Thursday, July 21, 2016

Teatrikleidikesed ja igavene jäätis ja õhtune emapidu

See nädal on olnud nii tegus, et isegi mu laps ütles, et emme, alles oli nädalavahetus ja juba ta tuleb jälle! Puhkusevärk. Suvi. Tuleb võtta maksimumi. Öösel ma vähemalt luban neil magada.

Kuna lapsed veetsid nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures (kus neil on alati väga tore ja nad on seal maailma parema meelega), oli esmaspäev meie ühine ja dramaatiline kodupäev peale lahusolekut, mil mul on tavaliselt võimalus saada tagantjärele osa laste kõikidest nendest emotsioonidest, mis neil minust lahus oldud päevadel väljendamata jäid ja mida nad lahkelt minu jaoks tallele pannud on. Ma üldiselt planeeringi täiesti teadlikult peale lastest eemalolekut sellise päeva (kui vähegi võimalik), et me saaksimegi nii-öelda jälle üksteise lainele tagasi ja ühiselt edasi minna. Muidu need väljaelamata emotsioonid lihtsalt hängiksid meiega kõikidel järgnevatel päevadel kaasas ja see võib nüüd küll ühele kolmelapseemale üle jõu käia kergelt (ma usun, et see käib ka ühelapselistele üle jõu, kui kõik on hoolimata lapsevanema igakülgsetest ja pidevatest püüdlustest lapse meelest ikka täiesti valesti). Kui aga teha selline rahulik ja kodune päev ja lihtsalt leppida sellega, et see saab olema keskmisest virilam ja häälekam ja see üle elada, võib jälle täitsa kõik koos inimeste sekka minna!

Vana hea kuhjamäng


Ja niimoodi me siis teisipäeval juba olime täitsa vormis ja läksime linnapeale sööma (käisime NOPis, kus ma kogusin emaväge sealse vegan väekausiga!) ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Särevi Teatrituppa makroflexijäätiseid meisterdama. Ma ei teadnud enne sellisest teatritoast mitte midagi ja olin väga õnnelik, et teada sain! See on selline kunagiste teatriinimeste, Andres ja Anna Särevi endine kodu, kus saab butafooria-toitudega mängida, kostüüme proovida ja vanaaegse telefoniga mängult helistada ja lihtsalt suurte tubade vahel ringi joosta. See visiit näitas väga ilmekalt ka seda, et teinekord ei ole lastele õnneks vaja eriti midagi peale pärisinimeste koduasjade, jalutuskeppide, põrandapatjade ja toolide ja mõne kostüümi. Ja seal toimuvad nüüd igal nädalal teatrikunsti teisipäevad, kus õpetatakse butafooria-nippe ja millalgi vist isegi grimmikunsti! Meie käisime nüüd siis sel nädalal butafooria-jäätiste meisterdamise töötoas, mis oli tõeliselt tore ja lihtne ja huvitav (üldse, kui kusagil on sõna "teater", siis see tekitab mulle alati kergeid liblikaid kõhtu. Ja kui me saime meisterdada teatrijäätiseid, siis mul oli tunne nagu ma oleksin salaja osa teatrist). Lastele ka :). Ühene jagas päris kenasti, et seda jäätist ei saa süüa, aga Kolmene rõhutas järgmisel päeval, kui ma lubasin minna jäätist ostma, et tema tahab PÄRISjäätist. Ja seda mitmel korral, et ma kindlasti ikka talle süüdimatult mingit makroflexituutut ei hakkaks jälle pähe määrima.

Väesalat

Tõeline idüll: õed jagavad koogitükki
 
Butafooriajäätiste töötuba
 
Jäätised ja jalutuskepid

Ema lastega
 
Õhtul avanes mul võimalus minna Telliskivisse Liina ja Beritiga emavabaaega veetma nii, et ma võisin ükskõik mis kell koju minna (nagu oleks just kaheksateist saanud ja piirid on äkitselt kadunud! Juhuu! (pidades meeles, muidugi, et kodus ootavad kolm kleidikest ja abikaasa))! Päris meeldiv! Naised on ikka toredad! Eriti kui nad räägivad oma sügavaimaid saladusi ja teevad nalja. Lisaks tõi Liina mulle ühe hollandionu plaadi, kelle nimi on Dotan. Ja ma kuulasin seda peale südaööd teel koju ja ma ei usu, et ma oleksin osanud selleks hetkeks ja meeleoluks paremat plaati valida (eriti näiteks sobisid see ja see). Selline josegonzaleslik unelevkitarr ja südantsulatav hääl, mis kõik imbus sügavale hinge sisse. Tänks, Lints! Üks justseda suve meenutama jääv plaat jälle kogus olemas.

See laulev mees

No comments:

Post a Comment