Kuna lapsed veetsid nädalavahetuse vanaema-vanaisa juures (kus neil on alati väga tore ja nad on seal maailma parema meelega), oli esmaspäev meie ühine ja dramaatiline kodupäev peale lahusolekut, mil mul on tavaliselt võimalus saada tagantjärele osa laste kõikidest nendest emotsioonidest, mis neil minust lahus oldud päevadel väljendamata jäid ja mida nad lahkelt minu jaoks tallele pannud on. Ma üldiselt planeeringi täiesti teadlikult peale lastest eemalolekut sellise päeva (kui vähegi võimalik), et me saaksimegi nii-öelda jälle üksteise lainele tagasi ja ühiselt edasi minna. Muidu need väljaelamata emotsioonid lihtsalt hängiksid meiega kõikidel järgnevatel päevadel kaasas ja see võib nüüd küll ühele kolmelapseemale üle jõu käia kergelt (ma usun, et see käib ka ühelapselistele üle jõu, kui kõik on hoolimata lapsevanema igakülgsetest ja pidevatest püüdlustest lapse meelest ikka täiesti valesti). Kui aga teha selline rahulik ja kodune päev ja lihtsalt leppida sellega, et see saab olema keskmisest virilam ja häälekam ja see üle elada, võib jälle täitsa kõik koos inimeste sekka minna!
Vana hea kuhjamäng
Ja niimoodi me siis teisipäeval juba olime täitsa vormis ja läksime linnapeale sööma (käisime NOPis, kus ma kogusin emaväge sealse vegan väekausiga!) ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Särevi Teatrituppa makroflexijäätiseid meisterdama. Ma ei teadnud enne sellisest teatritoast mitte midagi ja olin väga õnnelik, et teada sain! See on selline kunagiste teatriinimeste, Andres ja Anna Särevi endine kodu, kus saab butafooria-toitudega mängida, kostüüme proovida ja vanaaegse telefoniga mängult helistada ja lihtsalt suurte tubade vahel ringi joosta. See visiit näitas väga ilmekalt ka seda, et teinekord ei ole lastele õnneks vaja eriti midagi peale pärisinimeste koduasjade, jalutuskeppide, põrandapatjade ja toolide ja mõne kostüümi. Ja seal toimuvad nüüd igal nädalal teatrikunsti teisipäevad, kus õpetatakse butafooria-nippe ja millalgi vist isegi grimmikunsti! Meie käisime nüüd siis sel nädalal butafooria-jäätiste meisterdamise töötoas, mis oli tõeliselt tore ja lihtne ja huvitav (üldse, kui kusagil on sõna "teater", siis see tekitab mulle alati kergeid liblikaid kõhtu. Ja kui me saime meisterdada teatrijäätiseid, siis mul oli tunne nagu ma oleksin salaja osa teatrist). Lastele ka :). Ühene jagas päris kenasti, et seda jäätist ei saa süüa, aga Kolmene rõhutas järgmisel päeval, kui ma lubasin minna jäätist ostma, et tema tahab PÄRISjäätist. Ja seda mitmel korral, et ma kindlasti ikka talle süüdimatult mingit makroflexituutut ei hakkaks jälle pähe määrima.
Väesalat
Tõeline idüll: õed jagavad koogitükki
Butafooriajäätiste töötuba
Jäätised ja jalutuskepid
Ema lastega
See laulev mees
No comments:
Post a Comment