vaatama (ja kinos selgus, et esmaspäeviti on piletid poole odavamad. Tänks, universum!). Ja laekusin koju peale südaööd, kui õues oli veel ikka (jälle?) valge. Keegi ei olnud kurb.

Kakskendviis kleiti, kakskendkuus kinga ja kotitäis juuksekumme ehk kolm kleidikest väljamaareisil

Kujutage ette, me pakkisimegi kõik oma kleidikesed ja PAAR asja veel kokku ja sõitsime lennukiga nädalaks perereisile Belgiasse (ja Luxembourgi)! Päris kõikvõimas tunne on nüüd!

Me oleme enne käinud niimoodi beebidega, et Viiene sai pooleaastasena meiega reisida ja Ühene ka, aga Kolmesel jäi see kuidagi vahele. Vaene laps. Isegi passi tal ei olnud enne selle aasta maikuud. Ja nüüd siis saab temagi oma esimese välisreisi oma tähtsate esimeste asjade nimekirjast maha kriipsutada.

Kuna olime kursis, et kolme väikese lapsega reisimine võib lisaks augule rahakotti süüa ka mõningaid närve, siis kaalusime kunagi, et teeme igakord enne reisi loosi, milline laps kaasa saab. Aga siis me ikka otsustasime elule tänulikud olla ja võtsime kõik korraga kaasa.

Ja tegelikult läks kõik ju imeliselt! Sõitsime külla oma Brüsselis elavatele sõpradele, siis edasi Luxembourgis elavatele sõpradele ja siis kõik koos (pluss veel Hollandisõbrad) Ardennidesse, kus meil oli nädalavahetuseks üks tore suur maja võetud, kuhu me kaheksateistkümnekesi kõik ilusasti ära mahtusime. Jap. Kümme last ja kaheksa täiskasvanut. Päris vaprad ja produktiivsed eesti pered.

Kõige rohkem pabistasin ma lendamiste pärast, sest tundus hirmus kolme last kaks ja pool tundi niimoodi lõbustada, et keegi meie poole tapvaid pilke (ja sõnu. Ja võibolla mingeid asju.) ei saadaks. Eriti kui äratus oli olnud kell 4.00 (olles ise läinud magama kell 2.00 - kaks tundi ööund. Mitte just eriti hea pinnas kolme väikese lapsega perereisiks). Aga -  kaasapakitud pliiatsid-paberid, kleepekaraamatud, Lotte ja kuujäneste raamat ja küpsised tegid oma töö. Meid oli pandud kõige viimasesse ritta, nii et kõik said vabalt pissile ja Ühene natuke ringi tatsata ja peitust mängida. Aga suurema osa ajast veetis ta ikka oma iidolõdesid kopeerides ja istus kenasti nende kõrval reas ja kleepis tähtsa näoga. Ja ülejäänud päris suure osa ajast ta magas minu süles (tänasin pärast joogat, et mu keha oli nii ilusti ja pikalt nõus väga ebamugavates asendites vastu pidama. Sest ma jumala eest ei tahtnud, et ta oma ingliunest väikeseks pahuraks kuradikeseks tõuseks.) Nii et tõesti, lendamise pärast poleks olnudki vaja muretseda üldse!

 

Väike väljakutse oli suures välismaa lennujaamas liikumine nii, et kõik pereliikmed oleksid suuna osas ühel meelel, aga kuna see oli meil selline esimene kord, siis me leidsime ikka lõpuks oma stiili (Mees kohvrite ja kottidega ees, Viiene ja Kolmene tema järel ja mina Ühesega kõige taga) ja kõik, kes pidid plaani järgi meiega lennujaamast väljuma, sealt ka väljusid.

 

Ja ka siit edasi oli kõik puhas rõõm ja mäng! Meie sõbrad hoolitsesid meie eest, toitsid meid, seadsid valmis pehmed asemed ja viisid välismaistesse parkidesse ja poodidesse (ma sain lausa kolm korda käia ilma lasteta poes! Kaks neist olid kohalikud ökopoed, kus mul hakkas pea valutama sellest suurest taimse toodangu valikust ja natukene tahtsin nutta, sest kõik oli ikka täitsa märgatavalt odavam kui meil (ei, mitte odav, aga odavam)! Ja siis üks oli Hema, mis on selline Hollandi pood, kus müüakse igast lahedat värki. Sealt saime Jipi ja Jannekese sümboolikaga vihmavarju, kaks Takit (Jipi ja Jannekese ühine koer) ja memory (eesti keeles oleks see.. mälumäng?) mängu (Jipi ja Jannekesega). Kes siinkohal Jipist ja Jannekesest mitte midagi ei tea, siis soovitan lugeda. Lastele. See on küll aastast 1965, seega vahepeal on lugusid sellest, kuidas lapsed lähevad sigareid ostma ja nii, aga kokkuvõttes on see üks tõeliselt toredasti kirjutatud raamat väikesest poisist ja tüdrukust. Kes on sõbrad ja naabrid. Ja illustratsioonid on minimalistlikud, aga väga-väga lahedad. Ma praegu vaatan, et see lõik on põhimõtteliselt üleni sulgudes. Päris eriline.)

