Juba vanasti (no kunagi maeideakuiammu) oli täiesti
loomulik, et naistel olid oma regulaarsed naisteringid kusagil lõkke ümber või
saunaõhtud või sellised kogunemised, kuhu mehed ei tulnud. Naised jagasid oma
muresid ja mõtteid ja tundeid ja asju omavahel ja andsid üksteisele nõu ja
lihtsalt olid üksteise jaoks olemas. Samal ajal teadsid nad ka veel igasuguseid asju nagu kuidas elada kuukalendri järgi või milline vägi on loitsudel ja tantsul ja kuidas loodusest abi ja jõudu ammutada.
Iseenesest ei ole selles midagi uut (või
vana), sest praegu ju ka saavad naised kusagil kohvikus või külas kokku ja
teevad samu asju. Vorm on muutnud, aga sisu on jäänud samaks. Sest kui elus
näiteks parajasti midagi suurt toimub, kui mingi emotsioon lööb üle pea, siis üks
sõbranna (või paar) on täiesti hädavajalik. Sest tavaliselt see sõbranna (või
paar) on kuidagi rohkem samal lainel kui mõni mees. Sest naistel on kuidagi see
emotsioonidespekter nii palju laiem ja kõige paremini mõistab seda juba
sõnadetagi mõni teine naine. Muidugi püüavad mehed ka naisi kuulata ja toetada
ja mõista, aga päris lõpuni ja igal tasandil nad selles osas naistega samale
mõistmiselevelile ikkagi ei jõua (sest kasvõi juba kehas toimuvad meil erinevad
protsessid (mis käivitavad omakorda protsessid ka meeltes ja tunnete tasandil),
mida mõistavad kõige paremini need, kes neidsamu protsesse ka oma kehas kogevad).
Aga see ühendus loodusega ja selle müstilisema poolega elust on ehk pisut nõrgem kui vanasti. Sest me ei ela ju enam üldiselt metsas ja looduses. Samas on aga naisi alati tõmmanud väike maagia ja inimeste lahtiharutamine, tunded ja vaimsed teemad. Ja intuitsioon (või sisetunne. Või südamehääl. Või isegi kuues meel). See on ikkagi naistega siiani salaja kaasas käinud. Iseasi, kas me alati seda tähele paneme ja tõsiselt võtame. Kui aga sellega niimoodi teadlikult katsetama hakata, siis tuleb välja küll, et see on elus üks päris võimas abivahend. Või väeallikas. Kuhu on tegelikult kogu see kuukalendrivärk ja loitsud ja tantsud ka sissekirjutatud. Ja kui oma sisetunnet usaldada, siis reeglina ei saa väga mööda panna. Sisetunde järgi tehtud otsuseid on raske ka hiljem kahetseda. Selleks peab aga selle sisetunde ja tema hääle enda seest selle paksu eelarvamuste- ja hirmudekihi alt välja kaevama.
Vaade metsaservalt põllule
Mingil hetkel jõudis minuni ka siis see naiseliku väe
teema ja hakkas end minu ees (ja sees) lahti rullima. Tekkis hirmus huvi selle
vastu. Siis, kui ootasin Ühest, oli see teema kohe eriti üleval ja muidugi kohe
leidis mind üles ka üks kolmepäevane naiste täiskuuaegne laager (laager kõlab
imelikult. Võib olla oli sellel mingi teine nimi. Ma ütleks, näiteks, väering,
võimidagi) Lõuna-Eesti metsade vahel Hundiallikal. Ja see oli üks tõeliselt
väekas kohtumine. Me jagasime oma mõtteid ja tundeid ja hirme ja rõõme
ja õppisime erinevaid väekaid tehnikaid, kuidas end tasakaalustada, tunnetasime kontakti maa ja loodusega ja tegelesime selle kõige abil oma
sisemiste teemadega, mis ei lasknud rahulikult ja õnnelikult elada. Seda
naiselikku jõudu ja väge õhkas igast nurgast. Ja eriti õnnelik olin ma selle
üle, et ma sain seda koos kõhus kaasas viibiva Ühesega jagada. Nagu meie väike
ühine kogemus.
Siis vahepeal tunnetasin joogajõudu ja siis juba peale Ühese
sündi leidis mind lastejooga koolitus, kus ma kohtusin järgmiste väekate ja
äärmiselt südamlike naistega ja tõdesin jällegi, et naised on lihtsalt
imelised. Et neil on selline sisemine jõud ja sära, mis aitavad neid läbi
absoluutselt igasugustest asjadest, mis võivad kõrvaltvaatajatele üle mõistuse
tunduda (ma ei pea isegi siin igasuguseid dramaatilisi näiteid tooma. Ma võin
öelda näiteks kasvõi sellise lihtsa sõna nagu „sünnitus“ ja juba saab
adekvaatse pildi asjast).