Atomium Brüsselis

''

Vaade Brüsselile

 

Rühmavanem/kaardilugeja

 

Ja üsna kirev ja melurohke oli ka meie viibimine Ardennides, kus meie kümme last päris kenasti omavahel mängisid ja niisama toimetasid. Ja vahepeal muidugi oli ka tujukamaid perioode. Sellised peredega ritriidid on küll omajagu väsitavad, nii et õhtuti juhtub rohkem kui tihti, et ma jään (pool)kogemata koos lastega magama. Millest on kahju, sest tegelikult ju tahaks suurte inimestega ka natuke vestelda (ja teistpidi – kui ma suudangi üleval olla ja suurte inimestega vestelda, siis see toimub mu ööunetundide arvelt, mis tähendab, et järgmisel päeval on mul selle võrra vähem jõudu ja kannatlikkust. Mis ei ole väga kasulik pere sisekliimale). Aga teisest küljest, see mõnus suur möll ja värk on jälle omamoodi lahe ja selline suur elamus kõigile. Ja lapsed olid ikka superõnnelikud. Et me reisile läksime, et me lennukiga sõitsime, et nad oma sõpru nägid, kes elavad kaugel, et nad said pargis käia, et nad said perega koos olla, et nad said naril magada, et nad nägid aknast tiigil ujuvaid linde, et me saime toidupoest ostudega jalgpalli ja nokamütsi kaasa, et nad said uued punamütsikesega ja väikese printsiga seljakotid, et nad said looduspargis kitsesid toita ja mänguväljakutel ronida, et nad said sõpradega kostüümimänge mängida, et päike paistis, et vihma sadas, et aias sai lilli korjata jne jne.

 

Käisime kahes looduspargis, kus elasid ka loomad, keda sai toita. Ma ei ole eriline loomaaedade ja loomaparkide austaja, sest mulle eriti ei meeldi, kui loomad kusagil kinni peavad olema kellegi rõõmuks, aga tuleb tunnistada, et need pargid seal on ikka hoopis midagi muud kui meie loomaaed. Muidugi, loomad elavad piiratud alal, aga neil on seal võimalik oma loomuomastes tingimustes toimetada. Näiteks karud elasid eriti suurel maa-alal, millest suurem osa oli mets ning sealt voolas läbi jõekene, kus nad vahepeal joomas ja niisama suplemas käisid. Ma ei püüa siin muidugi loomaaedasid kui selliseid õigustada. Viiesega ja Kolmesega oleme sel teemal palju arutlenud ja mul on süda rahul, et nad mõistavad, kuidas loomad päriselt elavad (või elama peaksid) ja miks neil vabana parem on.

Aga sealsed looduspargid on juba iseenesest väga lahedad ja kutsuvad loodusesse - seal on ikka vaeva nähtud, et lastel ja peredel oleks huvitav ja seigeldav - igasugused matkarajad ja sillad ja tunnelid ja piknikulauad ja muud sellised asjad. Ma juba jõudsin unistama hakata, kuidas meil on ka kusagil kunagi selline park, kuhu saaks perega päeva veetma minna, kus on lastel ruumi joosta ja ronida ja peitust mängida ja näiteks vihmase ilma korral piknikku pidada ja lihtsalt looduses olla. Selline waldorfparadiis, kus kõik on valminud loodusega koostöös - palkidest ja okstest ja kividest ja. Ja on üldse võimalikult looduslähedane - plastikuvaba ja loomulik. Muidugi on alati variant ka lihtsalt metsa või mere äärde minna. Aga vahel on tore, kui keegi on kuhugi kindlasse kohta midagi põnevat juba valmis ehitanud. Kui keegi teab kusagil sellist kohta, siis ma tahaksin kindlasti ka teada!

Ühesele oli see kõik kokku kohe nii suureks elamuseks, et ta jäi reisi lõpus palavikku ja nohuseks (millele ilmselt andsid oma panuse ka need neli hammast, mis seal kõik korraga igemest väljuma otsustasid hakata nagu pärast kodus suhteliselt juhuslikult avastasime), aga see põhimõtteliselt ei morjendanud teda (päeval) ja ta pidas vapralt vastu ka tagasilennu. Ja tagasilend läks üldse kuidagi eriti lihtsalt – kui sinnalennul tekkis hetk, mil lapsed olid pisut häiritud, et me üldse kohale ei jõua, siis tagasilennul nad juba ilmselt olid lennu pikkusega leppinud ja ei protesteerinud üldse.

Ma olen juba ammu aru saanud, et kolme (või ühe või kahe või mitme) väikese lapsega ei tea kunagi päriselt, milliseks üks väljasõit või reis kujuneda võib, sest tegemist on sellisel juhul ikkagi kokku viie erineva inimesega, kellest igaühel on oma mured ja rõõmud ja tujud ja probleemid. Aga see esimene mahukam reis andis küll sellise meeldiva positiivse laengu ja julguse seda ka edaspidi proovida. Ja noh, lapsed ju kasvavad kogu aeg suuremaks ja saavad targemaks ja julgemaks ja ehkki tujud ja asjad ikka jäävad, siis oskused nendega toimetulekuks ikka muudkui paranevad (nii meil kui neil). Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ei tea, kas seda väikeste lastega reisimist tasub ikka niiväga puhkuseks nimetada, siis mina julgen küll! See on selline ühine ja ühendav katsumus, mille käigus kõik õpivad teineteise piire paremini tunnetama ja koostööd tegema ja üldse. Igasugune vaheldus on ju puhkus rutiinist.

Märkmed järgmiseks reisiks:

-          Kummikud ja vihmajope. Mulle.

-          Pakin kohvrid samamoodi – ikka ujukatest jopedeni (pluss siis kummikud ja vihmajope mulle), siis on kindel, et kõik on olemas!

-          Stressan vähem mõttetute asjade pärast (seda meeldetuletust pean endale pidevalt ja läbivalt meelde tuletama)