Ja nende suuremate (ühis)kogemuste vahel ja ümber olen ma
kasvõi lihtsalt sõbrannadega või naistega suheldes sedasama tõdenud ja kogenud.
Et naised on müstilised ja soojad ja mingit kummalist väge täis, mida väga
sõnadesse panna ei oskagi. Ja et nendega koosolemine ja nende toetus on lihtsalt asendamatud (ja näiteks minu pulmaeelne tüdrukuteõhtu leidis aset ühes metsamajas koos kallite naistega, kus me käisime saunas ja määrisime endale näkku Beriti toodud maske ja Õe südamega valmistatud toite ja lihtsalt nautisime ühist naisteaega. Ma ei oleks elus osanud soovida paremat naistekat. See oli lihtsalt täiesti super, Õde ja Naised! Te teadsite juba siis!).
Selle kõige peale (ja eelkõige selle peale, et Ühene oli
väike ja vajas mind palju ja et Kolmene ja Viiene vajasid mind samal ajal ja peaaegu
sama palju ja mina vajasin hoopis õhku ja natuke lastevabadust enese
laadimiseks) küpses minu peas mõte, et peaks mõned naised kokku kutsuma ja kuhugi
metsa või kuhugi end koos laadima minema. Lihtsalt kõigest eemale ja lihtsalt
jagama ja kuulama ja puhkama ja loodusest jõudu ammutama. Kuni lõpuks, kui aeg oli küps ja ma sain Ühesest
juba öösel ka eemal olla, sai kõik tänu väekatele naistele teoks ja ma veetsin
kaks päeva naistega metsas tehes kõike seda, millest ma juba kirjutasin.
Vaade Valgehobusemäe vaatetornist
Sõitsime maale ühte elektrita ja veeta metsamajakesse (enne
käisime Valgehobusemäel, ronisime eriti hirmsasse vaatetorni ja tegelesime seega
kõrgusekartusest ja kontrollikaotusehirmust vabanemisega ja käisime karjääris
ujumas), lülitasime telefonid välja ja lihtsalt puhkasime kõigest, jagasime
mõtteid ja muresid-rõõme, käisime saunas ja viskasime oma hirme ja värke
lõkkesse ja lihtsalt kulgesime rahus ja vaikuses ja kohustustevabalt ja tunnetasime, milline tohutu jõud on maal, veel, õhul, tulel ja üldse loodusel ja kuidas see lihtsalt nii võimsalt toetab meid. Ja
maisemate tegevustena tooksin välja lõkkematerjali kogumise raiesmikult, sauna
kütmise (au ja kiitus Merlele) ja sinna kaevust ämbritega vee tassimise, lõkke
tegemise, laua katmise pitslina ja värske kraamiga ja muu väiksem olme. Mis ei
olnud kohustused, sest neid asju oli lihtsalt suur rõõm mõnusa äraolemise
hüvanguks teha. Ja Kristina muudkui pildistas kogu aeg seda ilu (seda postitust illustreerivad fotod on siiski minu tehtud).
Vilgas lõkkematerjalikogumine
Väekas ja paljunäinud sajaviiekümneaastane kask õuel
Õhtul tegime pärisehtsat sauna. Saun oli selline eriti ehe
pisikene majakene, kus oligi ruumi põhimõtteliselt neljale inimesele, mida tuli
puudega kütta, kuhu tuli ämbritega vett tassida, kus ei olnud elektrit nagu
majaski ning seal keset ööd küünlavalgel istudes ja koos elu üle järele mõeldes/vesteldes
tundsin, et vot selline peakski üks saunaskäimine olema. Teraapiline. Päris. Soe
ja ehe. Pime. Rahu täis. Ja võimas.
Vaade saunakesele päevavalguses
Õues ootas meid maailma kõige soojem ja sumedam suveöö,
milles süütasime kõigepealt küünlad ja siis nendest omakorjatud okstest ja kändudest ja värkidest lõkke.
No ma ei pea teile kirjeldama, millise tunde tekitab üks suur, soe ja võimas
lõke sumedas suveöös metsa ääres tähistaeva all täielikus vaikuses koos armsate
naistega (sest ma ei oska seda sõnadega kirjeldada, lihtsalt). Eriti ehe oli see tunne siis, kui me kõik lihtsalt pikali viskasime ja lasime sellel kõigel otse kehasse imbuda. Kuna Kätlin
teadis meile rääkida, et kahaneva kuu ajal on hea tegelda asjadest
lahtisaamisega, hakkasime paberitele igasuguseid asju kirjutama, millest oli
tarvis lahti saada. Hirmud, vanad käitumismustrid ja muud sellised asjad. Ja
nii nad seal kenasti meil lõkkes ära põlesid.
Pärast mitmeid saunaskäimisi ja metsaöö sissehingamist
läksime tuppa (ikka küünlavalgele) edasi lobisema ja lõpuks mingil ajal pööningule
magama. Kella meil ei olnud, nii et ma ei teagi täpselt, mis ajal, aga taevas
hakkas minu meelest juba vaikselt heledamat varjundit võtma.
Hommikusöök. Selline, lihtsalt.
Hommikul kogesime oma jõudu ja muid häid omadusi värskes õhus ja päikeses linnulaulu saatel joogat tehes,
nautisime oma värsket puuviljalist hommikusööki ja kohapealt korjatud taimedest
teed ja lihtsalt hingasime seda väge ja vabadust sisse ja välja. Ja muidugi jagasime ja
jagasime ja jagasime ja toetasime ja kuulasime ja arutlesime. Ja Kätlin jagas
meiega oma tarkusi ja õpetusi, mida tema naiselikkuseloengutest kogunud oli. Ja
siis võttis Merle kätte ja lõi (nagu kunsti mõttes siis, mitte niimoodi
valusalt) mulle seljale imelise hennamaalingu. Ise ma tahtsin seda seljale ja
nüüd ma siin pidevalt (peaaegu et)pahandan endaga, sest ma tahaks seda maailma
kõige kaunimat maalingut ju kogu aeg näha, aga selleks pean ma iga kord minema
kuhugi peegli ette ja niimoodi kõõritama seda seal.
Minu esimene hennamaaling ja Merle loomingustpakatav käsi
Siis hakkas välku lööma ja vihma sadama ja see oli kõik
lihtsalt üle mõistuse värskendav ja kaunis ja võimas ja (eba)maine. Ja tekitas täiesti sajaprotsendilise tunde, et ma olen osa sellest. Ja siis pidin mina
lahkuma, aga teised naised jäid veel üheks ööks metsa ja maja ja muresid ja rõõme
ja kogemusi ja toetust ja hennamaalinguid jagama. Ja mina saabusin tagasi oma
pere juurde seest hoopis teise inimesena. Puhkuse ja puhta looduse ja maa väega laetud naisena. Ja emana. Ja
inimesena. Natuke rohkem päris-iseendana.
Kristina kaunis ja naiselik kätetöö
Ma ei tea, kui kogu see ülaltoodud kirjeldus ei tekitanud
teis tunnet, et tahaks kohe esimeste naistega metsa joosta, siis ma toon veel
eraldi välja, et see oli maailma kõige jõulisem, vabastavam, loodusega ühendavam, puhtam ja südamlikum ja
voolavam naistega puhkuse kogemus ever. Ja et kui sul, naine, on vähegi aega
(sul ON see aeg), võta mõni sõbranna kaasa, otsige mingi koht (see ei pea ju olema
üldse elektrita metsamajakene, aga soovitavalt ikkagi mingi koht kodust veits
kaugemal ja looduse keskel) ja lihtsalt sõitke paariks päevaks minema. Naistepuhkusele.
Lobisemispuhkusele. Paljajalumurulpuhkusele. Kohustustevabale puhkusele, kus ei pea kellegi teise eest
hoolitsema peale iseenda ja üksteise. Väekogumispuhkusele. Tehke juustele õlimaske ja pediküüri ja muid toredaid
asju, mis rõõmustavad. Pange kleidid selga ja. Ja jagage ja kuulake ja
lobisege. Ja tunnetage, et olete osa loodusest ja selle väest ja jõust. Ja saabuge tagasi uue naisena. Ja emana. Ja inimesena. Ja natuke
rohkem päris-iseendana.
Ja lõpetuseks tahan ma südamest tänada kõiki naisi, kes on mingil
hetkel (või alati) olnud mulle toeks, kes on oma elukilde minuga jaganud või lihtsalt
minu ellu juhtunud ja ühel või teisel moel mulle ilmekalt näidanud, milline
ulatus naiselikkusel ja selle toel ja väel olla võib. Aitäh, naised! Ja aitäh, loodus!